Ehitusloa taotluse ettevalmistused

Projekteerimistingimused saabusid 2014. aasta veebruari lõpus – umbes kolm nädalat peale taotluse saatmist. Endiselt elasime me kuskil unistustes, et kevadeks on meil ehitusluba käes ja kõik läheb nii nagu plaanisime.

Projekteerimistingimuste saabumisel ilmnes see, mida me juba teadsime – tuli nõue enamus maja välisilmest ringi teha – näiteks ei sobinud neile fassaadi üleminek olemasolevalt uuele majale (nn tõstetud fassaad) ja ei meeldinud neile ka akende piirdeliistud. Lisaks anti nõue võtta ette keskkonnaameti tingimused ja arvestada nendega, mis muuhulgas tähendas seda, et kui on vaja krundilt maha võtta puid, tuleb kohe teha ka asendusistutuse arvutus. Viimane nõue tähendas ka arboristi tellimist koha peale, kes hindab kogu haljastuse ja arvutab välja asendusistutuse mahu – lihtsalt öeldes – 2 suure männi asemele tuleb meil istutada midagi võrdväärset. Igal juhul iga selline lisatöö, lisapaber ja lisaarvutus võttis aega ja maksis raha.

Takistusteks olime me siiski valmis ja võtsime asja rahulikult – teeme siis ringi kui nii nõutakse. Jälle hakkas intensiivne meilivahetus arhitektiga.  Taaskord sai korduvalt ringi tehtud maja välisilme ja joonistatud uus eskiis. Ühe muudatusena käis meie arhitekt välja idee tõsta uue maja katus olemasolevaga risti, et maja tänavapoolne fassaad sobiks rohkem ümberolevate ehitistega. See oli märkimisväärne muudatus kogu maja välisilmele ja minu silmis tegi selle maja palju loogilisemaks ja avaramaks. See muudatus oli üsna põhjapanev selle koha pealt, et ma tõesti mõistsin kui heaks abimeheks oma kodu planeerimisel on kogemustega arhitekt – mina ei oleks sellise idee peale tulnudki aga tulemus oli meie meelest palju ilusam ja ka praktilisem!  Praktilisem eelkõige seetõttu, et saime teisele korrusele täismõõdus aknad planeerida.

pilt
Majamakett enne kui otsustasime uue majaosa katuse ringi tõsta
pilt
Maja eskiis pärast katuse ringi tõstmist – sai palju ilusam!

Lisaks nõuti ka krundi piirete ehk aia ja muude ehituslisade nagu treppide, varikatuste ja terrassi jooniseid ja seletusi. Kõikide nende lisade tegemine ja plaanimine ja läbirääkimised arhitektiga võtsid omajagu aega ja nii tuligi peale suvi ja ametnike suvepuhkused ja meie endi suvepuhkused ja vahepeal jäi asi täiesti soiku. Augustis olime mõnusalt puhanud ja siht jälle silme ees. Meie arhitekt sinnamaani oli olnud meie oma sugulane, kes andis endast parima ja tegi meie unistuste kodu joonised soovimata suurt midagi vastu saada. Kahjuks puudub temal litsents anda projektile oma allkiri ja seetõttu pidime me otsima oma  projekti jaoks ka teise arhitekti, kes aitaks ehitusloa taotluse lõpule viimisega ehk meile loa “koju kätte tooks”.  Kindlasti saab seda kõike ka ise ajada ja selle võrra maksta vähem, aga kuna me mõlemad teeme täiskohaga tööd ja lisaks on meil kaks last, siis otsustasime, et see paberimajandus ei ole see osa, mida me hirmsasti ise tahaks teha ja oma närvide huvides laseme nüüd sellel palgatud arhitektil teha ära ülejäänud töö.

