Maja puitkarkassi püstitamine – esimene korrus

Sügisel valminud vundament sai talveks kinni kaetud ja jäime kevadet ootama, et siis ehitust jätkata. Nüüd on lumi sulanud ja töö karkassi püstitamisega tasapisi juba käib. 

Terve märtsikuu vaatasime alatasa igatsevalt õue, et lumi juba ära sulaks ja saaks tegutsema hakata. Meil mõlemal on tegelikult olnud väga kiire ja sisutihe sügistalvine periood ja kuna me mõlemad töötame põhiliselt arvuti taga, siis esimesed sulailmad juba kutsusid tegutsema, et saaks vahelduseks end veidi rohkem liigutada.

Võib vist arvestada karkassi püstitamise alguseks 8. aprilli, sest just siis said esimesed prussid ja vajalikud tarvikud hangitud ja vundament katete alt lahti võetud. Vundamendi ehitusest kirjutasin siin: VUNDAMENDI EHITUS JA HIND. Täpsustuseks niipalju, et sealne summa (5000 €) on ilma tagasitäiteta. Liiva pidime me juurde tellima ja kopa ka uuesti tellima tagasitäite tegemiseks. Lasime ühel firmal teha kõik neli vajalikku tööd ühe päevaga – liiva toomine, tagasitäide ja üleliigse mulla äravedu ning kõige lõpuks maapinna tasandamine. See läks kõik kokku 1200 € maksma. Nii, et kui päris täpne olla, siis vundament senimaani on umbes 6200 € maksma läinud. Muidugi selle hinna sees ei ole põranda valamist esimesele korrusele. Otsustasime, et teeme selle hiljem.

Esialgu üritasime välja mõelda süsteemi, kuidas karkassipuitu ladustada nii, et see niiskust ei saaks ja ka kõveraks ei kuivaks. Selleks laotasime fibo plokkidest üle jäänud euroalused ühtlase pinnana laiali ja tõstsime puidu sinna peale. Esialgu olime tellinud vaid vööprussid – need tõmbasime aluste peal koormarihmadega kokku üheks plokiks. Peale tõmbasime koormakatte. Arutusel oli ka ajutise varjualuse ehitamine, aga praegu ei ole sellest otseselt puudust tundnud. Vihmaga ilmselt niikuinii ehitada ei tahaks.

 

Õnneks olid ilmad ilusad ja esimesel vabal päeval üle pika aja – 10. aprillil, mis oli pühapäev, hakkasime tööga pihta. Pühapäevase päevaga said umbes pooled vundamendiprussid kinnitatud. Järgnevatel tööpäevade õhtutel said ka ülejäänud kinnitatud. Minu ülesandeks oli nende töötlemine immutusvahendiga enne nende paika sättimist ja mees tegeles kinnitustega.

18. aprillil saabus karkassipuit – esialgu ostsime ära vaid esimese korruse puidu ja vahelae materjali. Valisime karkassipuiduks tugevussorteeritud höövelpuidu. Enne seda sain mina oma Exceli-oskused mängu panna, et karkassi materjal jooniste järgi välja arvutada. See oli paras nikerdamine, sest eesmärgiks oli mitte üleliia puitu tellida, et jääke oleks võimalikult vähe. Praegu tundub, et puudu ei jää ja kõik oli täpselt planeeritud.

Nädalavahetusel, 23. ja 24. aprillil tegime esimese korruse karkassi. Seinte ehitamiseks tõmbasime vundamendile laiad prussid, mille peal panime seina kokku ja sealsamas tõmbasime seina püsti. Iga seina ehitasime vundamendil täpselt selles kohas, kus sein asetsema pidi hakkama nii, et kui sein horisontaalasendis kokku oli löödud, jäi vaid üle see püsti vinnata ja kinnitada.  Paar seina olid niivõrd rasked, et kasutasime talisid nende üles vinnamiseks. Kahjuks ei saanud ma seda tegevust videolindile – plaan oli teha vähemalt üks video, kuidas me seda reaalselt üles vinnasime, aga kuna ise aitasin ka tõsta, siis ei olnudki aega midagi filmida.

5313895t1h320e
Seinakarkassi detailide valmistamine
FOTO: Kärt-Britt Kokk

27. aprillil tegime karkassi terve pika päeva ja saime esimese korruse karkassi valmis. Alustasime hommikul kell 9 ja viimased asjad panime kokku 23 ajal õhtul. Teha jäi veel üks väike sisesein.

