MINU KODU BLOGI

Meie majaehitusblogi alates ehitusloast kuni mööbli valmistamiseni.

Tehnoruum ja õhk-vesi soojuspump

Küttelahenduse läbimõtlemine oli meie jaoks oluline eelkõige ökonoomsuse pärast. Võrdlesime erinevate variantide kulutõhusust ja meie krundi ning maja eripärasid ja leidsime, et õhk-vesi soojuspump on kõige parem lahendus. 

 

Meie tingimused küttele olid tegelikult päris lihtsad: täisautomaatne, ilma radiaatoriteta, kütaks ka tarbevett ja kõige selle juureks oleks võimalikult ökonoomne. Esimene valik oli meil tegelikult maaküte, ent meie krundile seda paigaldada ei saa – meil on vähe ruumi ja see vähenegi on suures osas kõrghaljastusega. Teine parim valik oli õhk-vesi soojuspump.

Plaanis oli, et uus kütteseade peab olema nii võimas, et kütaks ära ka vana majaosa ja toodaks ka sinna sooja vett. Selle abil saame maha võtta kuluka elektriboileri vana maja pööningult. Kütet esialgu vanasse majaossa ringi ei tee – see plaan jääb hetkel tulevikku.

Kütteseadme valikul usaldasime spetsialiste ja suhtlesime erinevate kütteseadmete pakkujatega. Sõelale jäid kaks pakkujat – Maasoojus OÜ ja Maaküte OÜ. Parima hinna tegi Maasoojus OÜ, sest parasjagu oli neil käimas sooduskampaania. Seadmeks valisime Bosch Compressor AW 6000, mille võimsus on 13kW. Tegelikult on kokku kolm seadet: välisosa, siseosa ja boiler. Mainitud seadme puhul on tegemist siis välisosaga.

Küttesüsteemi paigaldus koosneb mitmest osast ja seetõttu on need etapid erinevatesse aegadesse ära jaotatud. Kuna me ise soojuspumpadest midagi eriti ei jaga, siis otsustasime, et laseme kogu küttesüsteemi alates küttetorudest kuni seadmeteni algusest lõpuni spetsialistidel paigaldada.

Küttetorud paigaldati enne esimese korruse betooni valamist 2016. a juulikuus. Pilte ja rohkem infot saab selle kohta siit blogipostitusest.

Teise etapina tuli valmis ehitada tehnoruum. Tehnoruumi planeerisime me väga mitmekülgse ruumina – selles pidi hakkama asuma nii küttesüsteem, veepaak (boiler), ventilatsiooniseade, pesumasin ja kuivati ning ka madal dušinurk koera pesemiseks või ka näiteks poriste kummikute loputamiseks.

5. märtsil sai meil tehnoruum valmis seadmete paigalduseks. Väike nimekiri tehtud töödest koos piltidega:

 

1. Vaheseinte ehitus ja pahteldamine.

 

6428637t1h622a.jpg
Tehnoruumi seinade ehitamine
FOTO: Kärt-Britt Kokk

2. Dušiseinade ja põranda niiskusisolatsiooni paigaldus, sh betoonile nakkekrundi kandmine. Vett saavate pindade plaatimine.

6428641t1hdaeb
Tehnoruumi pesunurk
FOTO: Kärt-Britt Kokk

3. Põranda plaatimine. Me valisime sellise peenikese looduskivi sinna põrandale ja see oli uskumatult jube töö – vuugitäidet läks pakil näidatust 5korda rohkem ja ma tegin seda tervelt kaks päeva järjest. Ühel õhtul jõudsin seda tegema minna alles 8 ajal õhtul ja lõpetasin kell 4 hommikul, aga pooleli ka ei raatsinud jätta…

6428673t1he8d3
Tehnoruumi põranda plaadid
FOTO: Kärt-Britt Kokk

4. Trappide paigaldamine (üks dušinurka ja teine keset ruumi)

 

5. Tehnoruumi lae paigaldus – tegemist on tavalise kuusest voodrilauaga, mille ma halliks õlitasin. Ma armastan neutraalseid toone, aga erinevaid tekstuure ja materjale ning minu üllatuseks on põranda ja lae toon üsna sarnane ja mu meelest sobib hästi kokku. Eriti vahva on, kuidas mõlemad erinevates valguses teistsuguse tooni võtavad. Tume lagi sai valitud seetõttu, et lakke tulevad suured hallid ventilatsioonitorud – lootusega, et need siis sealt vähem silma torkavad.

