Ehitusloa taotlemine Tallinna linnas on frustreeriv

Olime väga lootusrikkad, et juba uuel kevadel hakkame me maja ehitama – kaua see ehitusluba ikka aega võtab? Naersime, lugedes internetist ulmelugusid, kus krundi ostust ehituseni läks kaks kuni kolm aastat aega tänu ehitusloa taotluse bürokraatiale. Üsna kiirelt saime selgeks, et paberimajandus, mis kaasneb ehituse alustamisega selles piirkonnas on äärmiselt aeglane, lausa frustreeriv. 

Minu ettekujutus Eestist kui e-riigist, kus igas metsas levib internet ja enamus asju saab e-maili teel aetud, vajus järjest enam mutta. Kui tegu on Tallinna linnavalitsuse ametnikega, siis e-riigist me küll rääkida ei saa. Alati leitakse põhjuseid, miks jooksutada – absoluutselt iga tagasi saadetud dokumendi peal on märge “võib lisanduda veel ettekirjutusi”, mis tähendas seda, et isegi kui parandad ja lisad kõik, mis juurde nõuti, võivad nad vabalt küsida veel ja veel lisapabereid, arvutusi ja seletusi.  Iga kord tundus, et tutvuti vaid ühe või kahe lehega, leiti üks viga, pandi mapp kinni ja saadeti kohe tagasi parandamisele ja nii mitu korda – täpsemalt neli korda. Iga tagasisaatmine tähendas omakorda maksimaalselt kuu aega ootamist, sest vastamise tähtaeg on neil seaduse järgi 30 päeva.

Jaanuaris 2015 saime me esimese vastuse oma taotlusele. Nagu arvata oligi, siis läbi see ei läinud. Arhitekti väitel ei tea ta ühtegi juhust, kus oleks esimese korraga nõusolek saadud.

Esimene taotlus tuli tagasi jaanuaris, 2015:

  • Puudu oli mingi dokument, mis arhitekti sõnul oli mapi vahel, ent ju siis jäi linnaametnikul kahe silma vahele.
  • Täpsustada tuli krundi piirete ehk aia ja väravate kuju, värv, suurus ja asend – mis on äärmiselt naljakas nõue, sest meil on piirdeaed olemas ja lähema kahe-kolme aasta jooksul me seda välja vahetada ei plaani ja teatavasti sellised load aeguvad.
  • Viimane märge oli, et linnavalitsus võib veelgi nõudmisi esitada – aga see pidigi täiesti tavaline olema, et selle asemel, et kohe kõik nõuded kirja panna ja lasta ära parandada lastakse sul oma pabereid täis mapiga mitu korda edasi-tagasi joosta ja muudkui parandusi teha. Ma siiani ei mõista sellise topelttöö tegemise vajalikkust ja edasi-tagasi jooksutamist. Miks ei saanud kõiki ettekirjutusi ühe korraga ära teha, me oleks siis omakorda kõik ühe korraga korda ajanud ja oleks luba tulnud poole kiiremini?

Teine taotlus tuli tagasi märtsis, 2015:

Linnavalitsuse nõuded täidetud, uued dokumendid lisatud ja olemasolevaid parandatud, sai uuesti taotlus saadetud. Selleks ajaks oli käes juba veebruarikuu. Märtsi viimasel nädalal tuli ka vastus ja meie suureks üllatuseks, oli sel korral nõudmisi veelgi rohkem:

