MINU KODU BLOGI

Meie majaehitusblogi alates ehitusloast kuni mööbli valmistamiseni.

Meie Horvaatia reis – koskede, koobaste ja kiviste randade maa

Paljud mu blogilugejad, kes mind ka Instagramis jälgivad, on uurinud me reisi kohta ja palunud soovitusi. Mõtlesin, et selle asemel, et igale ühele sama juttu eraldi kirjutada, teen siin ülevaate meie autoreisist. Vabandan kohe ette ja taha, et ma lühidalt teha ei oska 😀 Keda detailid ei huvita, võib ainult pilte vaadata…

Enne kui hakkan meie reisiteekonda lahti kirjutama, siis mainin ära, et läksime tavalise sõiduautoga, millel NAVI süsteem olemas ja kokku oli meid neli – mina, mees ja meie kaks last (8 ja 14). Kaasa pakkisime riideid, ranna asjad, rätikud, voodipesud, pleedid ja padjad + autokülmik snäkkide ja jookidega, 3 x 3l veekanistrit. Lisaks siis lastele tegevust autosse – nt Fonterego pere vestluskaardid, ALIAS taskumäng, lastele mõeldud autoreisi kaardid, koomiksid ja raamatud, dvdmängijad, ipad).

Alustasime reisi 15. juuni õhtul peale tööpäeva lõppu. Esimene ette broneeritud majutuskoht oli meil Šibeniki linna ligidal Horvaatias 18. juuniks. Google Maps näitas, et me teekond selle majutuseni on umbes 2400km ja võtab 26h aega – seda juhul kui keegi jaksaks reaalselt 26h järjest sõita, mis muidugi pole väga mõistlik ja seda me ei plaaninudki. Otsustasime, et teel olles vaatame kaugele me sõita jaksame ja siis otsime jooksvalt ümbruskonnast majutust, kui sõidust väga ära väsime.

Autoga Horvaatiasse

Esimesel ööl kell 1 jõudsime me Leetu ja nii selle kui järgmise öö veetsime me autos, tehes magamiseks pause parklates umbes  4-5 tunniks ja siis kohe edasi sõites. Vahepeal jõudsime külastada nii Varssavit,  Bratislavat kui ka Zagrebit ja kõigis neis veidi ringi jalutada ja söömas käia. Linnad meid oma reisidel väga ei huvita – pigem otsime me ilusat loodust, iidseid varemeid, kindluseid, võimsaid loodusvaateid jms. Autos magamise asemel oleks abiks ka väike popup telk, mis kiirelt lahti ja kokku käiks – tõenäoliselt järgmiseks reisiks juba  miskit sellist vaatame endale, sest tegelikult see autos magamine kuigi mugav ei ole. Sõidu ajal magasid lapsed väga hästi, aga nii kui auto seisma jätsime, et endal ka silm kinni lasta, olid nemad praktiliselt kohe üleval ja keegi enam magada ei saanud.

Majutus Horvaatias

Planeerimisest veel nii palju, et mul oli broneeritud vaid 5 + 5 ööd majutust Horvaatias, kõik muud plaanid olid lahtised ja käisid vastavalt tujule, ilmale ja soovidele. Mul oli küll nimekiri, mida me kindlasti näha soovisime, aga kuupäevad, millal me neid kohti külastame, olid täiesti lahtised. Meil on autoreisidega alati nii, et mina teen plaani ja nimekirjad, reserveerin majutuse ja hoolitsen selle eest, et meil oleks mingi ülevaade kohtadest, kuhu läheme ja mida vaadata. Mees on 90% ajast ise roolis ja sõidab sinna, kuhu minu sätitud navi kaart juhatab ja kui auto kaart aegunud on, siis olen mina kaardilugeja (loe: panen telefonis google mapsi sihtkoha ja juhendan sealt). Viimast juhtus nt Slovakkias väga palju – seal on hästi palju ristmikke ümberehitatud ja nii näitas me auto gps pidevalt meie asukohaks “offroad” 😀 Seda annaks muidugi vältida ka, kui auto navi kaarti uuendada enne reisi, aga odavam on vahepeal telefonis data roamingut kasutada ja Google Maps abiks võtta.

Majutuse otsimiseks kasutan ma enamasti www.booking.com saiti ja äppi ning pikemad ööbimised broneerin alati ette ära. Siiani ei ole me igatahes magamiskohast ilma jäänud ja booking.com süsteem ise on ülimugav ja lihtne kasutada. Horvaatiasse majutust otsides ja autoga minnes, jälgige ka kaarti, sest paljud majutusasutused asuvad saartel, kuhu saab vaid praamiga. Me otsustasime ühe majutuse võtta küll saarel, aga sinna sai üle silla sõites. Ja väga suure autoga ei soovitagi igale poole sõita, sest osad linnatänavad on seal kohutavalt kitsad – lausa nii kitsad, et me ühest tänavast lõpuks vaid tagurpidi välja saime, mina käega viiplemas, kuhu poole autot liigutada, et mitte ära kriipida. Tee, mis alguses tundus piisavalt lai, läks lõpuks nii kitsaks, et isegi mingi kohalik, kes meile vastu sõitis, seal kenasti oma auto mööda müüri ära kriimustas ja ise sellest, muide, üldse välja ei teinud. Kohalikud sõidavad pigem väga pisikeste autode ja rolleritega, vähemalt Dalmaatsia linnakestes. Zagrebis on muidugi liiklus meie mõistes üsna tavaline.

Mu nimekirjas must-go kohtadest üks oli Plitvice rahvuspark. Nii palju olin lugenud, et seal on ohtralt jalutamist aga vaated on seda kõike väärt. Kuna Plitvice meie ettebroneeritud sihtkoha majutustest üsna kaugel asus, siis ostustasimegi, et esimese asjana vaatame selle ära. Selleks, et lapsed ikka pikaks jalutuskäiguks puhanud ja valmis oleksid, otsisin ma teel olles meile majutust selle lähedal. Leidsin sellise huvitava majutuse nagu Mongoolia jurta majutus, mis asus Horvaatias, Raštoke külakeses. Öö neljale sellises ehedas mongoolia jurtas maksis vaid 35eurot ja kohe kui neid pilte nägime, teadsime, et peame selle ära proovima. Telk ise oli väga hubane ja ümbruskond nii ehe ja puutumatu kohalik loodus, et telgi serval tervitas meid roheline sisalik, mis hiljem selgus, on neil väga levinud – nägime neid veel mitmeid kordi mitmes kohas, kus käisime.

 Ainuke asi, mis alguses veidi harjumatu oli, et jurtade soojustuseks on kitse või lamba vill (originaalis peaks vist kaamli vill olema) ja sellel on selline omapärane lõhn, mis seal jurtas päris tugevalt tunda oli. Samas voodipesud olid puhtad ja madratsid mõnusad pehmed, jurta oli seest ülipuhas ja nagu telk ikka – lukku see ei käinud, aknaid ei olnud (lagi oli vaid läbipaistvast kilest) aga õuest kostus öö läbi rohutirtsude sirinat ja linnulaulu ja me magasime kõik nagu notid. Mul on harva öid, kus ma üldse vahepeal ei ärka ja seal oli üks selline. Kuigi me ärkasime hommikul kell 7, olid kõik täiesti väljapuhanud ja valmis edasi sõitma.

Mongoolia jurta


Kui keegi soovib sama kohta külastada, siis neil on ka teine Bookingu leht ja majutuskohti rohkem kui need telgid. Meid võttis vastu perenaine, kelle nimi oli Catarina – supersõbralik, jutukas ja hoolitses igati, et meil oleks tore õhtu seal. Me muidugi sel hetkel ei tahtnud enam muud kui pesta ja magada, aga samas panime kõrva taha soovitusi, mida lähimas ümbruskonnas veel vaadata oleks – nt kohalik Raštoke kosk on väga ilus ja lähedal asus ka Baraceve koobas, mida ta soovitas vaatama minna. Catarina valmistas meile hommikusöögiks pannkooke nutellaga ja smuutid – nii ei pidanud me ka kohe hommikul sööki otsima hakkama, vaid saime kohe minna järgmisi põnevaid paiku avastama. Lisaks rääkis ta, et neil on mehega plaanis sellest kohast veel enam teha kui lihtsalt jurtade majutus, vaid tulevikus peaks seal olema ka korralik bassein, nn treehouses, kus ööbida ja palju muud. Igatahes plaanin ma nende majutuskohal silma peal hoida, sest treehouse-is ehk puuonnis ööbimine on minu nn bucket-listis 😀
Lisaks, kes tahab booking.com-i kasutada majutuse broneerimiseks, siis võite minu sooduskoodi kasutada, mille saate siit lingilt: KLIKI SIIN (annab 10% soodustust majutusele).

Plitvice Rahvuspark ja Baraceve koopad

18. juuni hommikul pugisime kõhud maitsvatest pannkookidest täis, tassisime oma kola telgist autosse, tänasime perenaist ja asusime uuesti teele. Enne Plitvice külastust plaanisime Catarina soovitatud koopaid vaadata, mis asusid majutuskohale lähemal kui Plitvice.

Baraceve koopad

Minu ettekujutus Baraceve koobastest oli, et tegemist on mingi pisikese avaga, kust me korraks sisse piiluda saame ja ongi kõik.. Hahaaa.. Tegelikult oli see korralikult organiseeritud giidiga jalutuskäik koopa sügavusse. Kogu külastus oli pea tunniajane käik – ronimine mäkke, kus koopasuu asus; seal saime kõik omale kiivrid koopasse minekuks ja giid juhatas meid umbes 100meetrit koopa sisemusse rääkides veidi ka koobaste ajaloost – et seal on elanud nii loomad kui inimesed, viimased põhiliselt selleks, et end sõja ajal türklaste eest kaitsta ja koobaste sügavustest on leitud nii loomade kui inimeste luid, sh väljasurnud koopalõvide luid. Koobas ise on jahe ja täiesti vaikne, aegajalt kuuled laest kukkuvaid tilkasid ja näed ohtralt stalaktiite ja stalagmiite. Praeguseks elavad seal vaid ämblikud ja nahkhiired – viimaste tõttu on koobas üsna hämar, et võimalikult vähe segada nende elu koopas ja koopas võis neid aegajalt ka lendamas näha, kohe koopasuu juures puhkas üks niisama ja ei lasknud end isegi giidi suunatud taskulambi valgusvihust segada.

Barac alumine koopasuu, mis ei ole avatud külalistele. Jap, just midagi sellist ma ootasingi 😀
Tegelik koopasuu – ärge laske end pildist eksitada, see koopasuu on nii kõrge, et keegi isegi kummardama ei pea sealt sisenemiseks
Koobas seest
Sügav kuristik koopas sees – neid on seal mitu ja külastajate turvalisuse heaks on piirded

Soovitusi külastuseks (tegelikult ükskõik millises Horvaatias asuvas koopas, PS. neid on palju!!):

  •  varu aega – Baracis kulus umbes tund aega, lisaks on külaliste parkimisplats mitmesaja meetri kaugusel piletikioskist, nii et ka sinna kõndimine võtab natuke aega
  •  võta kaasa jope või pusa, sest koopas sees on aastaringselt 9C sooja
  • võta fotokal/telefonil välk maha, sest välguga pildistamine on seal keelatud
  • lohutuseks neile, kes nahkhiiri kardavad – kuigi üldine ettekujutus on, et nad on hullud vereimejad, siis kartma neid ei pea – vastupidi – ainuke koht, kus ühtki sääske ei leia, on koopad, sest nahkhiired on nad kõik ära söönud. Nad on võimelised sööma tuhat sääske tunnis, nii et minu poolest on nad väga armsad ja asjalikud loomad – kui saaks võtaks mõne koduloomaks 😀 Inimesi nad kunagi ei ründa.

Sealt lahkudes oli üks me pereliige suurest nahkhiire- ja koopahirmust üle saanud ja me kõik ühe ägeda kogemuse võrra rikkamad.

Plitvice järvede rahvuspark

Edasi liikusime Plitvice poole. Kohale jõudes natuke kahetsesime, et me kohe hommikul vara suunda sinna ei võtnud nagu Catarina soovitanud oli, sest selleks ajaks oli seal parkimisplatsil juba kohutav tunglemine lahti läinud. Pole ka ime – seda parki külastab aastas üle miljoni inimese. Plitvices on kaks sissepääsu – esimene oli nii umbes, et otsustasime teise juurde sõita ja seal oli veidi rahulikum. Raske oli leida mingeid selgitavaid silte või isegi piletite hindu. Infot sai vaid töötajate käest, peale seda kui olid pika järjekorra ära passinud. Ostsime tervele perele piletid, mis meie nelja peale läks maksma ligi 100eurot (maksta sai kaardiga) ja otsisime siis järgmise infotöötaja üles, kes selgitas, mis võimalused, st millised rajad on. Rajad on seal tähistatud tähtedega ja meie otsustasime kõige lühema raja läbi teha, mis oli natuke üle viie kilomeetri. Kahe lapsega oli see piisav, et neid totaalselt ära väsitada, sest enamuse ajast tuleb seal käia kitsal laudisrajal ja treppidest üles-alla, kõige lõpus mööda kitsast teerada mäeküljel. Hea, et mu lapsed piisavalt suured on, et kedagi tassima ei pidanud, aga väikelapsega ma sinna ei läheks. Suuremad lapsed aga oskavad juba ise nautida ja vaateid hinnata, sest vaadata on seal tõesti väga väga palju!! Raja peal nägime ka, et õnnetused pole seal haruldased – ühele vanemale inimesele kutsuti kiirabi ja viidi ära kanderaamil ja hiljem tagasisõidu bussi oodates nägime üht teismelist tüdrukut meist mööda minemas koos kiirabitöötajatega – tõenäoliselt oli ta kukkunud, sest tal voolas otsaesiselt verd ja riided olid samuti määrdunud.