6428677t1h7a84
Tehnoruumi lae viimistlemine
FOTO: Kärt-Britt Kokk

6. Akna ümbruse viimistlemine. Aknalaua ja puitriiuli viimistlemine ja paigaldamine. Aknaümbruse me lihtsalt pahteldasime ja värvisime. Teipisime aknad maalriteibiga, tõmbasime nurkadesse akrüülhermeetiku, selle peale kandsime värvi ja kohe teip maha. Tulemus jäi päris viisakas. Aknalaua ja riiuli tegime olemasolevatest höövelprussidest – jällegi õlitasin halliks ja vahatasin kaks korda.

6428703t1heb4a.jpg
Tehnoruumi aken, aknalaud ja riiul
FOTO: Kärt-Britt Kokk

7. Kütteseadme katte ülevärvimine.

Kui tehnoruum valmima hakkas, palusime oma kütteseadme väliskesta enda kätte ja viisime selle värvimisse. Originaalis on see valget värvi ja meile tundus, et meie halli maja taustal võib ta liiga silmatorkav olla. Halliks värvituna tundus ta veidi viisakam.

Enne ja pärast:

6428773t1h3968.jpg
Õhk-vesi soojuspump Bosch 6000 AW (välisosa)
FOTO: Kärt-Britt Kokk
6429449t1hd7ef
Õhk-vesi soojuspumba paigaldus
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Küttesüsteem tegi esialgu sellist kergelt undavat häält aga paigaldaja lohutas, et see on alguse asi. Kui korralikult tööle hakkab, jääb vaiksemaks.

Küttekuludele oleme arvestanud keskmiselt 120€ kuus, mis sisaldab ka tarbevee soojendamist. Arvestades, et maja on 244m2 elamispinnaga, siis ilmselt on see mõistlik. Kas see number ka reaalselt tõele vastab, saan ilmselt siis alles kirjutada kui oleme mõnda aega sees elanud. Järgmine etapp on veel teise korruse põrandatele torude vedamine ja ventilatsiooniseadme ühendamine. Ka selle paigaldab sama meeskond. Sellest aga kirjutan siis kui teine korrus viimistletud saab ja põrandakütte paigaldamiseks läheb.

Seekord tahaks välja tuua meie “ämbrid” ka – ühest kohast plaatide alt me ei pahteldanud korralikult ja väikesed mosaiikplaadid toovad kohe aluspinna vead välja. Miskipärast ei pidanud me selle pahteldamist nii oluliseks ja nüüd on natuke häiriv, et see kipsivahe näha on. Plaatimises me ka kõige tugevamad pole – võrgul olevad väikesed ruudukujulised mosaiigid olid juba võrgule veidi viltu saanud ja me ei hakanud neid lahti võtma – hiljem kui vuugitud oli, mõtlesime, et oleks vist ikka pidanud. Samas on need ilmselt asjad, mis vaid meid häirivad. Teised tõenäoliselt ei pane tähelegi, aga ehk on teistele lugejatele õpetuseks, et samu vigu ei teeks.

 

Jälgi minu blogi Facebookis Minu Kodu lehel. Facebooki lehe kaudu saab ka minuga ühendust võtta ja küsida lisainfot – kui vastata oskan, abistan hea meelega!

Maja välisviimistlus ja uksed

Meie esialgse plaani järgi pidi oktoobri lõpuks olema maja viimistletud ja uksed ees, küte töötama ja sisetööd aktiivselt käima. Tegelikkus on mõnevõrra teine. 

Maja soojustamine kivivillaga

Kirjutan veidi pikemalt maja soojustamisest. Jagan veidi nippe, mis meid aitasid – ehk on kellelegi veel abiks. 

Soojustuseks on meie majal projektis määratud 25cm kivivilla välisseintesse ja 40cm pööningu põrandale, vahelagedesse 20cm (täpselt laakide vahe) – viimases on ta küll rohkem müra summutamiseks. Välisseinte vill on planeeritud selliselt, et 20cm seinakarkassi vahele läheb 2 kihti kivivilla ülekattega ja kolmas kiht, mis on 5cm paks, läheb risti peale. Nii peaks maja ilusti soojapidav saama.

Esimesel korrusel läks villapanek üsna kiiresti – põhimõtteliselt sai ühe päevaga ühe toa tehtud – suurim ajakulu oli aknaümbruste tegemine. Muud seinad olid imelihtsad – karkassi ehitades olime juba arvestanud, et villa ei peaks lõikama ja enamus vahed olid täpselt 1cm kitsamad kui vill.

