MINU KODU BLOGI

Meie majaehitusblogi alates ehitusloast kuni mööbli valmistamiseni.

Maja ehituse maksumus ise ehitades

Enne ehituseks laenu võtmist oli meil olemas ehitusprojekt ja valmis ehitatud vundament ja esimese korruse karkasski püsti. Pangad nõuavad ehituse puhul alati kalkulatsioone, kuhu ja mis summades laenuraha kulutada plaanitakse. See kogemus oli meil juba korteri ehitusest olemas ja oli selge, et kalkulatsioone ja eelarve jälgimist hakkan teostama mina ise, samas kui mees ehitusega tegeleb ja materjale tellib ning seejärel arved mulle üle annab, millega mina siis edasi toimetan.

Korterit renoveerides saime selgeks, et raha läheb alati plaanitust rohkem ja aega läheb samuti plaanitust rohkem. Selleks, et vältida seisu, kus laenuraha on otsas, aga mitmeid elutähtsaid osasid veel ehitada ja maksta vaja, plaanisin seekord eriti näpuga järge ajada meie eelarves ja kulunud summades.

Eelarve ise ehitamiseks

Esialgu teen siia väga ülevaatliku nimekirja, millise eelarve me esitasime pangale. Eelteadmiseks siis, et ehitatav majaosa oli 244m2.

VUNDAMENT 5,950
MAJAKARP 67,150
I korruse põrand (betoon) 5,050
välisseinad (karkass) 7,060
vahelagi ja katuslagi 6,990
välisviimistlus 6,650
aknad (3xpaketiga puitaknad Rehpol) 8,000
välisuks +paigaldus 400
garaažiuks koos paigaldusega 2,000
katus ja vihmaveesüsteemid 11,000
TÖÖ – majakarbi püstitus 20,000
SOOJUSTUS JA KIPS 12,800
seinad ja laed, vahelagi, must põrand:
Soojustus 3,000
Puistevill 600
Kipsplaat 1,200
kinnitusmaterjalid 500
puitlaastplaat II korruse põrandale (osb 22mm) 1,500
töörahad 5,000
Plekk-karkass ja puitkarkass 1,000
SISETÖÖD 25,350
trepp 4,000
siseuksed 2,000
siseviimistlus 19,350
HOONE TEHNOSEADMED JA -RAJATISED  38,100
korsten 1,000
kamin 3,500
küte 15,000
veeseadmed ja torud 2,000
ventilatsioon ja vent.projekt 3,500
ventilatsiooni projekt ja töörahad 1,000
tugevvoolu ja nõrkvooluseadmed 3,500
elektrisüsteem 3,000
TÖÖRIISTAD ja OOTAMATUD KULUD 6,600
EHITUSE KULUD KOKKU 150,000

Nimekiri oli tegelikult palju täpsem ja  nimekirja alapunkte ka rohkem. Näiteks olin ma samas Exceli failis ära toonud, palju mingi töö ja materjali m2 hind maksab keskmiselt või millised hinnapakkumised mul juba olemas on, mida kasutada plaanisime. Näiteks oli mul küttesüsteemi hinnapakkumine olemas enne kui majal sarikad üldse olid ja akende hinnapakkumise küsisin juba siis kui maja ehitusloa taotlus alles käis. Nii sain ma enamvähem aimu, mis summad võiksid olulistele osadele kuluda. Muud summad said võetud näiteks eelmise kodu ehituse eelarve järgi, lisades sinna vähemalt 30% otsa, sest noh.. hinnad on tõusnud. Lisaks panin kuudekaupa ka ajakava sinna eelarvesse paika, sest laen väljastati kahes osas ja teise osa kätte saamiseks, pidi esitama tehtud töödest pilte.

Vundamendi hind oli meil lisatud eelarvesse selle tõttu, et näidata pangale omaosalust. Tegelikult oli lisaks veel enne ehitust kulunud summasid, mida näitasin eraldi – näiteks kulud arhitektile, paberimajandusele, pinnase ettevalmistamisele jms. Oma osaluse eest oli plaan maja sisustada – sh köök ja pesuruumid, mida tegelikult võib kodulaenu eest sisustada ja esialgne eelarve jättis täielikult välja piirdeaia, tänavakivi ja haljastuse. Samas oli pangale esitatud eelarves umbes 26 000eurot, mis oli arvestatud töörahadeks ja ootamatuteks kuludeks, mis hiljem saigi suures osas hoopis piirdeaia ja tänavakivi peale kulutatud.

