Kirjutan veidi pikemalt maja soojustamisest. Jagan veidi nippe, mis meid aitasid – ehk on kellelegi veel abiks.
Soojustuseks on meie majal projektis määratud 25cm kivivilla välisseintesse ja 40cm pööningu põrandale, vahelagedesse 20cm (täpselt laakide vahe) – viimases on ta küll rohkem müra summutamiseks. Välisseinte vill on planeeritud selliselt, et 20cm seinakarkassi vahele läheb 2 kihti kivivilla ülekattega ja kolmas kiht, mis on 5cm paks, läheb risti peale. Nii peaks maja ilusti soojapidav saama.
Esimesel korrusel läks villapanek üsna kiiresti – põhimõtteliselt sai ühe päevaga ühe toa tehtud – suurim ajakulu oli aknaümbruste tegemine. Muud seinad olid imelihtsad – karkassi ehitades olime juba arvestanud, et villa ei peaks lõikama ja enamus vahed olid täpselt 1cm kitsamad kui vill.
Väga heaks abiks olid Youtube-s olevad õpetusvideod, kuidas villa paigaldada. Olen seda kunagi teinud küll, aga see oli oma 8aastat tagasi ja enam väga ei mäletanud neid nippe. Mina sain lõpuks (Rockwool) kivivilla paigaldades selliselt kõige parema tulemuse, et külgedelt arvestasin 1cm varu ja ülevalt 2-3cm. Enne villa paigaldamist lasin villal lahtiselt seista, sest siis alles võttis vill õiged mõõdud – pakis on nad ju nii kokku surutud, et alguses on nad oluliselt kitsamad kui lubatud mõõt. Kohevus on aga ülioluline. Kui kuskil kasvõi 1mm vahe jäi karkassiga, kraapisin villa alla ja lõikasin uue tüki.
Villanuga, mis meil endil olemas oli, oli nii kohutavalt nüri, et päris mitu villalehte läks raisku puhtalt selle pärast, et nüri noaga ei saa nii sirgelt lõigata kui vaja. Ühel hetkel sai mul kõrini ja otsustasin uue noa osta. Uue noaga käis lõikamine nagu sulavõist noa läbi libistamine. Oluline vahe oli!
Eelmist villapanekut mäletasin ma kui äärmiselt ebameeldivat tööd, mis kogu keha ja näo sügelema ja kipitama ajas. See pudi tuli kõik riiete kiudude vahelt läbi ja jube ebamugav oli. Seekord otsustasin, et aitab sellest sügamisest ja ostsin korralikud kombekad – maksid ligi 10euri/tk aga nii võis seal sees isegi lühikeste pükstega olla ja villa panna. Nende kombinesoonidega sai nalja ka. Käisin ehituspoes neid juurde ostmas ja seisin nõutult tühja riiuli ääres. Samal hetkel möödus minust kaupluse töötaja, kes parasjagu kaupa välja ladus ja ilmselt minu mõtteid aimates, ütles, et “Jah, need on meil jube populaarne kaup. Noored käivad neid kümnekaupa ostmas. Teate, üks küsis mu käest, et kas see paistab läbi ka. Nemad tahtsid sinna vist paljalt sisse ronida.” Nojah, sügis tulemas ja igasugu rebaste ristimised ju ees..
Kui umbes veerand villa kogust oli ära paigaldatud, naersime mehega, et nüüd me teame, miks eelistatakse tihtipeale neid kuubikukujulisi funkmaju – seal on ju villa palju lihtsam panna. Katusekalde all – eriti erinevate nurkade ühenduskohtades oli see villa lõikamine ja paikapanek üsna keeruline – esiteks oli vaja päris räästa ligidale jäävate villatükkide paigaldamiseks parajaid kondiväänaja poose sisse võtta ja lõikamine pidi ka üsna täpne olema, et iga puitdetaili ümbrus jääks kenasti tihedalt, samas aga ka kohevalt, villaga ümbritsetud. Selleks, et töö kiiremini läheks, tegime mehega töödejaotuse – mina mõõtsin, tema lõikas ja ulatas mulle õiges suuruses villa, mille ma siis paigaldasin.
Kaldlagedele villa paigaldus oli eriti nüri töö. Selleks kasutasime nööri, et vill laest alla ei kukuks. Välja nägi see siis nii, et mina hoidsin villa paigal – kahe käe, pea ja õlaga ja mees tõmbas nööri ja lasi klambrilööjaga selle karkassi külge kinni. Kuna ma suhteliselt kogu kehaga üritasin seda villa alla kukkumast takistada ja olin ju nööripanekul ees, siis see kõik kokku meenutas mulle pigem Twisteri mängu. No, naerda sai ikka kõvasti…
Praegusel hetkel on meil villapanek endiselt pooleli ja teeme kordamööda, kas välislaudise paigaldust (kui on valge) ja villapanekut (kui õues juba pime).
Jälgi ka minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel.
1 thought on “Maja soojustamine kivivillaga”