Plitvice üks järvedest raja alguses, mille ületasime väikese laevaga

Rada algas väikse laevasõiduga, mis viis meid järve teisele kaldale, kust algas laudisrada, millel enamuse ajast voolas vesi ka treppide alt. Esialgu me pisem neiu kartis ja hoidis kramplikult mu käest kinni, aga kui nägi, et raja all olev vesi on vaevu põlvekõrgune, siis rahunes maha.

Plitvice
Järvede vesi varieerus türkiisist rohelise ja sinakashallini, põhi paistis ka kõige sügavamas kohas läbi
Plitvice
Teerada Plitvice pargis
Ohtralt kaljusid, koskesid ja ojasid
Plitvice
Ja ohtralt rohelust

Teerada lõppes bussipeatuses, kus iga 15min tagant bussid käisid ja inimesed teeraja alguspunkti tagasi viis. Seal saime tõsist adrenaliini tunda, sest bussisõit käis mööda kitsaid kaljude servas olevaid teid ja vaade alla oli hingemattev – seejuures, kuna käimas oli ju jalgpall, siis bussijuht vahtis nutitelefoni ekraanilt  jalkamängu sõidu ajal, samas kui kõrval olevast kuristikust lahutasid meid mõned sentimeetrid. Korrata ei tahaks 😀

Soovitused:

  • mugavad jalatsid jalga! soovitavalt sellised, mis kergelt jalast ära ei tule
  • võta snäkke/juua vajadusel kaasa, sest selle 5km jooksul kuskilt juua ega snäkke osta ei saa
  • Jälgi, et fotoka aku täis oleks, sest vaadata ja pildistada on seal meeletult!

Horvaatia – kivised rannad, merisiilikud ja imelised mereannid

Peale Plitvice pargi läbijalutamist otsustasime sõita otse oma esimesse pikemasse peatumiskohta – Šibenik-i linna ligidal olevasse Solaris Beach Resort-i kämpingusse, kus meil oli broneeritud 5 ööd majutust ja kus me ööbisime nö mobile-home tüüpi majakeses, millel oli oma köök, 3 magamistuba, dušinurk, 2wc-d ja terrass ning jalutuskäigu kaugusel asus mõnus puhas rand, kus kohe kõrval oli ka lastebassein ja rannabaar, kust sai snäkke, jooke ja jäätist.

Majakese kööginurk
Suur magamistuba
Laste toad
Elutuba-söögituba
Majakesed on üsna lähestikku, aga päevasel ajal on kõik kuskil rannas või ringi kondamas, seega naabreid nägi seal harva
Sellised nägid majakesed välja
Solaris Beach Resort

Kuigi Solaris Resort on väga suur ala, mis hõlmab suhteliselt kõike alates jahisadamast lõpetades korraliku peene spa-hotellini, kasutasime me seal põhiliselt vaid randa ja lastebasseini, kaks õhtut sõime kohalikes restoranides, aga need meile erilist muljet ei avaldanud. Selle asemel, et turistidele suunatud aia taga kuurordis kogu aeg veeta, otsustasime Šibenik-i linnaga tutvust teha. Kuna meil oli ka oma köök, siis ühel hommikul jätsime lapsed magama ja sõitsime ise  Šibeniku turule, et sealt miskit maitsvat kaasa haarata ja ise süüa teha. Kohalikust toidust soovitan proovida kõike, mis sisaldab mereande, viigimarju ja oliive ning samuti kõiki küpsetisi – enamus saiad ja pizzad  on tehtud ehtsates kiviahjudes ja viivad keele alla. Pagariärid leiab seal Pekara-nimelistest putkadest, kus kõik alates calzonedest kuni struudliteni keele alla viib. Kohalikes restoranides leidub kala, kalmaare, sinikarpe, kaheksajalgu ja kammkarpe pea kõikides. Kui esimene õhtu Solarise Resortis välja arvata, kus me võtsime esimese ettejuhtuva kohaliku restorani ja ma sain mittesöödava kalarisotto, olime me kõikide söökidega väga rahul. Head kohad on enamasti need, kus palju rahvast on. Tasub lugeda ka Tripadvisor-ist kogemusi, kuigi seal on need ka seinast seina.

Kohalikud virsikud ja viigimarjad – mõlemad olid tohutult mahlased ja magusad

Põhilise aja veetsime me rannas, sest ilm oli ilus ja vesi soe ja mida veel puhkuselt tahta, eks? Mitmed õhtud tegi mees ise süüa – toidu hankisime enamasti Šibenik-i linnakesest või kohalikust Solarise poekesest. Ilmaga meil vedas, sest esimesed neli päeva oli püsivalt 30kraadi sooja ja päike ja isegi öösel oli 24kraadi sooja. Miskipärast olin ma ainuke, kes peale päikeseloojangut vette hüppas ja meres ujumas käis. Ma ei saanud lõpuni välja sellest aru, miks keegi õhtul peale kl 20.00 ei ujunud. Võibolla kardetakse sealseid merepõhjas elavaid merisiilikuid, mida hämaras on mere põhjas halvemini näha. Merisiilikutest mul kahjuks pilte pole, aga nad on mustad ogalised mere põhjas elavad elukad, elavad kivide sees ja uuristavad kaljudesse auke lausa ning neid on seal ohtralt. Internetist nende kohta uurides leidsin, et nii mõnigi, kes omale siiliku jalga astunud on, peab neid ogasid kiirabi vastuvõtus laskma eemaldada. Selleks, et nende tekitatud vigastusi vältida, on soovitav osta omale spetsiaalsed rannajalatsid, mis on kummitallaga ja samas ülipainduvad ja pehmed. Meie ostsime osad rannajalatsid Poolast ja osad Horvaatiast koha pealt – olenevalt, kes kust omale mugavad jalatsid leidis. (Hinnad on neil umbes 6-10eurot ja Eestist ma ei soovita neid osta, sest seal on suurem valik ja soodsamad hinnad). Keegi vette minnes viga ei saanud ja kõik olid rannaga rahul olenemata merisiilikute olemasolust.

Kui on köök olemas, siis saab seda ära kasutada
Solarise rand, üsna kiirelt läks vesi sügavaks

Solarises olid imelised päikeseloojangud, aga nagu kiuste polnud mul kordagi fotokat ega telefoni kaasas ja sel õhtul kui ma plaanisin minna spetsiaalselt selleks fotokaga randa, oli täiesti pilves ja polnudki midagi näha. Tundub võibolla kummaline, et selline asi eriline võib olla, aga seal oli terve meri ja taevas korraga punaseks värvunud. Rahvas kogunes vaatama seda. Mina olin just vette hüpanud ja nautisin ainukesena ujumist samal ajal kui teised kaldalt punast taevast ja merd imetlesid. Kui mu kirjeldusest ei piisa, siis SIIN on üks foto, milline võib seal üks päikeseloojang seal olla.

Krka rahvuspark

Solarise majutusest umbes 16km kaugusel asus Krka rahvuspark, mis oli samuti mul nimekirjas, kus kindlasti käia tuleks. 20. juuni päeval me otsustasime seal ära käia. Krka on oluliselt väiksem kui Plitvice, aga erinevalt Plitvice järvedest sai Krka omades ujuda. Samamoodi on ka Krka-s loodusrada, aga oluliselt lühem tee, aga mitte vähem ilusad vaated. Kosed on Krka-s minu meelest isegi võimsamad. Nagu ikka, on ka seal imeilus türkiissinine ja põhjani läbipaistev vesi. Vahelduseks oli tore ujuda soolase merevee asemel hoopis magedas järvevees koos suurte kaladega – kalad olid seal küll keskmise forelli suurused ja vaade muidugi fantastiline. Vettesaamine oli natuke keeruline, sest vette sai üle konarlike puujuurte ronides ja vee põhi oli hästi kivine. Kuidagimoodi ukerdasin ma oma telefoniga ikkagi lõpuks sinna vette, sest ei saanud seda pildistamata jätta.

Krka rahvuspark
Üle kivide ja kändude aga vette ma pildistama läksin…
Krka vaateplatvormilt vaadatuna – kahju, et pildid edasi ei anna seda kui võimas see vaatepilt oli

Šibenik-i linn

Meie majutusest paari kilomeetri kaugusel asus Šibenik – armas keskaegne linnake – täpsemalt vanim Horvaatide linn Aadria mere ääres. Linna vanemas osas on imelised kitsad tänavad treppide ja kivimüüridega, mida mööda aina ülespoole jalutades jõuab lõpuks välja ühele kahest kohalikust kindlusestSt. Michael’s kindlus või eesti keeles siis ehk Püha Miikaeli kindlus?. Meie eesmärk oli kindlasti see kindlus ja sealt avanev vaade ära näha ja nii me ühel hommikul sinna jalutama, õigemini ronima (sest kogu tee oli ju mäest üles) läksime. Väljas oli 30kraadi sooja ja päike paistis lagipähe. Lootuses, et kõrgel kindlusemüüridel ehk on natukenegi tuult, mis maha jahutab rühkisime kõik neljakesi üles välja. Loodetud tuult seal  muidugi polnud. Üles jõudes olid kõik higised ja väsinud ja lapsed muidugi virilad ning nemad otsustasid otsida varju kuuma eest hoopis kindluse müüride seest, samal ajal kui meie ikka oma vaate ära näha tahtsime ja lõpuni üles ronisime ja see kõik oli seda väärt!

Selliseid treppidega tänavakesi oli seal hästi palju
Keegi elab ju seal majakestes – hirmsasti tahaks nende majade sisemusi näha…
Poolel teel kindlusesse on juba merd näha ja vaated lähevad järjest enam vaimustavaks
Peaaegu kohal!
Natukene veel minna…
Ja kohal me olemegi! FANTASTILINE VAADE!
Vaade Šibenik-i linnale kindluse teiselt poolt

Šibeniki linna vaatamisväärsustest tooksin eraldi välja veel  Šibeniki katedraali, mis on eriline selle poolest, et kuigi ehitati 15. sajandil, siis ehitamisel kasutati vaid kive – lubjakivi ja marmorit ning kasutati eriliselt haruldast kivide ladumisviisi – st ei kasutatud ühtki sidusainet, nagu nt mört, mis oleks kivid kinnitanud vaid laoti nö kuivalt ja katedraal ise on tohutult võimas. Soovitan sellest pilte guugeldada, sest ma nähtavasti ei teinud sellest pilti..

Linnas on ka väike armas promenaad mere ääres, mida mööda me korduvalt jalutasime ja ühel päeval ka korraks istuma jäime, et kuumal päeval end jaheda joogiga ja varjus istudes veidi jahutada. Mere ääres on mitmeid baare, kus õues istuda saab ja ehedat mohhiitot või kohalikku käsitööõlut juua.

Promenaad

Püha Miikaeli kindlusest piletit ostes tutvustatakse kohe ka linna teist kindlust – Barone kindlust, mis sisaldub ostetud pileti hinnas, kuna see aga asus eemal ja lapsed olid virilad ning pilet kehtis nädal aega, otsustasime sinna minna teisel päeval. Barone kindlusesse läksime autoga üles kuni sissepääsuni välja. Just seal juhtus see naljakas seik, kus me suutsime kitsastel tänavatel ühe vale pöörde teha ja sõita tänavasse, kust me enam edaspidi ära ei saanud, vaid pidime sadakond meetrit tagurdama nii, et mina autost väljas meest juhatasin, kuhu poole autot keerata, et see sealt ühes tükis ja kriimudeta välja saada. Samal ajal tuli appi üks kohalik vanem naisterahvas, kes meid sellise kohalike autodega võrreldes üsna laia autoga seal tänaval nähes kohe käsi vehkima kukkus ja appi tuli – kätega näidates, et me ikka välja tagurdaks. Lõpuks jalutasin temaga koos meie auto ees, samal ajal kui mees autoga tagurpidi sõitis ja tema valjult oma keeles seletades (tegelikult oli ta väga sõbralik, aga kohalikud ongi sellised jutukad ja “kätega rääkijad”) meile õiget suunda kätte näitas. Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta, kust meie autoga ka läbi pääses, et kindluseni välja sõita. Tänasin tädikest ja istusin autosse. Omavahel naersime, et võibolla peaks auto parklasse jätma edaspidi ja hoopis uberit kasutama…

Vaade Barone kindlusest Püha Miikaeli kindlusele

Päeval enne check-outi Solarise majutusest tuli taevast paduvihma. See oli 22. juuni ja ma naersin, et nonii – jaaniilm jõudis ka Horvaatiasse meile järgi… Kuulda oli ka müristamist. Pool päeva istusime oma majakeses ja tänasime õnne, et olime dvd-mängija kaasa võtnud ja vaatasime terve perega mitu toredat koguperefilmi ära, mida me enne näinud polnud. Õhtu poole sadu lakkas ja pisem laps nõudis ujuma – ajasin siis trikoo selga ja läksin temaga ranna äärde, kus me esialgu oma tunnikese lastebasseinis olime – ainukestena, st kogu suur bassein oli vaid meie päralt. Lastebasseini vesi oli nii jahe, et ma tahtsin juba majakesse tagasi minna kui laps arvas, et ta läheb katsub korra merevee ka ära. Üllatus oli suur kui merevesi oli tunduvalt soojem kui basseinivesi ja haruldane kogemus, kus merevesi tundus sel hetkel soojem kui õhk – täpseid temperatuure ma muidugi ei tea, aga õhk oli sel hetkel 23kraadi. Jällegi nautisime ainukestena merevees suplemist kuna ilm oli pilves ja rand inimtühi. Päevasel ajal ja päiksega on seal tavaliselt rand rahvast täis.