pilt
Maja eskiis kõikidest külgedest

Augustis 2014 leidsime sobiva arhitekti ja sõlmisime temaga lepingu. Esimesel korral tuli ta meiega kohtuma meie krundil – vaatas üle, pildistas, arutas olemasoleva planeeringu miinuseid ja plusse ja tegi oma parandused, märkused ja soovitused. Saime jälle palju targemaks – näiteks selgus vahe mõistetel “ehitusalune pindala” ja “ehitisalune pind” ja saime tänu sellele teha katuse räästad laiemad, mille mõjul muutus maja ilme kohe jälle ilusamaks. Uus arhitekt avastas mitmed vead geodeetide koostatud dokumentidelt – näiteks oli juurde joonistatud puid, mida krundil tegelikult ei eksisteerinud ja puudusid need, mis tegelikult seal olid. Lisaks oli osa viljapuid märgitud lehtpuudeks – siin kontekstis on vahe väga suur, sest viljapuid võib oma soovi järgi maha võtta ent lehtpuude langetamiseks nõutakse raieluba. Arhitekt nõudis välja uue ülevaatuse ja korrektsed dokumendid. Kohal käis ka arborist, kes vaatas üle, hindas ja esitas meile dokumendid olemasoleva haljastuse väärtusklassidest ja märkis ära, et kaks mändi, mis meie ehitusele ette jäävad, on krundi kõige väärtuslikumad. Asendusistutuse vajadus oli kindel ent nende puude väärtuse tõttu tuleb meil põhimõtteliselt terve hekk istutada, et kuidagi nende puude mahavõtmist kompenseerida. Siiski olime rõõmsad, et töö edeneb ja majaprojekt saab selle läbi veelgi parem ja põhjalikum.

Aega läks aga mitu kuud – alles detsembrikuu lõpus läks meie ehitusloa taotlus esmakordselt linnavalitsusse ja jäime jälle ootele. Sellest, mis sai edasi, kirjutan järgmisel korral.

Kuidas taotleda projekteerimistingimusi

Projekteerimistingimuste taotlus tuleb esitada kohalikule omavalitsusele – meie puhul siis linnaosavalitsusele.  Taotluse mõte on see, et linn või vald määrab ära tingimused ja piirangud, mis on seotud konkreetse krundiga.

Enamasti võetakse aluseks olemasolev detailplaneering või üldplaneering. Detailplaneering on lihtsalt öeldes kruntide joonis antud piirkonnas ja see määrab ära kruntide kasutuse otstarbe ja on aluseks ehitustegevuse alustamisel. Meie krunt asub sellises kohas, kus ei ole eriliselt palju piiranguid – ei ole miljööväärtuslik ala. Siiski paneb piirid paika see, et krundil on palju kõrghaljastust ja krundil olemasoleva majaga tuli ka arvestada. Otsustasime, et meie juurdeehitus tuleb sellest põhja poole. Muudmoodi seda maja laiendust me krundile asetada ei suutnud, ilma et oleks vaja liialt palju puid maha võtta või ilma, et jääks puudu loomulikust päikese valgusest.

Enne projekteerimistingimuste taotluse sisse andmist, olime käinud rääkimas linnaosa valitsuse arhitektiga, et teada saada, mida täpselt taotlusele lisama peab ja kuidas dokumente õigesti täita ja üleüldiselt tundes huvi, kaua selline asi aega võtab ja milleks peaksime valmis olema. Linnaosa arhitekt ei olnud meie maja eskiisist üldse vaimustuses – maha tehti nii aknad kui ka välisfassaadi pisidetailid, sealhulgas ka akna ümber olevad liistud. Nii sai projekteerimistingimuste taotlusele kirja, et kaasa pandud eskiisi ei arvestataks ja anti ülesandeks maja välisilme ära muuta.

Vahepeal tellisime ka maamõõtmistööd geodeesiafirmalt, kes joonestas uue krundiplaani koos kõikide võrkudega (kanalisatsioon, elekter, vesi, gaas, side jne) ja haljastusega (loeti üle kõik puud ja põõsad krundil) ja esitati need plaanid meile nii paberil kui CD-l. Need dokumendid omakorda läksid edasi arhitektile, kes paigutas nüüd juba majaplaani krundi joonisele ehk tegi asendiskeemi.

Taotluse andsime sisse interneti teel – selleks laadisime linna kodulehelt alla blanketi, mille täitsime ära ja lisasime kõik olemasolevad dokumendid. Selleks ajaks olid meil käinud ka juba maamõõtjad ja nii said meie dokumendimappi sellised paberid:

  • Täidetud taotlus
  • Pildid olemasolevast ehitisest
  • Esialgne eskiis ja korruste plaanid
  • Seletuskiri arhitektilt
  • Asendiskeem
  • Võrguvaldajate tehnilised tingimused

Algul tundus kõik nii keeruline ja pooli neist dokumentidest polnud ma oma elus veel kordagi näinud ega teadnud, kes neid koostada võiks või kust neid saada. Tegelikult oli kõik väga lihtne – taotluse täitsime ära, pildid tegime ise, eskiisi ja plaanid saime oma arhitektilt koos seletustega, asendiskeemi saime arhitektilt kui olime andnud talle maamõõtmise dokumendid ning võrguvaldajate tehnilised tingimused hankis geodeesia firma ehk maamõõtjad.