IMG_9006

Tegelikud kulud

Meie jaoks suuri üllatusi ei olnud. Võib öelda, et osa asju saime soodsamalt kui arvestasime ja osa asju palju kallimalt. Samuti otsustasime me jooksvalt, et kuna eelarves raha jätkub, siis ei hoia oluliselt viimistlusmaterjalide pealt kokku ja valisime keskmisest kallima põranda, plaadid ja san tehnika – asjad, mis jäävad ilmselt väga pikaks ajaks ja mis pidid meile ka päriselt meeldima. Nii, et kes tahab, saab veel soodsamalt hakkama.

Ääremärkusena – kuludest on mõned asjad puudu. Näiteks on täielikult puudu suuremad tööriistad (saed, trellid, akud, redelid, segumasin jne) – tegelikult kulus ka sinna arvestatav summa, aga see on selline kulu, et vajadusel saab neid ka rentida või tuttavatelt laenata. Meie jaoks tundus mõistlikum mitu aastat kestva ehituse jaoks põhivahendid siiski endale osta – jube nüri on kui pead nädalavahetusel ootama esmaspäeva, et saaks rendist mingi masina võtta, et töid edasi teha. Naljakas fakt – kuna me oleme enamuse ise ehitanud ja ühtki naela ei kasutanud, vaid põhitööriist oli akutrell, siis akutrelle läks meil ehituse jooksul neli tükki. Paar korda peale selle katkiminemist sai seejärel lihtsalt uus trell ostetud, sest no kes jääb ootama selle parandust, kui maja vajab ehitamist… Sama lugu oli suure saepingiga, ehituse  jooksul käis see kaks korda remondis ja kui päris aus olla, siis on see praegugi katki ja vajaks uuesti remonti. Aga vatti said need tööriistad ikka hullumoodi ja eks ükski asi pole igavene.

Täielikult on puudu ka sellised asjad, mis muidu on nagu igapäevased kulud küll, aga ehitusega mitmekordistuvad – tööriided, söök, kütus, vesi, elekter. Neid ei saa ka kuskile eelarvesse lisada, sest neid ei maksnud me laenurahadest, aga suuremad olid need kulud ikkagi. Kui mõnel päeval eelistasime aega maksimaalselt ehitusel kasutada, sai ikka Wolti abil söök koju tellitud ja sellega vähemalt tunnike ajavõitu – rahaline kulu aga ikkagi suurem kui oleks siis olnud, kui oleks ise teinud toidu.

Puudu on ka aiatööriistad, mis olid lihtsalt vältimatud ostud – muruniiduk, trimmer, rehad, labidad ja palju muud.

Ja teistele ise ehitajatele ütlen, mis meil täielikult null kulurida oli –  valve ehitusplatsil, ajutised piirded, ehitussoojak või ja/rendiwc, kulud edasi-tagasi ehitusplatsile sõitmisele, tellingud jms. Kõik tänu sellele, et elasime olemasolevas osas ja ehitusplatsile minekuks oli vaja vaid õue astuda. Kellel sellist võimalust ei ole, arvestage ka selliste kuludega.

Kulud on hetke seisuga, s.o. 25. juuli, 2018 ja maja pole veel 100% valmis – näiteks on meil endiselt täielikult välja ehitamata vannituba teisel korrusel, trepp vajab viimistlemist, saun vajab viimistlemist ja saunalava ostmist ning erinevad panipaigad vajavad riiuleid, uksi ja terrassi tahaks ka – kõik see läheb juba jooksvatest rahadest, sest laen on kõik juba majja ära kulunud. Rääkimata siis mööblist, mille me plaanime suures osas ise teha vastavalt meie täpsetele vajadustele – sisseehitatud töölauad, garderoobid, raamaturiiulid ja diivan, mille me suutsime välja valida üsna kalli, sest meie meelest muud variandid siia lihtsalt ei sobiks.

Nüüd siis reaalsed kulud tabelina ja järjestatud enam-vähem tööde järjekorras. Selleks, et oleks mingi ülevaade, kus me töörahadelt kokku hoidsime, panin märked juurde, millised tööd me ise tegime ja millised lasime teha.