5313919t1h71e2
Karkassi ehitamine. (Pilt on lõigatud panoraamvõttest, selle tõttu ka “kõver”)
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Arvutasin kokku, et esimese korruse seinte karkassi ehitamine võttis aega umbes 40 h. Ehitasime kolmekesi, vahepeal käis naaber ka paari seina tõstmisel abis.  Suurima ajakokkuhoiu andis hea planeerimine materjali osas – joonised ees lõikasime kõik seinte puidu õigesse mõõtu ühe korraga, märgistasime puidu vastavalt, mis seinaga tegu ja ladustasime organiseeritult nii, et edasine aeg kulus vaid reaalselt kokkupanekule ja üles tõstmisele. Suureks abiks oli mu mehe isa, kes nutikaid lahendusi välja pakkus ja kõiki töid juhendas. Ilma temata me ilmselt oleks ikka oluliselt kauem selle karkassiga pusinud.

5313941t1h78e4
Kolm päeva detailide saagimist, kokku kruvimist ja püstitamist ja tehtud ta saigi
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Minu panus oli ilmselgelt kõige tagasihoidlikum – lisaks puidu immutamisele jooksin ma õue ja köögi vahet, et ehitajatele kohvi- ja söögipausid tagada ja neid joogiveega varustada. Selles osas on mul äärmiselt hea meel, et meil pole ehitusobjekt kuskil elamisest eemal ja söögitegemine on mugav ja kiire täiesti toimivas köögis. Erinevalt meie vana majaosa renoveerimise ajast (millest kirjutasin SIIN), kui enamus toitu sai kuskilt kohale toodud, kohvi sai tabureti peal keedetud ja lähedal asuvad söögikohad juba äärmuseni tüdimust tekitasid…

 

 

 

Meie tulevase maja välisilme ja üldine info

Järgmises neljas-viies postituses tutvustan veidi lähemalt, milline meie ehitatav maja välja nägema hakkab. Meil on projektiga paikapandud maja väline lahendus ja tehniline pool ning enamvähem läbi mõeldud kogu maja sisekujunduslahendus. Esimeses tutvustavas postituses räägin maja üldistest andmetest ja välisest lahendusest, mis projektiga paika pandud. 

Maja on planeeritud lintvundamendil kahekorruselise puitkarkassmajana, mille kogupind on 242m2 – selle hulka kuulub ka olemasolev väike majaosa, kus me praegu elame ja mitmed abiruumid.

Maja fassaadi katab laudis, mille tooniks saab beežikas-hall ja katus koos vihmaveesüsteemiga tuleb tumehall. Katusekatte valisime klassikalise niiöelda valtspleki stiilis teraskatuse – idee oli, et maja välisilme tuleks üsna klassikaline ja neutraalne. Katusekatte valik  oli selles mõttes lihtne, et muud valikud, mida siin piirkonnas näinud olime – olid kas sammaldunud, okkaid täis või kasvas lausa lilli katusel. Teraskatuse külge väga midagi pidama ei jää – ainuke mure on veerennid, mida tuleb ilmselt hakata männiokastest puhastama. Akende valik oli samuti lihtne – plastaknad olid välistatud, sest minu meelest sobivad need vaid paneelmajakorteritele. Minu suurim soov oli, et meie uues kodus oleks suurte ruutudega puit-pakettaknad ja need ka mõne viperusega sinna projekti said.  Välisuste ja akende värvitooniks on valge ja aknad tulevad kolmekordse klaaspaketiga.

Maja kogupinnast 180m2 on eluruumide pind. Ehitatava uue majaosa esimesel korrusel on garaaž koos tööruumiga ja tehnoruum, mis peaks mahutama õhk-vesi soojuspumba majasisese seadme. Küttesüsteemi valikust kirjutan ilmselt veel eraldi postituse, sest see projekt tuleb lähiajal ära tellida ja siis saan sellest ka lähemalt rääkida.

Eluruumidest asub esimesel korrusel esik, saun koos pesuruumiga ja WC-ga ning avatud köök-elutuba. Paljud arvavad, et köök peaks elutoast eraldi olema, aga mina nii ei arva. Mulle meeldib kui ma ei pea süüa tegema minema kuskile eraldi kinnisesse ruumi. Toidulõhnadega probleeme ei teki kui on korralik kubu pliidi kohal. Lisaks meeldib mulle avarus.