Väga heaks abiks olid Youtube-s olevad õpetusvideod, kuidas villa paigaldada. Olen seda kunagi teinud küll, aga see oli oma 8aastat tagasi ja enam väga ei mäletanud neid nippe. Mina sain lõpuks (Rockwool) kivivilla paigaldades selliselt kõige parema tulemuse, et külgedelt arvestasin 1cm varu ja ülevalt 2-3cm. Enne villa paigaldamist lasin villal lahtiselt seista, sest siis alles võttis vill õiged mõõdud – pakis on nad ju nii kokku surutud, et alguses on nad oluliselt kitsamad kui lubatud mõõt. Kohevus on aga ülioluline. Kui kuskil kasvõi 1mm vahe jäi karkassiga, kraapisin villa alla ja lõikasin uue tüki.

Villanuga, mis meil endil olemas oli, oli nii kohutavalt nüri, et päris mitu villalehte läks raisku puhtalt selle pärast, et nüri noaga ei saa nii sirgelt lõigata kui vaja. Ühel hetkel sai mul kõrini ja otsustasin uue noa osta. Uue noaga käis lõikamine nagu sulavõist noa läbi libistamine. Oluline vahe oli!

Eelmist villapanekut mäletasin ma kui äärmiselt ebameeldivat tööd, mis kogu keha ja näo sügelema ja kipitama ajas. See pudi tuli kõik riiete kiudude vahelt läbi ja jube ebamugav oli. Seekord otsustasin, et aitab sellest sügamisest ja ostsin korralikud kombekad – maksid ligi 10euri/tk aga nii võis seal sees isegi lühikeste pükstega olla ja villa panna. Nende kombinesoonidega sai nalja ka. Käisin ehituspoes neid juurde ostmas ja seisin nõutult tühja riiuli ääres. Samal hetkel möödus minust kaupluse töötaja, kes parasjagu kaupa välja ladus ja ilmselt minu mõtteid aimates, ütles, et “Jah, need on meil jube populaarne kaup. Noored käivad neid kümnekaupa ostmas. Teate, üks küsis mu käest, et kas see paistab läbi ka. Nemad tahtsid sinna vist paljalt sisse ronida.” Nojah, sügis tulemas ja igasugu rebaste ristimised ju ees..

Kui umbes veerand villa kogust oli ära paigaldatud, naersime mehega, et nüüd me teame, miks eelistatakse tihtipeale neid kuubikukujulisi funkmaju – seal on ju villa palju lihtsam panna. Katusekalde all – eriti erinevate nurkade ühenduskohtades oli see villa lõikamine ja paikapanek üsna keeruline – esiteks oli vaja päris räästa ligidale jäävate villatükkide paigaldamiseks parajaid kondiväänaja poose sisse võtta ja lõikamine pidi ka üsna täpne olema, et iga puitdetaili ümbrus jääks kenasti tihedalt, samas aga ka kohevalt, villaga ümbritsetud. Selleks, et töö kiiremini läheks, tegime mehega töödejaotuse – mina mõõtsin, tema lõikas ja ulatas mulle õiges suuruses villa, mille ma siis paigaldasin.

Kaldlagedele villa paigaldus oli eriti nüri töö. Selleks kasutasime nööri, et vill laest alla ei kukuks. Välja nägi see siis nii, et mina hoidsin villa paigal – kahe käe, pea ja õlaga ja mees tõmbas nööri ja lasi klambrilööjaga selle karkassi külge kinni. Kuna ma suhteliselt kogu kehaga üritasin seda villa alla kukkumast takistada ja olin ju nööripanekul ees, siis see kõik kokku meenutas mulle pigem Twisteri mängu. No, naerda sai ikka kõvasti…

Praegusel hetkel on meil villapanek endiselt pooleli ja teeme kordamööda, kas välislaudise paigaldust (kui on valge) ja villapanekut (kui õues juba pime).

 

Jälgi ka minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel

Sarikapidu ehk teise korruse karkass hakkab valmima

«Lugupeetud komisjoni esimees, komisjoni liikmed ja kuulajad…  Kas teilt saaks tänase päeva jooksul sarikapärga tellida?»

Enamvähem võib selle kahe lausega kokku võtta segaduse, mis mu peas toimub. 6. juunil algas meil mõlemal ametlikult puhkus ja plaan on iga päev maksimaalselt ehituse peal mütata. Teise korruse karkassi olime siiani õhtutel ja nädalavahetustel teinud. Muidugi, mina võtsin sellest väga vähe osa, sest suurema osa ajast tegin ma tööd, valmistusin oma kooli lõpetamiseks ja lõputöö kaitsmiseks, ajades samal ajal ka majaga seonduvat paberimajandust  – tehes materjalide tellimusi, hinnavõrdlusi ja korrastades maja ehituse dokumentatsiooni ja pildimaterjale ning mis põhiline – hoidsin kodu korras, valmistasin süüa ja tegelesin lastega. Mees koos isaga on kogu töö ära teinud ja ma vaid aegajalt käinud aidanud materjale teisele korrusele tõsta.

