Meie Horvaatia reis – koskede, koobaste ja kiviste randade maa

Paljud mu blogilugejad, kes mind ka Instagramis jälgivad, on uurinud me reisi kohta ja palunud soovitusi. Mõtlesin, et selle asemel, et igale ühele sama juttu eraldi kirjutada, teen siin ülevaate meie autoreisist. Vabandan kohe ette ja taha, et ma lühidalt teha ei oska 😀 Keda detailid ei huvita, võib ainult pilte vaadata…

Enne kui hakkan meie reisiteekonda lahti kirjutama, siis mainin ära, et läksime tavalise sõiduautoga, millel NAVI süsteem olemas ja kokku oli meid neli – mina, mees ja meie kaks last (8 ja 14). Kaasa pakkisime riideid, ranna asjad, rätikud, voodipesud, pleedid ja padjad + autokülmik snäkkide ja jookidega, 3 x 3l veekanistrit. Lisaks siis lastele tegevust autosse – nt Fonterego pere vestluskaardid, ALIAS taskumäng, lastele mõeldud autoreisi kaardid, koomiksid ja raamatud, dvdmängijad, ipad).

Alustasime reisi 15. juuni õhtul peale tööpäeva lõppu. Esimene ette broneeritud majutuskoht oli meil Šibeniki linna ligidal Horvaatias 18. juuniks. Google Maps näitas, et me teekond selle majutuseni on umbes 2400km ja võtab 26h aega – seda juhul kui keegi jaksaks reaalselt 26h järjest sõita, mis muidugi pole väga mõistlik ja seda me ei plaaninudki. Otsustasime, et teel olles vaatame kaugele me sõita jaksame ja siis otsime jooksvalt ümbruskonnast majutust, kui sõidust väga ära väsime.

Esimesel ööl kell 1 jõudsime me Leetu ja nii selle kui järgmise öö veetsime me autos, tehes magamiseks pause parklates umbes  4-5 tunniks ja siis kohe edasi sõites. Vahepeal jõudsime külastada nii Varssavit,  Bratislavat kui ka Zagrebit ja kõigis neis veidi ringi jalutada ja söömas käia. Linnad meid oma reisidel väga ei huvita – pigem otsime me ilusat loodust, iidseid varemeid, kindluseid, võimsaid loodusvaateid jms. Autos magamise asemel oleks abiks ka väike popup telk, mis kiirelt lahti ja kokku käiks – tõenäoliselt järgmiseks reisiks juba  miskit sellist vaatame endale, sest tegelikult see autos magamine kuigi mugav ei ole. Sõidu ajal magasid lapsed väga hästi, aga nii kui auto seisma jätsime, et endal ka silm kinni lasta, olid nemad praktiliselt kohe üleval ja keegi enam magada ei saanud.

Majutus Horvaatias

Planeerimisest veel nii palju, et mul oli broneeritud vaid 5 + 5 ööd majutust Horvaatias, kõik muud plaanid olid lahtised ja käisid vastavalt tujule, ilmale ja soovidele. Mul oli küll nimekiri, mida me kindlasti näha soovisime, aga kuupäevad, millal me neid kohti külastame, olid täiesti lahtised. Meil on autoreisidega alati nii, et mina teen plaani ja nimekirjad, reserveerin majutuse ja hoolitsen selle eest, et meil oleks mingi ülevaade kohtadest, kuhu läheme ja mida vaadata. Mees on 90% ajast ise roolis ja sõidab sinna, kuhu minu sätitud navi kaart juhatab ja kui auto kaart aegunud on, siis olen mina kaardilugeja (loe: panen telefonis google mapsi sihtkoha ja juhendan sealt). Viimast juhtus nt Slovakkias väga palju – seal on hästi palju ristmikke ümberehitatud ja nii näitas me auto gps pidevalt meie asukohaks “offroad” 😀 Seda annaks muidugi vältida ka, kui auto navi kaarti uuendada enne reisi, aga odavam on vahepeal telefonis data roamingut kasutada ja Google Maps abiks võtta.