 

Kulu Kulunud summa Planeeritud Täpsustus
Vundament 6,366 5,950 tegime ise
Dokumendid 3,678 0 tellisime
Karkass 9,731 14,050 tegime ise
Soojustus 5,190 3,600 tegime ise
Vesi ja kanalisatsioon 935 2,000 tegime ise
Katus 15,489 11,000 katusekatte lasime paigaldada
Aknad 11,979 8,000 lasime paigaldada
Küte/ventilatsioon 19,429 19,500 lasime paigaldada
Elekter 4,100 6,500 osaliselt ise, osaliselt lasime teha
Uksed 3,443 4,400 paigaldasime ise
Kamin/ahjud/korstnad 2,378 4,500 lasime teha
Välisviimistlus 5,020 6,650 tegime ise
Pesuruumid + saun 10,947 11,950 tegime ise, v.a. plaatimine
Siseviimistlus 14,140 19,800 tegime ise, v.a. tellissein
Põrand (tammelaud) 7,548 1,500 osaliselt lasime paigaldada
Aiapiire + tänavakivi jms 17,901 0 lasime teha
Haljastus 1,628 0 tegime ise
Valgustid 1,778 0 paigaldasime ise
Prügivedu (konteinerid) 1,100 0 tellisime
Trepp 400 4,000 tegime ise
Muud kulud 3,150 25,000
Töövahendid 938 1,600
Kasutusluba 2,814 0
KOKKU: 150,084 150,000

Nagu näha, siis me unustasime täielikult selle pisiasja, et Tallinnas maja ehitades on igasugu pabereid vaja ja iga asi maksab – kooskõlastused, riigilõivud, maamõõtmised, hindamisaktid jms. Peale ehitust – samamoodi riigilõivud, kooskõlastused, kordusmõõtmine, auditid ja nii edasi. Endale ehituseelarvet tehes – arvestage ka nende summadega.

Katus ja aknad läksid plaanitust kallimaks, sest me vahetasime esialgu väljavalitud teenusepakkujad poole ehituse pealt lihtsalt välja – paremate vastu. Mõlema otsusega oleme 200% rahul. Nii Toode AS kui ka Viking Windows on olnud nii tellimise käigus, paigalduses kui ka järelteeninduses superhea kvaliteediga ettevõtted. Soovitan soojalt!

IMG_7068

Piirdeaed ja tänavakivi, mis olid esialgu meie eelarvest täiesti väljas – mõttega, et tegeleme sellega siis kui maja valmis, sai siiski peale maja karbiks saamist ära tehtud, sest ühekordne kulu on meeletult suur ja targem oli see kohe laenuga ära teha kui tulevikku lükata ja seda otsust me samuti ei kahetse.

Põrandad ja siseviimistlus – esialgses kalkulatsioonis oli arvestatud hirmodava laudparketiga. Ehituse käigus otsustasime siiski kvaliteetse tammepõranda kasuks, mis oleks ilus ja igavene. Esimesel korrusel lasime massiivsed tammelauad paigaldada spetsialistidel ja neil ka eeltöö betooniga teha (lihvimine) ja ka viimane kiht õlivaha viimistluseks peale kanda. Samuti ei kahetse me seda lisakulu – põrand on imeline.

7434437t1h39d9

Oli ka töid, mis osutusid oluliselt odavamaks. Võibolla tänu sellele, et kasutasime ehituspoodide projektimüüki ja soodukaid ning saatsime suurte koguste korral meilid laiali mitmesse firmasse ja valisime siis sobivaima pakkumise. Näiteks avastasime, et kinnitusvahendite ostmine hulgikoguses spetsiaalsest ettevõttest (nt Janere) on pea poole odavam kui K-rautast karbikaupa ostmine ja kruvisid kulus meil nii meeletult palju, et me kokkuhoid oli sadades kui mitte tuhandetes eurodes.

Muude kulude alla kuulusid ka sellised asjad, mis esialgu tundusid tühised kulud: töökindad, kaitsevahendid (maskid, prillid, turvavarustus katusel töötamiseks jms), kuluartiklid nagu liivapaber ja trelliotsikud, ehituspapp ja kile (põrandate ja seinade kaitseks), redelid, pikendusjuhtmed, koristusvahendid, ämbrid jne. Üksikult ei maksa need asjad pea midagi, aga kui ühe päevaga on su 5eurosed NAHAST töökindad ribadeks, siis kahe aasta peale teeb see üüratu summa. Töökindaid ostsime lõpuks eranditult kõik Magaziinist, sest sealne kvaliteedi ja hinnasuhe oli väga super. Need kindad pidasid õnneks veidi kauem vastu kui ühe päeva.