Ma ei soovita kellelgi samal ajal koolis käia, täiskohaga tööd teha ja kahe lapse kõrvalt veel maja ehitada. Ma miskipärast arvasin, et saan kõigega edukalt hakkama. Lisaks, et ikka kohe üldse igav ei hakkaks, otsustasin ma lausa kahte õppesse korraga sisse astuda ja need nominaalajaga lõpetada, mis mul tõenäoliselt ka õnnestub. Sellisel puhul muidugi mingi osa kannatab – selleks on mu tervis. Kui ikka iga öö rampväsinuna voodisse vajud ja mõtetes käib nagu kiirrong, mille igas vagunis on üks tegemist vajav töö või asi, mille olen järjekordselt unustanud ning uni alles kella 3-4 vahel hommikul saabub, siis üks hetk keha ei pea enam vastu. Viimasel ajal on mul lihtsalt nii totaalne üleväsimus, et kui lõunapausi ajal mõne õppematerjali või kõne visandi ette võtan, siis ma lihtsalt üsna pea vajun märkamatult magama. Kaua mul muidugi magada ei lasta, sest peagi on mõni väike tegelane palumas jäätist või morssi või mees koos isaga kohvipausi nõudmas ja tuleb jälle end püsti ajada.

Loodan, et saan puhkuse ajal mõnel päeval lihtsalt puhata, päikest võtta ja raamatut lugeda… Kuigi ennast teades ja teades, et 30. maiks, 2017 peab meil kasutusluba olema käes, ei pruugi seda juhtuda.

Kui esimese korruse karkass käis nagu lapsemäng – maksimaalselt kolme päevaga sai valmis, siis teisega oli nikerdamist rohkem. Seal oli vaja ju lauad nurga all saagida ja joonis oli keerulisem kui esimesel korrusel. Kui esimene korrus oli kokku umbes 3meetrit kõrge – nii et vabalt sai redeli pealt asju aetud, siis teine korrus kuni viilu tipuni oli veel üle 5meetri ja see oli juba paras kõõlumine. Käisin selleks tööks spetsiaalselt turvavöösid ostmas, mis käisid ümber kõhu ja siis rihmade ning karabiinidega ümber prusside. Tellingud ehitasime ajutised ja otse karkassi külge. Mulle tundus see isegi turvalisem variant kui need metalltorudest kokkupandavad tellingud, mida tüüpiliselt kasutatakse. Kui vahelae talad olid paigaldatud, kinnitasime ajutiselt vahelaeplaadid ja jätkasime teise korruse karkassiga selle peal. Nii oli kõõlumist vähem ja sileda kindla pinna peal oli jälle hea vaheseinu ja detaile kokku kruvida ning püsti tõsta.

 

5482615t1h5058
Pilt tellingutest vahelae ehituseks 1. mai, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5482505t1hc7cb
Vahelae laagid 15. mai, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Olles ise töötervishoiu ja tööohutuse koolitusel käinud, tean üsna hästi, mida jälgida ja käin pidevalt õiendamas, et prillid ette ja klapid pähe ja kiiver pähe.. Ega mehel pole ka lihtne olnud – iga päev trelliga sadu kruve kinni lasta – see hakkab üsna pea käenärvidele. Teadmiseks siis teistele: vibreerivaid tööriistu ei tohi pikaajaliselt järjest kasutada. Tuleb teha pause ja teha vahepeal miskit muud, sest muidu võivad käenärvid tõsiselt kahju saada – surin kätes, käte „suremine“, nn valge käe sündroom jms ebameeldivused. Heal juhul need taastuvad mõne aja pärast, halvemal juhul ilmselt mitte.  Kui ma õigesti mäletan, siis üle 15min järjest ei tohiks vibreeriva tööriistaga töötada – lihvijad, trellid jms. Sellisteks töödeks on tegelikult ka spetsiaalsed vibreerimise mõju vähendavad kindad olemas, aga kuna neid saab ilmselt spetsiaalsetest töövahendite poodidest, siis ma pole nende ostmiseni veel jõudnud. Pealegi on nende kohta vastakaid arvamusi – et nad oluliselt siiski ei muuda seda vibreerimise mõju ja sellegipoolest ei tohiks pikalt järjest nende masinatega töötada.