Majutuse otsimiseks kasutan ma enamasti www.booking.com saiti ja äppi ning pikemad ööbimised broneerin alati ette ära. Siiani ei ole me igatahes magamiskohast ilma jäänud ja booking.com süsteem ise on ülimugav ja lihtne kasutada. Horvaatiasse majutust otsides ja autoga minnes, jälgige ka kaarti, sest paljud majutusasutused asuvad saartel, kuhu saab vaid praamiga. Me otsustasime ühe majutuse võtta küll saarel, aga sinna sai üle silla sõites. Ja väga suure autoga ei soovitagi igale poole sõita, sest osad linnatänavad on seal kohutavalt kitsad – lausa nii kitsad, et me ühest tänavast lõpuks vaid tagurpidi välja saime, mina käega viiplemas, kuhu poole autot liigutada, et mitte ära kriipida. Tee, mis alguses tundus piisavalt lai, läks lõpuks nii kitsaks, et isegi mingi kohalik, kes meile vastu sõitis, seal kenasti oma auto mööda müüri ära kriimustas ja ise sellest, muide, üldse välja ei teinud. Kohalikud sõidavad pigem väga pisikeste autode ja rolleritega, vähemalt Dalmaatsia linnakestes. Zagrebis on muidugi liiklus meie mõistes üsna tavaline.

Mu nimekirjas must-go kohtadest üks oli Plitvice rahvuspark. Nii palju olin lugenud, et seal on ohtralt jalutamist aga vaated on seda kõike väärt. Kuna Plitvice meie ettebroneeritud sihtkoha majutustest üsna kaugel asus, siis ostustasimegi, et esimese asjana vaatame selle ära. Selleks, et lapsed ikka pikaks jalutuskäiguks puhanud ja valmis oleksid, otsisin ma teel olles meile majutust selle lähedal. Leidsin sellise huvitava majutuse nagu Mongoolia jurta majutus, mis asus Horvaatias, Raštoke külakeses. Öö neljale sellises ehedas mongoolia jurtas maksis vaid 35eurot ja kohe kui neid pilte nägime, teadsime, et peame selle ära proovima. Telk ise oli väga hubane ja ümbruskond nii ehe ja puutumatu kohalik loodus, et telgi serval tervitas meid roheline sisalik, mis hiljem selgus, on neil väga levinud – nägime neid veel mitmeid kordi mitmes kohas, kus käisime.

 Ainuke asi, mis alguses veidi harjumatu oli, et jurtade soojustuseks on kitse või lamba vill (originaalis peaks vist kaamli vill olema) ja sellel on selline omapärane lõhn, mis seal jurtas päris tugevalt tunda oli. Samas voodipesud olid puhtad ja madratsid mõnusad pehmed, jurta oli seest ülipuhas ja nagu telk ikka – lukku see ei käinud, aknaid ei olnud (lagi oli vaid läbipaistvast kilest) aga õuest kostus öö läbi rohutirtsude sirinat ja linnulaulu ja me magasime kõik nagu notid. Mul on harva öid, kus ma üldse vahepeal ei ärka ja seal oli üks selline. Kuigi me ärkasime hommikul kell 7, olid kõik täiesti väljapuhanud ja valmis edasi sõitma.

Kui keegi soovib sama kohta külastada, siis neil on ka teine Bookingu leht ja majutuskohti rohkem kui need telgid. Meid võttis vastu perenaine, kelle nimi oli Catarina – supersõbralik, jutukas ja hoolitses igati, et meil oleks tore õhtu seal. Me muidugi sel hetkel ei tahtnud enam muud kui pesta ja magada, aga samas panime kõrva taha soovitusi, mida lähimas ümbruskonnas veel vaadata oleks – nt kohalik Raštoke kosk on väga ilus ja lähedal asus ka Baraceve koobas, mida ta soovitas vaatama minna. Catarina valmistas meile hommikusöögiks pannkooke nutellaga ja smuutid – nii ei pidanud me ka kohe hommikul sööki otsima hakkama, vaid saime kohe minna järgmisi põnevaid paiku avastama. Lisaks rääkis ta, et neil on mehega plaanis sellest kohast veel enam teha kui lihtsalt jurtade majutus, vaid tulevikus peaks seal olema ka korralik bassein, nn treehouses, kus ööbida ja palju muud. Igatahes plaanin ma nende majutuskohal silma peal hoida, sest treehouse-is ehk puuonnis ööbimine on minu nn bucket-listis 😀
Lisaks, kes tahab booking.com-i kasutada majutuse broneerimiseks, siis võite minu sooduskoodi kasutada, mille saate siit lingilt: KLIKI SIIN (annab 10% soodustust majutusele).

