Lintvundamendi ehitamine ja hind

Me ei kasutanud vundamendi ehitusel mitte ühtki töömeest kui kaevetöö kopaga välja arvata. Kaalusime küll töömehe palkamist, isegi uurisime erinevaid variante, aga otsustasime, et esialgu pusime ise teha ja kui üle jõu käib, siis võtame töömehe. Õnneks oli meil nii korralik juhendaja kui ka abikäsi selle töö juures ja umbes kahe kuuga sai vundament valmis. 

Enne vundamendi ehitust uurisime ka tuttavate töömeeste käest, et kui palju selline töö maksaks ja kaua aega võtaks. Pakuti välja, et umbes 2 nädalat ja töö hinnaks pakuti 1200 kuni 1400eurot. Arvasime, et proovime esialgu oma jõududega ja kui ikka liiga raske on või aega ei jätku, siis võtame mõne töömehe müüri laduma.

Kui kopp oli vundamendi jaoks kraavi valmis kaevanud, hakkas pihta üks igavesti tüütu aga hädavajalik mõõtmistöö. Kõrgusmärgid tõmbasime puidust vaiadele, mis eelnevalt kõvasti maasse tagusime ja neid vaiasid sai üsna palju. Kui mõõtmistööd tehtud said, sai hakata vundamendi taldmiku plokke laduma. Üks taldmikuplokk pidi väidetavalt kaaluma umbes 25kg. Mees suutis vaid nädal enne plokkide saabumist ühe käelihase nii valusalt ära tõmmata, et oli sunnitud valuvaigisteid sööma ja raskeid asju tõsta ei saanud ning selle tõttu sain omajagu plokke ma ise tassida. Õnneks käis abis ka mehe vend ja juba nädal hiljem sai mees ise ka raskemaid töid teha.

8. augustil sai esimene taldmikukivi paika pandud. Nädal hiljem oli juba kogu taldmik maas – igal õhtul tegime natuke ja nädalavahetustel tegime pikemad tööpäevad. Naersime, et kui teised nautisid kuuma suveilma varbad rannaliivas, siis meie olime samuti “varbad liivas” – tassimas raskeid vundamendiplokke. Kui taldmik laotud oli, sai sinna sisse paika pandud armatuur ja selle sidumise tegin ise ära – mehe isa näitas paar korda ette, kuidas see käib ja sain selle üsna kiirelt tehtud.

32

Algas taldmiku täitmiseks betooni tegemine. Selleks ostsime ainukese (vundamendi ehituseks) puudoleva masina – segumasina. Kaalusime ka varianti võtta see masin rendifirmast, aga kuna ehitame töö kõrvalt ja aega jagub selleks kaootiselt, siis soodsam oli osta see masin. Kui seda tulevikus enam vaja ei ole, siis alati saab maha müüa. Rentides oleksime maksnud pea sama summa, mis uus masin soodushinnaga maksis. Taldmikubetooni valasime ühe päevaga – selleks oli meil juba paras töödejaotus – üks tegi segu ja tassis ämbreid, teine valas ja tasandas.

31

Kui taldmiku betoon oli kuivada saanud, alustasime vundamendimüüri ladumist plokkidest. Õnneks olid müüriplokid kergemad – vaid 15kg. Selleks, et müürisegu saaks õige paksusega kiht, ehitas mees selle jaoks puidust rakise – ladusime aga kelluga segu sisse ja tasandasime ära – rakis eest ära ja kivi peale ja loodi – nii läks see töö üsna nobedalt. Esimesed müüriread tegi mees koos vennaga ja mina olin neil päevil vaid lapsehoidja ja köögikata rollis. Kolmele polekski õieti tööd jagunud ja kahekesi suutsid nad ära laduda ühe rea kive päevas. Peale teist rida – kokku tuli neid viis – läksin juba ise appi ja lasime vennal puhata ning hakkasime lisaks nädalavahetustele ka õhtuti jupikaupa tegema. Kartsime, et ei jõua soovitult septembri lõpuks valmis kui rohkem ei tegutse ja eks omajagu oli asi selles ka, et tahtsime sellega juba ühelepoole saada. Ei teadnud ju ka, mis ilmad lähipäevil tulemas on – paduvihmaga ei kannata seda tööd teha.