5482645t1hd978
Otsaseinad kerkivad teisele korrusele – 28. mai, 2016. Need kaks lauda siin küljel diagonaalselt on selleks, et OSB plaate mööda neid talidega üles vinnata. 
FOTO: Kärt-Britt Kokk

6. juunil said ka esimesed sarikad püsti. Samal päeval harjutasin ma oma lõputöö kaitsekõnet ja samas pidin käima ehituspoes kruve juurde toomas, autot tankimas, süüa hankimas (valmistoit seekord), jõudsin viia väiksema lapse vanaemale tööjuurde ja vahepeal ka esimesse tee peale jäävasse lillepoodi sisse astuda ja vuristada:  «Mul on kohe nüüd ja praegu vaja sarikapärga», endal suurest õnnest lai naeratus näol. Õnneks tehtigi see 30minutiga valmis ja ehituspoest naastes sain selle juba auto peale tõsta ja koju sõita.

5482701t1hcf20
Teise korruse karkass 6. juunil (maja taga)
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Sarikapeo traditsiooniline eesmärk on pakkuda ehitajatele töö eest pidu. Sel päeval kui sarikad püsti saanud, peaks töö tellija ehk majaomanik pakkuma töölistele punast jooki (nt veini) ja nt grilli- või piknikupeo. Meie sarikapidu oli ajapuuduse tõttu eriti algeline – punaseks joogiks oli morss, sest ehitamise ajal alkoholi ei tarbita ja söögiks olid kaasa ostetud kebabieined. Morsiklaase lõime kokku ja peale söömist läks ehitus jälle aktiivselt edasi. Ainult kahe ehitajaga (ja ühe abitöölisega – st mina) pole suurt pidu ju mõtet pidada…

5482705t1haa47
6. juuni – maja eest
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5482725t1hd474
Vana ja uus majaosa, 6. juuni, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5482709t1hc294
Sarikad koos pärjaga
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Praegu on esimese vööprussi paigaldusest alates kulunud täpselt 53 päeva, selle aja jooksul on mehed mütanud ehitada mõned õhtud nädala sees ja enamus nädalavahetused hommikust õhtuni. Nüüd puhkuse perioodil on ilmselt plaan iga päev ikka midagi teha, võib-olla mõni päev vaid vahele jätta, et vahepeal puhata ka saaks. Samas, eks seda ole näha, kuidas see puhkus nüüd kujuneb ja kuidas endal jaksu on. Tänase, 6. juuni seisuga, on teise korruse karkass peaaegu valmis. Vaja on veel mõned sarikad kinnitada ja siis võib hakata katuse eeltöödega tegelema. Järgmised tööd nimekirjas on sellised:

  • Uue maja katuse roovitus, kiled jms
  • Vana maja katuse maha võtmine
  • Vana maja pööningu korrastamine, mis hõlmab ka sealt saepuru välja viskamist
  • Vana maja sarikatele roovituse ehitamine ja kile jms materjalide paigaldamine
  • Torustiku paigaldamine – kanalisatsiooni ja veetorud esimesel ja teisel korrusel
  • Esimese korruse põranda soojustamine penodega
  • Küttefirma peaks tulema küttesüsteemi torusid paigaldama
  • Betooni valamine esimesel korrusel

Kõik see peaks ideaalis juunikuise puhkuse ajal tehtud saama. Kuludest teen kokkuvõtte järgmisel korral kui teise korruse karkass täielikult valmis on.

Jälgi minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel.

Vundamendi kaevetööd ja esimene ehmatus

Juba vundamendi kaevetöödel saime oma esimese ehmatuse ja samas ka hea õppetunni. Eelmisel aastal majjatoodud kanalisatsioonitoru läks katki – kopp tõmbas selle peaaegu pooleks. 

Kohe peale ehitusloa saabumist, hakkasin uurima erinevaid kaevetööde teenusepakkujaid. Võrdlesime erinevaid pakkumisi ja natuke ka spetsialistidega arutanud, saime selgeks, et meil piisaks vaid väiksest kopast. Aed on meil ju üsna kitsas ja suur kopp ei mahuks siin korralikult liikuma. Lisaks tekiks probleem, et peale kaevetöid ei mahuks ta väravast välja, sest “tee väravani” jääb vähem kui meeter kitsas, kui sedagi. Igal juhul oli vältimatu piirdeaia osaline lahti lõikamine koha pealt, kus hiljem autovärav hakkab olema, et kopp välja mahuks.

Tellisime miniekskavaatori koos juhiga, kellele andsime juhtnöörid, kuidas ja mida kaevata. Kuna meie majaalune pinnas on puhas ja kuiv liiv, siis võttis kogu vundamendi kaevetöö selle pisikese kopaga vaid ühe päeva. Kõigepealt lasime pinnase ära koorida ja mulla eraldi hunnikutesse tõsta. Enamuse liivast lasime keset “maja” kuhjata ja osa servadesse tõsta, et hiljem tagasitäide selle võrra lihtsam oleks.