35
Esimene korrus
36
Teine korrus

Teisele korrusele tuleb 4 magamistuba, millest üks on kõige suurem – põrandapinnaga umbes 20m2. Teised magamistoad on väiksemad – mõlemale lapsele oma tuba ja üks vaba tuba – eelkõige külalistele või siis kodukontorile – seda näitab aeg, kuidas vaja on. Teisele korrusele teeme ka väiksema WC ja pesuruumi. Kuna maja tuleb viilkatusega, siis võtab kaldlagi teise korruse magamistubadest omajagu ruumi ära, aga minu meelest annab see kaldlagi ruumile alati omanäolisust ja hubasust juurde ja köetavat pinda tuleb ju ka sellevõrra vähem. Maja küttesüsteemiks – nagu ma juba mainisin – saab õhk-vesi soojuspump, mis soojendab nii tarbevett kui põrandakütte vett. Lisaks on planeeritud elutuppa kamin-ahi, mis on hea alternatiiv majakütmisele nt kevad-sügisesel perioodil või talvel hubasuse tekitamiseks. Lisaks – alternatiivne küttevariant, näiteks elektrikatkestuse juhtudel, on minu arvates alati mõistlik mõte.

Seaduse järgi peab kõikidel ehitatavatel majadel olema ka projekti järgi välja arvutatud energiamärgis. Meie majal saab see olema C ehk hoone energiatõhususarv on 147,3kWh aastas ruutmeetri kohta.

Maja idapoolsele küljele oleme planeerinud terrassi, kuhu saab astuda otse köögist ja elutoa suured – peaaegu maast laeni – aknad on vaatega terrassile. Akendest rääkides – veel üks minu unistus, mis teoks saab, on suurte akendega köök ja palju loomulikku valgust köögis. Siiani kõikides kodudes, kus elanud olen, on just köögis päevavalgust liialt vähe olnud ja see oli üks asi, mida ma oma majas teisiti teha tahtsin. Ka magamistubadesse teisel korrusel planeerisime 4 suurt katuseakent lisaks otsaseintes olevatele suurtele akendele, et loomulikku valgust ikka piisavalt oleks.

Järgmistes postitustes räägin lähemalt, millised on plaanid maja sisekujunduseks.

Lintvundamendi ehitamine ja hind

Me ei kasutanud vundamendi ehitusel mitte ühtki töömeest kui kaevetöö kopaga välja arvata. Kaalusime küll töömehe palkamist, isegi uurisime erinevaid variante, aga otsustasime, et esialgu pusime ise teha ja kui üle jõu käib, siis võtame töömehe. Õnneks oli meil nii korralik juhendaja kui ka abikäsi selle töö juures ja umbes kahe kuuga sai vundament valmis. 

Enne vundamendi ehitust uurisime ka tuttavate töömeeste käest, et kui palju selline töö maksaks ja kaua aega võtaks. Pakuti välja, et umbes 2 nädalat ja töö hinnaks pakuti 1200 kuni 1400eurot. Arvasime, et proovime esialgu oma jõududega ja kui ikka liiga raske on või aega ei jätku, siis võtame mõne töömehe müüri laduma.

Kui kopp oli vundamendi jaoks kraavi valmis kaevanud, hakkas pihta üks igavesti tüütu aga hädavajalik mõõtmistöö. Kõrgusmärgid tõmbasime puidust vaiadele, mis eelnevalt kõvasti maasse tagusime ja neid vaiasid sai üsna palju. Kui mõõtmistööd tehtud said, sai hakata vundamendi taldmiku plokke laduma. Üks taldmikuplokk pidi väidetavalt kaaluma umbes 25kg. Mees suutis vaid nädal enne plokkide saabumist ühe käelihase nii valusalt ära tõmmata, et oli sunnitud valuvaigisteid sööma ja raskeid asju tõsta ei saanud ning selle tõttu sain omajagu plokke ma ise tassida. Õnneks käis abis ka mehe vend ja juba nädal hiljem sai mees ise ka raskemaid töid teha.

8. augustil sai esimene taldmikukivi paika pandud. Nädal hiljem oli juba kogu taldmik maas – igal õhtul tegime natuke ja nädalavahetustel tegime pikemad tööpäevad. Naersime, et kui teised nautisid kuuma suveilma varbad rannaliivas, siis meie olime samuti “varbad liivas” – tassimas raskeid vundamendiplokke. Kui taldmik laotud oli, sai sinna sisse paika pandud armatuur ja selle sidumise tegin ise ära – mehe isa näitas paar korda ette, kuidas see käib ja sain selle üsna kiirelt tehtud.

32

Algas taldmiku täitmiseks betooni tegemine. Selleks ostsime ainukese (vundamendi ehituseks) puudoleva masina – segumasina. Kaalusime ka varianti võtta see masin rendifirmast, aga kuna ehitame töö kõrvalt ja aega jagub selleks kaootiselt, siis soodsam oli osta see masin. Kui seda tulevikus enam vaja ei ole, siis alati saab maha müüa. Rentides oleksime maksnud pea sama summa, mis uus masin soodushinnaga maksis. Taldmikubetooni valasime ühe päevaga – selleks oli meil juba paras töödejaotus – üks tegi segu ja tassis ämbreid, teine valas ja tasandas.