29

Viimased kaks rida plokke ladusimegi ühe nädala õhtute ja nädalavahetusega ära. Hea tunne oli, kui see tehtud sai. Kui alguses tundusid müüriplokid ikka päris rasked, siis kuskil kolmandast reast edasi läks nende tassimine kuidagi lihtsamaks ja enam ei olnud hommikuti isegi valusaid lihaseid tunda – nii ära harjusime selle suhteliselt raske füüsilise tööga.

Nii palju kui me vundamendi ehituse hindu uurisime, siis umbes sama suure vundamendi ehituse eest küsitakse üle kümne tuhande euro, meil läksid materjalid maksma ligi 5000euri. Selle summa sees on ka segumasin ja koparent. Ehitusmaterjalide ostmisel võtsime hinnapakkumisi materjalidele koos transpordiga kuue erineva poe projektimüügist ja valisime siis soodsaima hinna. Tänu sellisele hinnavõrdlusele saime omajagu hinnavõitu materjalidelt ja seda lausa sadades eurodes.

Septembri keskpaigas oli meil kogu müür laotud. Sealt edasi läks juba kiirelt ja kergelt – kahe päevaga said pandud EPS-plaadid, mis omakorda olid saalungid vundamendivöö valamiseks. Vöö armeeringu ja betooni valamise tegime ühe terve päevaga ära – mees tegi betooni ja andis poolikute ämbrite kaupa üle vundamendiserva ja mina siis järjest valasin ja tasandasin. Vundamendi täiteliiva oli liialt vähe ja selle tõttu tuli suuresti neid raskeid ämbreid tõsta vöökohast kõrgemale, et saaks ämbrist betooni saalungite sisse valada. Muidugi oleks kõige lihtsam olnud betoon tellida ja siis lasta valada kogu see ring, aga me otsustasime, et saame ise käsitsi ka selle tehtud.

Kokkuvõttes – raske töö ära tehtud, raha kokku hoitud ja vundament on valmis. Võib endaga rahul olla ja saab hakata tagasitäitega tegelema – õigemini sõnastades siis liiva juurde loopima hakata. Selleks tuleb veel liiva juurde tellida, sest seda jäi meil päris korralik kogus puudu, aga krunt on nii täistopitud, et peab enne juurde tellimist selle liiva jaoks ruumi tegema. Ja seekord ei taha me käsitsi loopimisest midagi enam kuulda ja tellime jällegi kopa.

Täiendatud: 

Vundamendimüür sai vastavalt juhendile armeeritud bi-armatuuriga peale esimest ja enne viimast plokirida. Nurkades on taldmiku ja vöö armatuur painutatud L-kujuliseks ja seotud korraliku ülekattega. Pildil olev taldmiku armeering (ristuv koht) – olulisem oli seal, et välissein oleks korraliku armeeringuga, sest see sisesein ei ole kandev sein. Drenaaž on plaan ka paigaldada, pole selleni veel jõudnud. Töötunde kokku ei arvutanud – nagu kirjutasin siis esimese kuu tegime vaid nädalavahetustel, teisel kuul juba  mõned tööpäeva õhtud ka.

Vundamendi kaevetööd ja esimene ehmatus

Juba vundamendi kaevetöödel saime oma esimese ehmatuse ja samas ka hea õppetunni. Eelmisel aastal majjatoodud kanalisatsioonitoru läks katki – kopp tõmbas selle peaaegu pooleks. 