23
Kaevetööde algus

Kui kopp oli kaevamisega olemasoleva maja külje juurde jõudnud, tuli aruteluks, et kui sügaval on kanalisatsiooni- ja veetorud, et neid kogemata katki ei teeks. Kahjuks puudus meil info kui sügaval need täpselt on. Kui kanalisatsioonitorud eelmisel kevadel majja toodi siis me lausa pildistasime üles torude asetuse aga loomulikult enam neid pilte üles ei leidnud kui vaja oli. Siit parim õppetund – alati tasub peidus olevad ühendused ja võrgud koos mõõtudega üles pildistada, et hiljem teaks, mis kuskil seina taga või põranda all – või antud juhul siis maa all – asub. Lisaks pildistamisele tasuks need hoida kohas, kus neid kiirelt leida võimalik. Me ei teadnud täpset asukohta, rääkimata sügavusest ja nii see juhtuski, mida enim kartnud olime – kopp tõmbas kanalitoru pooleks.

24
Kopa lõhutud kanalisatsioonitoru

Olin parasjagu toas kui mees tuli ja teatas, et täna enam vett kasutada ja WC-s käia ei saa. Esialgu olime nii ähmi täis, et mõtlesime juba tellida mõne 24h-toruabi teenuse. See oleks üle 100 euro maksma läinud (esialgse arvutuse kohaselt)…  Piisas ühest telefonikõnest tuttavale, kelle firma meil kanalisatsiooni kaevamas ja ühendamas käis – saime nõu, kuidas ise see toru ära vahetada ja mida poest vaja. Tund aega hiljem oli juba poes käidud ja toru parandatud, maksma läks alla 20euro. Igaks juhuks jätsime sealt edasi kaevetöödest torude ümbruse täiesti välja ja lasime kopajuhil vaid ülejäänud ära kaevata. Hiljem muidugi sai seda liiva labidaga ikka korralikult visatud.

Teine halb uudis oli see, et kui kopp majakülje natuke lahti kaevas, tundus esialgu nagu vundamenti polekski – tellised olid õhus ja nende all ohtralt liiva. Selgus, et see maja on kunagi puitvoodriga olnud ja tellised on siis hiljem ümber laotud selliselt, et kõigepealt on maapinnale killustik pandud, siis veidi valatud ja selle otsa laduma hakatud. Kopajuht keeldus sealt majakülge rohkem lahti kaevamast, kartes et majasein lihtsalt variseb kokku. Ka see osa jäi siis käsitsi kaevamiseks. Lisaks tuli nüüd tegeleda ka selle tellismüüri toestamisega.

25

Kopp lõpetas töö hilisõhtul ja me jäime üldiselt tööga väga rahule. Terve ühe nädala õhtud veetsime veel täpsemalt vundamendi põhja välja mõõtmisega ja tasandamisega. Väga headeks tööriistadeks olid laserlood ja laserkaugusmõõtja. Viimane oli eriti hea selleks, et vundamendi diagonaale mõõta – selleks, et nurgad ikka täisnurgad saaksid.  Nüüd oli vaja veel vundamendi põhja sügavus välja mõõta, tasandada ja pinnas kinni tampida ning sai hakata vundamenti ehitama.

27
Käsitsi täiendavalt kaevatud ja tasandatud ning välja mõõdetud vundamendikraav

Augusti teisel nädalavahetusel rentisime pinnasetihendaja, millega tampisime vundamendi põhjas oleva liiva kinni ja võis alustada taldmikuplokkide ladumisega. Sellest kirjutan järgmises postituses.

Ehitusloa taotlemine Tallinna linnas on frustreeriv

Olime väga lootusrikkad, et juba uuel kevadel hakkame me maja ehitama – kaua see ehitusluba ikka aega võtab? Naersime, lugedes internetist ulmelugusid, kus krundi ostust ehituseni läks kaks kuni kolm aastat aega tänu ehitusloa taotluse bürokraatiale. Üsna kiirelt saime selgeks, et paberimajandus, mis kaasneb ehituse alustamisega selles piirkonnas on äärmiselt aeglane, lausa frustreeriv. 

Minu ettekujutus Eestist kui e-riigist, kus igas metsas levib internet ja enamus asju saab e-maili teel aetud, vajus järjest enam mutta. Kui tegu on Tallinna linnavalitsuse ametnikega, siis e-riigist me küll rääkida ei saa. Alati leitakse põhjuseid, miks jooksutada – absoluutselt iga tagasi saadetud dokumendi peal on märge “võib lisanduda veel ettekirjutusi”, mis tähendas seda, et isegi kui parandad ja lisad kõik, mis juurde nõuti, võivad nad vabalt küsida veel ja veel lisapabereid, arvutusi ja seletusi.  Iga kord tundus, et tutvuti vaid ühe või kahe lehega, leiti üks viga, pandi mapp kinni ja saadeti kohe tagasi parandamisele ja nii mitu korda – täpsemalt neli korda. Iga tagasisaatmine tähendas omakorda maksimaalselt kuu aega ootamist, sest vastamise tähtaeg on neil seaduse järgi 30 päeva.