Mis on ise ehitatud maja ruutmeetri hind?

Kui me esialgu oma endisest kodupangast Swedbankist laenu läksime küsima, raiuti meile, et ei ole võimalik ehitada maja, mille ruutmeetri hind on alla 1200m2. Saab ikka küll, kui ise ehitada.

Meie kodulaen on 150 000€, ise oleme lisaks kulutanud hinnanguliselt 20 000€ ja veel kulub hinnanguliselt 10 000€, et kõik valmis saada – see sisaldab siis ka köögimööblit, teise pesuruumi viimistlust ja ka terrassi. See teeb kokku meie ehitatud maja ruutmeetri hinnaks umbes 700€ ja nagu ma juba mainisin, et kui loobuda kallist tammest laudpõrandast ja valida soodsam san-tehnika ja keraamilised plaadid, saaks lõpphinna veelgi soodsama. Ja veel, sama summa eest sai ka vana majaosa (49m2) uue välise kuue – uus korsten ja katus, aknad, laepealne soojustus ja välisviimistlus. Kui päris nullist maja ehitada, siis oleks ju ka see kulu olemata ja ruutmeetri hind veelgi väiksem.

Jälgi Minu Kodu blogi tegemisi ka Facebookis ja Instagramis!

 

 

Katuse eeltööd ja korstna ehitamine

Puhkus on läbi ja nüüd teeme töö kõrvalt maksimaalse, et majakarp sügiseks kinni saada. Tempo on muidugi langenud seetõttu, et ei saa iga päev tegutseda ja oleme natuke graafikust maas, aga midagi hullu ei ole, sest terve juuli oli plaanitud tellitud töödele ja need ei võta väga kaua aega.

Peale puhkuse lõppu käis päeval isa üksi ehitamas ja õhtul kui mees töölt tuli, viisin mina isa koju ja mees jätkas ehitusega – põhiliselt katuse eeltöödega. Vihmasajuga paigaldasime penosid esimese korruse põrandale ja ilusa ilmaga tegime katust edasi.

5579103t1h2bf9
Põrand soojustatud – pilt tehtud 5. juuli, 2016
FOTO: Kärt-Britt KokkEnter a caption

Katuse eeltööd võtsid oluliselt rohkem aega kui me planeerisime. Esialgne plaan nägi ette, et juulikuuks on meil kõik eeltööd tehtud, et töömehed saaks paigaldada kütte, valada põranda, paigaldada katuseplekk ja aknad – kõik need tööd on meil poole summa ulatuses makstud ja juulisse plaanitud, ent praegu pole katuse eeltöö veel lõpetatud. Vähe on jäänud teha aga suuresti oleme sõltunud ilmast ja ajast – töö kõrvalt ei jaksa alati teha ka.

Katuse eeltööd olid ajakulukamad just keerulise ligipääsu tõttu – meil pole kordagi ühtki tõstukit ega tellingut renditud olnud. Kõik tööd on siiani tehtud redelite abil ja sõna otseses mõttes katusel turnides, ka materjalide üles vinnamine. Kui katusekarkass veel lahtine oli, siis sai läbi teise korruse kergemalt ligi. Peale selle sulgemist tuli redelil üles-alla ronida ja poolküürakil ja põlvili töid teha. Põlvekaitsmed olid meestel küll igapäevaselt kasutuses.

Kui uue maja katuse kile ja roovitus tehtud oli, jõudsime etappi, kus pidime otsustama, mis vana maja koledast korstnast saab. Pööningul oli korstnajalg nii pragusid täis, et tegelikult teadsime juba enne ehitama hakkamist, et lähiajal see töö ära teha tuleb, aga miskipärast me väga ei kiirustanud ka sellega. Nüüd siis keset suve oli vaja kiirelt leida keegi, kes selle maha lammutaks ja uue laoks. Põhimõtteliselt oleksime selle tööga ka ise hakkama saanud, aga mees ei tahtnud seda teha ja nii ma siis hakkasin järjest ettevõtteid läbi helistama. Ma ei mäletagi mitmesse ma helistada jõudsin – kõik teatasid, et neil on hirmus järjekord töödel ja aega pole. Lõpuks tuli appi kõikvõimas Facebook ja sain mitmeid häid soovitusi. Saatsin kirjad laiali ja jäin ootama.