Taotlus saadetud, jäi me ootele. Vastamiseks on ette nähtud 30päeva. Järgmistes postitustes räägin lähemalt ehitusloaga seonduvast bürokraatiast.

Kuidas me oma maja projekti “mööbli järgi” joonistasime

Krundimure lahenenud, hakkasime oma unistuste maja paberile kritseldama ja käisime ka linnaosa arhitekti jutul, et saada nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Muuhulgas saime teada, et meie projekti joonistamine sai alguse “valest otsast”. 

Krundimure lahenenud, sai hakata mõtlema, millist maja me soovime ja kui suurt ning kuidas me selle krundile olemasoleva maja suhtes paigutame. Samal ajal, kui kõige kiirem ehitus käis, et olemasolev maja korda teha, ajasime paralleelselt ka maja laienduseks vajaminevat paberimajandust ja suhtlesime igapäevaselt arhitektiga.

Meie päris esimene samm oli unistuse kodu visandamine – kritseldasime paberile olemasoleva maja ja joonistasime selle juurde uue hoone välispiirde ja ruumid, mida me vajalikuks pidasime. Oi, kui palju pabereid sai määritud! Juba kohe alguses sai selgeks, et kummalgi meist on kohati täiesti erinevad ettekujutused, milline meie uus kodu olema peaks. Mitmeid kordi joonistasin plaane, mis mulle tundusid juba täitsa head ja teostatavad, kui teine pool kohe mitu selle osa maha tegi ja ringi tahtis teha.

Lõpuks leppisime kokku, et teeme kaks versiooni – mina ühe ja tema teise. Mõlemad versioonid paberil, siis hakkasime kokku sobitama neid, et leida kuldne kesktee ja mõlemad rahul oleksid. Need algsed joonised oleks ilmselgelt iga spetsialisti suu muigele võtnud – ei mingeid proportsioone paigas, lihtsalt kritseldused – esialgu ei kasutanud me isegi joonlauda, et mõtteid kiirelt koondada ja paberile panna. Alles siis, kui me olime suutnud ühise keele leida ja maja põrandaplaanid paika panna, tegin korraliku mõõtkavas joonise millimeetripaberil. Sellesama esialgse plaani viisin meie sugulasest arhitekti kätte, et ta neist korralikud joonised teeks ja sealt edasi juba maja välisilmet saaksime mõtlema hakata.

Muidugi oli meil oma arvamus ja ettekujutus ka maja välisilmest juba enne kui krunt “leitud” oli – seda siiski vaid stiili ja materjalide osas, mitte täpse planeeringu osas. Ma olen väga suur Skandinaavia disaini ja arhitektuuri austaja ja seega oli ainuõige ja loomulik, et meie koduks saab puitlaudisega maja, suurte ruutudega akendega ja klassikalise profiiliga teraskatusega. Meie unistuste kodu planeerimine saigi alguse just tubade põrandaplaani kujundamisega, sest minu jaoks oli just ruumikasutus kõige olulisem ja kõik välisilme nüansid olid läbirääkimiseks arhitektiga. Sain üsna pea teada, et õige asjade järjestus nii ei peaks olema, ehk siis linnaarhitekti tsiteerides: “Maja ei ehitata oma voodi suuruse või kapi laiuse järgi.”

Siiski meie jäime endale kindlaks ja tubade asetus on läbi erinevate etappide ja muudatuste tegemise, jäänud endiselt samaks nagu me alguses plaanisime. Kui esialgne ruumide plaan arhitektile saadetud oli, tundus meile, et juba on suur töö tehtud ja võiks nagu peagi ehitama hakata. Jällegi – väga valesti arvasime! Hakkas pihta “ping-pong”-stiilis meilivahetus ja plaane sai ikka korduvalt ja korduvalt ringi tehtud. Nagu öeldakse: 9 korda mõõda ja 1 kord lõika –majaehituses on ikkagi kõige aluseks üks korralik projekt! Mitmeid kordi istusime koos arhitektiga maha ja arutasime tehtud plaani miinuseid – nii ehituslikke kui ka puhtalt “iluvigu”. Tegime tutvust trepivalemiga ja füüsikaliste teguritega nagu seinte kandevõime. Tegime plaani ringi ja siis veelkord ringi ja siis taas veel üks kord ringi. Lõpuks leidsime, et nüüd võiks selle joonisega minna linnaosa arhitekti juurde ja küsida tema arvamust ja taotleda projekteerimistingimused. Esimesest kritseldusest oli möödas juba pea pool aastat!