31

Kui taldmiku betoon oli kuivada saanud, alustasime vundamendimüüri ladumist plokkidest. Õnneks olid müüriplokid kergemad – vaid 15kg. Selleks, et müürisegu saaks õige paksusega kiht, ehitas mees selle jaoks puidust rakise – ladusime aga kelluga segu sisse ja tasandasime ära – rakis eest ära ja kivi peale ja loodi – nii läks see töö üsna nobedalt. Esimesed müüriread tegi mees koos vennaga ja mina olin neil päevil vaid lapsehoidja ja köögikata rollis. Kolmele polekski õieti tööd jagunud ja kahekesi suutsid nad ära laduda ühe rea kive päevas. Peale teist rida – kokku tuli neid viis – läksin juba ise appi ja lasime vennal puhata ning hakkasime lisaks nädalavahetustele ka õhtuti jupikaupa tegema. Kartsime, et ei jõua soovitult septembri lõpuks valmis kui rohkem ei tegutse ja eks omajagu oli asi selles ka, et tahtsime sellega juba ühelepoole saada. Ei teadnud ju ka, mis ilmad lähipäevil tulemas on – paduvihmaga ei kannata seda tööd teha.

29

Viimased kaks rida plokke ladusimegi ühe nädala õhtute ja nädalavahetusega ära. Hea tunne oli, kui see tehtud sai. Kui alguses tundusid müüriplokid ikka päris rasked, siis kuskil kolmandast reast edasi läks nende tassimine kuidagi lihtsamaks ja enam ei olnud hommikuti isegi valusaid lihaseid tunda – nii ära harjusime selle suhteliselt raske füüsilise tööga.

Nii palju kui me vundamendi ehituse hindu uurisime, siis umbes sama suure vundamendi ehituse eest küsitakse üle kümne tuhande euro, meil läksid materjalid maksma ligi 5000euri. Selle summa sees on ka segumasin ja koparent. Ehitusmaterjalide ostmisel võtsime hinnapakkumisi materjalidele koos transpordiga kuue erineva poe projektimüügist ja valisime siis soodsaima hinna. Tänu sellisele hinnavõrdlusele saime omajagu hinnavõitu materjalidelt ja seda lausa sadades eurodes.

Septembri keskpaigas oli meil kogu müür laotud. Sealt edasi läks juba kiirelt ja kergelt – kahe päevaga said pandud EPS-plaadid, mis omakorda olid saalungid vundamendivöö valamiseks. Vöö armeeringu ja betooni valamise tegime ühe terve päevaga ära – mees tegi betooni ja andis poolikute ämbrite kaupa üle vundamendiserva ja mina siis järjest valasin ja tasandasin. Vundamendi täiteliiva oli liialt vähe ja selle tõttu tuli suuresti neid raskeid ämbreid tõsta vöökohast kõrgemale, et saaks ämbrist betooni saalungite sisse valada. Muidugi oleks kõige lihtsam olnud betoon tellida ja siis lasta valada kogu see ring, aga me otsustasime, et saame ise käsitsi ka selle tehtud.

Kokkuvõttes – raske töö ära tehtud, raha kokku hoitud ja vundament on valmis. Võib endaga rahul olla ja saab hakata tagasitäitega tegelema – õigemini sõnastades siis liiva juurde loopima hakata. Selleks tuleb veel liiva juurde tellida, sest seda jäi meil päris korralik kogus puudu, aga krunt on nii täistopitud, et peab enne juurde tellimist selle liiva jaoks ruumi tegema. Ja seekord ei taha me käsitsi loopimisest midagi enam kuulda ja tellime jällegi kopa.

Täiendatud: 

Vundamendimüür sai vastavalt juhendile armeeritud bi-armatuuriga peale esimest ja enne viimast plokirida. Nurkades on taldmiku ja vöö armatuur painutatud L-kujuliseks ja seotud korraliku ülekattega. Pildil olev taldmiku armeering (ristuv koht) – olulisem oli seal, et välissein oleks korraliku armeeringuga, sest see sisesein ei ole kandev sein. Drenaaž on plaan ka paigaldada, pole selleni veel jõudnud. Töötunde kokku ei arvutanud – nagu kirjutasin siis esimese kuu tegime vaid nädalavahetustel, teisel kuul juba  mõned tööpäeva õhtud ka.