Jaanuaris 2015 saime me esimese vastuse oma taotlusele. Nagu arvata oligi, siis läbi see ei läinud. Arhitekti väitel ei tea ta ühtegi juhust, kus oleks esimese korraga nõusolek saadud.

Esimene taotlus tuli tagasi jaanuaris, 2015:

  • Puudu oli mingi dokument, mis arhitekti sõnul oli mapi vahel, ent ju siis jäi linnaametnikul kahe silma vahele.
  • Täpsustada tuli krundi piirete ehk aia ja väravate kuju, värv, suurus ja asend – mis on äärmiselt naljakas nõue, sest meil on piirdeaed olemas ja lähema kahe-kolme aasta jooksul me seda välja vahetada ei plaani ja teatavasti sellised load aeguvad.
  • Viimane märge oli, et linnavalitsus võib veelgi nõudmisi esitada – aga see pidigi täiesti tavaline olema, et selle asemel, et kohe kõik nõuded kirja panna ja lasta ära parandada lastakse sul oma pabereid täis mapiga mitu korda edasi-tagasi joosta ja muudkui parandusi teha. Ma siiani ei mõista sellise topelttöö tegemise vajalikkust ja edasi-tagasi jooksutamist. Miks ei saanud kõiki ettekirjutusi ühe korraga ära teha, me oleks siis omakorda kõik ühe korraga korda ajanud ja oleks luba tulnud poole kiiremini?

Teine taotlus tuli tagasi märtsis, 2015:

Linnavalitsuse nõuded täidetud, uued dokumendid lisatud ja olemasolevaid parandatud, sai uuesti taotlus saadetud. Selleks ajaks oli käes juba veebruarikuu. Märtsi viimasel nädalal tuli ka vastus ja meie suureks üllatuseks, oli sel korral nõudmisi veelgi rohkem:

  • Erinevad kooskõlastused ja tingmärkide muutmine plaanidel – nt nõuti, et uue elektrikilbi tähistamine plaanil peab erinema olemasoleva kilbi tingmärgist jne. Lisaks meie nüüd juba “lemmikuks” saanud märge: “Märkusi võib lisanduda”.
  • Kõige suuremaks üllatuseks oli nõue lisada projektimappi veel 4 lisaprojekti – elektriprojektid nii sise- kui välipaigaldistele ja seda mõlemas etapis – nii projekteerimise kui ehituse etappides. Lihtsamalt öeldes nõuti, et esitaksime paberid, kus kogu elektrisüsteem kõige pisemate detailidega peal – ka kõige väiksem seinakontakt ära joonistatud. Esimene hinnapakkumine sellisele tööle sai võetud ühelt inseneribüroolt ja selle hind oli ca 2200euri. See oli meie jaoks uus ja meie meelest arutu nõue – ma tahaks enne reaalselt oma majas seista kui hakkan otsustama, kus asub mõni valgusti või lüliti, veel enam seinakontakt. Õnneks oli meil arhitekt selline aktivist  ja käis linnavalitsuses rääkimas ja see nõue tõmmati maha, mis aga ei tähenda, et me seda tegema ei peaks. Lihtsalt, nüüd saamegi seda teha siis kui reaalselt seda vaja läheb, mitte enne vundamendi olemasolu. Me jõudsime ka juba uurida erinevaid firmasid, kes selliseid elektriprojekte koostavad ja üllatusime väga kui nägime, et sisuliselt täpselt sama töö võib FIE ära teha 400 euroga, mis inseneribüroo 2200 euroga. Vahe tuleb sellest, et inseneribüroo teeb projekti 3D joonistena ja ilmselt tegeleb seal ühe ja sama projektiga mitu inimest… FIE paneb paberile vaid olulise, ilma igasuguste „põnevate“ lisadeta. Ma ei vaidle vastu, et ka töökvaliteet võib erineda. Seetõttu soovitan sellised tööd tellida vaid kogemustega asjatundjatelt aga teha siiski ka hinnauuringuid ja leida endale kuldne kesktee.
  • Lisaks ei sobinud neile ka piirdeaia ehitusloa taotlus – paluti “mitte näidata mahtusid”. Marru ajas, et ma pean tegelema selle piirdeaiaga, kui veel majagi valmis pole… Aga kui peab, siis peab.