Plitvice Rahvuspark ja Baraceve koopad

18. juuni hommikul pugisime kõhud maitsvatest pannkookidest täis, tassisime oma kola telgist autosse, tänasime perenaist ja asusime uuesti teele. Enne Plitvice külastust plaanisime Catarina soovitatud koopaid vaadata, mis asusid majutuskohale lähemal kui Plitvice.

Baraceve koopad

Minu ettekujutus Baraceve koobastest oli, et tegemist on mingi pisikese avaga, kust me korraks sisse piiluda saame ja ongi kõik.. Hahaaa.. Tegelikult oli see korralikult organiseeritud giidiga jalutuskäik koopa sügavusse. Kogu külastus oli pea tunniajane käik – ronimine mäkke, kus koopasuu asus; seal saime kõik omale kiivrid koopasse minekuks ja giid juhatas meid umbes 100meetrit koopa sisemusse rääkides veidi ka koobaste ajaloost – et seal on elanud nii loomad kui inimesed, viimased põhiliselt selleks, et end sõja ajal türklaste eest kaitsta ja koobaste sügavustest on leitud nii loomade kui inimeste luid, sh väljasurnud koopalõvide luid. Koobas ise on jahe ja täiesti vaikne, aegajalt kuuled laest kukkuvaid tilkasid ja näed ohtralt stalaktiite ja stalagmiite. Praeguseks elavad seal vaid ämblikud ja nahkhiired – viimaste tõttu on koobas üsna hämar, et võimalikult vähe segada nende elu koopas ja koopas võis neid aegajalt ka lendamas näha, kohe koopasuu juures puhkas üks niisama ja ei lasknud end isegi giidi suunatud taskulambi valgusvihust segada.

Soovitusi külastuseks (tegelikult ükskõik millises Horvaatias asuvas koopas, PS. neid on palju!!):

•  varu aega – Baracis kulus umbes tund aega, lisaks on külaliste parkimisplats mitmesaja meetri kaugusel piletikioskist, nii et ka sinna kõndimine võtab natuke aega
•  võta kaasa jope või pusa, sest koopas sees on aastaringselt 9C sooja
• võta fotokal/telefonil välk maha, sest välguga pildistamine on seal keelatud
• lohutuseks neile, kes nahkhiiri kardavad – kuigi üldine ettekujutus on, et nad on hullud vereimejad, siis kartma neid ei pea – vastupidi – ainuke koht, kus ühtki sääske ei leia, on koopad, sest nahkhiired on nad kõik ära söönud. Nad on võimelised sööma tuhat sääske tunnis, nii et minu poolest on nad väga armsad ja asjalikud loomad – kui saaks võtaks mõne koduloomaks 😀 Inimesi nad kunagi ei ründa.

Sealt lahkudes oli üks me pereliige suurest nahkhiire- ja koopahirmust üle saanud ja me kõik ühe ägeda kogemuse võrra rikkamad.

Plitvice järvede rahvuspark

Edasi liikusime Plitvice poole. Kohale jõudes natuke kahetsesime, et me kohe hommikul vara suunda sinna ei võtnud nagu Catarina soovitanud oli, sest selleks ajaks oli seal parkimisplatsil juba kohutav tunglemine lahti läinud. Pole ka ime – seda parki külastab aastas üle miljoni inimese. Plitvices on kaks sissepääsu – esimene oli nii umbes, et otsustasime teise juurde sõita ja seal oli veidi rahulikum. Raske oli leida mingeid selgitavaid silte või isegi piletite hindu. Infot sai vaid töötajate käest, peale seda kui olid pika järjekorra ära passinud. Ostsime tervele perele piletid, mis meie nelja peale läks maksma ligi 100eurot (maksta sai kaardiga) ja otsisime siis järgmise infotöötaja üles, kes selgitas, mis võimalused, st millised rajad on. Rajad on seal tähistatud tähtedega ja meie otsustasime kõige lühema raja läbi teha, mis oli natuke üle viie kilomeetri. Kahe lapsega oli see piisav, et neid totaalselt ära väsitada, sest enamuse ajast tuleb seal käia kitsal laudisrajal ja treppidest üles-alla, kõige lõpus mööda kitsast teerada mäeküljel. Hea, et mu lapsed piisavalt suured on, et kedagi tassima ei pidanud, aga väikelapsega ma sinna ei läheks. Suuremad lapsed aga oskavad juba ise nautida ja vaateid hinnata, sest vaadata on seal tõesti väga väga palju!! Raja peal nägime ka, et õnnetused pole seal haruldased – ühele vanemale inimesele kutsuti kiirabi ja viidi ära kanderaamil ja hiljem tagasisõidu bussi oodates nägime üht teismelist tüdrukut meist mööda minemas koos kiirabitöötajatega – tõenäoliselt oli ta kukkunud, sest tal voolas otsaesiselt verd ja riided olid samuti määrdunud.