Järgmisel hommikul kell 10.00 lahkusime oma kämpingmajakesest ja võtsime suuna Trogiri ja Ciovo saare poole oma järgmisse majutuskohta. Kell 12 andis kohalik umbkeelne tädike meile oma koduvõtmed ja korrutades midagi “dobra”-sarnast lahkus peale oma majaosa ette näitamist. Majake seest ei olnud märkimisväärne – remont oli tõenäoliselt 80. aastatest aga nagu ikka – meile oli oluline vaid toimiv köök ja voodid, kus magada. Me ei plaaninudki toas passida…  Terrass oli seal äge – merevaatega ja kuna maja kõrval sai ka autot parkida ning meri oli jällegi vaid umbes 200meetrit jalutada, siis meie jaoks oli see ideaalne.

Ja rand oli seal tõesti imeline. Erinevalt eelmise majutuskoha rannast, kus merre sai laugelt kiviklibult olid seal rannas kaljud ja korralikud lained, mis vastu neid laksusid. Esialgu tundus, et ma oma nooremat last, kes veel ujuda ei oska, sinna ei lasegi.. ja esialgu polnud ta ise ka eriti vaimustuses mõttest, et üks laine ta vastu kaljusid viskab. Peale esimest päeva seal rannas, saime aru, et lained tunduvad hirmsamad kui nad tegelikult on… ja üsna pea harjusime me kõik nende lainetega ära.

 

 

Tee, mis viis me majutuskohast randa – see on muide autotee, all parkisid autod ka.

Randa viis üsna järsu kallakuga tee, mis lõpuks muutus selliseks kitsaks trepiks

Paaril korral käisime ka Uberiga Okrug Gornji-s, mis on Ciovo saare keskus, kus oli samuti rand, aga meie meelest üsna räpane ja ujuda me seal eriti ei tahtnud. Samas oli seal mõnusaid söögikohti kohe mitmeid. Ühel õhtul olid lapsed nii lahked ja lubasid meid kahekesi linna peale, sest neil oli juba täiesti kõrini kindlustes trampimisest ja vaatamisväärsustest ja veetsid parema meelega ühe päeva kahekesi majutuskohas.. Ma arvan, et nad vahelduseks tahtsid wifit kasutada, ilma, et me sellele oma käimistega piiri peale tõmbaks 😉 Me aga otsustasime võimalust ära kasutada ja jalutasime Okrug Gornji-sse ja süüa seal mõnes restoranis mereande. Valisime restorani Leonardo, kus tellisime imelise vaagnatäie mereande, pudel veini ja magustoiduks puuviljasalatit.

Vaagen oli mõeldud kahele ja oli täitsa piisav kõhutäis ja elamus – sisaldas kahte sorti kala, hiidkrevette, kammkarpe, kalmaare ja kohalikku toitu, mille nimetust ma ei tea, aga mida pakuti mitmes söögikohas pearoa kõrvale – see sisaldas kartulikuubikuid ja hautatud spinatit. Kammkarbid olid juustuga, mis minu meelest rikkus karpide endi hõrgu maitse, sest seda praktiliselt polnudki tunda, aga muu toit oli oivaline ja kuigi me plaanisime sinna veelkord minna, siis me rohkem sinna ei jõudnudki.

Selle asemel külastasime hoopis ühel päeval Trogiri linnakest, kus on samuti kindlus. Trogiri linn oli veel kitsamate tänavatega kui seda oli Šibenik.

Trogiri vanalinna tänavad

Trogiris otsustasime me samuti kindlust külastada – Kamerlengo kindlust ja sealne trepp torni meenutas midagi sarnast nagu Tallinnas on raekoja torni trepp – kes teab, kui kitsas ja konarlik see on, siis võib ette kujutada, milline see Trogiri oma oli – õnneks oli see ikka palju palju lühem. Trogiri vanalinn iseenesest on eraldi saareke, mis jääb maismaa ja meie majutuskoha saare Ciovo vahele. Seega on see igast küljest veega piiratud ja vaated tornist jällegi imelised.

Trogiri vanalinna juures asuv Kamerlengo kindlus
Vaade Kamerlengo torni tipust
Vaade tornist kindluse sisemusse
Vaade kindluse müüridelt Trogiri vanalinnale ja sillale, mis ühendab Ciovo saare Trogiri linnaga.

Meie lemmikosa Trogiri ja Ciovo kandist oli siiski meie majutuskoha juures olev rand, mis jäi Ciovo läänerannikule Aadria mere äärde ja oli sügavsinine, imelise valgest kivist põhjaga ja kaljuse rannaga.

Horvaatia loodus ja taimestik

Horvaatias on tohutult imeline loodus. Ma olen üks kord varem ka Horvaatias käinud, Pula kandis ja juba siis avaldasid mulle muljet iidsed õlipuud, kivised rannad, ülisoolane aga ääretult soe ja puhas merevesi, tohutult sõbralik rahvas ja looduslõhnad, kus segunevad mere, lavendli, rosmariini ja kohalike mändide aroomid. Päriselt – rosmariinist kasvatavad nemad hekke, samas kui ma ei suuda üht pisikest puhmastki elus hoida, et aegajalt neid oksakesi kuskil toidus kasutada..
Päike on seal tugev ja soovitan päikesekreemi kasutada, meil oli 30SPF kreem kasutusel ja kõik said jumekaks sellegipoolest. Lisaks soovitan sääskede vastu miskit kasutada, sest need on seal kiired ja õelad – liikumise pealt ei hammusta, aga kui öösel kasvõi paar tükki tuppa jääb, oled hommikuks sügelev ja täpiline. Kahju, et majutuskohtades nahkhiiri ei elanud…

Kuna vetikaid seal pole, siis meri ei haise seal mitte kuskil, samas merel on seal lõhn – see mere lõhn tuleb ka rannaäärsetes linnades jalutades nii ehedalt esile aga seda lõhna ei anna kirjeldada, seda peab ise kogema. Igal juhul on sealsed looduse lõhnad imelised ja ma läheks sinna iga kell tagasi.

Horvaatias me ei külastanud, aga olid nimekirjas küll:

  • Mastrinka õlipuu – 1500 aastat vana õlipuu, mis endiselt annab oliive (ja keegi teda ohtlikuks veel kuulutanud pole 😀 )
  • Zadari linna mereorel – meil oli plaan sinna minna, aga suutsime sassi ajada selle asukoha ja nii jäi see meil hoopis vaatamata. Kuulduste järgi väga äge koht. Õhtusel ajal pidi lisaks mere helidele olema ka päiksele pühendatud vaatemäng – nimelt on sinna paigaldatud päiksepaneelid, mis päeva jooksul energiat koguvad ja õhtul pakuvad valguse vaatemängu selle sama energia abil.
  • Split – suurem linn Aadria mere ääres. Me ei tundnud linnamelust väga puudust ja seetõttu sinna ei läinudki.
  • Dubrovnik – pikk sõit lõunasse, mida me ette ei võtnudki. Selle asemel võtsime aega, et lähiümbrust nautida ja saare peal pikki jalutuskäike teha.
  • Pula – ei olnud meil tegelikult nimekirjas, aga Pulas asub amfiteater, mida tasub vaatama minna. Väga võimas. Pula linn on ka väga armas.

Slovakkia ja Tatralandia

Tagasiteel oli meil plaanis ära näha veel Kõrg-Tatrad ja veeta päev tatardes asuvas veepargis – Tatralandias. Tatralandiasse kohale jõudes olime me kõik vaid umbes 2tundi maganud ja siis otse veeparki. Arvasin, et ega me seal üle nelja tunni ei kannata olla, aga tegelikult tegime rekordi ja veetsime seal ligi 9 tundi. Tegevust seal  jätkub – erinevaid atraktsioone on palju ja kuigi õues oli külm, siis vesi on meeletult soe, ikka kõvasti üle 30 kraadi on seal basseinivesi. Nii sooja vett pole ma veel mitte üheski veepargis ega ujulas kohanud. Selle päeva jooksul õppis mu noorem laps sukeldumise ära ja peale kaheksat tundi vees möllamist oli ta ikka veel liiga elevil, et lõpetada ja majutuskohta minna. Seekord läksime lihtsamat teed ja valisime Tatralandia enda majutuskoha – Tatralandia Holiday Village. Loomulikult magasid jällegi kõik peale üht magamata ööd ja tervet päeva veeparki nagu notid.

Kõrg-Tatardes, umbes 1200m kõrgusel

Peale Tatraid panime GPS-i koduaadressi ja plaanisime ühe jutiga koju välja sõita. Magasime kordamööda kuni teine roolis oli ja kui üks ära väsis tegime vahetust.  Teekond oli sel korral 1700km pikk ja võttis 23h aega – vahepeale jäi mitu tanklapausi ja üks söögipaus, aga 1.juuli hommikul kell 7 olime kodus tagasi. Peale kaht nädalat reisil olemist oli kodu ikka üks ütlemata armas koht.

Sõber ju ootas kodus meid

Keemiavaba koristamine ja mõned nipid kodu korras hoidmiseks

Ma olen ilmselt üks neist vähestest, kes armastab koristada – õigemini ma naudin seda kui ma õhtul vajun väsinult voodisse teades, et kõik toad on puhtad ja korras, voodipesud on vahetatud ja toad õhutatud. Samas ei meeldi mulle liigselt lõhnavad pesuvahendid ja vees solberdada. Lisaks on mul alati koristamiseks liiga vähe aega.

Minu siht minimalismi poole on väga palju aidanud mind koristamisel järjele saada. Mittevajalikud esemed leiavad omale uue elu, kas taaskasutuskeskuses või otse mõne heategevusorganisatsiooni käes. Lõplikult määrdunud või parandamatult katkised ja kulunud riided rändavad prügikasti. Mänguasjad ja raamatud, millest lapsed välja kasvanud on, ei rända enam kastiga pööningule vaid lähevad otse ära andmisele. Sama lugu ka riietega, millest lapsed välja kasvanud on. Poes kaalume igat ostu mitu korda ja “igaks juhuks” midagi ei osta, vaid siis kui reaalselt vaja on.

Minu meelest on koristamise puhul kaks erinevat segadust – üks on reaalne mustus ja teine on laialiolevad asjad. Mind väga ei häirigi kui laps parasjagu miskit meisterdab ja tal on terve pappkast juppideks lõhutud ja mänguasjad selle ümber laiali. Ta on loov laps ja tegeleb millegagi. Mis mind aga hulluks ajab on näpujäljed peeglil, plekid põrandal, mustad aknad ja tööpinnad-lauad, kuivanud võileivad laua peal ja mustad kohvitassid aknalaual. Kui ma üldisest segadusest suudan päevi mööda vaadata ilma, et ükski närv ka liiguks, siis näiteks ära mäkerdatud peegel tõstab nähtavalt mu stressitaset. Külmkapp, kus mingi toiduaine on lekkinud ja lõhnad segunenud, kaotab mu söögiisu ja räpane köök kaotab tahtmise süüa teha. Nii alustan ma iga kord söögitegemisel sellest, et kõigepealt löön köögi läikima.

Minu parimad abilised kodu korrashoidmisel:

  • Akuga tolmuimeja Bosch Athlet
  • Kärcher tolmuimeja
  • Kärcheri aknapesur
  • Klaasipuhastuslapp, melamiinkäsn, majapidamispaber
  • Taldmopp
  • Puhastusvahenditest: sooda, äädikas, sidrunhape, värske sidrun

Kiiremaks põrandapuhastuseks kasutan ma põrandaharja asemel käsitolmuimejat. Peale mitut päeva internetist erinevate review-de lugemist ja erinevate tolmuimejate võrdlust, tõin poest omale Bosch Athlet tolmuimeja, mille aku kestab u 45min aga mille tõmme on nii korralik, et sellega saab puhtaks nii puitpõranda, plaaditud põranda kui ka vaibad.