Kolmas ja ka neljas kord tuli tagasi: 

Maikuu jõudis kätte. Hellitasime lootust, et ehk seekord läheb läbi ja tuleb meie kauaoodatud luba. Ma olin väsinud vastamast küsimusele “miks te juba ei ehita?”. Ilmad olid ilusad ja kuivad, maapind ammu sulanud. Suuremat rõõmu kui kevadine päike ja linnulaul, oleks meile pakkunud see kui oleks saanud kopa maasse lüüa ja oma kodu ehitust alustada.

Aga ei, nii see ei pidanud ilmselt minema. Neljanda mai hommikul tuli e-mail, kus teatati, et meie projekt on märkustega tagasi saadetud. Arhitekt oli vahepeal puhkuse võtnud ja ootasime paar päeva kuni ta puhkuselt välja tuli ja paberimapile uuesti järgi läks – eriti “ootasin” seekordseid lisatud tingimusi ehk põhjuseid, miks me taotlus jälle tagasi tuli.

Sõbrad viskasid juba nalja, et seekord jäi viiesajaeurone mapi vahelt puudu. See variant oli meie jaoks aga 100% välistatud. Olles natuke uurinud, kuidas teistel ehitusloaga on läinud, tundus, et on täiesti tavaline praktika, et nõudmisi nii-öelda tilgutatakse jupikaupa ja kuna linnavalitsus ei ole veel kaasaega jõudnud oma bürokraatiaga, siis käibki reaalselt paberipakkidega edasi-tagasi jooksmine. Oleme küll tunnustatud e-riik, aga kui asi puudutab ehitusega seonduvad paberimajandust, siis seal ei saa interneti teel midagi aetud. Üritasin ehitusregistrist leida meie ehitusluba puudutavat infot, aga mul puudusid selleks õigused. Volitus oli ilmselt vaid arhitektil, kes asja ajas ja temalt saime meili teel info, mis põhjustel tagasi saadeti.

Enne kolmandat tagasisaatmist oli ka arhitekt lootusrikas, et nüüd peaks kõik korras olema ja luba tulema. Kolmas kord tuli tagasi põhimõtteliselt trükivea tõttu – üks sõna oli puudu või valesti. Ma täpselt ei saanudki teada. Samal päeval sai see parandatud ja uuesti sisse antud ja siis ootasime veel täpselt kolm nädalat ja taotlus tuli jälle tagasi, sest mingid andmed olid ikkagi puudu või vigaselt esitatud.  Ka neljandal korral oli tegemist mingi “pisiveaga” ja arhitekt parandas paari päeva jooksul veel seal paberites midagi – ma enam isegi ei mäleta, mis sel korral viga oli. Igatahes sai paari päevaga uus taotlus sisse antud.

Kogu asi hakkas juba tragikoomilist ilmet võtma. Suvi lähenes ja teadsime, et peagi tulevad puhkuste ajad peale ja asi venib tõenäoliselt veelgi. Meie lootus kohe kevadel kopp maasse lüüa, oli täielikult kadunud. Juuni oli kätte jõudnud ja ilmad olid nii suvised, et arutasime hoopis puhkuseplaane ja otsisime internetist ideid, millist mängumaja lastele ehitada, et vähekegi mingit tegevust leida, mis mõtteid eemale hoiaks ja ootamine nii pikk ei tunduks.

Kui me olime oma puhkuseplaanid juba enamvähem paika pannud ja olime otsustanud lastega Vahemere äärde puhkama sõita nädalaks või kaheks, mõttes juba nägime end nädalakese „palmi all“ rannaliival peesitamas ja ma olin ühe sammu kaugusel, et meie hotellibroneering kinnitada, tuli ehitusluba. Tundub, et oleks pidanud juba varem mõttes „käega lööma“ ja puhkust planeerima hakkama.

Siiski peaksime vist õnnelikud olema, et meil reaalselt esimesest taotlusest loani läks umbes pool aastat. Lohutame end sellega, et mõni vaevleb selle bürokraatiaga aastaid enne kui ehitama saab hakata. Ma siiralt usun, et see on kogu selle majaehituse juures kõige ebameeldivam osa ja edasi läheb lihtsamalt.

Puhkusereisi plaani jätsime katki, aga kui me lootus, et nüüd saab lõpuks ehitama hakata, selgi korral vaid unistuseks jäi, tekkis juba kerge viha ja tahtmine käega lüüa kogu paberimajandusele ja suhtuda asjasse nii – “oma krunt ja ise tean, mis teen..” Alanud puhkus aga veidi jahutas me meelt selle koha pealt ja võtsime terve perega natukeseks aja maha.  Miks me peale ehitusloa saabumist ikka ehitada ei saanud ja endiselt ootama jäime, kirjutan järgmisel korral.