Rada algas väikse laevasõiduga, mis viis meid järve teisele kaldale, kust algas laudisrada, millel enamuse ajast voolas vesi ka treppide alt. Esialgu me pisem neiu kartis ja hoidis kramplikult mu käest kinni, aga kui nägi, et raja all olev vesi on vaevu põlvekõrgune, siis rahunes maha.

Teerada lõppes bussipeatuses, kus iga 15min tagant bussid käisid ja inimesed teeraja alguspunkti tagasi viis. Seal saime tõsist adrenaliini tunda, sest bussisõit käis mööda kitsaid kaljude servas olevaid teid ja vaade alla oli hingemattev – seejuures, kuna käimas oli ju jalgpall, siis bussijuht vahtis nutitelefoni ekraanilt  jalkamängu sõidu ajal, samas kui kõrval olevast kuristikust lahutasid meid mõned sentimeetrid. Korrata ei tahaks 😀

Soovitused:

• mugavad jalatsid jalga! soovitavalt sellised, mis kergelt jalast ära ei tule
• võta snäkke/juua vajadusel kaasa, sest selle 5km jooksul kuskilt juua ega snäkke osta ei saa
• Jälgi, et fotoka aku täis oleks, sest vaadata ja pildistada on seal meeletult!

Horvaatia – kivised rannad, merisiilikud ja imelised mereannid

Peale Plitvice pargi läbijalutamist otsustasime sõita otse oma esimesse pikemasse peatumiskohta – Šibenik-i linna ligidal olevasse Solaris Beach Resort-i kämpingusse, kus meil oli broneeritud 5 ööd majutust ja kus me ööbisime nö mobile-home tüüpi majakeses, millel oli oma köök, 3 magamistuba, dušinurk, 2wc-d ja terrass ning jalutuskäigu kaugusel asus mõnus puhas rand, kus kohe kõrval oli ka lastebassein ja rannabaar, kust sai snäkke, jooke ja jäätist.

Kuigi Solaris Resort on väga suur ala, mis hõlmab suhteliselt kõike alates jahisadamast lõpetades korraliku peene spa-hotellini, kasutasime me seal põhiliselt vaid randa ja lastebasseini, kaks õhtut sõime kohalikes restoranides, aga need meile erilist muljet ei avaldanud. Selle asemel, et turistidele suunatud aia taga kuurordis kogu aeg veeta, otsustasime Šibenik-i linnaga tutvust teha. Kuna meil oli ka oma köök, siis ühel hommikul jätsime lapsed magama ja sõitsime ise  Šibeniku turule, et sealt miskit maitsvat kaasa haarata ja ise süüa teha. Kohalikust toidust soovitan proovida kõike, mis sisaldab mereande, viigimarju ja oliive ning samuti kõiki küpsetisi – enamus saiad ja pizzad  on tehtud ehtsates kiviahjudes ja viivad keele alla. Pagariärid leiab seal Pekara-nimelistest putkadest, kus kõik alates calzonedest kuni struudliteni keele alla viib. Kohalikes restoranides leidub kala, kalmaare, sinikarpe, kaheksajalgu ja kammkarpe pea kõikides. Kui esimene õhtu Solarise Resortis välja arvata, kus me võtsime esimese ettejuhtuva kohaliku restorani ja ma sain mittesöödava kalarisotto, olime me kõikide söökidega väga rahul. Head kohad on enamasti need, kus palju rahvast on. Tasub lugeda ka Tripadvisor-ist kogemusi, kuigi seal on need ka seinast seina.