Kohe peale ehitusloa saabumist, hakkasin uurima erinevaid kaevetööde teenusepakkujaid. Võrdlesime erinevaid pakkumisi ja natuke ka spetsialistidega arutanud, saime selgeks, et meil piisaks vaid väiksest kopast. Aed on meil ju üsna kitsas ja suur kopp ei mahuks siin korralikult liikuma. Lisaks tekiks probleem, et peale kaevetöid ei mahuks ta väravast välja, sest “tee väravani” jääb vähem kui meeter kitsas, kui sedagi. Igal juhul oli vältimatu piirdeaia osaline lahti lõikamine koha pealt, kus hiljem autovärav hakkab olema, et kopp välja mahuks.

Tellisime miniekskavaatori koos juhiga, kellele andsime juhtnöörid, kuidas ja mida kaevata. Kuna meie majaalune pinnas on puhas ja kuiv liiv, siis võttis kogu vundamendi kaevetöö selle pisikese kopaga vaid ühe päeva. Kõigepealt lasime pinnase ära koorida ja mulla eraldi hunnikutesse tõsta. Enamuse liivast lasime keset “maja” kuhjata ja osa servadesse tõsta, et hiljem tagasitäide selle võrra lihtsam oleks.

23
Kaevetööde algus

Kui kopp oli kaevamisega olemasoleva maja külje juurde jõudnud, tuli aruteluks, et kui sügaval on kanalisatsiooni- ja veetorud, et neid kogemata katki ei teeks. Kahjuks puudus meil info kui sügaval need täpselt on. Kui kanalisatsioonitorud eelmisel kevadel majja toodi siis me lausa pildistasime üles torude asetuse aga loomulikult enam neid pilte üles ei leidnud kui vaja oli. Siit parim õppetund – alati tasub peidus olevad ühendused ja võrgud koos mõõtudega üles pildistada, et hiljem teaks, mis kuskil seina taga või põranda all – või antud juhul siis maa all – asub. Lisaks pildistamisele tasuks need hoida kohas, kus neid kiirelt leida võimalik. Me ei teadnud täpset asukohta, rääkimata sügavusest ja nii see juhtuski, mida enim kartnud olime – kopp tõmbas kanalitoru pooleks.

24
Kopa lõhutud kanalisatsioonitoru

Olin parasjagu toas kui mees tuli ja teatas, et täna enam vett kasutada ja WC-s käia ei saa. Esialgu olime nii ähmi täis, et mõtlesime juba tellida mõne 24h-toruabi teenuse. See oleks üle 100 euro maksma läinud (esialgse arvutuse kohaselt)…  Piisas ühest telefonikõnest tuttavale, kelle firma meil kanalisatsiooni kaevamas ja ühendamas käis – saime nõu, kuidas ise see toru ära vahetada ja mida poest vaja. Tund aega hiljem oli juba poes käidud ja toru parandatud, maksma läks alla 20euro. Igaks juhuks jätsime sealt edasi kaevetöödest torude ümbruse täiesti välja ja lasime kopajuhil vaid ülejäänud ära kaevata. Hiljem muidugi sai seda liiva labidaga ikka korralikult visatud.

Teine halb uudis oli see, et kui kopp majakülje natuke lahti kaevas, tundus esialgu nagu vundamenti polekski – tellised olid õhus ja nende all ohtralt liiva. Selgus, et see maja on kunagi puitvoodriga olnud ja tellised on siis hiljem ümber laotud selliselt, et kõigepealt on maapinnale killustik pandud, siis veidi valatud ja selle otsa laduma hakatud. Kopajuht keeldus sealt majakülge rohkem lahti kaevamast, kartes et majasein lihtsalt variseb kokku. Ka see osa jäi siis käsitsi kaevamiseks. Lisaks tuli nüüd tegeleda ka selle tellismüüri toestamisega.