5579045t1h24fc
Uue majaosa katuse roovitus valmis
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Üks ettevõte – Kivix korsten – võttis kohe ühendust ja soovis enne objekti näha, et saaks täpse pakkumise teha. Tuligi lausa samal päeval (jaanilaupäeval, muide) kohale ja tegi kiirelt ka hinnapakkumise – vana korstna lammutamisele alates pööningu põrandast ja puhasvuuk ladumisele nõuetekohaselt. Hind tundus meie jaoks krõbe ja seetõttu otsisin veel teisigi tegijaid. Facebookis soovitati Siimu Ahjud poole pöörduda. Nii ma tegingi ja nende hinnapakkumine oli oluliselt soodsam. Kuna mõlemal oli kutsetunnistus antud töö teostamiseks ja hinnapakkumine sisaldas kogu tööd, aga üks oli teisest odavam, saigi valitud hoopis Siimu Ahjud töö teostajaks. Lisaks otsustasime, et ühe lõõri jätame ladumata, sest ventilatsioon ei vaja tegelikult tellisest korstent ja selle pisikese majakese katusel selline lahmakas korsten nägigi naljakas välja. Selle muudatuse tõttu saime hinna veelgi soodsamaks.

Korstnatöödel olid lisaks ladujale ka abilised ja töö käis nii kiirelt, et ma oma töö kõrvalt ei jõudnudki väga pildistamas käia. Ühtlasi tekkis mul küsimus – kui palgata keegi tööd tegema oma majas või krundil siis, kas palkaja peaks lõunat ka pakkuma? Ma vähemalt ei pannud tähele, et mehed ise söömas oleks käinud ja päev möödus kuidagi nii ruttu ja hirmsa kuumaga endal väga söögiisu ei olnudki.. Esimese päeva õhtul küsisin ääri-veeri, et kuidas sellega on ja vastuseks sain, et on tellijaid, kes eeldavad, et nad isegi segu tegemiseks oma vee kaasa võtavad. Uskumatu! Mul poleks midagi selle vastu, et ehitajatele süüa ka pakkuda. Pakkusin nii kohvi kui jäätist ja teisel päeval kutsusime sööma ka, aga nad piirdusid vaid veega. Ausalt öeldes oli mul neist veidi kahju – ma tean kui umbne seal pööningul on ja ega katusel lõõskava päikese käes ka parem polnud. Endal olid riided selga kleepunud pelgalt toas arvuti taga istumisest… Just nendel päevadel kui korstnatööd käisid oli lauspäike ja +28 kraadi.

5579117t1hf056
Korsten pooleli 30. juuni, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Teise päeva hommikul, kui isale järgi sõitsin, tuli mul geniaalne idee.. Meie suurimaks murekohaks oli vanalt majalt katuse pleki alla saamine. Isal oli seda tööd pea võimatu üksi teha ja mees oli ju juba tööl tagasi. Hinnapakkumises sisaldus aga ka korstnakivide teisaldamine maja tagant muru seest ehitusprahi hunnikusse – töö, mida ma oleksin võinud ise – näiteks koos lastega – teha. Mõtlesin, et pakun töömeestele, et tirigu plekk maha ja jätku need kivid sinnapaika. Olin valmis ka juurde maksma, aga mehed olid kohe nõus. Ja nii nad siis peale korstna ehitamise lõpetamist pleki alla loopisidki ja minul jälle üks mure vähem.

Siimu ahjud oli esimene ettevõte, kes meil abis käis ehitusel – kui koparent juhiga ja akende mõõtmine välja arvata. Natuke kartsin, et kas ikka jään tööga rahule… Aga see raha läks küll 100% õigesse kohta. Me ise oleks seda vist paar nädalat teinud ja siis ka poleks tulemus nii ilus jäänud. Ilma naljata – me käisime ikka pool õhtut ümber maja ja imetlesime. Leppisime Siimuga kokku, et ka uue maja kamina ja korstna ehituse pakkumise võtame neilt.

