Kuidas me ise puidust kööki ehitame vol 2 ehk külmkapi valimine ja köögisaare ehitus

Eelmises köögipostituses kirjeldasin, kuidas me köögikappide raamid ja tööpinna ehitasime. Seekord räägin köögisaare ehitusest ja külmkapi valikust.

isetehtud köögimööbel

Ilm on nii kole, et loomulikku valgust pole pea üldse ja selle tõttu on pilt ka tume.

Kuidas valida külmikut?

Meie neljaliikmelisele perele jäi tavaline külmik väikseks, sest ostame tavaliselt nädala toiduvarud korraga ära, et nädala sees aega kokku hoida. Jäässe kogun ka palju värsket kraami, kuigi sel aastal jäid marjad suures osas korjamata, sest ei oleks olemasolevasse jääkappi mahtunud. Edasine plaan on ise teha toormoose väikestesse karpidesse, et vajadusel pannkoogimoos omast käest võtta oleks. Samuti ostame enamuse lihast nädalaks korraga ära ja paneme jäässe. Suvel läks tavakülmikuga eriti keeruliseks kui pool külmikut oli jooke täis ja toitu väga ei mahtunudki sinna.

Külmikut otsides oli mul seega tingimus, et seekord peab olema nö Side-by-side külmik, ehk siis kahe kõrvuti uksega külmik. Teine tingimus oli, et külmik peab olema musta värvi, nagu ka ülejäänud köögis olevad kodumasinad. Kolmandaks tingimuseks oli, et külmikul peab olema jäämasin, kuna me suvel kasutame väga palju jääd ja senine kilekottidesse jää tegemine oli tüütu ja pidevalt oli see jää ootamatult otsa saanud. Pealegi ei meeldi mulle kilekotid (mitte mingil kujul), aga meie jääkapp oli alatasa nii täispakitud, et jäävormidesse jää tegemine oli ka välistatud – need ei oleks lihtsalt ära mahtunud jääkappi.

Esialgu jäi mulle silma üks Boschi kaheukseline külmik, aga kui poes seda katsuda saime, tundus selle ukse avamine nii ebamugav ja jäik. Kõrval oli sarnane mudel LG-lt, mille uks käis sujuvalt ja mille planeering tundus palju paremini läbimõeldud. Lisaks oli sellel uudne süsteem nö uks ukses (door-in-door), kus sai välimise ukse sisse paigutada nt joogid ja kastmed, mida pidevalt vaja ja ei pea tervet külmkappi selleks avama. Ühtlasi hoiab see ka elektrit kokku, sest suure ukse avamine laseb rohkem sooja külmikusse.

Door-in-door

Door-in-door süsteem, ehk topelt välimine uks

Lõpuks valisimegi LG door-in-door külmiku. Tellisime selle internetipoest, kus oli parjasjagu soodsaim hind sellele mudelile, sest hinnad kõikusid isegi kuni 300euro ringis. Külmikul on Fresh Balancer köögiviljakasti süsteem, mille osas ma alguses skeptiline olin. Väidetavalt pidi see tagama selle, et värsked asjad nagu salatimaterjal ja köögiviljad säilivad kauem, sest süsteem tasakaalustab niiskustaset. Nüüdseks olen aru saanud, et seal tõesti säilivad värsked asjad paremini kui näiteks eelmises külmikus. Isegi täiesti küpsed avokaadod olid ka nädal hiljem täiesti söödavad, mitte pruunid ja äraviskamisele kuuluvad nagu varem juhtunud oli.

Jäämasinast saab nii külma vett, jääkuubikuid kui ka purustatud jääd. Külmiku kojutoomise hetkest pole möödunud päevagi kui keegi ei kasutaks jäämasinat – lapsed on sellest eriliselt vaimustuses. Kui väiksema lapse sünnipäeva pidasime, siis tundus, et see külmkapp oli ka külaliste seas hitt – seda jääd võeti sealt ikka kümneid kordi…

Olen lugenud, et musta värvi mööbel ja tehnika pidi puhastamise mõttes olema kohutav valik. Ma ei ole veel aru saanud, et ta hullem oleks kui näiteks roostevaba. See pind on nii lihtne puhastada, et paar korda  nädalas see lapiga üle käia, ei ole mingi vaev. Roostevabal on mind alati häirinud näpujäljed – seda meie omal vähemalt näha pole või ei ole mina aru saanud.