25

Kopp lõpetas töö hilisõhtul ja me jäime üldiselt tööga väga rahule. Terve ühe nädala õhtud veetsime veel täpsemalt vundamendi põhja välja mõõtmisega ja tasandamisega. Väga headeks tööriistadeks olid laserlood ja laserkaugusmõõtja. Viimane oli eriti hea selleks, et vundamendi diagonaale mõõta – selleks, et nurgad ikka täisnurgad saaksid.  Nüüd oli vaja veel vundamendi põhja sügavus välja mõõta, tasandada ja pinnas kinni tampida ning sai hakata vundamenti ehitama.

27
Käsitsi täiendavalt kaevatud ja tasandatud ning välja mõõdetud vundamendikraav

Augusti teisel nädalavahetusel rentisime pinnasetihendaja, millega tampisime vundamendi põhjas oleva liiva kinni ja võis alustada taldmikuplokkide ladumisega. Sellest kirjutan järgmises postituses.

Majaehituse rahastamine ehk laen kodu ehituseks

Panga laenuhalduriga võtsime me ühendust juba enne ehitusloa saabumist ent ehituseks laenu saamise aluseks on ehitusluba, seega lükkus täpsem pakkumise küsimine korduvalt edasi. Kui see luba lõpuks saabus ja pangas ära käinud olime, võtsime vastu otsuse venitada laenuvõtmisega niikaua kui vähegi kannatab. 

Olime valinud välja panga, kust soovisime laenu võtta ja esitanud kõik vajalikud dokumendid sissetulekute ja tagatise kohta peale ehitusloa ja hindamisakti. Laenuhaldur pakkus meile välja, et saaksime kokku ja arutaksime, mida me täpselt teha soovime ja mis summas laenu soovime ja otsustame siis, mis oleks kõige mõistlikum järgmine samm.

Laenuhaldur oli üsna asjalik noor mees, kes seletas meile ehitusega seotud tingimusi ja hajutas me hirme mõnes osas – näiteks olin kuulnud, et juurde-ehituse jaoks ei saa kodulaenu vaid oluliselt kallimat kodukapitalilaenu, mis minu meelest oli rohkem remondi ja muude selliste suuremate kulude jaoks ja mille intressid olid võrreldavad krediitkaardiga. Nullist maja ehituseks saab kodulaenu võtta küll kui on olemas korralik tagatis või omaosalus – nt osa summast, mis ehitusele kulub. Meie kolme vaheline vestlus oli ülimalt positiivne vähemalt esimene pool tundi kui jutt oli sissetulekutest ja tagatisest. Laenuhaldur oli hämmastuses, et me oleme täiesti laenuvabad ja meie soovitud laenusumma oli vaid pool sellest, mis meile panga kalkulaatori järgi maksimaalne antav summa oleks. Kõik tundus väga hästi.

Laenuhalduri kulm tõmbus kipra aga sel hetkel kui teatasime, et see meie juurdeehitus on 220ruutmeetrine kahekordne elumaja ja me plaanime selle suures osas oma kätega üles ehitada, kasutades minimaalselt ehitusfirmade ja töömeeste abi. Meie soovitud laenusumma oli siis ikka liiga väike – nende arvestuse kohaselt peaksime me siis laenu võtma 220 000 eurot, et see maja valmis saaks, sest keskmine ehituse hind on 1000eurot ruutmeeter ja selle alusel väljastatakse ka laene. See, et me ise arvame, et saame oluliselt väiksema laenusummaga hakkama, neile korda ei lähe, sest nende jaoks on riskid liiga suured. Õnneks on võimalus laenuraha võtta välja etapikaupa ehk mitte kogu summa korraga vaid vastavalt vajadusele.

Lisaks on laenulepingu üheks tingimuseks, et maja peab valmis saama kahe aastaga, milles me natuke kahtlesime. Eriti häirima jäi laenuhalduri lause: “Ega me ei soovi ka oma kinnisvaraportfelli mingeid poolikuid ehitisi”.