«Enne lähete lahku, kui see maja valmis saab!»

Paljud me sõbrad on avaldanud arvamust, et meil peab ikka omavaheline läbisaamine väga hea olema, et julgeme sellise suure projekti käsile võtta. Sõbranna sõnul oleks neil peale sellist ehitust “lahutus majas».

Põhjuseid ehitusaegseteks peretülideks on toodud erinevaid, näiteks «meil on nii erinev maitse», «me räägime üksteisest mööda» ja «ma ei kannata seda, kuidas ta töödega venitab». Selline töö pidi olema nii stressirikas, et ennustati, et enne on meil lahkuminek kui maja valmis.

Ma pean ütlema, et me vaidleme küll nii ehituse kui sisekujunduse osas, sest minul on alati hästi kindel visioon, milline see ruum või mööbliese lõpptulemusena välja nägema peaks ja meie maitse alati ei kattu. Teiseks aga tekivad vaidlused puhtalt möödarääkimistest. Sellisel puhul tuleb lihtsalt rahulikult võtta ja rohkem rääkida, kuni teine ideele pihta saab ja loomulikult leida kompromisse.

Selle blogiga siin ma ei ürita kellelegi auku pähe rääkida sama asi ette võtta, sest inimesed on erinevad ja osad eelistavadki jääda vaid oma liistude juurde ja maksta spetsialistile ja see on ka väga hea variant. Põhjuseid, miks meie siiski otsustasime ise ehitada, on väga mitmeid. Eelkõige on põhjuseks see, et meile meeldib pidevalt tegevuses olla ja eriti meeldib meile ehitada või midagi ise teha. Lisaks oleme me mõlemad väga nõudlikud oma kodu suhtes ja tahame kõikide ettetulevate probleemidega ise tegeleda ja kui me ka kõiki töid sajaprotsendiliselt ise ei tee, siis vähemalt jälgime küll, et tulemus oleks meie nõudmistele vastav. Väga spetsiifilised tööd – eriti need, mis nõuavad vastavat sertifikaati – näiteks küttesüsteem ja elektrisüsteem, tasubki lasta spetsialistil teha ja laseme ka meie.

Meie peres löövad ehitusperioodil kõik pereliikmed kaasa ja annavad oma panuse. Me ei kasvata lapsi ka selles vaimus, et on olemas meeste ja naiste tööd. Ma ei taha, et mu lapsed täiskasvanuna ei oska endale isegi toitu ette tõsta, rääkimata selle valmistamisest või arvaks, et naela seina löömiseks tuleb ehitaja kutsuda. Mina oma ehituse- ja viimistlusepisiku saingi oma vanematelt, kuna praktiliselt terve mu teismeea käis meil kodus remont, milles ka mina hea meelega kaasa lõin.

Kuidagi on meil mehega siiski tööd ära jaotunud – ilma suurema aruteluta vaid lihtsalt loomulikult kujunenud nii, et mina teen rohkem siseviimistlust ja mees ehitust, aga vajadusel oleme mõlema tööga ka üksteisel abiks. Ka mööbli ehitamisel on meil alati ära jaotatud – mees ehitab, mina viimistlen. Lapsed on vahest vabatahtlikult abis – enamasti on see nende abistamine isegi häiriv, sest ise saaks ju kiiremini ja osade tööde puhul ei taha lihtsalt puhtfüüsiliselt, et laps selles aitaks – kas on asi siis tolmus või kemikaalides. Lapsed on siiski väga mõistlikud ja saavad ka aru, et järjekordne nädalavahetus vanaema juures tähendab, et varsti saab ilusama kodu ja oma toa ning vanaema juures on niikuinii alati tore ka.

Ei ole ka tööd, mille kohta mina ütleks, et seda ma kindlasti kunagi ei tee. Olen pahteldanud ja lihvinud, värvinud ja õlitanud ja ka keraamilisi plaate paigaldanud. Kui nüüd hästi mõtlema hakata, siis enim vihatud töö on ilmselt kipslagede lihvimine, sest see on lihtsalt tohutult ebamugav ja aeganõudev. Selle tõttu otsustasime üksmeeles, et meie uues kodus tulevad puitlaed.