  • Erinevad kooskõlastused ja tingmärkide muutmine plaanidel – nt nõuti, et uue elektrikilbi tähistamine plaanil peab erinema olemasoleva kilbi tingmärgist jne. Lisaks meie nüüd juba “lemmikuks” saanud märge: “Märkusi võib lisanduda”.
  • Kõige suuremaks üllatuseks oli nõue lisada projektimappi veel 4 lisaprojekti – elektriprojektid nii sise- kui välipaigaldistele ja seda mõlemas etapis – nii projekteerimise kui ehituse etappides. Lihtsamalt öeldes nõuti, et esitaksime paberid, kus kogu elektrisüsteem kõige pisemate detailidega peal – ka kõige väiksem seinakontakt ära joonistatud. Esimene hinnapakkumine sellisele tööle sai võetud ühelt inseneribüroolt ja selle hind oli ca 2200euri. See oli meie jaoks uus ja meie meelest arutu nõue – ma tahaks enne reaalselt oma majas seista kui hakkan otsustama, kus asub mõni valgusti või lüliti, veel enam seinakontakt. Õnneks oli meil arhitekt selline aktivist  ja käis linnavalitsuses rääkimas ja see nõue tõmmati maha, mis aga ei tähenda, et me seda tegema ei peaks. Lihtsalt, nüüd saamegi seda teha siis kui reaalselt seda vaja läheb, mitte enne vundamendi olemasolu. Me jõudsime ka juba uurida erinevaid firmasid, kes selliseid elektriprojekte koostavad ja üllatusime väga kui nägime, et sisuliselt täpselt sama töö võib FIE ära teha 400 euroga, mis inseneribüroo 2200 euroga. Vahe tuleb sellest, et inseneribüroo teeb projekti 3D joonistena ja ilmselt tegeleb seal ühe ja sama projektiga mitu inimest… FIE paneb paberile vaid olulise, ilma igasuguste „põnevate“ lisadeta. Ma ei vaidle vastu, et ka töökvaliteet võib erineda. Seetõttu soovitan sellised tööd tellida vaid kogemustega asjatundjatelt aga teha siiski ka hinnauuringuid ja leida endale kuldne kesktee.
  • Lisaks ei sobinud neile ka piirdeaia ehitusloa taotlus – paluti “mitte näidata mahtusid”. Marru ajas, et ma pean tegelema selle piirdeaiaga, kui veel majagi valmis pole… Aga kui peab, siis peab.

Kolmas ja ka neljas kord tuli tagasi: 

Maikuu jõudis kätte. Hellitasime lootust, et ehk seekord läheb läbi ja tuleb meie kauaoodatud luba. Ma olin väsinud vastamast küsimusele “miks te juba ei ehita?”. Ilmad olid ilusad ja kuivad, maapind ammu sulanud. Suuremat rõõmu kui kevadine päike ja linnulaul, oleks meile pakkunud see kui oleks saanud kopa maasse lüüa ja oma kodu ehitust alustada.

Aga ei, nii see ei pidanud ilmselt minema. Neljanda mai hommikul tuli e-mail, kus teatati, et meie projekt on märkustega tagasi saadetud. Arhitekt oli vahepeal puhkuse võtnud ja ootasime paar päeva kuni ta puhkuselt välja tuli ja paberimapile uuesti järgi läks – eriti “ootasin” seekordseid lisatud tingimusi ehk põhjuseid, miks me taotlus jälle tagasi tuli.

Sõbrad viskasid juba nalja, et seekord jäi viiesajaeurone mapi vahelt puudu. See variant oli meie jaoks aga 100% välistatud. Olles natuke uurinud, kuidas teistel ehitusloaga on läinud, tundus, et on täiesti tavaline praktika, et nõudmisi nii-öelda tilgutatakse jupikaupa ja kuna linnavalitsus ei ole veel kaasaega jõudnud oma bürokraatiaga, siis käibki reaalselt paberipakkidega edasi-tagasi jooksmine. Oleme küll tunnustatud e-riik, aga kui asi puudutab ehitusega seonduvad paberimajandust, siis seal ei saa interneti teel midagi aetud. Üritasin ehitusregistrist leida meie ehitusluba puudutavat infot, aga mul puudusid selleks õigused. Volitus oli ilmselt vaid arhitektil, kes asja ajas ja temalt saime meili teel info, mis põhjustel tagasi saadeti.