Põhilise aja veetsime me rannas, sest ilm oli ilus ja vesi soe ja mida veel puhkuselt tahta, eks? Mitmed õhtud tegi mees ise süüa – toidu hankisime enamasti Šibenik-i linnakesest või kohalikust Solarise poekesest. Ilmaga meil vedas, sest esimesed neli päeva oli püsivalt 30kraadi sooja ja päike ja isegi öösel oli 24kraadi sooja. Miskipärast olin ma ainuke, kes peale päikeseloojangut vette hüppas ja meres ujumas käis. Ma ei saanud lõpuni välja sellest aru, miks keegi õhtul peale kl 20.00 ei ujunud. Võibolla kardetakse sealseid merepõhjas elavaid merisiilikuid, mida hämaras on mere põhjas halvemini näha. Merisiilikutest mul kahjuks pilte pole, aga nad on mustad ogalised mere põhjas elavad elukad, elavad kivide sees ja uuristavad kaljudesse auke lausa ning neid on seal ohtralt. Internetist nende kohta uurides leidsin, et nii mõnigi, kes omale siiliku jalga astunud on, peab neid ogasid kiirabi vastuvõtus laskma eemaldada. Selleks, et nende tekitatud vigastusi vältida, on soovitav osta omale spetsiaalsed rannajalatsid, mis on kummitallaga ja samas ülipainduvad ja pehmed. Meie ostsime osad rannajalatsid Poolast ja osad Horvaatiast koha pealt – olenevalt, kes kust omale mugavad jalatsid leidis. (Hinnad on neil umbes 6-10eurot ja Eestist ma ei soovita neid osta, sest seal on suurem valik ja soodsamad hinnad). Keegi vette minnes viga ei saanud ja kõik olid rannaga rahul olenemata merisiilikute olemasolust.

Solarises olid imelised päikeseloojangud, aga nagu kiuste polnud mul kordagi fotokat ega telefoni kaasas ja sel õhtul kui ma plaanisin minna spetsiaalselt selleks fotokaga randa, oli täiesti pilves ja polnudki midagi näha. Tundub võibolla kummaline, et selline asi eriline võib olla, aga seal oli terve meri ja taevas korraga punaseks värvunud. Rahvas kogunes vaatama seda. Mina olin just vette hüpanud ja nautisin ainukesena ujumist samal ajal kui teised kaldalt punast taevast ja merd imetlesid. Kui mu kirjeldusest ei piisa, siis SIIN on üks foto, milline võib seal üks päikeseloojang seal olla.

Krka rahvuspark

Solarise majutusest umbes 16km kaugusel asus Krka rahvuspark, mis oli samuti mul nimekirjas, kus kindlasti käia tuleks. 20. juuni päeval me otsustasime seal ära käia. Krka on oluliselt väiksem kui Plitvice, aga erinevalt Plitvice järvedest sai Krka omades ujuda. Samamoodi on ka Krka-s loodusrada, aga oluliselt lühem tee, aga mitte vähem ilusad vaated. Kosed on Krka-s minu meelest isegi võimsamad. Nagu ikka, on ka seal imeilus türkiissinine ja põhjani läbipaistev vesi. Vahelduseks oli tore ujuda soolase merevee asemel hoopis magedas järvevees koos suurte kaladega – kalad olid seal küll keskmise forelli suurused ja vaade muidugi fantastiline. Vettesaamine oli natuke keeruline, sest vette sai üle konarlike puujuurte ronides ja vee põhi oli hästi kivine. Kuidagimoodi ukerdasin ma oma telefoniga ikkagi lõpuks sinna vette, sest ei saanud seda pildistamata jätta.

Šibenik-i linn

Meie majutusest paari kilomeetri kaugusel asus Šibenik – armas keskaegne linnake – täpsemalt vanim Horvaatide linn Aadria mere ääres. Linna vanemas osas on imelised kitsad tänavad treppide ja kivimüüridega, mida mööda aina ülespoole jalutades jõuab lõpuks välja ühele kahest kohalikust kindlusest – St. Michael’s kindlus või eesti keeles siis ehk Püha Miikaeli kindlus?. Meie eesmärk oli kindlasti see kindlus ja sealt avanev vaade ära näha ja nii me ühel hommikul sinna jalutama, õigemini ronima (sest kogu tee oli ju mäest üles) läksime. Väljas oli 30kraadi sooja ja päike paistis lagipähe. Lootuses, et kõrgel kindlusemüüridel ehk on natukenegi tuult, mis maha jahutab rühkisime kõik neljakesi üles välja. Loodetud tuult seal  muidugi polnud. Üles jõudes olid kõik higised ja väsinud ja lapsed muidugi virilad ning nemad otsustasid otsida varju kuuma eest hoopis kindluse müüride seest, samal ajal kui meie ikka oma vaate ära näha tahtsime ja lõpuni üles ronisime ja see kõik oli seda väärt!