Külmkapi temperatuuri seadistamine oli ka hästi lihtne. Külmikul on digitaalne displei, millelt seda juhtida saab ja uurisin, mis temperatuure soovitatakse panna. Optimaalne külmkapi temperatuur pidi olema +3C ja jääkapil -18C.

LG SBS külmik

LG SBS külmik

Köögisaare ehitamine

Esialgne plaan oli tegelikult söögilaud ehitada ja saareke millalgi hiljem, aga siis otsustasime ikkagi just saare ehitada. Alatasa me plaanid muutuvad või teeme neid jooksvalt ringi – nii ka seekord. Kui ma olin üle poole aasta “seda õiget” halli tooni õli või peitsi otsinud, millega me köögi esipaneelid viimistleda, siis sai ka see ringi mõeldud. Ma ei jäänud rahule sellega, milline grafiithall õli puidul jääb ja hädaldasin mehele, et ma ei leia ühtki tooni, mis meeldiks ja ilus jääks. Minu unistus oli üldse musta värvi köök, kus on kombineeritud tammepuit ja mustaks viimistletud puit, aga mees oli korduvalt selle idee maha laitnud tuues põhjuseks, et see jääb liiga sünge ja pole hubane. Kui ma aga õlivahasid katsetasin, siis leidsin, et suurel pinnal jääb must kattev õlivaha imeilus ja seda just männipuidul. Alguses ju plaanisime kapiuksed ja sahtlipaneelid tammepuidust teha, aga siis otsustasime, et kuna see õlivaha on just männipuidul imeilus, siis sellest teemegi. Ja kuna saarekese küljed pidid sama tooni tulema, mis sahtlipaneelidki, siis tegime ka saarekese raami männipuidust ja katsime musta õlivahaga. Otsus ikkagi männiliimpuidust teha oli ka rahaliselt mõistlikum. Tamme ja männi liimpuitudel on pea kahekordne hinnavahe männi kasuks.

Kui toonid olid läbimõeldud ja puiduvalik ka paika pandud, tegin 3D mööblijoonise, et näha, kuidas mu idee reaalselt jääks. Tulemus sai päris põnev. Otsustasin, et köögipoolel olevad riiulid võiks ka toonimata tammepuidust olla, sest ma armastan kontraste ja tundus, et nii jääb ilusam.

Köögisaare joonis

Teisele poole tuleb koht, kus saab pukkidel istuda.

Saareke teiselt poolt

Mõõdud saarekesel said sellised: kõrgus 95cm, lauaplaadi pikkus 180cm, saarekese tööpinna laius 124cm. Ühesõnaga päris suur, aga sellest pidi saama kogu esimese korruse süda – koht, kuhu kõik tegutsema mahuvad, nii õppima kui meisterdama kui ka süüa tegema. Ja seda kõike näiteks üheaegselt.

Seejärel arvutasin välja materjali ja tegin nimekirja, mis mõõdus puitu vaja on ja kui palju ja leidsin, et me peame seekord selle puidu kojutoomiseks ilmselt transpordi mujalt leidma, sest meie autosse see ära ei mahu. Õnneks on mul naaber, kellel oli järelkäru ja kes oli nõus appi tulema. Ühel hommikul me need siis ka koju tõime ja juba õhtul hakkas mees saarekese raami ehitama.

Raami panime kokku köögi põrandal, sest muidu poleks see meile tuppa ära mahtunud. Seekord juhtus meil üks naljakas aps ka. Nimelt said ostetud kaks suurt plaati, millest üks pidi suhteliselt ühes tükis minema raami keskmiseks seinaks. Mees  unustas selle väikse detaili ära ja lasi selle plaadi saega keskelt pooleks nagu teisegi, millest pidid saama küljed. Mõtlesin, et nüüd pean uue plaadi tellima, aga mees leidis nipi, kuidas teha nii, et see pooleks saetud plaat üldse häirima ei jää. Sealpool, kus saarekese baaritoolide osa tuli, lisas ta kahe plaadi ühenduskohale sama laia liistu nagu otsapostid ja see sobib sinna nagu valatult.