Suuremaks koristamiseks kasutan Kärcheri masinaid – tolmuimejat, mille me juba ehituse käigus ostsime ja aknapesijat, millega kulub köögipaberit kordades vähem kui mul varem kulus. Olen katsetanud ka ajalehega akende kuivatamist, aga trükivärv määrib minu valgeid aknaraame, seega olen sellest loobunud. Peeglite jaoks kasutan, kas spetsiaalselt klaasipuhastuslappi või kui suurem koristus niikuinii käsil, siis aknapesurit.

Põrandapesu on ainuke, mille pesemine on minu jaoks hetkel tüütu. Uurin erinevaid masinaid, mis põrandapesu lihtsustaks ja mis puitpõrandale sobiks. Kaalun mõne auruga töötava masina ostmist, sest põrandale ma ka keemiat lisada ei taha. Võite kommentaarides soovitada, millene aurupesur parim on ja ühtlasi võiks see sobida vannitoaplaatide puhastamiseks.

Määrdunud ahju puhastamine lihtsalt ja ilma keemiata.

Köök on eriti koht, kus mul pole mingit tahtmist kasutada tugevaid kemikaale vaid pigem piirduda võimalikult lihtsate ja puhaste toodetega, mis ei ole tervisele kahjulikud. Kui me siia majja esialgu kolisime, siis ostsime kasutatud ahju ja pliidi, mis mõlevad üsna eemaletõukavad välja nägid. Esimesena võtsin ette ahju puhastamise:

10255434_294681110730097_9073001043120540766_n.jpg

Selleks segasin kausis kokku söögisooda ja natuke äädikat. Segasin selle vahutavaks pastaks ja määrisin ahju põhja ja resti ja plaadid sellega kokku. Seejärel jätsin need terveks ööks selliselt seisma.

10710992_294681174063424_1894538758980854288_n

14000_294681204063421_254646139746033429_n.jpg

Järgmine päev pesin tavalise köögišvammiga kõik puhtaks, veidi oli vaja nühkida ka eriti ära kõrbenud kohti, aga üldiselt oli puhastamine lihtsam kui ma oleks arvanud. Enamus mustusest oli lahti sulanud ja sai lihtsalt lapiga kokku pühkida.

Tulemus:

10671280_294681240730084_9101640462884974447_n

Seinade, uste ja liistude puhastamine ilma keemiata – magic eraser-i ehk melamiinkäsnaga

Mul on lumivalged seinad kõikides tubades, sealhulgas ka esikus. See võib olla paras nuhtlus, aga minu jaoks on see paratamatus. Tumedaid seinu ma ka ette ei kujuta, eriti veel lihtsalt seepärast, et mustus välja ei paistaks. Selleks, et aga seinte puhtana hoidmine oleks kergem, leidsin endale imelise abivahendi – melamiinkäsna.

Kui mul koer noorem oli, siis ta alatasa hüppas ukselingile kui tuppa tahtis ja sellega määris ta porisel ajal meie lumivalge välisukse alatasa ära. Lisaks tekkisid pidevast kraapimisest ja hüppamisest värvi sisse imepisikesed kriimud, mis omakorda mustust koguma hakkasid.

Näide, milliseks üks välisuks muutub, kui sul on kutsikas ja sopane aed:

1450951_287994754732066_639544959777416316_n.jpg

Lihtsalt lapiga pestes oleks tulemus selline:

10704065_287994748065400_840044504973894917_n.jpg

Lisaks lapiga pesemisele teen ma kõige lõpus kogu kriibitud osa  õrnalt niiskeks tehtud melamiinkäsnaga üle ja tulemus on selline:

15269_287994791398729_8440169882662609086_n.jpg

1619383_287994814732060_6214763891281675909_n10626703_287994838065391_5082852284599570178_n

Melamiinkäsn saab mustuse kätte ka kõige krobelisemalt pinnalt ja ei vaja mitte mingisugust puhastusvahendit peale tavalise vee.

Kogemus Kärcheri SC4 aurupesuriga

Kui me vanas majaosas remonti tegime, siis valisin kõikidesse tubadesse köögi jaoks mõeldud seinavärvi, mis on hästi puhastatav. See otsus on end igati ära tasunud. Kui me puupliidi välja vahetasime, siis esimestel kordadel ajas see korralikult suitsu sisse. Kogu köögi seinad olid tahmased ja  kui ma lapiga seinu pesin, jäid sellest pesemisest randid ja oli näha, et laealune osa on eriti must. Plaanisin esialgu rendist võtta mõne pesuri, et masin ära katsetada ja siis vajadusel omale koju osta. Samas ei meeldi mulle kui mul igasugu harvakasutatavaid masinaid kodus liiga palju seismas on. Kui tihti sa ikka kodus seinu pesed?

Kord aastas suurpuhastuseks on mõistlikum see masin rentida. Nii ma siis otsisin erinevaid puhastusmasinate rente ja kuna hinnad olid üsna kõrged, siis lükkasin seda otsust edasi. Kuni ükspäev oli vaja muruõhutajat, et muru sisse tallatud teerajad veidi kobedamaks saada. Uurisin kohalikust facebooki grupist, et ega kellelgi pole seda laenutada paariks tunniks, sest õhutaja on samuti üks sellistest masinatest, mille koju ostmisel ma mõtet ei näe. Mulle kirjutas Puhasta Ise laenutuse omanik ja pakkus õhutajat 24h tunniks. Nende kodulehte uurides avastasin, et esiteks asuvad nad mu kodust vähem kui 600m kaugusel ja et lisaks õhutajale saaksin nende käest ka kauaotsitud aurupesuri laenutada ja seda väga mõistliku hinnaga. Kirjutasin, et soovin õhutajat vaid mõneks tunniks, aga aurupesuri võtaksin 24h tunniks ja sain kahele masinale korraga veel soodushinna ning sõitsin keset laupäeva neile masinatele järgi. Tavaliselt on mu masinarent sinnapaika jäänud just seetõttu, et alati tuleb idee miskit ära teha nädalavahetusel ja sellel ajal on tavapäraselt kõik rendifirmad kinni.

Aurupesur, mille rentisin, oli Kärcheri SC4 mudel. Minu kogemus sellega oli väga hea. Kaasas oli 3 erinevat otsikut ja erinevaid marlist lappe, mis otsikute külge käisid. Nii said puhtaks nii seinad (maast laeni), valamud, dušinurk ja põrandad.

Siin on üks video, mis näitab, kuidas masin toimib: https://www.youtube.com/watch?v=JL8ZdwSmwhg

Ma ise ei taibanud enne ja pärast pilte teha, aga võin kinnitada, et seinad said puhtaks ja põranda ka ja seda ilma suurema nühkimiseta. Eriti hästi toimis see kuum aur pliidi juures, kus oli tekkinud rasvane tolmukiht seinale – käsitsi oleks ma mitu tundi ainult seda seinaosa pesnud.

Kui üldse millegi üle viriseda selle masina osas, siis selle üle, et ta teeb ikka pinnad suhteliselt märjaks kohati ja kogu mustus jääb marlist lapi külge, mis pesuri otsa käib. Selleks, et mustust uuesti laiali ei määriks, tuleb seda lappi alatasa vahetada või loputada. Ideaalne oleks kui see masin musta vee kohe sisse ka imeks. Vaatasin, et Kärcheril täitsa olemas ka selline masin, aga umbes 4 korda kallima ostuhinnaga. Võimalik, et sellega oleks puhastamine veelgi lihtsam. Loodetavasti saan ka selle kunagi ära katsetada.

Kokkuvõttes jäin siiski rahule. Ma koristasin päris palava ilmaga ja aknad-uksed olid koguaeg lahti – nii kuivasid seinad ja põrandad sekunditega ja ei mingit keemiat ega ebameeldivat pesuvahendite lõhna. Ainult puhta veega koristamine, on parim variant. Reklaam lubab, et tapab 99% bakteritest ainult puhta veega ja kuigi ma suur bakterifoob ei ole, siis  arvan, et kord aastas sellist süvapuhastust kodule teha ei ole üldse halb mõte. Kindlasti rendin teinekordki seda masinat kui vajadus tekib.

Kuna meil on vaja vanas majaosas aknapaled kõik uuesti teha, sest vahetasime ehituse käigus ka seal aknad ja köögiakna asemel paigaldasime hoopis terrassiukse, siis saan ma peagi seal elamises veelkord suurpuhastust teha kui akende ümbrus viimistletud saab.

IMG_4407.JPG
Renditud aurupesur Kärcher SC4

 

Kuidas teie oma kodu korras hoiate? Millised puhastamiseks mõeldud masinad ja vahendid on teie meelest asendamatud? Milliseid puhastusvahendeid kasutate?

PS. Antud postitus ei ole kirjutatud kellegagi koostöös ega ole kuidagi sponsoreeritud. Kirjutan vaid oma kogemusest ja enda ostetud toodetest, millega rahul olen. Koostööpakkumised, nt sisuturunduse kirjutamisel teie veebilehele, võib saata läbi Facebooki lehe või e-maili, mille leiad lehe päisest.

Leidsin lahenduse, kuidas elada nii, et koristama peaaegu ei peagi

Kas riidekapp «ajab üle ääre», aga selga pole ikka midagi panna? Kas käid poes ilma konkreetse nimekirjata või vajaduseta ja leiad tihti, et oled mõne asja topelt ostnud? Kas praegune tarbimiskultuur ja emotsiooniostud segavad sinu rahalisi eesmärke? Siis on ehk sellest loost ka sulle abi:

Teema, millest täna kirjutan, on natuke erinev minu senistest postitustest ja puudutab rohkem elustiili kui ehitust või sisustamist, ent ma arvan, et just nüüd enne jõule kui kõik paaniliselt mööda poode kihutavad, et osta asju ja kinke, on vägagi ajakohane sellest kirjutada.

«Me ostame asju, mida meil pole vaja raha eest, mida meil ei ole, et muljet avaldada inimestele, kes meile ei meeldi. »

Oma uude majja kolides, sai mulle üsna pea selgeks, et kui tahan korda hoida ja asju üles leida ilma, et peaksin selleks meeletult aega ja närve kulutama, peab miskit muutuma. Selle asemel, et kaaluda näiteks koristaja palkamist, mis oleks küll mugav aga kulukas, otsustasin ma hoopis teistpidi mõelda. Kuidas teha nii, et koristada oleks vähem, asjad oleksid alati omas kohas ja kiirelt leitavad ja et ei peaks mitu korda aastas suurpuhastust tegema, vaid piisab kümnest minutist päevas, et kõik pidevalt korras oleks? Vastus on: minimalism. Mis on minimalism? Kõige lihtsam definitsioon on üleliigsetest asjadest loobumine, et keskenduda olulisimale.

Ma ei ütleks, et meil tohutult palju asju oleks, aga kindlasti on meil asju, mis seisavad lihtsalt kasutamata ja mõni neist seisab lausa ostmisest saati täiesti puutumata. Kolides ja asju sorteerides avastasin näiteks, et mul on mitmeid köögitarvikuid topelt, neli pudelit põletusevastast hüdrogeeli, umbes sadakond teeküünalt, umbes samapalju plaastreid, mõnikümmend karpi tikutopse, meigitooteid, mis on täiesti avamata, üheks ja samaks otstarbeks pesuvahendid mitmeid poolikuid pudeleid ja nii edasi.. Kõik need asjad olid erinevates karpides, korvides, topsides, sahtlites mööda maja laiali. Mu nooremal lapsel oli näiteks kokku kuus mütsi ja ta ei kandnud neist ühtegi, sest tema lemmik on hoopis üks müts, mille ostsin endale. Andsin selle talle ja kuus tema mütsi andsime ära. Samamoodi käitusin ka tema kapitäie riietega, alles jätsime vaid kõige lemmikumad, mida ta kindlasti kannab.

Meie maja suurus pole küll väga minimalistlik, ent meile oli oluline, et igaüks saaks vajadusel ka eraldi olla ja vaikust nautida. Ma ei kujutaks lastega minimajas elamist ette. Meil peab olema ruumi, kus terve perega süüa teha või lauamänge mängida ja enda kalleid sõpru võõrustada. Minimalism ei pea tähendama ainult seda, et loobud kõigest ja kogu eluks vajaliku saad pakkida väiksesse kohvrisse. Kuigi on ka neid, kes seda teevad, sest see sobib nende elustiiliga. Meie pere puhul oli tähtsaim tarbimise vähendamine, vähendada aega, mis kulub koristamisele; suurendada aega, mis kulub perega koos kvaliteetaja veetmisele; vähendada stressi, mis tekib segamini elamises ja et pühenduda sellele, mis on tähtsam – meie pere. Koos oleme me seadnud eesmärgid, kulutada vähem asjadele ja pigem paigutada osa raha investeeringutesse ja kulutada elamustele, kogemustele – sh raamatud, teater, kino, reisid, lauamängud. Me ehitasime oma maja selleks, et nautida seda koos oma perega, mitte selleks, et asjade sisse ära uppuda.

Minimalism kui elustiil

Minimalism on hea valik, kui hoolid loodusest, soovid vähem tarbida, väärtustad pigem perega veedetud aega kui seda, mis kulub koristamisele ja kui soovid oma mõtteid korrastada ning ärevust ja stressi vähendada.