Šibeniki linna vaatamisväärsustest tooksin eraldi välja veel  Šibeniki katedraali, mis on eriline selle poolest, et kuigi ehitati 15. sajandil, siis ehitamisel kasutati vaid kive – lubjakivi ja marmorit ning kasutati eriliselt haruldast kivide ladumisviisi – st ei kasutatud ühtki sidusainet, nagu nt mört, mis oleks kivid kinnitanud vaid laoti nö kuivalt ja katedraal ise on tohutult võimas. Soovitan sellest pilte guugeldada, sest ma nähtavasti ei teinud sellest pilti..

Linnas on ka väike armas promenaad mere ääres, mida mööda me korduvalt jalutasime ja ühel päeval ka korraks istuma jäime, et kuumal päeval end jaheda joogiga ja varjus istudes veidi jahutada. Mere ääres on mitmeid baare, kus õues istuda saab ja ehedat mohhiitot või kohalikku käsitööõlut juua.

Püha Miikaeli kindlusest piletit ostes tutvustatakse kohe ka linna teist kindlust – Barone kindlust, mis sisaldub ostetud pileti hinnas, kuna see aga asus eemal ja lapsed olid virilad ning pilet kehtis nädal aega, otsustasime sinna minna teisel päeval. Barone kindlusesse läksime autoga üles kuni sissepääsuni välja. Just seal juhtus see naljakas seik, kus me suutsime kitsastel tänavatel ühe vale pöörde teha ja sõita tänavasse, kust me enam edaspidi ära ei saanud, vaid pidime sadakond meetrit tagurdama nii, et mina autost väljas meest juhatasin, kuhu poole autot keerata, et see sealt ühes tükis ja kriimudeta välja saada. Samal ajal tuli appi üks kohalik vanem naisterahvas, kes meid sellise kohalike autodega võrreldes üsna laia autoga seal tänaval nähes kohe käsi vehkima kukkus ja appi tuli – kätega näidates, et me ikka välja tagurdaks. Lõpuks jalutasin temaga koos meie auto ees, samal ajal kui mees autoga tagurpidi sõitis ja tema valjult oma keeles seletades (tegelikult oli ta väga sõbralik, aga kohalikud ongi sellised jutukad ja “kätega rääkijad”) meile õiget suunda kätte näitas. Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta, kust meie autoga ka läbi pääses, et kindluseni välja sõita. Tänasin tädikest ja istusin autosse. Omavahel naersime, et võibolla peaks auto parklasse jätma edaspidi ja hoopis uberit kasutama…

Päeval enne check-outi Solarise majutusest tuli taevast paduvihma. See oli 22. juuni ja ma naersin, et nonii – jaaniilm jõudis ka Horvaatiasse meile järgi… Kuulda oli ka müristamist. Pool päeva istusime oma majakeses ja tänasime õnne, et olime dvd-mängija kaasa võtnud ja vaatasime terve perega mitu toredat koguperefilmi ära, mida me enne näinud polnud. Õhtu poole sadu lakkas ja pisem laps nõudis ujuma – ajasin siis trikoo selga ja läksin temaga ranna äärde, kus me esialgu oma tunnikese lastebasseinis olime – ainukestena, st kogu suur bassein oli vaid meie päralt. Lastebasseini vesi oli nii jahe, et ma tahtsin juba majakesse tagasi minna kui laps arvas, et ta läheb katsub korra merevee ka ära. Üllatus oli suur kui merevesi oli tunduvalt soojem kui basseinivesi ja haruldane kogemus, kus merevesi tundus sel hetkel soojem kui õhk – täpseid temperatuure ma muidugi ei tea, aga õhk oli sel hetkel 23kraadi. Jällegi nautisime ainukestena merevees suplemist kuna ilm oli pilves ja rand inimtühi. Päevasel ajal ja päiksega on seal tavaliselt rand rahvast täis.