Köögisaare raam

Kui raam oli valmis, saime katsetada tööpinda selle peale, et see siis õigetesse mõõtudesse lõigata, lihvida, servad ümaramaks teha ja paika panna. Tööpinnaks valisime täpselt sama puidu, mis läks ka köögi töötasapinnaks – 4cm paks tamme liimpuit. Puidu tõime koju Mass AS laost.

köögisaare ehitamine

Taustal valitseb totaalne segadus, mis on tavaline, kui meil mõni projekt käsil…

Kuna me kapiraami panime köögipõrandal kokku, siis tuli see ka viimistleda sealsamas põrandal. Selleks varusin ehituspappi, et põrandaid kaitsta. Kuigi õlivahadel on omamoodi tugev lõhn, siis me vist oleme sellega juba harjunud kui toad selle järgi lõhnavad. Tuulutasime siiski lisaks iga päev. Viimistluseks kasutasin Osmo katvat musta õlivaha 3169, mis ühe kihiga jääb pigem hallikas aga kahega juba üsna tume must. Samas on läbi õlivaha ikkagi näha ka puidumustrit.

osmo must õlivaha

Esimene kiht musta õlivaha

Osmo 3169 männipuidu peal, 1 kiht

Osmo 3169 männipuidu peal, 1 kiht

Üks kiht jäi meie soovi järgi liialt hele ja seega sain ma kaks korda seda raami vahatada. See vist on pinnalt kõige suurem vahatamine ühe korraga, mis ma üldse kunagi teinud olen. Kui raam oli lõplikult vahatatud ja kuivanud ka, siis sai hakata riiuleid paika sättima. Selleks tegime neile puidust liistud toeks, ka riiuli keskosasse, et pikk riiul asjade raskuse all ära ei painduks.

köögisaar

Köögisaare raam valmis. Sain ka oma õppetunni, et päikselise ilmaga mustavärvi mööblit pildistada on peaaegu võimatu ülesanne, vähemalt minu jaoks.

Kui riiulite paigaldamine oli testitud, oli aeg ka need viimistleda. Selleks on mul lemmiktoode Osmo Topoil, mida kasutasin ka köögitööpinnal. Selleks, et lõpptulemus oleks mõnusalt siidine ja igati veekindel on minu töökäik selline:

  • Lihvin aluspinna
  • Puhastan aluspinna tolmust
  • Valan Topoili värvialusele
  • Kannan nn fliisrulliga Topoili tööpinnale (kõige lühema karvaga rull, peaaegu sametine).
  • Lasen kuivada ja seejärel käin terasvillaga kogu pinna üle
  • Kordan eelmist kahte punkti kuni pind on ühtlaselt siidine (kolm kihti + kolm terasvillaga poleerimist)

Seejärel on tööpind kasutamiseks valmis ja kannatab ka seisvat vett ja toiduplekid ei imbu puidu sisse. Puhastada saab vabalt täiesti märja lapiga.

Riiulid saavad Topoili kihid

Seejärel tuli sama teha tööpinnaplaatidega, mille mees oli parajaks teinud, servad elektrihöövliga ümaramaks lasknud ja siis ajutiste puidujuppide peale laiali laotanud. Riiulite ja tööpindade alumised kihid said vaid ühe vahakihi, kuna seal kulumist praktiliselt pole, aga vähemalt  on vajadusel puhastatav.

Tööpinna ja riiulite alumistele pooltele õlivaha kandmine – samal ajal kui mina vahatasin, tegi mees sealsamas kõrval süüa…

Kui alumine osa oli vahatatud ja ööpäeva kuivanud, said kõik jupid paika pandud oma õigetele kohtadele ja ära kinnitatud ja alles seejärel hakkasin lõplikke kihte tegema. Võibolla on see natuke kilplase töö, sest peale riiulite paigaldamist pidin natuke maalriteipi kasutama, aga mul lihtsalt polnud ruumi enam kuskil neid vahatada. Ja tulemus jääb ikka sama ilus.

Riiulid ja tööpinnad paigas, aga õlitamata

osmo topoil

Köögisaare tööpinna esimene vahatamine

Riiulite vahatamine

Niikaua kui me mehega vaidlesime köögisaare toolide üle sai seal ajutiselt tavalisi toole kasutatud. Kuigi saare tööpind on 95cm kõrge ja see sellisel kujul üsna ebamugav oli. Mõõtudest veel niipalju, et köögimööbli ja saare vahe on 130cm ja külmkapi ees on 110cm ruumi saareni – nii on piisavalt ruumi ka kahel inimesel köögis toimetamiseks.

isetehtud köögimööbel

Köögisaar valmis

Saarekese ühele küljele paigaldasime ka nn uputatava elektrikontakti – Evoline backflip.

Evoline backflip saare pistik

köögi ehitamine

Vahepeal jõudsime juba teha ka ise ühe baaritooli internetist leitud idee järgi. Kuigi see oli äge projekt, siis otsustasime, et me ikkagi tahame pehme istmega toole ja see üks valmistehtud baaritool võib jääda köögi poole peale ja kolm reguleeritavat tooli hangime poest.