Enne kolmandat tagasisaatmist oli ka arhitekt lootusrikas, et nüüd peaks kõik korras olema ja luba tulema. Kolmas kord tuli tagasi põhimõtteliselt trükivea tõttu – üks sõna oli puudu või valesti. Ma täpselt ei saanudki teada. Samal päeval sai see parandatud ja uuesti sisse antud ja siis ootasime veel täpselt kolm nädalat ja taotlus tuli jälle tagasi, sest mingid andmed olid ikkagi puudu või vigaselt esitatud.  Ka neljandal korral oli tegemist mingi “pisiveaga” ja arhitekt parandas paari päeva jooksul veel seal paberites midagi – ma enam isegi ei mäleta, mis sel korral viga oli. Igatahes sai paari päevaga uus taotlus sisse antud.

Kogu asi hakkas juba tragikoomilist ilmet võtma. Suvi lähenes ja teadsime, et peagi tulevad puhkuste ajad peale ja asi venib tõenäoliselt veelgi. Meie lootus kohe kevadel kopp maasse lüüa, oli täielikult kadunud. Juuni oli kätte jõudnud ja ilmad olid nii suvised, et arutasime hoopis puhkuseplaane ja otsisime internetist ideid, millist mängumaja lastele ehitada, et vähekegi mingit tegevust leida, mis mõtteid eemale hoiaks ja ootamine nii pikk ei tunduks.

Kui me olime oma puhkuseplaanid juba enamvähem paika pannud ja olime otsustanud lastega Vahemere äärde puhkama sõita nädalaks või kaheks, mõttes juba nägime end nädalakese „palmi all“ rannaliival peesitamas ja ma olin ühe sammu kaugusel, et meie hotellibroneering kinnitada, tuli ehitusluba. Tundub, et oleks pidanud juba varem mõttes „käega lööma“ ja puhkust planeerima hakkama.

Siiski peaksime vist õnnelikud olema, et meil reaalselt esimesest taotlusest loani läks umbes pool aastat. Lohutame end sellega, et mõni vaevleb selle bürokraatiaga aastaid enne kui ehitama saab hakata. Ma siiralt usun, et see on kogu selle majaehituse juures kõige ebameeldivam osa ja edasi läheb lihtsamalt.

Puhkusereisi plaani jätsime katki, aga kui me lootus, et nüüd saab lõpuks ehitama hakata, selgi korral vaid unistuseks jäi, tekkis juba kerge viha ja tahtmine käega lüüa kogu paberimajandusele ja suhtuda asjasse nii – “oma krunt ja ise tean, mis teen..” Alanud puhkus aga veidi jahutas me meelt selle koha pealt ja võtsime terve perega natukeseks aja maha.  Miks me peale ehitusloa saabumist ikka ehitada ei saanud ja endiselt ootama jäime, kirjutan järgmisel korral.

Ehitusloa taotluse ettevalmistused

Projekteerimistingimused saabusid 2014. aasta veebruari lõpus – umbes kolm nädalat peale taotluse saatmist. Endiselt elasime me kuskil unistustes, et kevadeks on meil ehitusluba käes ja kõik läheb nii nagu plaanisime.

Projekteerimistingimuste saabumisel ilmnes see, mida me juba teadsime – tuli nõue enamus maja välisilmest ringi teha – näiteks ei sobinud neile fassaadi üleminek olemasolevalt uuele majale (nn tõstetud fassaad) ja ei meeldinud neile ka akende piirdeliistud. Lisaks anti nõue võtta ette keskkonnaameti tingimused ja arvestada nendega, mis muuhulgas tähendas seda, et kui on vaja krundilt maha võtta puid, tuleb kohe teha ka asendusistutuse arvutus. Viimane nõue tähendas ka arboristi tellimist koha peale, kes hindab kogu haljastuse ja arvutab välja asendusistutuse mahu – lihtsalt öeldes – 2 suure männi asemele tuleb meil istutada midagi võrdväärset. Igal juhul iga selline lisatöö, lisapaber ja lisaarvutus võttis aega ja maksis raha.