Järgmisel hommikul kell 10.00 lahkusime oma kämpingmajakesest ja võtsime suuna Trogiri ja Ciovo saare poole oma järgmisse majutuskohta. Kell 12 andis kohalik umbkeelne tädike meile oma koduvõtmed ja korrutades midagi “dobra”-sarnast lahkus peale oma majaosa ette näitamist. Majake seest ei olnud märkimisväärne – remont oli tõenäoliselt 80. aastatest aga nagu ikka – meile oli oluline vaid toimiv köök ja voodid, kus magada. Me ei plaaninudki toas passida…  Terrass oli seal äge – merevaatega ja kuna maja kõrval sai ka autot parkida ning meri oli jällegi vaid umbes 200meetrit jalutada, siis meie jaoks oli see ideaalne.

Ja rand oli seal tõesti imeline. Erinevalt eelmise majutuskoha rannast, kus merre sai laugelt kiviklibult olid seal rannas kaljud ja korralikud lained, mis vastu neid laksusid. Esialgu tundus, et ma oma nooremat last, kes veel ujuda ei oska, sinna ei lasegi.. ja esialgu polnud ta ise ka eriti vaimustuses mõttest, et üks laine ta vastu kaljusid viskab. Peale esimest päeva seal rannas, saime aru, et lained tunduvad hirmsamad kui nad tegelikult on… ja üsna pea harjusime me kõik nende lainetega ära.

 

 

Randa viis üsna järsu kallakuga tee, mis lõpuks muutus selliseks kitsaks trepiks

Paaril korral käisime ka Uberiga Okrug Gornji-s, mis on Ciovo saare keskus, kus oli samuti rand, aga meie meelest üsna räpane ja ujuda me seal eriti ei tahtnud. Samas oli seal mõnusaid söögikohti kohe mitmeid. Ühel õhtul olid lapsed nii lahked ja lubasid meid kahekesi linna peale, sest neil oli juba täiesti kõrini kindlustes trampimisest ja vaatamisväärsustest ja veetsid parema meelega ühe päeva kahekesi majutuskohas.. Ma arvan, et nad vahelduseks tahtsid wifit kasutada, ilma, et me sellele oma käimistega piiri peale tõmbaks 😉 Me aga otsustasime võimalust ära kasutada ja jalutasime Okrug Gornji-sse ja süüa seal mõnes restoranis mereande. Valisime restorani Leonardo, kus tellisime imelise vaagnatäie mereande, pudel veini ja magustoiduks puuviljasalatit.

Vaagen oli mõeldud kahele ja oli täitsa piisav kõhutäis ja elamus – sisaldas kahte sorti kala, hiidkrevette, kammkarpe, kalmaare ja kohalikku toitu, mille nimetust ma ei tea, aga mida pakuti mitmes söögikohas pearoa kõrvale – see sisaldas kartulikuubikuid ja hautatud spinatit. Kammkarbid olid juustuga, mis minu meelest rikkus karpide endi hõrgu maitse, sest seda praktiliselt polnudki tunda, aga muu toit oli oivaline ja kuigi me plaanisime sinna veelkord minna, siis me rohkem sinna ei jõudnudki.

Selle asemel külastasime hoopis ühel päeval Trogiri linnakest, kus on samuti kindlus. Trogiri linn oli veel kitsamate tänavatega kui seda oli Šibenik.

Trogiris otsustasime me samuti kindlust külastada – Kamerlengo kindlust ja sealne trepp torni meenutas midagi sarnast nagu Tallinnas on raekoja torni trepp – kes teab, kui kitsas ja konarlik see on, siis võib ette kujutada, milline see Trogiri oma oli – õnneks oli see ikka palju palju lühem. Trogiri vanalinn iseenesest on eraldi saareke, mis jääb maismaa ja meie majutuskoha saare Ciovo vahele. Seega on see igast küljest veega piiratud ja vaated tornist jällegi imelised.

Meie lemmikosa Trogiri ja Ciovo kandist oli siiski meie majutuskoha juures olev rand, mis jäi Ciovo läänerannikule Aadria mere äärde ja oli sügavsinine, imelise valgest kivist põhjaga ja kaljuse rannaga.