Mõned nipid, mida mina seni kasutanud olen ja mis on märkimisväärset kasu toonud:

Alustasin väikestest asjadest. Näiteks leidsin ma ühel hetkel, et mu telefoni pidev vilkumine ja pinisemine erinevate märguannete ajal segas mind keskendumast olulisele. Ma keerasin kõik „notificationid“ kinni ja jätsin vaid need, mida mul töö tegemiseks vaja. Tööst vabal päeval, panen ka need kinni.

Järgmiseks võtsin ette oma e-mailid. Kustutasin ära kõik mittevajalikud kirjad, võtsin maha meililistide teavitused, mida ma (enam) ei vaja või mida pea kunagi ei vaata, sorteerisin kirjad kaustadesse vastavalt vajadusele (näiteks: Arved, Ehitus, Suhtlus). Ma olen pikalt tundnud, et mul on täielik info üleküllus ja pea pole prügikast, seega tahan edaspidi „säilitada“ vaid sellist infot enda jaoks, mida ma päris kindlasti kasutada plaanin ja mis on mulle oluline. Ülejäänul „lasen minna“.

Edasi võtsin suurelt ette kõik lasteriided ja kappide/sahtlite sisud. Sorteerimisel jagasin asjad erinevatesse hunnikutesse:

1. Asjad, mis kindlasti leiavad kasutust. Kuna  meil hetkel mööblit veel eriti ei ole, siis on meil kastimajandus  – panin kõik ühte kasti ja sorteerisin veel eraldi, kuhu tuppa miski asi minema peaks – nt kosmeetika on mul pesuruumis, juuksekummid jms ka; ravimid on eraldi kapis, koos plaastrite jms-ga. Magamistoas on meil hetkel vaid öökapiraamatud ja riided. Kõik muu läks sealt välja. Alles jäänud asjade järgi on hea hinnata, millist mööblit mul tegelikult elamisse vaja on.

2. Asjad, mida eriti ei kasuta aga olin kahevahel, kas ehk võib ikkagi vaja minna – panin need asjad eraldi kasti. Kui ma neist mõned kuud pole puudust tundnud, panen need müüki panna või viin taaskasutusse.

3. Asjad, mida ära anda või maha müüa – viin kas taaskasutuskeskusesse või panen müüki. Eestis on mitmeid iseteenindavaid kirbuturge, kus saab rentida boksi ja jätta oma asjad sinna müüki. Hinnad määrad ise, kogu tulu saad sina ja ise maksad vaid boksi eest renti. Plaanin leida mõne sellise oma kodu lähedal.

4. Asjad, mis ära visata – sorteerisin ja viisin, kuhu vaja. Näiteks aegunud kosmeetika ja ravimid, tühjad patareid, taara, pakendid (Vaata ka: kuhuviia.ee)

Muutus ka tarbimises

Kuidas aga hoiduda, et sama asi ei korduks? Selle asemel, et poes nagu peata kana ringi käia ja osta seda, mis on odav, käime me poes vaid nimekirjaga. Enne nimekirja tegemist vaatame me kodused varud kiirelt üle. Minu õnneks tuli mees minu koduste muutustega kiirelt kaasa ja järgib samuti nimekirju, mida talle saadan. Ka tema pole huvitatud mõttetult raha raiskamisest.

Me pole küll kunagi olnud need inimesed, kes uute kaubanduskeskuste avamispäevadel tormijooksu teevad ja mõtlematult asju kokku krabavad, sest on odav, aga me kasutame soodushindu ära, et osta koju asju, mida me niikuinii kasutame.

Ülejäänud asjad püüame ostame pigem selle järgi: 1. Kas seda asja on reaalselt vaja? 2. Kas mul ehk juba on see asi olemas? 3. Kas see asi on kvaliteetne ja kestab? Selliseid küsimusi esitades ei leia me näiteks tavamööblipoest peaaegu mitte midagi ja parem ongi. Selle asemel panustame korralikku mööblisse – täispuidust, mis kestab. Võimalusel teeme ise, sest puitmööbel eritellimusena on kallis ja ise tehes saame täpselt sellise nagu meil vaja.

Meie kodu hakkavad sisustama vaid need esemed, mis meil väga meeldivad ja millel on reaalne, praktiline otstarve – pigem olgu neid vähe ja olgu nad kvaliteetsed kui et palju odavat kola. Igal vajalikul asjal olgu oma kindel koht, mittevajalikud viskan või annan ära. Peale asjade kasutamist, panen nad koheselt oma kohale tagasi. Samu kombeid harjutan ka lastele.

Riidekapp ja minimalism

Me plaanime ehitada kolm avatud garderoobi – mõlema lapse tuppa ja ühe meie magamistuppa, lisaks tuleb üks üleriietekapp trepi alla, kuhu lähevad ka jalanõud. Avatud garderoob nõuab natuke rohkem läbimõtlemist kui tavaline riidekapp, sest põhimõtteliselt on kõik asjad näha. Sokkide ja pesu jaoks tulevad muidugi sahtlid, aga muud riided hakkavad olema lihtsalt riidepuu peal ja riiulites. Selleks, et meie puupüsti riidekapp tühjemaks saada, olen ma hakanud ka „hävitustööd“ tegema oma riietevarudes  ja järgin süsteemi, mida nimetatakse „capsule wardrobe“ ehk kapsel-riidekapiks.

„Kapsel-riidekapp“ ehk Capsule Wardrobe – põhimõte on, et oma riideid valides, jäta alles vaid need asjad, mis su seljas väga hästi istuvad ja mille kandmine sulle meeldib ning kõik asjad võiks omavahel kokku sobida. Näiteks võta üks suur kohver ja mõtle, et pead kuu aega kuskil teises linnas elama – pane kohvrisse vaid need riided, jalanõud ja aksessuaarid, mis on su täielikud lemmikud ja mis omavahel kombineerides ka sobiksid. Kõik ülejäänud pane eraldi kasti või kotti ja pane silma alt ära. Proovi kuu aja jooksul vaid nende väljavalitud riietega hakkama saada. Kui sa ärapandud asjadest puudust ei tunne mõne aja jooksul, siis anna need lihtsalt ära.

Vali sellised riided, mida on lihtne omavahel kombineerida ja mis sobivad erinevatesse olukordadesse – guugelda „Capsule wardrobe“, et rohkem ideid saada, kuidas tekitada omale garderoob, mis ei ole täistuubitud ja alati on midagi, mida selga panna. Iga kord kui ostad midagi uut, siis viska kapist midagi ka välja – müü maha või anna ära. Mina olen sellise valiku tõttu hakanud valima kvaliteetsemaid ja klassikalisemaid riideid, mingeid hetke moehitte minu kapist ei leia ja mulle see väga sobib, sest ma üldse ei salli riiete ostmist.

Minimalism ja lapsed

Lapsed ei vaja toatäis mänguasju õnnelikuks lapsepõlveks. Olete tähele pannud, et mida rohkem on lapsel mänguasju, seda rohkem ta igavleb? Liigne asjade hulk lapse toas pärsib tema loovust. Meenuta kasvõi oma lapsepõlve, kus mänguasjade puudumise või vähesuse tõttu, mängiti palju loovamalt ja kujuteldavas maailmas – pappkastist sai lift ja tekist sai onn, puupulkadest tehti nukud ja puulehtedest neile voodid. Tänapäeva laste toad on visuaalselt mürarikkad – liigselt värvilised, liiga palju asju ja see kõik vähendab nende loovust. Ma isiklikult tunnen, et saaksin peavalu toas, mis on sinisel taustal tapeediga pruunide mõmmidega ja kõik seinad tihedalt riiuleid täis, mis kirevaid plastmassist mänguasju mahutavad. Miks ma peaks siis lapsele sellise keskkonna tekitama?

Me oleme kolimise käigus korduvalt asju sorteerinud, pakkinud ära andmiseks või ära viskamiseks ja jätnud vaid hädavajaliku ja ainult väga südamelähedased mänguasjad. Mu kaheksa-aastasel on tema toas korraga vaid kastitäis legosid, üks kastitäis muid mänguasju ja kõik tema kunstitarbed mahuvad ära tema laua kolme sahtlisse.

Nippe laste asjade korras hoidmiseks:

  • Kõiki mänguasju ei pea ära andma. Sorteerige mänguasjad kastidesse ja korraga on lapse toas näiteks üks kastitäis mänguasju.
  • Las laps ise valib sinna kasti oma kõige lemmikumad mänguasjad ja las neid olla täpselt nii palju, et kui ta ka kõik need toa põrandale laiali kallab, ei oleks nende koristamine temavanuses lapsele ülejõukäiv.
  • Kõik ülejäänud asjad pange koos kastidega panipaika (kelder, pööning, garderoobi kõrgem riiul). Iga paari kuu tagant vahetage kast välja ja võtke panipaigast järgmine kast – tulemus on nagu laps oleks kastitäie uusi ja põnevaid asju saanud.
  • Asjad, millest laps on välja kasvanud – anna kohe ära või pane müüki; katkised asjad viska kohe minema (kui neid  parandada ei anna või sa seda teha ei plaani).

Jõudes nüüd tagasi selleni, et jõuluaeg on tulekul. Jõulukaunistustest on meie kodus vaid küünlad ja ehe kuusk.  Kuuseehteid on meil ka minimaalselt ja kõik on ükshaaval välja valitud esemed, mis on meie jaoks armsad ja olulised. Kinke teeme vaid lastele ja needki on asjad, mida nad on pea terve aasta oodanud ja soovinud, aga mis pole otseselt olnud asjad, mida väga vaja. Mõlemad on küsinud sel aastal väga praktilisi kinke – nt hommikumantli või spordi(firmade)riideid. Esimest aastat ma tunnen, et ma ei ole jõulude ajal stressis, sest ma olen õppinud olema õnnelik vähemate asjadega ja ma ei kavatse oma jõulutunnet rikkuda kaubanduskeskuses tunglemisega.

Olles mõnda aega oma elu nende põhimõtete järgi seadnud, tunnen, et ma ei ole enam pidevalt stressis laialiolevate asjade tõttu, sest neid praktiliselt polegi. Mu lapsed jaksavad poole tunniga kogu oma toa ise korda teha ja nad teavad, et kõigel on oma koht. Selle asemel, et vabadel päevadel koristada ja küürida, mängime me lauamänge või naudime rahu ja vaikust raamatu seltsis. Ootan juba, et saaks ka tulevase köögi samade põhimõtete järgi sisustada.

Soovin Teile kõigile rahulikku ja stressivaba jõulukuud!

Veel head lugemist samal teemal:

https://bemorewithless.com/begin/

http://www.simplyfiercely.com/minimalism-changed-life/

http://tidyingup.com

https://konmari.com/about/the-method/

https://www.theminimalists.com/minimalism/

VIDEO: JOSHUA BECKER RÄÄGIB MINIMALISMIST

Jälgi meie tegemisi Facebookis Minu Kodu lehel.

Kalevi mälestuseks: meie maja autor

Meie peret on tabanud valus kaotus ja seetõttu tuleb seekordne postitus üsna kurb. 

Ma tahan täna kirjutada inimesest, kes on meie perele nii palju abiks ja toeks olnud, et seda kõike ei olegi võimalik sõnadega väljendada ning on teenimatult vähe au ja kiitust saanud.

Minu mehe isa, Kalev Kokk, keda me mõlemad isaks nimetame, kaotas eelmisel nädalavahetusel võitluse vähiga. Elu on vahest nii ebaõiglane – võttes ära meilt parimad, tublimad ja kallimad…

Viimastel nädalatel mina ise isa vaatamas ei suutnud käia – tahtsin teda mäletada sellisena nagu ta tegelikult oli – lõbusa ja täisjõulise mehena mitte vähist nõrkenud inimvarena… ent me suhtlesime kirja teel ja siin postituses nopin mõned tema tsitaadid ja jagan neid teiega tema mälestuseks.

Isa oli põhiline nõuandja ja abistaja meie esimese oma korteri ehitusel, siinse vana majaosa kapitaalsel renoveerimisel ja meie uue maja projekteerijana, joonestajana ja põhilise töödejuhatajana üldehitusel. Isa oli õppinud sisearhitektiks, ent põhiosa oma elust töötanud arhitekt-konstruktorina, lisaks muudele ametitele – polnud tööd, mida ta ei osanud – torutööd, elektritööd, kaminate ehitus, üldehitus, mööbli ehitus. Kuldsete kätega mees!

Ühes oma viimases kirjas mulle kirjutas ta:

«Hamba sain verele kui teie muldonni põrandat tegime. Järgnes läbiligunenud põranda vahetamine teie vanas majaosas. Hoidsin poisi tööl silma peal ja kui ta tuli oma jutuga, et on ehitamiseks valmis, oli ka minu otsus valmis teile appi tulla – eestlaste komme talguid teha, hoolimata sellest kui pikaks need venivad. Kogemused olid mul olemas ja ma vajasin nende kasutamiseks võimalust. Olen õppinud sisearhitektiks, kuid erastamise perioodist peale tegin tegelikult arhitekt-konstruktori tööd algul oma allkirjaga ja hiljem teiste tuntud arhitektide allkirjade all – olen tänulik, et sain oma kogemusi kasutada, muidu kaoks nad koos minuga – tänud.»

Muldonni all mõtles ta meie esimest kodu – korterit, mille ostsime nii kohutavas seisus, et ülejäänud pere arvas, et oleme hulluks läinud, et sellise projekti ette võtame – põrandal oli muld ja lammutusrämps, laest nägi ülemist korterit. Tema juhendamisel ja tema abiga tegime sellest korterist imeilusa kodu.

Isa jagas meile mitmeid nippe, kuidas kiiremini ja paremini ehitada. Igale küsimusele oli tal vastus olemas ja kui ei olnud, oli tal kontakte, kelle juurde meid suunata. Ilma temata me seda maja ei oleks ehitanud. Tema on meie uue kodu autor – ta tegi meie varesejalgadest kritseldustest korralikud joonised ja projekteeris kogu välisilme – see maja on kõige suurem mälestus temast. Kuigi arhitektina on meie kodu projektil kirjas teine nimi, siis tegelikult kogu projekteerimistöö tegi ära isa. Arhitekt tegi vaid väiksed parandused ja tegeles Tallinna linnavalitsuse bürokraatiaga.

Vähidiagnoosi sai ta enne kui meie ehitusloa kätte saime ja olime arvestanud, et tema tervise tõttu me teda appi ehitama ei kutsu – kui üldse, siis vaid nõu andma. Ent isegi keemiaravide vahepeal oli tema see, kes laupäeva hommikul kell seitse helistas ja küsis: «Noh, kas teeme ka midagi täna?»   Miks ta siia ise tahtis, kirjutas ta kirjas:

«Kuna see koht on mändide all, linnulaul ümberringi, hea ilm enamasti – kuurort. Taipasin seda kui ühel hommikul varem kohale jõudsime ja ma rüüpasin kohvi teise korruse sarikate vahel – idüll minu jaoks, sest mul ei ole olnud varem kunagi kogemust sellises kohas tööd teha, et mitte häirida ümbruse sulnist rahu, imeline. Ma olin seal üpris õnnelik, sest kõigele lisaks tegin tööd, mis on mu lemmiktöö.»

Mitmel korral, kui meil ehituse peal mõistus otsa sai, et kuidas edasi – tuli isa  ja lahendas mure loetud minutitega. Nii sai näiteks teisele korrusele materjal tõstetud talide abil tema initsiatiivil. Tavaehitusel oleks selleks kraanat kasutatud. Renditavate tellingute asemel leiutas ta isetehtud tellingud, mis olid majakarkassi külge kinnitatud. Ka teise korruse välisviimistlusel kaalusime me erinevate tõstukite renti ja muretsesime, kas need meie aeda väga üles ei künna – kuni tuli isa ja põhimõtteliselt ehitusjääkidest ehitas teisaldatavad tugevad tellingud ja seda kõike vaid poole tunniga. Rääkimata trepiehitusest, mis meile tundus sama keeruline nagu hiina keel. Isa tegi arvutis joonised, printis välja ja tuli ehitas selle kahe päevaga käsitsi valmis.

Oma kirjas kirjutas ta:

«Tõsiselt võttes vajab iga omamoodi meister ainult võimalust oma oskusi rakendada nagu mul teie juures õnnestus, tänuväärt.»

Isa ütles alati, et üks tõeline mees peab elus kolme asja tegema: pere looma, puu istutama ja maja ehitama. Tema sai kõik need kolm tehtud. Ta on kasvatanud üles kaks imelist poega, kes on sama suure südamega kui ta ise oli. Minu mees on – suuresti tänu oma isale – samuti kuldsete kätega, ühegi töö ees kartma ei löö ja kõigega saab hakkama suurepäraselt.

Mul on hea meel, et me omavahel kirjutasime ja sain talle öelda, kui oluline ta meile oli ja kui suurt tänutunnet me mõlemad tunneme. Oma viimases kirjas talle, tänasin teda, et on sellise poja kasvatanud.

Tsitaat isa kirjast:

«Teie mõlemad tegite kahe mehe tööd – edu teile.

Olete just täpselt uskumatult tublid, uskumatult. See on õnnelik paik, kus kõik see imetegemine toimub, kordumatu.

Kalev»

Puhka rahus, kallis Isa! Me jääme Sind väga igatsema!

6550395t1ha6db.jpg
Isa meie ehituse peal – üht järjekordset töövõitu tähistamas. Pilt tehtud maikuus, 2016.a
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Miks me otsustasime vana majaosa alles jätta

Otsustasin, et kirjutan veidi  kommentaare enim tagasisidet saanud teemadele. Üks põhiline küsimus oli, et miks me otsustasime selle vana maja alles jätta.

4220903t1hc39a

Olemasolev vana maja. Vasakule (põhja) poole tuleb juurdeehitus. Pilt tehtud veebruaris, 2014.

FOTO: Kärt-Britt Kokk

4220861t1h8bb4

Majaplaan peale katuse ringi tõstmist

FOTO: Kärt-Britt Kokk

Vaadates neid vana maja pilte, siis tekkis nii mõnelgi küsimus, et miks me seda kohe ümber ei lükanud ja nullist ehitamist ei alustanud. Vana taastamine on teatavasti enamasti oluliselt kallim ja ajamahukam kui uue korraliku püstitamine. Ütlen kohe ära, et me isegi kaalusime seda.

Kui me selle kinnistu omanikeks saime, siis esimese asjana hakkasime mõtlema, kuidas oma elamist sellele paigutada. Kuna ainuke ehituseks sobilik, st piisav, ruum on majast põhja pool, siis päris mitu korda käis peast läbi mõte, et mis siis kui “seda vana maja seal ees üldse ei oleks”. Kuna enamuse päevast on päike lõuna suunast, siis tundus ebameeldiv mõte, et see vana maja varjutaks mõningal määral meie maja ja seetõttu oleks meie majas vähem päikest.

Põhjused, miks me siiski otsustasime vana alles jätta:

Kõige olulisem põhjus oli see, et kuskil on vaja ka elada ehituse ajal. Oma korteri me müüsime maha, sest kahte laenu me korraga maksta ei tahtnud (lisandunud oleks ka kulu transpordile).

Seletan kohe täpsemalt. Nagu Majaehitaja blogi autor Eno Pappel siin artiklis kirjutas, siis oma krundil ehitama hakates peab arvestama ka järgmiste kulutustega: kulutused valvele, piiretele, ehitusaegsele WC-le, soojakule, korraldada prügivedu. Vana maja alles jättes oli meil suur aja- ja rahavõit:

  • Ära jääb tüütu sõitmine ehitusobjekti ja kodu vahel – nii ajaliselt kui rahaliselt mõistlik. Eriti seda ajakulu ei saa alahinnata, kui eesmärgiks on ise ehitada. Kui nt peale tööpäeva lõppu peaks veel kuskile krundile tund aega sõitma + materjale/tööriistu autosse pakkima ja tassima iga kord, siis ehitaks ise ilmselt päris mitu aastat.
  • Ei ole vaja eraldi tellida valvet või muretseda, et selle olemasolu puudumisel ehitusplats materjalidest tühjaks veetakse.
  • Ajutisi piirdeid pole vaja – vana võrkaed on konstruktsioonilt igati toimiv ja hoiab ära igasugu uudishimulikud/pahatahtlikud tegelased, väravad on niikuinii lukus. See osa võrkaiast, mis lagunenud oli, sai kevadel vahetatud. Seda oleks niikuinii pidanud tegema ja tegemist ei ole ajutise asjaga – tegu on naabrite vahelise aiapiirdega, mille kulu kolme peale jaotasime ja suures osas ka koos ehitasime (hoides jällegi korralikult raha kokku).
  • Pole vaja soojakut ega ajutist WC-d, sest olemasolevas majaosas saab nii söömas kui pesemas käia, WC-st rääkimata – igati mugav.
  • Vähem raha läheb toidu peale, sest saab koha peal süüa teha ja toitu soojendada – omast kogemusest ütlen, et kui siin remontimas käisime ja ise 30km eemal elasime, läks toidule oluliselt rohkem raha ja sõime oluliselt rohkem igasugust jama, sest kasutasime palju valmistoidu kaasa ostmist või käisime väljas söömas. Kuigi see rahakulu võib kõige muu kõrval olla väike, siis tervisliku eluviisi koha pealt, on igati parem kui saab ise koha peal toidu valmistada. Siia kolides olid meil ümberkaudsete söögikohtade menüüd juba peas ja isu neist pikaks ajaks täis.
  • Prügivedu on ehitusprahile nii või naa tellida, sellest ei pääse. Ilmselt tellime selleks suure prügikonteineri, siis kui vajadus tekib – juba praegu oleme 3 korda seda tellinud, sest vanast majast sai lammutamise käigus päris palju materjali välja visatud.
  • Olemasoleval krundil on toimivad ja lukustatud lisahooned, mida kasutame nii tööruumide kui hoiustamisruumidena – selle jaoks oleks ilmselt puhtal platsil jällegi vaja soojakut või siis kindluse mõttes üldse need iga kord ära vedada ehitusplatsilt – jälle omaette aja- ja rahakulu (asjade pakkimine ja sõit jne).
  • Olemasoleva maja remont ei läinud ülemäära kulukaks. Oli küll palju üllatusi – no näiteks täiesti mädad köögipõranda laagid ja olematu soojustus köögis ja esikus. Sellest kirjutasin siin. Samas oli maja karkass väga heas seisus, kuiv ja korralik. Ei olnud selle 60aastaga, mis ta püsti olnud on, oluliselt vajunud. Kuskil ei paistnud hallitust ega muud parandamatut probleemi. Vundament on siin korralik betoonist ja paekivist – sh ka kelder poole maja ulatuses, kus pole ükski aasta mitte piiskagi vett olnud, see-eest püsiv kuiv ja jahe õhk. Meie arvutuste kohaselt ei ole me siia 49m2 peale rohkem kui 8000eurot pannud, sellestki on osa tööriistad ja vahendid, mida saab ka oma maja(osa) ehitusel kasutada.
  • Esialgne uue majaosa projekt oli liialt väikeste akendega ja kui arhitekti soovitusel sai katusealune totaalselt ringi tõstetud, tekkis võimalus panna ida- ja läänepoolsetele külgedele igasse tuppa suured tavalised aknad + igasse magamistuppa ka katuseaknad (vaatega lõuna ja põhja poole), siis vana maja olemasolu krundil enam väga ei häirinud. Ka köögiaken sai lõunapoole sätitud – tekitades väikese L-kuju maja pealtvaates.
  • Jääb võimalus kunagi vana majaosa teine korrus puhtaks teha ja välja ehitada nö madalaks lavatsiks, kuhu külalised ööbima sättida või mõneks muuks otstarbeks. Kuna see pööning ei ole täiskõrge, siis väga muuks kui magamiskohaks seda küll ette ei kujuta, aga kõike on võimalik ringi ehitada. Tulevikus kui nokitseda tahame, siis on kuhu “laieneda”…
  • Kelder – uue maja puhul ei oleks selle ehitusega jändama hakanud, aga kui täiesti korralik kelder on olemas, siis miks lammutada?
  • Kodulaen! See on üks oluline põhjus. Kui soovid maja ehituseks kodulaenu võtta, siis peab olema tagatis või piisav summa, et mingi osa omadest rahadest valmis ehitada. Kui me korteri maha müüsime ja laenu ära maksime, jäi meil kätte täpselt selline summa, et saime vabalt olemasoleva maja renoveerida mugavaks ja meile sobivaks ning jäi ülegi. Kui me oleks olemasoleva maja maha lükanud ja nullist alustanud, oleks meil olnud vaid see väike vaba raha, aga ei mingit tagatist. Enamus pankasid ei aktsepteeri krunti ega poolikut ehitist tagatisena – võimalik ka, et mitte ükski, ma kõiki pole lihtsalt uurinud.
  • Lisaks – kui oleks korteri maha müünud ja maja ümber lükanud, oleksime pidanud leidma oma neljaliikmelisele perele ajutise eluaseme, soovitavalt krundi läheduses. Me isegi uurisime, mis variandid oleks ja minimaalselt oleks tulnud selleks välja käia 400euri kuus + kommunaalkulud. Praegused kulud piirduvad vee- ja kanalisatsiooniarvega ning elektrikuluga. Laenusid ei ole ja kütame ahju ja pliidiga ning puukuuris on umbes kahe talve küttevarud olemas.
  • Lisaks olime lubanud, et maja kinkija saab tulevikus vanas majaosas elada. Kui oleksime ümber lükanud, siis oleksime ikkagi pidanud arvestama ka tema eluruumidega.

Jah, miinusena võiks välja tuua selle, et ka vana majaosa vajab välist renoveerimist, aga minu arvutuste kohaselt ei lähe see ka ülemäära kalliks maksma, sest pind ei ole meeletult suur. Lõpptulemus peaks olema selline, et hiljem ei saa arugi, et tegemist on vana maja laiendusega – kogu hoone saab ühtse välisilme – nii välisvoodri, katuse kui ka aknad.

Kõiki neid nüansse kaalununa, ei tulnud meil rohkem mõttesegi küsimus, kas jätta vana alles või mitte. Tegelikult sai see otsus üsna kiirelt tehtud, sest juba enne kui me maja kingiks saime, kaalusime me krundi vs vana maja ostu võimalusi ja jõudsime sellele järeldusele, et pigem remonti vajav ja elamiskõlbulik aga üldiselt heas korras kui et tühi krunt. Miinused oleksid üsna sarnased olnud.