Isetehtud baaritool

Viimaste saarekese detailidena saidki ostetud baaritoolid, mille osas me lõpuks ühel meelel olime. Minu tingimus oli, et jalg (või jalad) oleks mustad mitte kroomist ja kuigi mina soovisin mitte keerlevaid ja reguleeritavaid toole, siis mehe kindel tingimus oleks, et need oleks just sellised. Lõpuks leidsime sellised toolid rug.ee poest ja saime kõik kolm tooli ka samal päeval kätte.

Köögisaar koos pukkidega

köögisaar

Saarekese peal on mõnus sööki ette valmistada – kõik mahub ära ja kogu pere mahub saare äärde toimetama

isetehtud köök

Köögisaar koos pukkidega

Kui soovid meie tegemistega kursis olla, siis jälgi ka meie facebooki lehte: Minu kodu ja instagrami kontot, kuhu postitan iga päev: @minukodu. Lisaks tegime  nüüd ka Youtube kanali, kuhu loodetavasti edaspidi ka videoid lisame meie tegemistest. 

9 thoughts on “Kuidas me ise puidust kööki ehitame vol 2 ehk külmkapi valimine ja köögisaare ehitus”

    1. Jah. Kui tahad jääd ja vett ka ikka, siis on tõesti vaja veeühendust, aga sellega tuleb kaasa voolik, mille saad suhteliselt lihtsalt ühendada veetoruga ja kui sul valamu just mitme meetri kaugusel pole, siis pole see ka probleem – tuleb lihtsalt see voolik kuidagi vedada nt köögimööbli alt või tagant. Me vedasime kohe veetoru sinna seina ära, kuhu teadsime, et külmiku paigutame. Kui külmikut täiesti eraldi seisma tahad panna, siis vist keerulisem. Kuigi see voolik ise on üsna pisike, siis keset seina ta ikkagi ilus ei oleks 🙂 Filter tuleb ka veeühenduse vahele panna, see on natuke väiksem kui tavaline 0,5l veepudel – me otsustasime selle kapi sisse paigutada, mis kohe külmiku kõrval ja teeme selle võrra alumise sahtli natuke väiksemaks.

  1. Tänud, mul oleks siis ka ilmselt 3 m vaja, aga ma pean kuidagi mööbli tagant siis ilmselt….. Väga ilus kapp, ma lähen poodi ka vaatama.
    Ja üldse kogu maja on lihtsalt suurepärane, jõudu!

  2. Väga huvitav ja hariv lugemine, kuna endalgi on plaan lähiajal kööki uut mööblit tegema hakata. Mul tekkis küsimus selle kohta, et köögi ehituse eelmises postituses kirjutasite, et vineer väga kriitikat ei kannata, miks nii? Kui nüüd kappide esipaneelid ja töötasapinnad välja jätta, siis teoorias peaks ju igati asjalik materjal olema ning mujal maailmas samuti väga levinud. Kuna vineeri kihid lamineeritakse üksteisest risti, siis temperatuuri/niiskuse muutumise järel peaks vineer oluliselt vähem mängima, kui seda teeb täispuitkilp. Samuti niiskuskindel vineer väga levinud. Lisaks uurin kui suur erinevus on männi- ja kuuse liimpuidul mööbli tegemisel ja kust te peamiselt puitmaterjale soetate.