Kuna käes oli juulikuu lõpp, teadsime, et me sel aastal jõuaksime heal juhul vaid vundamendi valmis ja siis jääks vundament kuni kevadeni seisma, sest talvel lörtsi, lume ja miinuskraadidega ei hakka ikka puitkarkassi püstitama. Lisaks on õhtuti peale tööd juba nii kottpime, et isegi kui ilma poolest veel kannataks midagi teha, siis normaalset valgust pole. Sellega kaotaksime sellest panga nõutud kahest aastast juba pool aastat. Ja klausel, et pangal on õigus lõpetada laenuleping kui me sellest ajapiirangust kinni ei pea, oli piisav, et lükata laenuvõtmine määramata ajaks edasi ja pusida omal käel kuni kulud niivõrd suureks kasvavad, et enam ilma laenuta ehitada ei kannata.

Tegelikult olime me üsna nördinud sellest 2-aastasest ehitusperioodi nõudest. Eelkõige seetõttu, et me tahame kõik, mis vähegi võimalik ise ära teha – seda nii ehituse kui viimistluse osas kui ka lõpuks mööblini välja. Ainuke ostetav mööbel on esialgse plaani järgi pehme mööbel elutuppa. See isetegemine aga võtab ju aega rohkem kui ehitajate palkamine või mööbli poest ostmine. Samas rahaliselt on see soodsam, lisaks saad täpselt sellise mööblieseme nagu vaja. Meile tundus, et pank eelistakski seda, et võtad maksimaalse summa ja lased mõnel firmal kiirelt maja kokku klopsida, selle asemel, et teha omas tempos ja säästa raha. Muidugi on neile kasulikum kui me rohkem laenu võtaks, aga me ei taha maksimaalset laenusummat mingil juhul võtta. Samas päris ilma laenuta ei saa, sest ega meiegi ei taha seda maja 5 või 10 aastat ehitada, aga me ei taha ka kiirustada, sest pank nõuab nii. Kui me nüüd sügisel saame vundamendi valmis, siis saab varakevadel kohe hakata maja püstitama ja siis on ehk mõeldav, et jääme ka selle 2 aasta piiridesse – iseasi, kas selleks ajaks iga liist omal kohal on, aga elamiskõlblikuks kindlasti – selles oleme veendunud.

Paar päeva peale halduriga kokkusaamist helistasin panka ja andsin neile teada, et me otsustasime selle laenuvõtmise edasi lükata kevadesse. Õnneks oli meil mingil määral ka sääste – nii, et vundamendi ehitus sai alata.

Ehitusluba käes, aga ehitada ikka ei saa

Meie olemasoleva maja kõrval on kaks suurt mändi, mis meie maja juurdeehitusele ette jääks ja millele tegelikult oli raieluba juba korra väljastatud, aga kuna see oli aastaid tagasi, siis oli see luba aegunud ja olime sunnitud uue taotlema. Kui sel ajal anti raieluba lihtsamalt, siis seekord tegime me läbi ikka korraliku kadalipu.

Esiteks oli meie puhul raieloa aluseks ehitusluba ja enne selle olemasolu raieluba taotleda ei saanudki. Teiseks kehtib raieloa taotlusel sama süsteem, et vastamise tähtaeg on seadusega ette nähtud 30 päeva.

Ehitusluba saabus 16. juunil ja 13. juuliks polnud veel mingit vastust. Pea kuu aega ootamist ja täielik vaikus. Iga päev käisin keskkonnaameti kodulehel ja vaatasin, kas on mingit muutust, aga ei. Lõpuks minu kannatus katkes ja otsustasin sinna asutusse helistada ja küsida, et kas suvepuhkuste tõttu venib asi veelgi või lootust ikka lähiajal see luba kätte saada. Peale seda kõnet lahenesid asjad paari päevaga. Kohe lubati kohale tulla ja üle vaadata ja tuligi üks inimene juba järgmisel päeval – kohal oli ta umbes ühe minuti, vaatas puud üle ja kraapis puukoorele ristid ja lubas saata meilile lepingu. Leping saabus juba järgmisel päeval. Lisaks lepingule olid saadetud ka seaduse väljavõtted linkidena ja failides asendusistutuse tingimused ja arvutusleht.

Saime teada, et asendusistutuse arvutuse tulemuseks oli 76 haljastusühikut. Seda, millised puud või põõsad me asemele istutame, saime ise valida ja ka seda, kuhu me need istutame. Kui palju neid aga istutada on vaja, selgus arvutuste käigus. Kuna meie nendest koefitsentidest ja ühikutest ise aru ei saanud ja kohe ei suutnud aru saada, mismoodi me siis seda arvutama peaksime, helistasime dendroloogia firmasse, kes meie krundi haljastust hindamas käis ja küsisime nõu. Dendroloog, kes nõu andis, ütles, et piisab umbes 16 elupuust „kui haljastusühikuid nii vähe on“. Me olime plaaninud heki rajada vähemalt kahte aiakülge, mis tähendas umbes 60 istiku juurde ostmist –ühe poole olime juba jõudnud ära istutada, kui ehitusloa ootuse ajal midagi teha ei olnud. Dendroloog oli arvamisel, et kui me 60 juba panime maha, siis juurde küll pole vaja. Keskkonnaametnikuga suheldes sai aga selgeks, et 60 on kindlalt liiga vähe ja 16 ammugi täielik muinasjutt. Lõpptulemusena oleme kohustatud istutama 152 elupuud 18 kuu jooksul alates raieloa saamisest. Elupuud peavad olema vähemalt 120cm kõrgused istikud. Lisaks oleme 2 aasta jooksul kohustatud välja läinud istikud asendama. Kuna osa plaanitavast hekist jääb praeguste vanade kuuride pinna alla ja neid ei plaani me lammutada enne kui maja valmis, siis kahtlesime, kes me 18 kuu jooksul neid istutatud jõuame. Selle kohta teavitas ametnik, et tegelikult võib mõjuvatel põhjustel ka seda tähtaega pikendada. Saatsime eeltäidetud lepingu ametnikule koos asendiplaanile vabas vormis joonistatud istutuse asetusega ja jäime ootama. Pean mainima, et keskkonnaametnik, kellega telefoni teel asju ajasime, oli väga abivalmis ja andis nõu ning meie suhtlus oli väga meeldiv ja kõik laabus kiiresti.

Muidugi oleks me võinud valida ka kuuseheki või hoopis kümmekond lehtpuud, aga kuna me neid ei soovinud istutada ja hekk on igati praktiline, siis langes meie valik elupuudele. Tegelikult plaanin ma haljastuse korralikumalt ette võtta siis kui maja valmis ja istutada nii roosipõõsaid kui erinevas vormis ja suuruses okaspuid, aga enne ei taha ma midagi planeerida, kui maja olemas on, et saaks paremini arvestada, kuidas need kuhugi sobiks ja samas, et ehituse ajal ühtki noort istikut kogemata ei rikuks. Plaan on näiteks maja ette, kahe välisukse vahele, teha erinevate vormidega nö igihaljas peenar suuremate kividega ja erinevate pisemate okaspuudega, aga mõistlik on ju seda teha siis kui vundamendi- ja fassaaditööd on tehtud.

Esmaspäeval, 20. juulil, sain sõnumi me arboristilt, kes küsis, et kas meile neljapäev sobiks puude raieks. Sel hetkel olime me perega Lätis puhkamas ja raieluba endiselt polnud. Keskkonnaameti spetsialist oli aga öelnud, et nüüd vaid mõne päeva küsimus, et raieluba saabuks. Ütlesin arboristile, et meile sobib ja jäin lootma, et selleks ajaks tõesti ongi see luba olemas.

22. juulil, kui jälle Eesti levialasse jõudsime, selgus, et luba oligi saadetud juba eelmisel päeval ja nii saigi 2päeva peale loa saabumist puud maha võetud. Lõpuks ometi – algab ehitus!