Horvaatia loodus ja taimestik

Horvaatias on tohutult imeline loodus. Ma olen üks kord varem ka Horvaatias käinud, Pula kandis ja juba siis avaldasid mulle muljet iidsed õlipuud, kivised rannad, ülisoolane aga ääretult soe ja puhas merevesi, tohutult sõbralik rahvas ja looduslõhnad, kus segunevad mere, lavendli, rosmariini ja kohalike mändide aroomid. Päriselt – rosmariinist kasvatavad nemad hekke, samas kui ma ei suuda üht pisikest puhmastki elus hoida, et aegajalt neid oksakesi kuskil toidus kasutada..
Päike on seal tugev ja soovitan päikesekreemi kasutada, meil oli 30SPF kreem kasutusel ja kõik said jumekaks sellegipoolest. Lisaks soovitan sääskede vastu miskit kasutada, sest need on seal kiired ja õelad – liikumise pealt ei hammusta, aga kui öösel kasvõi paar tükki tuppa jääb, oled hommikuks sügelev ja täpiline. Kahju, et majutuskohtades nahkhiiri ei elanud…

Kuna vetikaid seal pole, siis meri ei haise seal mitte kuskil, samas merel on seal lõhn – see mere lõhn tuleb ka rannaäärsetes linnades jalutades nii ehedalt esile aga seda lõhna ei anna kirjeldada, seda peab ise kogema. Igal juhul on sealsed looduse lõhnad imelised ja ma läheks sinna iga kell tagasi.

Horvaatias me ei külastanud, aga olid nimekirjas küll:

• Mastrinka õlipuu – 1500 aastat vana õlipuu, mis endiselt annab oliive (ja keegi teda ohtlikuks veel kuulutanud pole 😀 )
• Zadari linna mereorel – meil oli plaan sinna minna, aga suutsime sassi ajada selle asukoha ja nii jäi see meil hoopis vaatamata. Kuulduste järgi väga äge koht. Õhtusel ajal pidi lisaks mere helidele olema ka päiksele pühendatud vaatemäng – nimelt on sinna paigaldatud päiksepaneelid, mis päeva jooksul energiat koguvad ja õhtul pakuvad valguse vaatemängu selle sama energia abil.
• Split – suurem linn Aadria mere ääres. Me ei tundnud linnamelust väga puudust ja seetõttu sinna ei läinudki.
• Dubrovnik – pikk sõit lõunasse, mida me ette ei võtnudki. Selle asemel võtsime aega, et lähiümbrust nautida ja saare peal pikki jalutuskäike teha.
• Pula – ei olnud meil tegelikult nimekirjas, aga Pulas asub amfiteater, mida tasub vaatama minna. Väga võimas. Pula linn on ka väga armas.

Slovakkia ja Tatralandia

Tagasiteel oli meil plaanis ära näha veel Kõrg-Tatrad ja veeta päev tatardes asuvas veepargis – Tatralandias. Tatralandiasse kohale jõudes olime me kõik vaid umbes 2tundi maganud ja siis otse veeparki. Arvasin, et ega me seal üle nelja tunni ei kannata olla, aga tegelikult tegime rekordi ja veetsime seal ligi 9 tundi. Tegevust seal  jätkub – erinevaid atraktsioone on palju ja kuigi õues oli külm, siis vesi on meeletult soe, ikka kõvasti üle 30 kraadi on seal basseinivesi. Nii sooja vett pole ma veel mitte üheski veepargis ega ujulas kohanud. Selle päeva jooksul õppis mu noorem laps sukeldumise ära ja peale kaheksat tundi vees möllamist oli ta ikka veel liiga elevil, et lõpetada ja majutuskohta minna. Seekord läksime lihtsamat teed ja valisime Tatralandia enda majutuskoha – Tatralandia Holiday Village. Loomulikult magasid jällegi kõik peale üht magamata ööd ja tervet päeva veeparki nagu notid.

Peale Tatraid panime GPS-i koduaadressi ja plaanisime ühe jutiga koju välja sõita. Magasime kordamööda kuni teine roolis oli ja kui üks ära väsis tegime vahetust.  Teekond oli sel korral 1700km pikk ja võttis 23h aega – vahepeale jäi mitu tanklapausi ja üks söögipaus, aga 1.juuli hommikul kell 7 olime kodus tagasi. Peale kaht nädalat reisil olemist oli kodu ikka üks ütlemata armas koht.