    1. Hei. Ma ei mõelnud, et vineer kriitikat ei kannata, vaid meie tehtud (esimene) köök kriitikat ei kannatanud.. ja vineerimõttest loobusime, sest ma isiklikult ei ole suur kasepuidu fänn.. Tamm ja mänd meeldivad rohkem – see on aga puhtalt isiklik eelistus. Vineer enamasti on tehtud kasest ja seetõttu on see kergelt roosaka varjundiga hele puit ja selle muster on teistsugune kui see, mida me tahtsime. Me esimene iseehitatud köök oli vineerist aga sel hetkel me ei teadnud erinevatest vineeri kvaliteediklassidest midagi, nii et ma mäletan vaid seda kuidas ma ööd ja päevad seda pahteldasin ja lihvisin ja ikka rahul ei olnud, sest me ostsime mingi üsna kehva kvaliteediga vineeri. Vineer iseenesest on väga hea materjal tõesti – teoreetiliselt mängib vähem kui liimpuit, aga seda siis kui ta on õigesti ladustatud juba laos ja ka hiljem koju tuues nii, et ta kõveraks ei tõmba. Enamus ehituspoed ei paista sellega hakkama saavat, sest kui sa lähed vaatad suvalises tavaehituspoes vineere, siis üle poole neist on juba seal kõverad. Muidugi liimpuit mängib ka, aga need on mõistlikumas suuruses ja vabalt oma sõiduautoga kojutoodavad, samas kui vineeri mingi standardmõõt oli vist 1250×1250, mis vajab ikkagi järelkäru või muud transporti. Muidu ma ei ütle vastupidavuse kohta ühtegi halba sõna – kui on vineerist ehitatud mööbel ja tehtud nii, et see ei saaks kõveraks tõmmata, siis on see mööbel suht igavene. Nii köögis kui vannitoas. Ma olen näinud 20a vana vineerist valgeks värvitud kööki, mis nägi välja nagu uus, olenemata sellest, et sai palju kasutust. Nii, et kui sulle vineer materjalina rohkem meeldib, siis ma ei näe põhjuks, miks ta ei peaks köögile sobima. Köögimööbli karkassimaterjalina on see kindlasti väga mõistlik, selle saab mitmest küljest korralikult ära siduda aga suured uksed oleks vist juba keerulisem, sest need mängivad rohkem.
      Männi- ja kuusepuidul ma suuri erisusi ei näe – mänd tõmbab rohkem oranžikamaks ajaga, kuusk vähem. Muus osas on nad suhteliselt üks ühele. Võrreldes nt kase või tammega on mänd ja kuusk pehmemad puidud, st saavad kergemini kriime. Ja meie oma puidu toome suuremas osas http://www.mass.ee laost, neil väga hea kvaliteediga materjal ja mõistlikud hinnad ka. Meie jaoks veel plussiks see ka, et nad meile üsna lähedal.

  3. Suur- suur tänu huvitava lugemise ja õpetuste eest! Teie tegemistest inspireeritult valmistasin ühe suurema ratastel kasti ning katsetasin osmo toonitud õlivaha. On hoopis teine tunne näha ‘veeproovi’ ka enda tegevuse tulemusena reaalselt toimimas 🙂 Aitäh!
    Ma ei ole varem õlivaha kasutanud ning tegin ilmselt ka õige mitu viga, ehkki püüdsin järgida õlivaha purgil ja siin blogis kirjeldatud õpetust. Enda meelest segasin küll korralikult ja kandsin rulliga peale, siiski sai lõpptulemus kahjuks küllaltki värvine ning mitte niisugune ilus ühtlane, nagu siinsetel piltidel näha. Lihvisin pinda terasvillaga kihtide pealekandmise ja kuivamise järel. Peale kolmandat kihti väga palju nühkida ka ei söandanud– pind läks veelgi ebaühtlasemaks. Kusjuures vahetult peale õlivaha pealekandmist nägi pind väga kena välja. Käe all katsudes on ka väga meeldivalt siidine ja, nagu öeldud, veeproovi läbis 🙂
    Kas saaksin asja veel kuidagi parandada?

    1. Hei. Kahju, et sa mulle enne õlitamist ei kirjutanud. Mul on hetkel pooleli üks postitus, kus räägin täpsemalt, kuidas mina õlivahasid kasutan ja mis minu kogemuse järgi parima tulemuse annab. Sinu kirjeldatud tegevuse käik toonitud õlivahaga ei pruugi tõesti head ühtlast tulemust anda. Mina olen siiani rulliga peale kandnud vaid toonimata õlivaha topoil – selleks, et maksimaalne vee- ja kulumiskindlus puidule anda teen seda rulliga ja kolm kihti. Erinevalt toonimata õlivahast aga teen ma toonitud õliga alati ja iga kord hoopis nii, et kannan kihi pintsliga peale ja proovin seda maksimaalselt puidu sisse nühkida, seejärel pühin üleliigse maha, et saada ilus ühtlane tulemus. Kui toon jäi liiga hele, siis lasen kuivada ja kordan tegevust ning siis ka pühin üleliigse maha. Toonitud õlivaha ei tohiks paksu kihina peale kanda kui eesmärk on, et puidumuster ikkagi ilusti välja tuleks. Kui nüüd praegu tulemus ebaühtlane on, siis ma oskan vaid soovitada täielikku maha lihvimist ja uuesti selliselt peale kandmist nagu ma just kirjeldasin. Ja mis tooni Osmot kasutasid? Minu kogemus on, et hall osmo ei pruugi jääda väga ühtlane, ülejäänud aga jäävad väga ilusad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga