MINU KODU BLOGI

Meie majaehitusblogi alates ehitusloast kuni mööbli valmistamiseni.

Pilte praegusest seisust – magamistuba, töötuba, väiksema lapse tuba

Täna oli nii mõnus ilm toas pildistamiseks. Otsisin üle pika aja kaamera välja ja tegin mõned fotod. Need toad pole veel kaugeltki päris valmis, aga ainukesed, mis meenutavad seda,  mis lõpptulemus olema peaks.

Magamistuba ja avatud garderoob

Magamistuba 5. juuni, 2018

Laeliistud on endiselt panemata, voodit pole ja öökappe samuti mitte, aga ruumi ja õhku on mõnusalt ja kuna asju meil palju pole, siis on koristamine ülilihtne. Paigaldamist ootavad ka lugemiseks mõeldud lambid, mis lähevad ilmselt kaldlae külge, aga kuna nende kõrgus oleneb tulevasest voodist, siis hetkel ootavad nad oma aega. Tõin hoopis töölaualt oma laualambi magamistuppa, et saaks õhtul raamatut lugeda.

Magamistuba 5. juunil, 2018
Avatud garderoob magamistoas 5. juuni, 2018
Meie magamistuba 5. juuni, 2018

 

 

Meie magamistuba 5. juuni, 2018

Töötuba ja minu töölaud

Minu töölaud 5. juuni, 2018
Minu töölaud 5. juuni, 2018
Töölaud 5. juuni, 2018

Väiksema lapse tuba

Väiksema tüdruku lemmikvärvid on pruun, roheline ja sinine. Seetõttu roosat siit ei leia. Nagu ta ise ütleb: “Ma pole mingi printsess”.

 

Väiksema lapse tuba

Aknalaual olev punutud loomakuju on ostetud Koduekstra poest 99sendiga – tõenäoliselt mingisugune jõulukauba jääk, laps ise leidis ja tahtis seda oma tuppa kaunistuseks. Mu meelest sobib hästi tema tuppa. Valge unenäopüüdja on Home&You poest Rocca al Marest. Sinine pehme tekk on Home4You poest. Voodipesu on Soome netipoest Jotex.fi. Pehmed padjakatted on Hemtexist ja husky on Ikea toodang. Ruuduline korv, mis on vist pigem mõeldud musta pesu korviks, on meil kasutusel pehmete elukate hoidmiseks. Selle tõime koju realiseerimiskeskusest.


Garderoobi koha peale paigutasime ajutiselt Ikea Trofast kastid, milles on väga mugav mänguasju hoida. Laps printis ise omale kastidele sildid peale ja sorteeris oma legod ja muud mänguasjad ära. Riided mahuvad korvtornidesse praegu ära, aga hiljem peaks terve see sein, kus hetkel kastid ja korvid, olema garderoobi pind. Raamatuid on meil tegelikult ohtralt ja nende jaoks plaanime raamaturiiuli osta, et saaks kõik raamatud teisest majast ära tuua ja lapse tuppa riiulile paigutada. Riiul on mul juba välja valitud ja see on sellisel kujul, et õlitada saan selle ise – teen sama tooni, mis aknalaud, uksed, lapse voodi (Osmo antiiktamme õlivaha).

Kuigi ma esialgu lubasin endale, et meie koju saepurumööblit ei tule, siis nüüd oleme siiski mõned asjad ostnud, sest see ise tegemine võtab ju aega, aga koolilaudu oli vaja. Ikeast sahtliboksid (ALEX) ja lauajalad (FINNVARD) on hetkel lausa kolmes toas meil. Ma enda töötoas tahaksin küll lauajala välja vahetada ise tehtud riiuli vastu millalgi, et kõik oma mapid sinna ära paigutada. Tool on ostetud Deko poest. Tahvel ootab veel seinapanekut ja tegelikult peaks laua kohale tulema veel üks riiul ka. Värvipliiatsid meil tavalisse pliiatsitopsi poleks ära mahtunud – seega panin need klaasist lillepotti. Mahutab rohkem ja mugav kasutada.

Kardinaid pole meil veel mitte üheski toas. Ma ei suuda leida ühtegi kardinariiet, mis meie koju sobiks ja mis meeldiks. Tahaks mingit võimalikult looduslähedase välimusega kangast – näiteks kergelt kortsus, halli värvi linane kangas. Sellised, mis meeldivad maksavad hingehinda või müüakse välismaa netipoodides, mis Eestisse ei saada. Aga ma pole veel kangapoodidesse jõudnud. Ehk õnnestub leida kangas, mis sobiks ja küll ma siis õmbleja ka leian. Hetkel pole veel kardinapuidki. Kui kellelgi miskit sellist silma jääb, siis võib mulle kirjutada ja vihjata, kust leiaks.

Lapse koolilaud

Kui soovid minu tehtud fotosid kasutada, siis palun kirjuta mulle enne kasutamist: kartbritt@gmail.com

Sarikapidu ehk teise korruse karkass hakkab valmima

«Lugupeetud komisjoni esimees, komisjoni liikmed ja kuulajad…  Kas teilt saaks tänase päeva jooksul sarikapärga tellida?»

Enamvähem võib selle kahe lausega kokku võtta segaduse, mis mu peas toimub. 6. juunil algas meil mõlemal ametlikult puhkus ja plaan on iga päev maksimaalselt ehituse peal mütata. Teise korruse karkassi olime siiani õhtutel ja nädalavahetustel teinud. Muidugi, mina võtsin sellest väga vähe osa, sest suurema osa ajast tegin ma tööd, valmistusin oma kooli lõpetamiseks ja lõputöö kaitsmiseks, ajades samal ajal ka majaga seonduvat paberimajandust  – tehes materjalide tellimusi, hinnavõrdlusi ja korrastades maja ehituse dokumentatsiooni ja pildimaterjale ning mis põhiline – hoidsin kodu korras, valmistasin süüa ja tegelesin lastega. Mees koos isaga on kogu töö ära teinud ja ma vaid aegajalt käinud aidanud materjale teisele korrusele tõsta.

Ma ei soovita kellelgi samal ajal koolis käia, täiskohaga tööd teha ja kahe lapse kõrvalt veel maja ehitada. Ma miskipärast arvasin, et saan kõigega edukalt hakkama. Lisaks, et ikka kohe üldse igav ei hakkaks, otsustasin ma lausa kahte õppesse korraga sisse astuda ja need nominaalajaga lõpetada, mis mul tõenäoliselt ka õnnestub. Sellisel puhul muidugi mingi osa kannatab – selleks on mu tervis. Kui ikka iga öö rampväsinuna voodisse vajud ja mõtetes käib nagu kiirrong, mille igas vagunis on üks tegemist vajav töö või asi, mille olen järjekordselt unustanud ning uni alles kella 3-4 vahel hommikul saabub, siis üks hetk keha ei pea enam vastu. Viimasel ajal on mul lihtsalt nii totaalne üleväsimus, et kui lõunapausi ajal mõne õppematerjali või kõne visandi ette võtan, siis ma lihtsalt üsna pea vajun märkamatult magama. Kaua mul muidugi magada ei lasta, sest peagi on mõni väike tegelane palumas jäätist või morssi või mees koos isaga kohvipausi nõudmas ja tuleb jälle end püsti ajada.

Loodan, et saan puhkuse ajal mõnel päeval lihtsalt puhata, päikest võtta ja raamatut lugeda… Kuigi ennast teades ja teades, et 30. maiks, 2017 peab meil kasutusluba olema käes, ei pruugi seda juhtuda.

Kui esimese korruse karkass käis nagu lapsemäng – maksimaalselt kolme päevaga sai valmis, siis teisega oli nikerdamist rohkem. Seal oli vaja ju lauad nurga all saagida ja joonis oli keerulisem kui esimesel korrusel. Kui esimene korrus oli kokku umbes 3meetrit kõrge – nii et vabalt sai redeli pealt asju aetud, siis teine korrus kuni viilu tipuni oli veel üle 5meetri ja see oli juba paras kõõlumine. Käisin selleks tööks spetsiaalselt turvavöösid ostmas, mis käisid ümber kõhu ja siis rihmade ning karabiinidega ümber prusside. Tellingud ehitasime ajutised ja otse karkassi külge. Mulle tundus see isegi turvalisem variant kui need metalltorudest kokkupandavad tellingud, mida tüüpiliselt kasutatakse. Kui vahelae talad olid paigaldatud, kinnitasime ajutiselt vahelaeplaadid ja jätkasime teise korruse karkassiga selle peal. Nii oli kõõlumist vähem ja sileda kindla pinna peal oli jälle hea vaheseinu ja detaile kokku kruvida ning püsti tõsta.

 

5482615t1h5058
Pilt tellingutest vahelae ehituseks 1. mai, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5482505t1hc7cb
Vahelae laagid 15. mai, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Olles ise töötervishoiu ja tööohutuse koolitusel käinud, tean üsna hästi, mida jälgida ja käin pidevalt õiendamas, et prillid ette ja klapid pähe ja kiiver pähe.. Ega mehel pole ka lihtne olnud – iga päev trelliga sadu kruve kinni lasta – see hakkab üsna pea käenärvidele. Teadmiseks siis teistele: vibreerivaid tööriistu ei tohi pikaajaliselt järjest kasutada. Tuleb teha pause ja teha vahepeal miskit muud, sest muidu võivad käenärvid tõsiselt kahju saada – surin kätes, käte „suremine“, nn valge käe sündroom jms ebameeldivused. Heal juhul need taastuvad mõne aja pärast, halvemal juhul ilmselt mitte.  Kui ma õigesti mäletan, siis üle 15min järjest ei tohiks vibreeriva tööriistaga töötada – lihvijad, trellid jms. Sellisteks töödeks on tegelikult ka spetsiaalsed vibreerimise mõju vähendavad kindad olemas, aga kuna neid saab ilmselt spetsiaalsetest töövahendite poodidest, siis ma pole nende ostmiseni veel jõudnud. Pealegi on nende kohta vastakaid arvamusi – et nad oluliselt siiski ei muuda seda vibreerimise mõju ja sellegipoolest ei tohiks pikalt järjest nende masinatega töötada.

5482645t1hd978
Otsaseinad kerkivad teisele korrusele – 28. mai, 2016. Need kaks lauda siin küljel diagonaalselt on selleks, et OSB plaate mööda neid talidega üles vinnata. 
FOTO: Kärt-Britt Kokk

6. juunil said ka esimesed sarikad püsti. Samal päeval harjutasin ma oma lõputöö kaitsekõnet ja samas pidin käima ehituspoes kruve juurde toomas, autot tankimas, süüa hankimas (valmistoit seekord), jõudsin viia väiksema lapse vanaemale tööjuurde ja vahepeal ka esimesse tee peale jäävasse lillepoodi sisse astuda ja vuristada:  «Mul on kohe nüüd ja praegu vaja sarikapärga», endal suurest õnnest lai naeratus näol. Õnneks tehtigi see 30minutiga valmis ja ehituspoest naastes sain selle juba auto peale tõsta ja koju sõita.

5482701t1hcf20
Teise korruse karkass 6. juunil (maja taga)
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Sarikapeo traditsiooniline eesmärk on pakkuda ehitajatele töö eest pidu. Sel päeval kui sarikad püsti saanud, peaks töö tellija ehk majaomanik pakkuma töölistele punast jooki (nt veini) ja nt grilli- või piknikupeo. Meie sarikapidu oli ajapuuduse tõttu eriti algeline – punaseks joogiks oli morss, sest ehitamise ajal alkoholi ei tarbita ja söögiks olid kaasa ostetud kebabieined. Morsiklaase lõime kokku ja peale söömist läks ehitus jälle aktiivselt edasi. Ainult kahe ehitajaga (ja ühe abitöölisega – st mina) pole suurt pidu ju mõtet pidada…

5482705t1haa47
6. juuni – maja eest
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5482725t1hd474
Vana ja uus majaosa, 6. juuni, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5482709t1hc294
Sarikad koos pärjaga
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Praegu on esimese vööprussi paigaldusest alates kulunud täpselt 53 päeva, selle aja jooksul on mehed mütanud ehitada mõned õhtud nädala sees ja enamus nädalavahetused hommikust õhtuni. Nüüd puhkuse perioodil on ilmselt plaan iga päev ikka midagi teha, võib-olla mõni päev vaid vahele jätta, et vahepeal puhata ka saaks. Samas, eks seda ole näha, kuidas see puhkus nüüd kujuneb ja kuidas endal jaksu on. Tänase, 6. juuni seisuga, on teise korruse karkass peaaegu valmis. Vaja on veel mõned sarikad kinnitada ja siis võib hakata katuse eeltöödega tegelema. Järgmised tööd nimekirjas on sellised:

  • Uue maja katuse roovitus, kiled jms
  • Vana maja katuse maha võtmine
  • Vana maja pööningu korrastamine, mis hõlmab ka sealt saepuru välja viskamist
  • Vana maja sarikatele roovituse ehitamine ja kile jms materjalide paigaldamine
  • Torustiku paigaldamine – kanalisatsiooni ja veetorud esimesel ja teisel korrusel
  • Esimese korruse põranda soojustamine penodega
  • Küttefirma peaks tulema küttesüsteemi torusid paigaldama
  • Betooni valamine esimesel korrusel

Kõik see peaks ideaalis juunikuise puhkuse ajal tehtud saama. Kuludest teen kokkuvõtte järgmisel korral kui teise korruse karkass täielikult valmis on.

Jälgi minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel.

Pangalaen ehituseks – enne saad laenu ümbermaailmareisiks kui ehituseks

Ehituse vahepeal ajasime me taaskord ka pangalaenu asju. Mis eelmisel korral sellest sai, kirjutasin siin: MAJAEHITUSE RAHASTAMINE. Seekord lõppes see sellega, et vahetasin oma kodupanka, kus olin ligi 20aastat klient olnud ja lõpetasin kõik lepingud nendega ja kustutasin oma konto sealt ära. 

Minu jaoks kõige ebameeldivam osa ehituse juures on olnud see bürokraatia, mis sellega kaasas käib. Ehitusloa paberimajandus oli üle mõistuse segane ja aeganõudev. Nüüd tuli pea samasugune kadalipp läbi teha pankadega aga õnneks saab sealt vastused vähemalt kiiremini kui linnavalitsusest.

Meie kodupank oli Swedbank ja sealne laenuhaldur lihtsalt raius, et sellise summaga seda maja valmis ei ehita ja et meie kalkulatsioon on liialt optimistlik. Nemad eeldavad, et iga majaehituse m2 hind on 1000-1200€, mis meie puhul oleks tähendanud ca 230 000€ suurust laenu. Nad ei arvestanud seda, et meil juba midagi valmis ja materjalid osaliselt olemas, ega ka seda, et me ise ehitada tahame. Ma tundsin lausa, et meid survestati maksimaalset laenusummat võtma ja hiiglasuurt hüpoteeki seadma, mida me kindlasti teha ei soovinud. Lisaks tundsime survet, et me peame kindlasti kiiresti ehitama – st maja peab 1,5aastaga olema projekti järgi lõpetatud ja kasutusluba olemas selleks ajaks. Swedbanki laenuhaldur väitis, et kui me pooleteise aastaga maja valmis ei saa ja kasutusluba pole, on see oluline lepingutingimuste rikkumine ja neil on õigus leping lõpetada ehk siis minu arusaamise järgi laenuraha tagasi nõuda või maja müüki panna. Me pakkusime ise erinevaid lahendusi välja – näiteks, et võime laenutaotluse teha suuremale summale, aga võtta raha osade kaupa välja, vastavalt vajadusele. Ja kui saame ikkagi oma optimistliku plaaniga hakkama, siis lihtsalt ülejäänud osa välja ei võta. Pakkusime ka välja, et taotleme siis kodulaenu asemel kallima intressiga hüpoteeklaenu (kodukapitalilaenu) ja kui hiljem maja valmis, siis refinantseerime selle kodulaenuks. Siis on ju pangal risk väiksem, sest summa on väiksem aga intressid suuremad. Tuli välja, et kui kinnisvara tagatisel laenu võtta, siis pank soovib ikkagi teada, milleks raha läheb ja kui nad näevad selles projektis riske, siis nad ikkagi ei anna seda laenu. Meie majaehitus ligi 100 000€ eelarvega oli nende jaoks suur risk ilmselt.

Sellegipoolest ei olnud ma nõus taotlema nende nõutud üle 200tuh euro suurust laenu ja tegin taotluse kinnisvara tagatisel laenule, saatsin neile kalkulatsiooni meie arvestatud summadega (laen 75 000 + omaosalus), koos põhjalike kirjelduste ja suuremate tööde hinnapakkumistega, mainides ka ära, millised tööd on plaan ise teha ja millised juba tehtud on. See ju ometi peaks m2 hinda veidi alla tooma?!

SOOVITAME LUGEDA

Swedbank-ist tuli vastuseks ei. Uurisin ka põhjuseid, et miks. Tagatis oli olemas, sissetulekud piisavad sellise laenu maksmiseks ja maksimaalsest laenulimiidist oli summa ikka kaugel.. Helistasin haldurile, et seda täpsustada ja sain vastuseks, et leiti, et ikka liiga suur risk, sest maja ei saa valmis selle summa eest. Ma küsisin, et kui ma teoreetiliselt oleks taotlenud selle kodukapitalilaenu samas summas iluoppide ja ümbermaailma reisi jaoks, kas siis oleksin selle summa saanud? Siis haldur vastas selle peale, et “tõenäoliselt jah”…

Aga mis seal ikka. Õnneks on Eestis teisi panku ka ja kui ma pole laenuvääriline klient, siis ma ei leia ka, miks ma peaks selle panga klient üldse olema. Ma olen alati Swedbanki hinnanud ja olnud nende klient 13. eluaastast saati. Olin mitmeid lisateenuseid neilt võtnud ja siiani väga rahul olnud, kui suhteliselt kõrged teenustasud välja arvata. Mul oli lisaks enda kontole seal ka lapse konto ja pensionisammas ja kogumishoius. Lisaks olin nende kaudu võtnud elukindlustuse endale ja kodukindlustuse meie majale. Sel hetkel otsustasin, et kui mõni teine pank jaatava vastuse annab ja “meie projekti usub”, siis tõstan ma kõik asjad Swedbankist ringi.

Selleks, et pangalaenu ehituseks saada, läks vaja:

  • Kodulaenu taotlust – enamasti saab seda teha panga kodulehel. Mõni pank nõuab ka veebis täidetud taotluse digiallkirjastamist – taotlus saadetakse pdf-kujul meilile ja siis tuleb see allkirjastatuna tagasi saata.
  • Tagatiseks oleva kinnisvara hindamisakti – meilt nõuti lausa sellist, mis kalkuleeris ka tuleviku väärtuse (projekti alusel), mis teoreetiliselt tähendas nagu telliks kaks hindamisakti.
  • Projekti – mul pole digitaalsel kujul projekti täismahus, on vaid kaks suurt mappi, kus kõik seletused ja lisad ja dokumendid + failid, mis sisaldavad kõiki jooniseid. Esialgu väitis kodupank, et nemad seda mappi näha ei soovi. Samas oli hindamisaktis olulistest osadest ja kirjeldusest fotod projektist olemas.
  • Ehituskalkulatsioon või ehitusfirma palkamisel nende poolt tehtud hinnapakkumine koos kõikide töödega. Meie tegime kalkulatsiooni ise Excelis ja märkisime ära, millised tööd teeksime laenurahadest ja millised oma rahadest (nt siseviimistlus). Muide – uurisin ka palju maksab kalkulatsiooni teha laskmine – see tähendab spetsiaalse eelarvestamisettevõtte poolt koostatud kalkulatsiooni tegemine projekti alusel. Selle hind jäi liig 1000€ juurde ja me loobusime selle teenuse ostmisest.
  • Pangakontode väljavõtted. Esialgu soovisin üksi laenu võtta, aga kuna kinnistu kuulub meile mõlemale, nõuti minult, et teine pool oleks kaastaotleja. Nii et esitada tuli mõlema kontode väljavõtted. (Kodupank saab need ise välja võtta, muudele pidi eraldi failidena saatma. Enamus panku nõudsid KÕIKIDE olemasolevate kontode väljavõtteid, ka nende, mis niisama seisavad). Kuna ma lisaks palgatööle olen ka ettevõtja ja mehe sissetulekud on otseselt meie ühisest ettevõttest, siis pidime ka kõik ettevõttega seotud dokumendid esitama. Muide, enamus pankasid näevad väikeettevõtjaid suurema riskiga laenuklientidena kui palgatöötajaid.
  • Tööde seletuskiri. Kuna meil on plaan suures osas ise ehitada, nõuti, et kirjutaksime seletuskirja, miks me arvame, et saame oluliselt soodsamalt ehitatud. Kogusin kokku hinnapakkumised ettevõtetelt, kellelt plaanime tellida tööd nagu nt katuse paigaldus, küttesüsteemi paigaldus, akende paigaldus koos kõigi vajalike osadega. Lisasin juurde, et sisetööd teeme jooksvatest rahadest ja laenu soovime vaid selleks, et kinnine karp küttesüsteemiga valmis saada. Minu arvestuse järgi oli selliselt ehituse ruutmeetri hind u 600€/m2. Vundament oli meil olemas, kommunikatsioonid samuti. (Pank arvestab, et majaehituse ruutmeetri hind on ca 1000-1200€/m2. Ilmselt ongi, kui tellida võtmed-kätte lahendus ehitusfirmalt ja seda koos vundamendiga ja trasside ühendamisega.)

Mõnes mõttes ma ju saan aru, et pank hindab oma riske ja ei soovi väljastada laenu kui selle hoone valmimine on ebatõenäoline selle summa eest. Nagu meile ka ausalt ja otsekoheselt esimesel kohtumisel Swedbankis välja öeldi, siis “pank ei soovi oma kinnisvaraportfelli poolikuid ehitisi, sest see pole likviidne vara”. See tähendab, et kui asjad metsa lähevad ja maja peaks müüki panema, siis keegi ei soovi osta poolikut ehitist. Samas on kahju, et millegi ise tegemist ei väärtustata ja et selle asemel, et võimaldada oma kodulaen minimaalne hoida, rõhutakse sellele, et ikka maksimaalse laenusumma võtaksid. Minu meelest on viimasel juhul riskid palju suuremad.

Kuna Swedbanki haldur teatas, et meil pole mõtet neilt poole aasta jooksul uuesti kodulaenu taotleda, siis saatsin erinevatesse pankadesse päringud laiali, koos kõikide dokumentidega.

DNB pangalt sain vastuse, et nemad on lõpetanud eraisikutele kodulaenu andmise.

Krediidipangalt sain vastuse, et saab küll laenu, aga intress on ligi 7,8% aastas.

Lisaks soovisid nad ehituseperioodiks lisatagatist, mida meil pole.

LHV pakkus eralaenu, intress alates 3,9% aga nendega me edasi asju ei arutanudki, sest SEB leidis, et meil on täiesti mõistlik laenusoov ja me saame selle esitada kodulaenu taotlusena, mis on oluliselt soodsam kui muud kaalutavad variandid.

SEB aktsepteeris meie kodulaenutaotlust, kuid soovis veel lisadokumente. Uuriti ka, et miks olen kandeid teinud Bondora-sse, mis on teada kui kiirlaenupakkuja ja ilmselt vähem tuntud kui investeerimisportaal, millena mina teda kasutan. SEB jättis ülimalt hea mulje esimesest suhtlusest saati – oma ülimalt viisaka ja meeldiva suhtlusega. Meie isetegemise soovi ei laidetud maha vaid öeldi, et me võiks laenuotsuse võtta suurema summa peale ja samas välja võtta raha reaalselt nii nagu vaja on. Kuigi ka SEB andis tähtaja, mis ajaks maja valmis peab olema ja kasutusluba olemas olema, rahustas laenuhaldur meid selles osas maha, et kui me ise selle nimel tegutseme ja ehitus ei seisa ja kasutusluba näiteks meist olenemata põhustel venib, siis keegi ei hakka lepingut lõpetama ega raha tagasi nõudma, veel vähem seetõttu meie kodu müüki panema.

Edasine asjaajamine käiski SEB pangaga – olime kõik oma lootused sellele seadnud. Õnneks polnud meil mitte ühtegi laenu ega ka mingeid siduvaid lepinguid meie kodupangaga, mis oleks kuidagi takistanud mind SEB-sse üle minemast. Lõpuks jõudsime SEB-ga nii kaugele, et tegime taotluse kodulaenu saamiseks 150 000€ ulatuses, märkides ära, et 20% majaehituse summast on meie omaosalus ja et suure osa töödest, eriti siseviimistluse osa, teeme ise. Kuigi meie tagatise hetkeväärtus on vähem kui antud maksimaalne laenulimiit, siis pank ei nõudnud lisatagatist, vaid jäi kokkulepe, et kui ikkagi soovime võtta laenu rohkem kui 100 000€ reaalselt välja, siis enne seda peame tegema vahehindamise ja tõestama, et meie kinnisvara väärtus on piisavalt tõusnud, et sellist summat võtta. Mulle selline paindlikkus ja vastutulelikkus sobis igati.

Meie suureks rõõmuks tuli SEB-lt meie päringule ka positiivne vastus – suur kivi kukkus südamelt. Meie majaehitus ei jää siiski venima rahastuse taha ja saame nüüd konkreetsemalt teenusepakkujatega asju ajama hakata.

Kohe peale SEB jah-sõna saamist, pöördusin Swedbanki, et seal kõik lepingud lõpetada ja kontod kustutada ja jalutasin SEB-sse, et seal samade lisateenustega kontod avada ning lisaks avada spetsiaalselt ehituseks mõeldud rahadele eraldi konto, millele andsin volituse ka mehele ja tegin ka temale uue kaardi. Mulle ei meeldinud mõte, et mu igapäevaste arvelduste kontol seisab ka suur summa ehituseks mõeldud raha ja seetõttu tundus see kõige mugavam lahendus. Lisaks pakkus SEB mulle kodukindlustust ja laenukindlustust, mis põhimõtteliselt on nagu elukindlustus – st katab minu osa laenust, kui minuga midagi juhtub ja sama lepingu allkirjastas ka minu mees. Kusjuures see igakuine kindlustuse eest makstav summa on laenu kõrval köömes aga annab vähemalt mingigi kindlustunde. Kõigele boonuseks andis SEB mulle nende panga kliendiks hakkamise ja mitmete uute lisateenuste tellimise eest 6 kuud tasuta arveldamist kogu meie perele.

 

Natuke ka kuludest:

Hindamisakt maksis 220€. Kodulaenu saamiseks tuli enne laenu laekumist välja käia 3 tasu: 675€ lepingutasu, ca 520€ notaritasu ja 150€ riigilõiv. Need tasud olenevad ilmselt laenusummadest nii, et neid ei tasu üks-ühele võtta.

Jälgi minu blogi ka Facebookis.

Miks me otsustasime vana majaosa alles jätta

Otsustasin, et kirjutan veidi  kommentaare enim tagasisidet saanud teemadele. Üks põhiline küsimus oli, et miks me otsustasime selle vana maja alles jätta.

4220903t1hc39a

Olemasolev vana maja. Vasakule (põhja) poole tuleb juurdeehitus. Pilt tehtud veebruaris, 2014.

FOTO: Kärt-Britt Kokk

4220861t1h8bb4

Majaplaan peale katuse ringi tõstmist

FOTO: Kärt-Britt Kokk

Vaadates neid vana maja pilte, siis tekkis nii mõnelgi küsimus, et miks me seda kohe ümber ei lükanud ja nullist ehitamist ei alustanud. Vana taastamine on teatavasti enamasti oluliselt kallim ja ajamahukam kui uue korraliku püstitamine. Ütlen kohe ära, et me isegi kaalusime seda.

Kui me selle kinnistu omanikeks saime, siis esimese asjana hakkasime mõtlema, kuidas oma elamist sellele paigutada. Kuna ainuke ehituseks sobilik, st piisav, ruum on majast põhja pool, siis päris mitu korda käis peast läbi mõte, et mis siis kui “seda vana maja seal ees üldse ei oleks”. Kuna enamuse päevast on päike lõuna suunast, siis tundus ebameeldiv mõte, et see vana maja varjutaks mõningal määral meie maja ja seetõttu oleks meie majas vähem päikest.

Põhjused, miks me siiski otsustasime vana alles jätta:

Kõige olulisem põhjus oli see, et kuskil on vaja ka elada ehituse ajal. Oma korteri me müüsime maha, sest kahte laenu me korraga maksta ei tahtnud (lisandunud oleks ka kulu transpordile).

Seletan kohe täpsemalt. Nagu Majaehitaja blogi autor Eno Pappel siin artiklis kirjutas, siis oma krundil ehitama hakates peab arvestama ka järgmiste kulutustega: kulutused valvele, piiretele, ehitusaegsele WC-le, soojakule, korraldada prügivedu. Vana maja alles jättes oli meil suur aja- ja rahavõit:

  • Ära jääb tüütu sõitmine ehitusobjekti ja kodu vahel – nii ajaliselt kui rahaliselt mõistlik. Eriti seda ajakulu ei saa alahinnata, kui eesmärgiks on ise ehitada. Kui nt peale tööpäeva lõppu peaks veel kuskile krundile tund aega sõitma + materjale/tööriistu autosse pakkima ja tassima iga kord, siis ehitaks ise ilmselt päris mitu aastat.
  • Ei ole vaja eraldi tellida valvet või muretseda, et selle olemasolu puudumisel ehitusplats materjalidest tühjaks veetakse.
  • Ajutisi piirdeid pole vaja – vana võrkaed on konstruktsioonilt igati toimiv ja hoiab ära igasugu uudishimulikud/pahatahtlikud tegelased, väravad on niikuinii lukus. See osa võrkaiast, mis lagunenud oli, sai kevadel vahetatud. Seda oleks niikuinii pidanud tegema ja tegemist ei ole ajutise asjaga – tegu on naabrite vahelise aiapiirdega, mille kulu kolme peale jaotasime ja suures osas ka koos ehitasime (hoides jällegi korralikult raha kokku).
  • Pole vaja soojakut ega ajutist WC-d, sest olemasolevas majaosas saab nii söömas kui pesemas käia, WC-st rääkimata – igati mugav.
  • Vähem raha läheb toidu peale, sest saab koha peal süüa teha ja toitu soojendada – omast kogemusest ütlen, et kui siin remontimas käisime ja ise 30km eemal elasime, läks toidule oluliselt rohkem raha ja sõime oluliselt rohkem igasugust jama, sest kasutasime palju valmistoidu kaasa ostmist või käisime väljas söömas. Kuigi see rahakulu võib kõige muu kõrval olla väike, siis tervisliku eluviisi koha pealt, on igati parem kui saab ise koha peal toidu valmistada. Siia kolides olid meil ümberkaudsete söögikohtade menüüd juba peas ja isu neist pikaks ajaks täis.
  • Prügivedu on ehitusprahile nii või naa tellida, sellest ei pääse. Ilmselt tellime selleks suure prügikonteineri, siis kui vajadus tekib – juba praegu oleme 3 korda seda tellinud, sest vanast majast sai lammutamise käigus päris palju materjali välja visatud.
  • Olemasoleval krundil on toimivad ja lukustatud lisahooned, mida kasutame nii tööruumide kui hoiustamisruumidena – selle jaoks oleks ilmselt puhtal platsil jällegi vaja soojakut või siis kindluse mõttes üldse need iga kord ära vedada ehitusplatsilt – jälle omaette aja- ja rahakulu (asjade pakkimine ja sõit jne).
  • Olemasoleva maja remont ei läinud ülemäära kulukaks. Oli küll palju üllatusi – no näiteks täiesti mädad köögipõranda laagid ja olematu soojustus köögis ja esikus. Sellest kirjutasin siin. Samas oli maja karkass väga heas seisus, kuiv ja korralik. Ei olnud selle 60aastaga, mis ta püsti olnud on, oluliselt vajunud. Kuskil ei paistnud hallitust ega muud parandamatut probleemi. Vundament on siin korralik betoonist ja paekivist – sh ka kelder poole maja ulatuses, kus pole ükski aasta mitte piiskagi vett olnud, see-eest püsiv kuiv ja jahe õhk. Meie arvutuste kohaselt ei ole me siia 49m2 peale rohkem kui 8000eurot pannud, sellestki on osa tööriistad ja vahendid, mida saab ka oma maja(osa) ehitusel kasutada.
  • Esialgne uue majaosa projekt oli liialt väikeste akendega ja kui arhitekti soovitusel sai katusealune totaalselt ringi tõstetud, tekkis võimalus panna ida- ja läänepoolsetele külgedele igasse tuppa suured tavalised aknad + igasse magamistuppa ka katuseaknad (vaatega lõuna ja põhja poole), siis vana maja olemasolu krundil enam väga ei häirinud. Ka köögiaken sai lõunapoole sätitud – tekitades väikese L-kuju maja pealtvaates.
  • Jääb võimalus kunagi vana majaosa teine korrus puhtaks teha ja välja ehitada nö madalaks lavatsiks, kuhu külalised ööbima sättida või mõneks muuks otstarbeks. Kuna see pööning ei ole täiskõrge, siis väga muuks kui magamiskohaks seda küll ette ei kujuta, aga kõike on võimalik ringi ehitada. Tulevikus kui nokitseda tahame, siis on kuhu “laieneda”…
  • Kelder – uue maja puhul ei oleks selle ehitusega jändama hakanud, aga kui täiesti korralik kelder on olemas, siis miks lammutada?
  • Kodulaen! See on üks oluline põhjus. Kui soovid maja ehituseks kodulaenu võtta, siis peab olema tagatis või piisav summa, et mingi osa omadest rahadest valmis ehitada. Kui me korteri maha müüsime ja laenu ära maksime, jäi meil kätte täpselt selline summa, et saime vabalt olemasoleva maja renoveerida mugavaks ja meile sobivaks ning jäi ülegi. Kui me oleks olemasoleva maja maha lükanud ja nullist alustanud, oleks meil olnud vaid see väike vaba raha, aga ei mingit tagatist. Enamus pankasid ei aktsepteeri krunti ega poolikut ehitist tagatisena – võimalik ka, et mitte ükski, ma kõiki pole lihtsalt uurinud.
  • Lisaks – kui oleks korteri maha müünud ja maja ümber lükanud, oleksime pidanud leidma oma neljaliikmelisele perele ajutise eluaseme, soovitavalt krundi läheduses. Me isegi uurisime, mis variandid oleks ja minimaalselt oleks tulnud selleks välja käia 400euri kuus + kommunaalkulud. Praegused kulud piirduvad vee- ja kanalisatsiooniarvega ning elektrikuluga. Laenusid ei ole ja kütame ahju ja pliidiga ning puukuuris on umbes kahe talve küttevarud olemas.
  • Lisaks olime lubanud, et maja kinkija saab tulevikus vanas majaosas elada. Kui oleksime ümber lükanud, siis oleksime ikkagi pidanud arvestama ka tema eluruumidega.

Jah, miinusena võiks välja tuua selle, et ka vana majaosa vajab välist renoveerimist, aga minu arvutuste kohaselt ei lähe see ka ülemäära kalliks maksma, sest pind ei ole meeletult suur. Lõpptulemus peaks olema selline, et hiljem ei saa arugi, et tegemist on vana maja laiendusega – kogu hoone saab ühtse välisilme – nii välisvoodri, katuse kui ka aknad.

Kõiki neid nüansse kaalununa, ei tulnud meil rohkem mõttesegi küsimus, kas jätta vana alles või mitte. Tegelikult sai see otsus üsna kiirelt tehtud, sest juba enne kui me maja kingiks saime, kaalusime me krundi vs vana maja ostu võimalusi ja jõudsime sellele järeldusele, et pigem remonti vajav ja elamiskõlbulik aga üldiselt heas korras kui et tühi krunt. Miinused oleksid üsna sarnased olnud.

Enne kui tekkis võimalus see väike maja renoveerida ja seda laiendada, oli meil tõsiselt kaalul ka üks meie vanast kodust umbes 7km kaugusel asuv krunt, mis nägi välja selline:

4681121t1h6565

FOTO: Kärt-Britt Kokk

Sellel krundil oli lisaks maha põlenud maja jäänuste (lisakulu selle äraveo näol) ka teisi miinuseid. See, et seal tööd oli palju, meid tegelikult ei heidutanud, küll aga pani muretsema kui kuulsime ühe naabri käest seal, et vee saamine majja võib olla raskendatud, sest oma puurkaevu ei lubata teha ja lähim veevõtukoht oli üsna kaugel. Soovitati naabriga kaubale saada, sest tuleks odavam üht puurkaevu kahepeale kasutada kui et seda vett kuskilt sadade meetrite tagant krundile vedama hakata. Ma loodan siiski, et krunt sai uue omaniku, kes ta ilusti korda tegi või plaanib teha, sest krundil asusid ka üsna massiivsed vanad puud ja sellest oleks saanud väga ilus aed.

 

Jälgi minu majaehituse blogi Facebookis

 

Tulevase maja interjöör – laste toad

Kogu maja läbiv tammelauast põrand ja valged seinad saavad olema ka laste tubades. Võimalik, et mingi osa seinast läheb valgeks õlitatud puitlaudise alla, et mitte liialt haiglapalatit meenutada. Samas on ju laste toad alati värvikirevaid asju täis ja päris lumivalgeks see niikuinii ei jää – näiteks üks suur raamaturiiul koos lasteraamatutega annab juba tuppa korralikult värvi. Lisada siia veel tekstiilid ja muu pudi-padi ja ongi üsna värviline tuba valmis. 

Üldine siseviimistlus: 

Naturaalne õlitatud tammelaud põrandal, heledad seinad ja läbikumavalt valgeks lakitud puitlaed. Ma kindlasti ei taha, et laste toad väga kirjud oleks ja seega värvilisi seinu neile ei tule – küll aga saavad nad ise valida ühe põhitooni oma toa sisustusel – nt kardinatel, voodikatetel, patjadel, vaibal või kasvõi töölaua pealsetel sisustusaksessuaaridel. Ma ise arvan, et lapse toas asuvad esemed – mänguasjad, voodipesu, riided, raamatud jms on juba piisavalt värvi andev ja liiga kirju on väsitav.

Ruumiplaneering:

Lastetoas plaanin ruumi maksimaalselt ära kasutada, ehitades sinna erinevaid panipaiku – alates tavalisest sisse-ehitatud garderoobist kuni aknaaluste istumiskohtadega, mis on samas ka sisseehitatud säilituskastid.

Garderoob saab ehitatud ühte seinaorva, mis selleks nagu loodud ja ilmselt mõtleme midagi ka välja nende kaldlagede alla jäävate kasutute ruumidega – plaan on sinna kuidagi säilituspinda tekitada, kas siis riiulite või kappide näol.

Mõlemal lapsel on ruumi poolest praktiliselt ühesugune tuba – ainuke erinevus on, et tuba on nö peegelpildis. Mõlemal toal on 2 suurt ruutudega akent ja ühel toal on ka 1 katuseaken.

Sisekujundus

Väiksema lapse toa plaanin teha üsna pastelsetes toonides sisustusega. Ta on väga elav ja aktiivne laps ja ma arvan, et tal oleks just rahulikku tuba vaja. Lisaks juba eelmainitud esemetele kaalun tema tuppa ka ronimisredeli või kiige paigaldamist. Lisaks on ta suur legoarmastaja, nii et kindlasti mõtleme midagi välja, kuidas kõige mugavam oleks neid hoiustada ja sorteerida ja samas ka, kuidas oleks kõige lihtsam neid ära koristada.

45
Väiksema lapse toa sisustusideed

Suurema lapse tuba saab olema rohkem niiöelda suure inimese tuba. Ta on juba varateismeline ja armastab rohkem neiulikke kui lapselikke asju, samas meeldivad talle väga pehmed tekstiilid, palju patju, hubane valgus ja loomapildid. Tõenäoliselt kasutan tema toas ka natuke musta värvi sisustuses. Tema toas hakkab kesksel kohal olema kindlasti raamaturiiul ja vähem tähtis pole ka korralik kirjutuslaud erinevate pliiatsitopside ja karpidega, sest need on talle olulised asjad.

46
Suurema lapse toa sisustusideed

Ma arvan, et iga lapse oma tuba peab peegeldama tema iseloomu, hobisid ja huvisid – siis tunneb ta end seal toas ka mugavalt. Kui laps on suur raamatufänn, siis peaks seda ka toetama ja tekitama sinna mõne mugava lugemisnurga. Kui ta mängib pigem põrandal, peaks proovima muud asjad võimalikult kompaktselt ära mahutada, et põrandapinda oleks rohkem. Kui talle meeldib käeline tegevus – meisterdamine ja joonistamine, peaks panustama korraliku ja mugava kirjutuslaua ja tooli peale. Lapse tuba võiks olla tema nägu ja kuigi ma ei lase 100% neil sisekujunduse osas otsustada, siis ilmselt mingi valiku nende toa sisustuse osas lasen neil siiski enda teha.

 

Meie tulevase maja interjöör – saun ja pesuruumid

Seekord räägin veidi lähemalt pesuruumide kujundamise plaanidest. Nagu ikka – see on esialgne plaan ja täiesti võimalik, et tegevuse käigus nii mõnigi asi muutub, sest kui reaalselt seinad püsti, tuleb nii mõnegi ruumiga mõni veel parem idee.

Siin paar pilti meie eelmise kodu vannitoast, mis meile väga armsaks sai:

Pesuruume tuleb meie majja kaks – üks suur (u 9,5m2) pesuruum saunaga esimesel korrusel ja üks väiksem (6m2) teisele korrusele. Nagu ka muude ruumidega, tahaks ma ka neis näha looduslikke materjale – looduskivi ja puitu. Praegu olen suures vaimustuses ka sellistest looduslikest viimistlusvahenditest nagu tadelakt, marmor-lubikrohv ja lubivärv. Leidsin internetist ühe pildi, kus oli looduslikku jõekivi tadelaktiga kombineeritud ja tulemus oli minu meelest vaimustav. Tadelakt sobib niisketesse ruumidesse väga hästi nii, et see materjal sobiks meie sauna eesruumi ja dušinurka ideaalselt.

Leiliruumi suurus oli üks asi, mida ma juba vundamendi valmides avastasin, et oleks võinud olla teisiti – võiks olla suurem. Samas, mul pole kunagi sauna olnud ja ei tea, kas plaanijärgne 3m2 leiliruum on neljaliikmelisele perele piisav. Joonise pealt tundus normaalne suurus, aga kui vundamendiliiva peale leiliruumi seinad sümboolselt tõmbasin, tundus see ikka väga pisike ruum. Kellel on kodus saun, võib kommentaariumis teada anda kui suured teie leiliruumid on ja kas on piisav suurus teie meelest. Meil põhimõtteliselt oleks ruumi ka söögitoa osa arvelt natuke ruumi juurde võtta. Peaksin sel juhul muidugi arhitektiga asja arutama ja võimalik, et ka projekti ringi laskma teha, aga midagi keerulist selles vist ei tohiks olla.

Nagu ikka, tegin ma ka seekord kollaaži ideedest, mida kasutada:

43
Vannitubade ideed – looduskivi, tadelakt, puit

Leiliruumi sisemus peaks olema üsna hubane ja mõnusalt hämar. Seega otsustasime, et Eestis väga levinud komme kasutada heledat puitu meile ei sobi. Tõenäoliselt tulevad saunalava ja seinad tumedamaks toonitud puidust. Isegi kerise oleme me välja valinud – armusime ühe Eesti tootja disainkerisesse juba siis kui nad selle turule tõid. Jääb vaid üle ehitada saun, kuhu see panna. Kerise taguse plaanime teha looduskiviga – ilmselt mingi robustse variandiga.

Esimese korruse pesuruumi ma tahaksin panna põrandaplaadid, mis imiteerivad parketti ja laduda need kalasabaparketi stiilis maha. See idee aga on praegu lahtine, sest kuigi tulemus on superilus, on sellega parajalt jamamist ja ma pole kindel, et ma seda ette tahan võtta. Teine variant on meil ka välja mõeldud – kasutada põrandal sarnast kivi nagu meie korteri seinas oli (Indoneesia marmor), aga tumedamates toonides.

Kui esimese korruse pesuruum on plaanis teha hästi hubane ja spa-meeleoluga, siis teise korruse pesuruum on plaanis teha vähe lihtsam. Praeguse plaani kohaselt tuleb teisele korrusele ka pesumasin ja kuivati, aga müra tõttu kaalume selle asetamist hoopis esimesel korrusel asuvasse tehnoruumi. Sellel muutusel oleks aga ka üks miinus – enamus riideid ja tekstiile on siiski teisel korrusel ja tundub kehv variant neid koguaeg üles-alla tassida – seda eriti arvestades, et pesen pea iga päev pesu.

Teisele korrusele tahtsin ma esialgu ka vanni, sest lapsed eelistavad ju alati dušile vanni ja arvestades kui palju nad suvel õues paljajalu jooksevad on see hea viis ka kõige mullasemad jalad puhtaks saada… Praegu projektis vanni pole, on vaid dušinurk. Miskipärast jäi see väike detail mul kogu selle ehitusloaga jantimise ajal täielikult kahe silma vahele. Vanni paigutamine esimesele korrusele poleks ka halb mõte. See oleks ka üks põhjus, miks esimese korruse pesuruumi suurendamine oleks hea – siis mahuks sinna vann ka ära. Teisel korrusel on dušinurk hea kiire pesemisvõimalusena, samas kui alumise korruse pesuruum oleks pigem vist saunapäevadel kasutuses.

Teise korruse pesuruum on plaanis teha lihtne – ilmselt lihtsad ja neutraalset tooni keraamilised plaadid nii seinas kui põrandal. Mööbli ehitame mõlemasse pesuruumi ise – puidust, viimistlusena õli ja vaha.

44
Teise korruse pesuruumi ideed

Järgmisel korral kirjutan magamistubade kujundamise plaanidest.

 

Ehitusluba käes, aga ehitada ikka ei saa

Meie olemasoleva maja kõrval on kaks suurt mändi, mis meie maja juurdeehitusele ette jääks ja millele tegelikult oli raieluba juba korra väljastatud, aga kuna see oli aastaid tagasi, siis oli see luba aegunud ja olime sunnitud uue taotlema. Kui sel ajal anti raieluba lihtsamalt, siis seekord tegime me läbi ikka korraliku kadalipu.

Esiteks oli meie puhul raieloa aluseks ehitusluba ja enne selle olemasolu raieluba taotleda ei saanudki. Teiseks kehtib raieloa taotlusel sama süsteem, et vastamise tähtaeg on seadusega ette nähtud 30 päeva.

Ehitusluba saabus 16. juunil ja 13. juuliks polnud veel mingit vastust. Pea kuu aega ootamist ja täielik vaikus. Iga päev käisin keskkonnaameti kodulehel ja vaatasin, kas on mingit muutust, aga ei. Lõpuks minu kannatus katkes ja otsustasin sinna asutusse helistada ja küsida, et kas suvepuhkuste tõttu venib asi veelgi või lootust ikka lähiajal see luba kätte saada. Peale seda kõnet lahenesid asjad paari päevaga. Kohe lubati kohale tulla ja üle vaadata ja tuligi üks inimene juba järgmisel päeval – kohal oli ta umbes ühe minuti, vaatas puud üle ja kraapis puukoorele ristid ja lubas saata meilile lepingu. Leping saabus juba järgmisel päeval. Lisaks lepingule olid saadetud ka seaduse väljavõtted linkidena ja failides asendusistutuse tingimused ja arvutusleht.

Saime teada, et asendusistutuse arvutuse tulemuseks oli 76 haljastusühikut. Seda, millised puud või põõsad me asemele istutame, saime ise valida ja ka seda, kuhu me need istutame. Kui palju neid aga istutada on vaja, selgus arvutuste käigus. Kuna meie nendest koefitsentidest ja ühikutest ise aru ei saanud ja kohe ei suutnud aru saada, mismoodi me siis seda arvutama peaksime, helistasime dendroloogia firmasse, kes meie krundi haljastust hindamas käis ja küsisime nõu. Dendroloog, kes nõu andis, ütles, et piisab umbes 16 elupuust „kui haljastusühikuid nii vähe on“. Me olime plaaninud heki rajada vähemalt kahte aiakülge, mis tähendas umbes 60 istiku juurde ostmist –ühe poole olime juba jõudnud ära istutada, kui ehitusloa ootuse ajal midagi teha ei olnud. Dendroloog oli arvamisel, et kui me 60 juba panime maha, siis juurde küll pole vaja. Keskkonnaametnikuga suheldes sai aga selgeks, et 60 on kindlalt liiga vähe ja 16 ammugi täielik muinasjutt. Lõpptulemusena oleme kohustatud istutama 152 elupuud 18 kuu jooksul alates raieloa saamisest. Elupuud peavad olema vähemalt 120cm kõrgused istikud. Lisaks oleme 2 aasta jooksul kohustatud välja läinud istikud asendama. Kuna osa plaanitavast hekist jääb praeguste vanade kuuride pinna alla ja neid ei plaani me lammutada enne kui maja valmis, siis kahtlesime, kes me 18 kuu jooksul neid istutatud jõuame. Selle kohta teavitas ametnik, et tegelikult võib mõjuvatel põhjustel ka seda tähtaega pikendada. Saatsime eeltäidetud lepingu ametnikule koos asendiplaanile vabas vormis joonistatud istutuse asetusega ja jäime ootama. Pean mainima, et keskkonnaametnik, kellega telefoni teel asju ajasime, oli väga abivalmis ja andis nõu ning meie suhtlus oli väga meeldiv ja kõik laabus kiiresti.

Muidugi oleks me võinud valida ka kuuseheki või hoopis kümmekond lehtpuud, aga kuna me neid ei soovinud istutada ja hekk on igati praktiline, siis langes meie valik elupuudele. Tegelikult plaanin ma haljastuse korralikumalt ette võtta siis kui maja valmis ja istutada nii roosipõõsaid kui erinevas vormis ja suuruses okaspuid, aga enne ei taha ma midagi planeerida, kui maja olemas on, et saaks paremini arvestada, kuidas need kuhugi sobiks ja samas, et ehituse ajal ühtki noort istikut kogemata ei rikuks. Plaan on näiteks maja ette, kahe välisukse vahele, teha erinevate vormidega nö igihaljas peenar suuremate kividega ja erinevate pisemate okaspuudega, aga mõistlik on ju seda teha siis kui vundamendi- ja fassaaditööd on tehtud.

Esmaspäeval, 20. juulil, sain sõnumi me arboristilt, kes küsis, et kas meile neljapäev sobiks puude raieks. Sel hetkel olime me perega Lätis puhkamas ja raieluba endiselt polnud. Keskkonnaameti spetsialist oli aga öelnud, et nüüd vaid mõne päeva küsimus, et raieluba saabuks. Ütlesin arboristile, et meile sobib ja jäin lootma, et selleks ajaks tõesti ongi see luba olemas.

22. juulil, kui jälle Eesti levialasse jõudsime, selgus, et luba oligi saadetud juba eelmisel päeval ja nii saigi 2päeva peale loa saabumist puud maha võetud. Lõpuks ometi – algab ehitus!

Ehitusloa taotluse ettevalmistused

Projekteerimistingimused saabusid 2014. aasta veebruari lõpus – umbes kolm nädalat peale taotluse saatmist. Endiselt elasime me kuskil unistustes, et kevadeks on meil ehitusluba käes ja kõik läheb nii nagu plaanisime.

Projekteerimistingimuste saabumisel ilmnes see, mida me juba teadsime – tuli nõue enamus maja välisilmest ringi teha – näiteks ei sobinud neile fassaadi üleminek olemasolevalt uuele majale (nn tõstetud fassaad) ja ei meeldinud neile ka akende piirdeliistud. Lisaks anti nõue võtta ette keskkonnaameti tingimused ja arvestada nendega, mis muuhulgas tähendas seda, et kui on vaja krundilt maha võtta puid, tuleb kohe teha ka asendusistutuse arvutus. Viimane nõue tähendas ka arboristi tellimist koha peale, kes hindab kogu haljastuse ja arvutab välja asendusistutuse mahu – lihtsalt öeldes – 2 suure männi asemele tuleb meil istutada midagi võrdväärset. Igal juhul iga selline lisatöö, lisapaber ja lisaarvutus võttis aega ja maksis raha.

Takistusteks olime me siiski valmis ja võtsime asja rahulikult – teeme siis ringi kui nii nõutakse. Jälle hakkas intensiivne meilivahetus arhitektiga.  Taaskord sai korduvalt ringi tehtud maja välisilme ja joonistatud uus eskiis. Ühe muudatusena käis meie arhitekt välja idee tõsta uue maja katus olemasolevaga risti, et maja tänavapoolne fassaad sobiks rohkem ümberolevate ehitistega. See oli märkimisväärne muudatus kogu maja välisilmele ja minu silmis tegi selle maja palju loogilisemaks ja avaramaks. See muudatus oli üsna põhjapanev selle koha pealt, et ma tõesti mõistsin kui heaks abimeheks oma kodu planeerimisel on kogemustega arhitekt – mina ei oleks sellise idee peale tulnudki aga tulemus oli meie meelest palju ilusam ja ka praktilisem!  Praktilisem eelkõige seetõttu, et saime teisele korrusele täismõõdus aknad planeerida.

pilt
Majamakett enne kui otsustasime uue majaosa katuse ringi tõsta
pilt
Maja eskiis pärast katuse ringi tõstmist – sai palju ilusam!

Lisaks nõuti ka krundi piirete ehk aia ja muude ehituslisade nagu treppide, varikatuste ja terrassi jooniseid ja seletusi. Kõikide nende lisade tegemine ja plaanimine ja läbirääkimised arhitektiga võtsid omajagu aega ja nii tuligi peale suvi ja ametnike suvepuhkused ja meie endi suvepuhkused ja vahepeal jäi asi täiesti soiku. Augustis olime mõnusalt puhanud ja siht jälle silme ees. Meie arhitekt sinnamaani oli olnud meie oma sugulane, kes andis endast parima ja tegi meie unistuste kodu joonised soovimata suurt midagi vastu saada. Kahjuks puudub temal litsents anda projektile oma allkiri ja seetõttu pidime me otsima oma  projekti jaoks ka teise arhitekti, kes aitaks ehitusloa taotluse lõpule viimisega ehk meile loa “koju kätte tooks”.  Kindlasti saab seda kõike ka ise ajada ja selle võrra maksta vähem, aga kuna me mõlemad teeme täiskohaga tööd ja lisaks on meil kaks last, siis otsustasime, et see paberimajandus ei ole see osa, mida me hirmsasti ise tahaks teha ja oma närvide huvides laseme nüüd sellel palgatud arhitektil teha ära ülejäänud töö.

pilt
Maja eskiis kõikidest külgedest

Augustis 2014 leidsime sobiva arhitekti ja sõlmisime temaga lepingu. Esimesel korral tuli ta meiega kohtuma meie krundil – vaatas üle, pildistas, arutas olemasoleva planeeringu miinuseid ja plusse ja tegi oma parandused, märkused ja soovitused. Saime jälle palju targemaks – näiteks selgus vahe mõistetel “ehitusalune pindala” ja “ehitisalune pind” ja saime tänu sellele teha katuse räästad laiemad, mille mõjul muutus maja ilme kohe jälle ilusamaks. Uus arhitekt avastas mitmed vead geodeetide koostatud dokumentidelt – näiteks oli juurde joonistatud puid, mida krundil tegelikult ei eksisteerinud ja puudusid need, mis tegelikult seal olid. Lisaks oli osa viljapuid märgitud lehtpuudeks – siin kontekstis on vahe väga suur, sest viljapuid võib oma soovi järgi maha võtta ent lehtpuude langetamiseks nõutakse raieluba. Arhitekt nõudis välja uue ülevaatuse ja korrektsed dokumendid. Kohal käis ka arborist, kes vaatas üle, hindas ja esitas meile dokumendid olemasoleva haljastuse väärtusklassidest ja märkis ära, et kaks mändi, mis meie ehitusele ette jäävad, on krundi kõige väärtuslikumad. Asendusistutuse vajadus oli kindel ent nende puude väärtuse tõttu tuleb meil põhimõtteliselt terve hekk istutada, et kuidagi nende puude mahavõtmist kompenseerida. Siiski olime rõõmsad, et töö edeneb ja majaprojekt saab selle läbi veelgi parem ja põhjalikum.

Aega läks aga mitu kuud – alles detsembrikuu lõpus läks meie ehitusloa taotlus esmakordselt linnavalitsusse ja jäime jälle ootele. Sellest, mis sai edasi, kirjutan järgmisel korral.