Enne kui tekkis võimalus see väike maja renoveerida ja seda laiendada, oli meil tõsiselt kaalul ka üks meie vanast kodust umbes 7km kaugusel asuv krunt, mis nägi välja selline:

4681121t1h6565

FOTO: Kärt-Britt Kokk

Sellel krundil oli lisaks maha põlenud maja jäänuste (lisakulu selle äraveo näol) ka teisi miinuseid. See, et seal tööd oli palju, meid tegelikult ei heidutanud, küll aga pani muretsema kui kuulsime ühe naabri käest seal, et vee saamine majja võib olla raskendatud, sest oma puurkaevu ei lubata teha ja lähim veevõtukoht oli üsna kaugel. Soovitati naabriga kaubale saada, sest tuleks odavam üht puurkaevu kahepeale kasutada kui et seda vett kuskilt sadade meetrite tagant krundile vedama hakata. Ma loodan siiski, et krunt sai uue omaniku, kes ta ilusti korda tegi või plaanib teha, sest krundil asusid ka üsna massiivsed vanad puud ja sellest oleks saanud väga ilus aed.

 

Jälgi minu majaehituse blogi Facebookis

 

«Enne lähete lahku, kui see maja valmis saab!»

Paljud me sõbrad on avaldanud arvamust, et meil peab ikka omavaheline läbisaamine väga hea olema, et julgeme sellise suure projekti käsile võtta. Sõbranna sõnul oleks neil peale sellist ehitust “lahutus majas».

Põhjuseid ehitusaegseteks peretülideks on toodud erinevaid, näiteks «meil on nii erinev maitse», «me räägime üksteisest mööda» ja «ma ei kannata seda, kuidas ta töödega venitab». Selline töö pidi olema nii stressirikas, et ennustati, et enne on meil lahkuminek kui maja valmis.

Ma pean ütlema, et me vaidleme küll nii ehituse kui sisekujunduse osas, sest minul on alati hästi kindel visioon, milline see ruum või mööbliese lõpptulemusena välja nägema peaks ja meie maitse alati ei kattu. Teiseks aga tekivad vaidlused puhtalt möödarääkimistest. Sellisel puhul tuleb lihtsalt rahulikult võtta ja rohkem rääkida, kuni teine ideele pihta saab ja loomulikult leida kompromisse.

Selle blogiga siin ma ei ürita kellelegi auku pähe rääkida sama asi ette võtta, sest inimesed on erinevad ja osad eelistavadki jääda vaid oma liistude juurde ja maksta spetsialistile ja see on ka väga hea variant. Põhjuseid, miks meie siiski otsustasime ise ehitada, on väga mitmeid. Eelkõige on põhjuseks see, et meile meeldib pidevalt tegevuses olla ja eriti meeldib meile ehitada või midagi ise teha. Lisaks oleme me mõlemad väga nõudlikud oma kodu suhtes ja tahame kõikide ettetulevate probleemidega ise tegeleda ja kui me ka kõiki töid sajaprotsendiliselt ise ei tee, siis vähemalt jälgime küll, et tulemus oleks meie nõudmistele vastav. Väga spetsiifilised tööd – eriti need, mis nõuavad vastavat sertifikaati – näiteks küttesüsteem ja elektrisüsteem, tasubki lasta spetsialistil teha ja laseme ka meie.

Meie peres löövad ehitusperioodil kõik pereliikmed kaasa ja annavad oma panuse. Me ei kasvata lapsi ka selles vaimus, et on olemas meeste ja naiste tööd. Ma ei taha, et mu lapsed täiskasvanuna ei oska endale isegi toitu ette tõsta, rääkimata selle valmistamisest või arvaks, et naela seina löömiseks tuleb ehitaja kutsuda. Mina oma ehituse- ja viimistlusepisiku saingi oma vanematelt, kuna praktiliselt terve mu teismeea käis meil kodus remont, milles ka mina hea meelega kaasa lõin.

Kuidagi on meil mehega siiski tööd ära jaotunud – ilma suurema aruteluta vaid lihtsalt loomulikult kujunenud nii, et mina teen rohkem siseviimistlust ja mees ehitust, aga vajadusel oleme mõlema tööga ka üksteisel abiks. Ka mööbli ehitamisel on meil alati ära jaotatud – mees ehitab, mina viimistlen. Lapsed on vahest vabatahtlikult abis – enamasti on see nende abistamine isegi häiriv, sest ise saaks ju kiiremini ja osade tööde puhul ei taha lihtsalt puhtfüüsiliselt, et laps selles aitaks – kas on asi siis tolmus või kemikaalides. Lapsed on siiski väga mõistlikud ja saavad ka aru, et järjekordne nädalavahetus vanaema juures tähendab, et varsti saab ilusama kodu ja oma toa ning vanaema juures on niikuinii alati tore ka.

Ei ole ka tööd, mille kohta mina ütleks, et seda ma kindlasti kunagi ei tee. Olen pahteldanud ja lihvinud, värvinud ja õlitanud ja ka keraamilisi plaate paigaldanud. Kui nüüd hästi mõtlema hakata, siis enim vihatud töö on ilmselt kipslagede lihvimine, sest see on lihtsalt tohutult ebamugav ja aeganõudev. Selle tõttu otsustasime üksmeeles, et meie uues kodus tulevad puitlaed.

Ühe mu eelneva postituse kommentaariumis keegi mainis, et kooselu “võõra sugulasega” ja ise ehitamine võib suhtesse mõra lüüa. Selle peale ütleksin selgituseks niipalju, et sugulane, kes meile maja kinkis on mulle lähedasem kui mu oma ema ja kuni meie oma majaosa valmimiseni, elab ta oma korteris. Me oleme mõlemad nii mõistlikud inimesed küll, et saame suheldud ilma konfliktideta ja vastastikuse austusega. Ma arvan, et kui see nii ei oleks, siis ei oleks ta ka iial otsustanud oma maja meile kinkida.

Minu nõuanded remonti või ehitust alustavatele paaridele:

Suhtu remonti või ehitusse nii, et see on selle eluperioodi üks igapäevane osa ja naudi seda.

Kui mõni õhtu ei jaksa, ära tee. Puhata on ka vaja ja mõni õhtu võib ehitamise asemel hoopis koos kinno minna või lapsed loomaaeda või ujuma viia. Olen õppinud elama selliselt, et iga päeva tuleb nautida ja selle asemel, et mõelda, et siis kui see või teine asi tehtud saab – et siis hakkan elama ja siis oleksin õnnelik, üritan olla koguaeg rahul ja nautida protsessi ning kogu teekonda, mitte vaid lõpptulemust. Iga pisike asi, mis tehtud saab, toob rõõmu. Ükskord saab see remont niikuinii läbi ja selleks, et suhe rõõmsana säiliks, tuleb vahepeal aeg maha võtta.

Kui ehitus ja isetegemine ei ole teie tugevaim külg ja parema meelega laseksite tööd ära teha spetsialistidel, siis tehkegi nii.

Ise ehitamine ja remontimine ei sobigi kõigile. Ei ole mõtet enda tuju rikkuda ja tegeleda asjadega, mis ei meeldi. Meile väga meeldib ja sellepärast ka teemegi kõikvõimalikud tööd ise ära. Kui selline elustiil aga teile ei sobi, siis ei ole mõtet ka punnitada. Meie näiteks ei raatsiks maksta maalrile, kui oskame ise väga edukalt seinu värvida või tapeeti panna ja oleme tulemusega rahul. Samas mõni tellib ka mööbli koos kokkupanekuga, sest endale see töö lihtsalt ei istu ja nii peabki – tee neid töid, mis sulle endale meeldivad ja maksa nende eest, mida ise teha ei taha.

Kõik inimesed on erinevad ja maitsed on erinevad.

Enne oma kodu ehituse ja sisustuse planeerimist tuleks maha istuda ja omavahel kõik läbi arutada. Ma soovitan isegi teha nimekirju mõlemal osapoolel – näiteks “minu jaoks kõige olulisemad uue kodu omadused, lisad, sisekujunduselemendid” või mis iganes oluline on. Meie näiteks tegime nii päris mitme ruumiga. Mina panin kirja endale olulised asjad, elukaaslane tegi samuti –  leidsime lõpuks, et saame väga edukalt teha kompromisse ja mõlemad saavad oma tahtmise. Meie maitse sisekujunduse osas on õnneks üsna sarnane. Kuigi minu lemmik on modernne ja hele Skandinaavia sisekujundus ja mehe maitse on pigem sinna hubase ja puiduse maamaja kanti, siis me oleme suutnud praegu üksmeele leida, mis stiilis meie linnamaja tuleb. Üks minu suurim soov oli, et meie tulevase maja kõik aknad oleks suurte ruutudega puitaknad, sh ka terrassiuksed ja elutoa suur aken oleks ruutudega. Mees oli korduvalt öelnud, et ikka lihtsalt üleni klaas ilma igasuguste lisaraamideta oleks palju ilusam ja annaks rohkem valgust, aga mina jäin seekord oma jonni juurde. Isegi kohalikus omavalitsuses kommenteeris kohalik arhitekt neid aknaruute, et “kes neid ruute teil pesema hakkab?”. Tänan küsimast –  seda teen mina ja oleksin selle tööga väga rahul kui ma ükskord selle maja nende akendega valmis saaks. Lõpuks otsisin internetist terve rodu pilte, miks aknad just ruutudega peavad olema ja siis leidis ka mees, et ruutudega jääb täitsa kena. Muidu olekski liiga igav välisilme olnud.

Mis kõige olulisem – võta asju huumoriga. Kui vahest töös mõni apsakas juhtub, siis viska selle üle nalja. Rõõmsat ehitamist!

Kolm kuud ja mitte ühtegi remondivaba päeva

Kohe kui majavõtmed käes, läks kibekiireks. Eesmärgiks oli kogu maja sisemus ringi teha vaid kahe kuuga, sest juba juunis pidime vabastama oma korteri ja kolima majja. 

Majavõtmed käes, käärisime käised ja hakkasime remondiga pihta. Täpset alköökenneguskuupäeva ma ei mäleta, aga lammutustöödega tegime algust aprillikuus 2014. aastal.  Alustasime maja tühjaks tassimisega – kõik, mis vähegi veel sees oli, viskasime välja. Alles jäi vaid nõudepesumasin. Ülejäänud – sealhulgas köögitehnika ja mööbli, otsustasime välja vahetada uuemate, korralike ja  praktilisemate vastu.
Üheksast viieni olime mõlemad kontoris oma päevatööl, õhtul sõitsime lastele järele ning seejärel majja tegutsema. Töölt koju oli umbes 30kilomeetrit ja pea samapalju siis kodust maja juurde. Eesmärk oli saada maja remonditud hiljemalt juunikuuks ja siis sisse kolida. Tempo oli nii hull, et sõime seda, mis kiirelt kättesaadav oli ja koju magama laekusime alles keskööl või peale seda. Remondivabu päevi meil praktiliselt polnud.

pilt
Maja kanalisatsioonivõrku ühendamine

Maja asub küll linnas, kuid oli kuivkäimlaga. Kõige prioriteetsem töö oligi maja linna kanalisatsioonivõrku ühendamine ja korraliku pesuruumi ning köögi ehitamine. Köögis asuv vana duširuum ja esikus asuv kuivkäimla läks lammutamisele ja plaan oli teha endise kuivkäimla koha peale dušinurgaga WC, kuhu mahuks ka pesumasin, mis enne paiknes magamistoas. Köögis dušinurga lammutamisel selgus, et seal oli aastaid vesi põranda alla voolanud ja ära mädandanud pea kõik kööginurga alla jäävad põrandalaagid. Tõenäoliselt hoidis seda põrandat keldrisse vajumast vaid must põrand ja laminaat, kuigi ka need olid üsna pudedad.

piltTulemuseks oli kapitaalne töö põrandaga – kogu põranda laagid said üles võetud ja välja vahetatud. Keldripealne köögipõrand sai see eest korralikult soojustatud – kui see juba sai üles võetud, siis sai ka see tehtud. Kogu maja kattis tegelikult ca 60aastat vana laudpõrand – köögis oli see nii pude, et selle võis harjaga kokku pühkida kui laminaat sai pealt võetud. Üllatusena tuli põrandalaakide vahelt ka päris mitu kuivanud rotilaipa välja. Lisaks sai siis juba terves köögis võetud ka seinad lahti ja vana äravajunud saepurusoojustuse asemel sai pandud korralik kiht villa.

piltLammutustööde lõpetamisel tellisime hiigelsuure (13kuupmeetrit) prügikonteineri ja kõik ehituspraht sai krundilt konteinerisse loobitud. Juba tundus, et päris palju on ära tehtud. Paar nädalat kulus kanalisatsiooni ehitajate leidmisele – otsisime kopameest ja kedagi, kes torud ära ühendaks. Töö tegijaks oli lõpuks meie oma naaber, kes ühe päevaga organiseeris kanalisatsiooni toru linnavõrgust keldrini. Siis jäi ehitus toppama. Nimelt on keldris 60cm paksud paekiviseinad ja meil oli toru just sellest seinast vaja läbi vedada teise maja otsa. Naaber pakkus, et kuu aja pärast saab ta meid sellega aidata, aga enne seda aega pole. Olime juba valmis jätma see töö ootele kuni mul tuli mõte leida keegi, kes tuleks selle augu valmis puuriks. Tegin umbes 10 telefonikõnet erinevatesse teemantpuurimist pakkuvatesse firmadesse kuni üks pakkus, et saab kasvõi hommepäev tulla. Tehtud ta saigi ja töö läks edasi.