Ühe mu eelneva postituse kommentaariumis keegi mainis, et kooselu “võõra sugulasega” ja ise ehitamine võib suhtesse mõra lüüa. Selle peale ütleksin selgituseks niipalju, et sugulane, kes meile maja kinkis on mulle lähedasem kui mu oma ema ja kuni meie oma majaosa valmimiseni, elab ta oma korteris. Me oleme mõlemad nii mõistlikud inimesed küll, et saame suheldud ilma konfliktideta ja vastastikuse austusega. Ma arvan, et kui see nii ei oleks, siis ei oleks ta ka iial otsustanud oma maja meile kinkida.

Minu nõuanded remonti või ehitust alustavatele paaridele:

Suhtu remonti või ehitusse nii, et see on selle eluperioodi üks igapäevane osa ja naudi seda.

Kui mõni õhtu ei jaksa, ära tee. Puhata on ka vaja ja mõni õhtu võib ehitamise asemel hoopis koos kinno minna või lapsed loomaaeda või ujuma viia. Olen õppinud elama selliselt, et iga päeva tuleb nautida ja selle asemel, et mõelda, et siis kui see või teine asi tehtud saab – et siis hakkan elama ja siis oleksin õnnelik, üritan olla koguaeg rahul ja nautida protsessi ning kogu teekonda, mitte vaid lõpptulemust. Iga pisike asi, mis tehtud saab, toob rõõmu. Ükskord saab see remont niikuinii läbi ja selleks, et suhe rõõmsana säiliks, tuleb vahepeal aeg maha võtta.

Kui ehitus ja isetegemine ei ole teie tugevaim külg ja parema meelega laseksite tööd ära teha spetsialistidel, siis tehkegi nii.

Ise ehitamine ja remontimine ei sobigi kõigile. Ei ole mõtet enda tuju rikkuda ja tegeleda asjadega, mis ei meeldi. Meile väga meeldib ja sellepärast ka teemegi kõikvõimalikud tööd ise ära. Kui selline elustiil aga teile ei sobi, siis ei ole mõtet ka punnitada. Meie näiteks ei raatsiks maksta maalrile, kui oskame ise väga edukalt seinu värvida või tapeeti panna ja oleme tulemusega rahul. Samas mõni tellib ka mööbli koos kokkupanekuga, sest endale see töö lihtsalt ei istu ja nii peabki – tee neid töid, mis sulle endale meeldivad ja maksa nende eest, mida ise teha ei taha.

Kõik inimesed on erinevad ja maitsed on erinevad.

Enne oma kodu ehituse ja sisustuse planeerimist tuleks maha istuda ja omavahel kõik läbi arutada. Ma soovitan isegi teha nimekirju mõlemal osapoolel – näiteks “minu jaoks kõige olulisemad uue kodu omadused, lisad, sisekujunduselemendid” või mis iganes oluline on. Meie näiteks tegime nii päris mitme ruumiga. Mina panin kirja endale olulised asjad, elukaaslane tegi samuti –  leidsime lõpuks, et saame väga edukalt teha kompromisse ja mõlemad saavad oma tahtmise. Meie maitse sisekujunduse osas on õnneks üsna sarnane. Kuigi minu lemmik on modernne ja hele Skandinaavia sisekujundus ja mehe maitse on pigem sinna hubase ja puiduse maamaja kanti, siis me oleme suutnud praegu üksmeele leida, mis stiilis meie linnamaja tuleb. Üks minu suurim soov oli, et meie tulevase maja kõik aknad oleks suurte ruutudega puitaknad, sh ka terrassiuksed ja elutoa suur aken oleks ruutudega. Mees oli korduvalt öelnud, et ikka lihtsalt üleni klaas ilma igasuguste lisaraamideta oleks palju ilusam ja annaks rohkem valgust, aga mina jäin seekord oma jonni juurde. Isegi kohalikus omavalitsuses kommenteeris kohalik arhitekt neid aknaruute, et “kes neid ruute teil pesema hakkab?”. Tänan küsimast –  seda teen mina ja oleksin selle tööga väga rahul kui ma ükskord selle maja nende akendega valmis saaks. Lõpuks otsisin internetist terve rodu pilte, miks aknad just ruutudega peavad olema ja siis leidis ka mees, et ruutudega jääb täitsa kena. Muidu olekski liiga igav välisilme olnud.

Mis kõige olulisem – võta asju huumoriga. Kui vahest töös mõni apsakas juhtub, siis viska selle üle nalja. Rõõmsat ehitamist!