Takistusteks olime me siiski valmis ja võtsime asja rahulikult – teeme siis ringi kui nii nõutakse. Jälle hakkas intensiivne meilivahetus arhitektiga.  Taaskord sai korduvalt ringi tehtud maja välisilme ja joonistatud uus eskiis. Ühe muudatusena käis meie arhitekt välja idee tõsta uue maja katus olemasolevaga risti, et maja tänavapoolne fassaad sobiks rohkem ümberolevate ehitistega. See oli märkimisväärne muudatus kogu maja välisilmele ja minu silmis tegi selle maja palju loogilisemaks ja avaramaks. See muudatus oli üsna põhjapanev selle koha pealt, et ma tõesti mõistsin kui heaks abimeheks oma kodu planeerimisel on kogemustega arhitekt – mina ei oleks sellise idee peale tulnudki aga tulemus oli meie meelest palju ilusam ja ka praktilisem!  Praktilisem eelkõige seetõttu, et saime teisele korrusele täismõõdus aknad planeerida.

pilt
Majamakett enne kui otsustasime uue majaosa katuse ringi tõsta
pilt
Maja eskiis pärast katuse ringi tõstmist – sai palju ilusam!

Lisaks nõuti ka krundi piirete ehk aia ja muude ehituslisade nagu treppide, varikatuste ja terrassi jooniseid ja seletusi. Kõikide nende lisade tegemine ja plaanimine ja läbirääkimised arhitektiga võtsid omajagu aega ja nii tuligi peale suvi ja ametnike suvepuhkused ja meie endi suvepuhkused ja vahepeal jäi asi täiesti soiku. Augustis olime mõnusalt puhanud ja siht jälle silme ees. Meie arhitekt sinnamaani oli olnud meie oma sugulane, kes andis endast parima ja tegi meie unistuste kodu joonised soovimata suurt midagi vastu saada. Kahjuks puudub temal litsents anda projektile oma allkiri ja seetõttu pidime me otsima oma  projekti jaoks ka teise arhitekti, kes aitaks ehitusloa taotluse lõpule viimisega ehk meile loa “koju kätte tooks”.  Kindlasti saab seda kõike ka ise ajada ja selle võrra maksta vähem, aga kuna me mõlemad teeme täiskohaga tööd ja lisaks on meil kaks last, siis otsustasime, et see paberimajandus ei ole see osa, mida me hirmsasti ise tahaks teha ja oma närvide huvides laseme nüüd sellel palgatud arhitektil teha ära ülejäänud töö.

pilt
Maja eskiis kõikidest külgedest

Augustis 2014 leidsime sobiva arhitekti ja sõlmisime temaga lepingu. Esimesel korral tuli ta meiega kohtuma meie krundil – vaatas üle, pildistas, arutas olemasoleva planeeringu miinuseid ja plusse ja tegi oma parandused, märkused ja soovitused. Saime jälle palju targemaks – näiteks selgus vahe mõistetel “ehitusalune pindala” ja “ehitisalune pind” ja saime tänu sellele teha katuse räästad laiemad, mille mõjul muutus maja ilme kohe jälle ilusamaks. Uus arhitekt avastas mitmed vead geodeetide koostatud dokumentidelt – näiteks oli juurde joonistatud puid, mida krundil tegelikult ei eksisteerinud ja puudusid need, mis tegelikult seal olid. Lisaks oli osa viljapuid märgitud lehtpuudeks – siin kontekstis on vahe väga suur, sest viljapuid võib oma soovi järgi maha võtta ent lehtpuude langetamiseks nõutakse raieluba. Arhitekt nõudis välja uue ülevaatuse ja korrektsed dokumendid. Kohal käis ka arborist, kes vaatas üle, hindas ja esitas meile dokumendid olemasoleva haljastuse väärtusklassidest ja märkis ära, et kaks mändi, mis meie ehitusele ette jäävad, on krundi kõige väärtuslikumad. Asendusistutuse vajadus oli kindel ent nende puude väärtuse tõttu tuleb meil põhimõtteliselt terve hekk istutada, et kuidagi nende puude mahavõtmist kompenseerida. Siiski olime rõõmsad, et töö edeneb ja majaprojekt saab selle läbi veelgi parem ja põhjalikum.

Aega läks aga mitu kuud – alles detsembrikuu lõpus läks meie ehitusloa taotlus esmakordselt linnavalitsusse ja jäime jälle ootele. Sellest, mis sai edasi, kirjutan järgmisel korral.