Töö käigus tõstsime ringi ka pööninguluugi – enne sai pööningule metallredelist, mis asus kahe välisukse vahel ja oli üsna ohtlik. Lisaks oli sinna äärmiselt ebamugav midagi viia, sest redel oli kergelt kõver ja kõikus. Minu eesmärk oli teha pööningule minek võimalikult turvaliseks ja mugavaks – sellest ka idee pööninguluuk tõsta keset pikka koridori ja paigaldada lahtikäiv pööninguluuk koos redeliga, mis pigem meenutas kerget puittreppi. See oli kindlasti üks asjalikumaid investeeringuid!

Mõlemad magamistoad vajasid esialgsel hinnangul vaid kerget remonti – tapeedivahetust, lagede värvimist ja uut põrandakattematerjali. Vana linoleumi ja laminaadi alt tuli välja tegelikult paksu värvikihiga ehe laudpõrand, mis oli paigaldatud suurte jämedate naeltega. Mul oli äärmiselt kahju, et meil remondiga nii kiire oli ja nii see puitpõrand uuesti laminaadikihi all läks. Ma olen väga vanade materjalide taastamise ja renoveerimise poolt. Näiteks jätsin sihilikult alles vana massiivse puidust tahvelukse, mis ühel magamistoal ees oli, sest see on ainuke asi siin majas, mis veel natuke seda vana maja meenutas, kus mina oma lapsepõlvesuved olin veetnud. Luban, et kunagi kui aega rohkem ja siinne laminaat enam kriitikat ei kannata, võtan selle laudpõranda taastamise ka ette.

Maja küttesüsteemiks olid vana puuahi esikus, mis küttis ka suuremat tuba ja puupliit köögis, mis küttis väiksemat tuba. Kuigi arutusel olid erinevad küttelahendused, mis pakuks veidi rohkem vabadust ja väldiks igapäevast ahjukütmist, jäi lõplikuks otsuseks siiski jätta sama süsteem. Tuleohutuse mõttes kutsusime korstnaid ja küttekehi hindama korstnapühkija, kes samuti oli meie naaber. Ahi oli heas korras, korstnad samuti aga köögipliit oli täiesti katki ja soemüür vajas parandustöid.

Tulemuseks oli üsna suur lisakulu, millega me polnud arvestanud – uus puupliit. Õnneks polnud soemüüri parandamise kulud väga suured ja suure otsimise tulemusena leidsime ka üsna soodsa ja meile sobiva valmispliidi. Maja kütmine puudega aga osutus lausa meeldivaks ülesandeks – külmal talveõhtul ahjus praksuvate puude saatel soojust õhkava soojamüüri ääres tööd teha oli omaette luksus.

 

Maja asukoht on kõige tähtsam

Õige krundi valik on ühe ideaalse oma maja tähtsaim osa, sest kui kõike muud saad sa ajapikku muuta ja ringi teha, siis maja teisele krundile ikka ei tõsta küll!

Jõudnud järeldusele, et meie järgmiseks sammuks on maja ehitus (mitte ost), hakkas taaskord suur otsimistöö pihta. Kinnisvaraportaalid said iga päev mitmeid kordi  läbi kammitud ja käisime ka mitut krunti vaatamas. Meie tingimusteks oli, et krunt asuks Harjumaal, oleks võimalik liituda veevärgiga, vähemalt mingigi kõrghaljastus ja asukoht oleks vähemalt bussipeatuse ligiduses, eriti hea oleks veel lähedalasuv pood ja kool.

Kaalusime ka juba ühe krundi ostmist, mis oli meie olemasoleva kodu ja laste kooli lähedal ja mis nagu meile sobivalt, oli taaskord väljakutse omaette – üsna võssakasvanud krundil asus mahapõlenud maja. Kui olime juba sealmaal, et uurida, kuidas rahastada krundi ostu ja maja ehitust ja kus ehituse ajal elada, siis tekkis võimalus saada hoopis kingituseks väike maja vaid kahe toaga aga väga hea asukohaga – linna servas mändide all.

2013. aasta oktoobris saime ametlikult majaomanikeks. 2014. aasta kevadel saime ka oma korteri müüdud ja kodulaenu täielikult tagasi makstud ning veidi jäi üle ka maja remondiks.

Ma tean, et kõigil ei ole seda õnne saada midagi päranduseks või kingituseks ja me oleme väga tänulikud, et meil selline võimalus oli. Siiski – antud maja puhul on tegemist väikse 49 ruutmeetrise majaga, mis vajas kapitaalset remonti ja mis isegi peale kapitaalremondi tegemist, ei ole meile sobiv elamine – puhtalt oma suuruse tõttu – see on ligi 20 ruutmeetrit väiksem kui meie oma korter oli.

Lisaks, tänu meile osaks saanud lahkusele, lubasime, et sugulane, kes maja meile kinkis, saab seal (peale kordategemist) elada niikaua kui ise soovib ja meie ehitame oma elamise lihtsalt seda laiendades. See tähendab just seda, et meil on võimalik oma maja ehitada nullist alates ja kujundada täpselt selliseks nagu ise soovime. Ainukesed piirangud seab olemasolev maja krundil ja lisakulu tekitab see, et ka olemasolev maja tuleb renoveerida kapitaalselt ja oma majaosa välisviimistlust tehes, tuleb ka vanal majaosal uus fassaad ehitada, katus ja aknad vahetada.

Samas – eks krundi ostmine oleks omaette kulu olnud ja finantseerimise osas on selline lahendus meie jaoks siiski palju lihtsam – panga jaoks on olemasolev maja sobiv tagatis ja meie oma kodu ehitus on kategoorias “juurdeehitus”. Igal juhul on selline asjade kulg meile suureks õnneks, sest plussid kaaluvad igal juhul miinused üle.

Plaan oli algusest peale selline, et me renoveerime olemasoleva ja lahke kinkija saab seal elada kui olemasolev renoveeritud ja juurdeehitus valmis nii, et me saame oma poolele elama asuda. Ehituse ajal saame kasutada vanemat majaosa oma elamispinnana ja tänu sellele hoiame kokku nii aega kui ka raha, mis kuluks muidu igapäevaselt ehitusobjektile sõidu peale.

Praeguseks on vanem majaosa meil seestpoolt juba renoveeritud – välja on lõhutud kuivkäimla ja maja on ühendatud linna kanalisatsioonivõrku,  ehitatud korralik dušinurgaga pesuruum ja laiendatud köögipinda vana dušikabiini arvelt. Kõik toad on saanud korraliku uue viimistluse ja osad põrandad said lausa üles võetud ja uued ehitatud ning samas ka soojustatud.

Kogu selle renoveerimise vahepeal tegutsesime paralleelselt ka oma kodu ehituseks ettevalmistuste tegemisega – sellest kirjutan järgmistes postitustes.

Kuidas me korterit renoveerisime ja lagi ei kukkunudki kaela

Juba aastaid tagasi, kui esimest korda oma kodu otsima hakkasime, teadsime, et tahame elada majas ja kui me sobivat, mida osta, ei leia, siis kunagi tulevikus ehitame oma maja ja seda kohe päris ise. Meie koduotsingud tol ajal venisid mitme aasta pikkuseks  – põhjuseks olematu hinna ja kvaliteedi suhe kinnisvaraturul. Enamus müüdavatest elamistest olid meie meelest kas hirmsasti üle hinnatud või siis olid sellised, et renoveerimine oleks võtnud sama palju raha kui uue maja ehitus. Tihtipeale jäi tehing katki mõne meelest pisiasjade tõttu – nt ühes majas oli küll äsja remonditud vannituba ent meie maitse järgi oli see liialt inetu, et selle eest raha maksta – me oleks selle lihtsalt tühjaks lõhkunud ja uue ehitanud. Uut maja ehitada me sel ajal ei oleks jaksanud, sest samal ajal oli ju elamiseks kohta vaja ja kahte asja korraga maksta, oleks liiga palju olnud.

Peale paari aastat kinnisvaraportaalide läbi lappamist ja erinevate kruntide, majade, paarismaja-bokside külastamist saime pakkumise osta korter, kus olid kõik need väärtused, mida mina hindasin kõige olulisemaks – nt kamin (st selle võimalus), oma aed (teiste korteritega küll jagatult, aga siiski aed) ning 3 tuba, mis meile sel ajal oli praktiline suurus. Me olime selleks ajaks läbi käinud mitmeid erinevaid objekte, kus igal ühel neist olid meie jaoks nii suured puudused, et me otsustasime mitte tehingut teha. Näitena võin tuua:  pisike armas majake Harjumaal, mille kuulutuses seisis muuhulgas ka sõna “kanalisatsioon” ja kohale minnes selgus, et tegemist on majast välja tee äärde kraavi veetud heitveetoruga. Väsinuna tüütutest otsingust ja äärmiselt soodsa korteripakkumise tõttu, sai meie valikuks sel korral hoopis korter. Küll mitte päris tavaline korter…

Sellesse korterisse sisse astudes oli minu esimene sisetunne – see ongi SEE. See äratundmisrõõm ja ettekujutus, milline meie kodu olema saab, tekkis vaid mõne hetkega. Ma hoidsin käes paberit, kus olid «soovituslikud tubade joonised» ja ma seisin korteris, kus põrandal oli vaid muld ja mädanenud laagid ja laest sai naabri korterit näha. Keset korteri põhjapoolset osa oli põrandale veetud kanalisatsioonitoru, välisukse kõrval oli üks suur kaabel ja 2 veetoru. Kogu majal olid vahetatud aknad ja renoveeritud välisfassaad ja vahetatud kõik korterite uksed + maja välisuks. Seal nii seistes ma teadsin, et sellest saabki meie kodu. See oli nagu puhas lõuend ja hetkega nägin oma vaimusilmas kõiki tubasid ja isegi detaile, millised on nende värvilahendused ja materjalid, mida kasutame. Teatasin müüjale ilma mehega arutamata, et selle me võtame! Mees oli mu väljaütlemisest ilmselt sama üllatunud kui mina ja vaadates mind kui poolearulist, teatas müüjale, et me siiski mõtleme veel ja anname teada ja vedas mu sealt minema. Paar päeva arutamist ja vaidlemist ning otsus oli langetatud – sellest saabki meie tulevane kodu. Ja nii me selle korteri ära ostsimegi. Kõik sugulased ja tuttavad muidugi meie vaimustust ei jaganud. Mäletan kommentaare stiilis: «See lagi kukub teile kaela ja kes siis vastutab?» või «Te olete päris hulluks läinud. See on raske töö!» Meie aga ei lasknud end heidutada. Kui midagi tahta, siis peabki selle nimel tööd tegema ja vaeva nägema. Midagi iseenesest sülle ei kuku. Kui aga tahta, siis on kõik võimalik!

Mainin ära, et meil kummalgi pole ehitusalast haridust ja meie palgatöö on ehitusest ikka väga kaugel. Mina olin küll varem oma perega renoveerinud oma lapsepõlvekodu ja mehel on äärmiselt abivalmis arthitektiharidusega isa, kes on kuldsete käte ja suurte teadmistega mees ja kellelt me saime enamuse abi, mis ehitusel vaja läks. Oli teisigi abilisi, aga põhiliselt oldi abiks nõuga – me neelasime infot, mis puudutas meie kodu ehitamist ja uurisime kõikvõimalikke internetiportaale ja küsisime nõu erinevatest ehituspoodidest ja erinevatelt spetsialistidelt. Aasta hiljem elasime me juba oma uues hubases kodus, mille olime oma kätega ehitanud ja tänu sellele – minimaalse laenukoormaga.

See oli meie esimene ehituskogemus, mis õnnestus väga hästi. Siiski, peale kaheksat aastat korteriomanikuna, jõudsime me taas sinnamaani, et tahaks ikkagi maja ja et see meie armas kodu on meile väikseks jäänud. Eelkõige tundsime puudust töötubadest – mina kontoriruumist, kus segamatult arvutiga tööd teha ja mees töötoast, kuhu mahuksid erinevad saed ja remonditarbed. Lisaks – lapsed kasvavad ja vajavad rohkem ruumi ja unistus koerast, kes saaks omas aias vabalt joosta – kõik see viis mõtteni, et nüüd on aeg uuesti hakata otsima krunti või remonti vajavat maja, et see saaks meie uueks koduks. Selles blogis hakkangi kajastama kõike maja ehitusega kaasnevat, alates bürokraatiast kuni sisekujunduse ja mööbliehituseni välja. Loodetavasti leiate siit inspiratsiooni oma kodu jaoks või elate lihtsalt meie tegemistele kaasa!

This slideshow requires JavaScript.