5579093t1h8b8e
Korsten valmis – 1. juuli, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5579247t1h91b3
Mu väike tubli abiline
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Korstna ja pleki lammutamisel oldi nii ettevaatlikud, et enamus lillepeenraid jäid puutumata, vaid paar lille oli pikali. Ja kuigi ma polnud otseselt palunud plekki aia äärde tassida, tegid töömehed ka selle ära. Igati tubli töö oli!

Vana korstna lammutusest tulnud kivid tassisin koos pisema tüdrukuga maja ette prahihunnikusse. Aega võttis kaks õhtut.

Lisaks sellele, et korsten nüüd kena välja näeb, julgen ma nüüd talvel rahus ahju tuld teha kartmata, et mu saepuru täis pööning säraküünlana leeke üles võtab ja see hingerahu maksab rohkem kui miski muu.

5579067t1h7b38
Katus 5. juulil, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk
5579077t1ha4e6
Katus 5. juulil, 2016
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Jälgi minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel.

Pangalaen ehituseks – enne saad laenu ümbermaailmareisiks kui ehituseks

Ehituse vahepeal ajasime me taaskord ka pangalaenu asju. Mis eelmisel korral sellest sai, kirjutasin siin: MAJAEHITUSE RAHASTAMINE. Seekord lõppes see sellega, et vahetasin oma kodupanka, kus olin ligi 20aastat klient olnud ja lõpetasin kõik lepingud nendega ja kustutasin oma konto sealt ära. 

Minu jaoks kõige ebameeldivam osa ehituse juures on olnud see bürokraatia, mis sellega kaasas käib. Ehitusloa paberimajandus oli üle mõistuse segane ja aeganõudev. Nüüd tuli pea samasugune kadalipp läbi teha pankadega aga õnneks saab sealt vastused vähemalt kiiremini kui linnavalitsusest.

Meie kodupank oli Swedbank ja sealne laenuhaldur lihtsalt raius, et sellise summaga seda maja valmis ei ehita ja et meie kalkulatsioon on liialt optimistlik. Nemad eeldavad, et iga majaehituse m2 hind on 1000-1200€, mis meie puhul oleks tähendanud ca 230 000€ suurust laenu. Nad ei arvestanud seda, et meil juba midagi valmis ja materjalid osaliselt olemas, ega ka seda, et me ise ehitada tahame. Ma tundsin lausa, et meid survestati maksimaalset laenusummat võtma ja hiiglasuurt hüpoteeki seadma, mida me kindlasti teha ei soovinud. Lisaks tundsime survet, et me peame kindlasti kiiresti ehitama – st maja peab 1,5aastaga olema projekti järgi lõpetatud ja kasutusluba olemas selleks ajaks. Swedbanki laenuhaldur väitis, et kui me pooleteise aastaga maja valmis ei saa ja kasutusluba pole, on see oluline lepingutingimuste rikkumine ja neil on õigus leping lõpetada ehk siis minu arusaamise järgi laenuraha tagasi nõuda või maja müüki panna. Me pakkusime ise erinevaid lahendusi välja – näiteks, et võime laenutaotluse teha suuremale summale, aga võtta raha osade kaupa välja, vastavalt vajadusele. Ja kui saame ikkagi oma optimistliku plaaniga hakkama, siis lihtsalt ülejäänud osa välja ei võta. Pakkusime ka välja, et taotleme siis kodulaenu asemel kallima intressiga hüpoteeklaenu (kodukapitalilaenu) ja kui hiljem maja valmis, siis refinantseerime selle kodulaenuks. Siis on ju pangal risk väiksem, sest summa on väiksem aga intressid suuremad. Tuli välja, et kui kinnisvara tagatisel laenu võtta, siis pank soovib ikkagi teada, milleks raha läheb ja kui nad näevad selles projektis riske, siis nad ikkagi ei anna seda laenu. Meie majaehitus ligi 100 000€ eelarvega oli nende jaoks suur risk ilmselt.

Sellegipoolest ei olnud ma nõus taotlema nende nõutud üle 200tuh euro suurust laenu ja tegin taotluse kinnisvara tagatisel laenule, saatsin neile kalkulatsiooni meie arvestatud summadega (laen 75 000 + omaosalus), koos põhjalike kirjelduste ja suuremate tööde hinnapakkumistega, mainides ka ära, millised tööd on plaan ise teha ja millised juba tehtud on. See ju ometi peaks m2 hinda veidi alla tooma?!

SOOVITAME LUGEDA

Swedbank-ist tuli vastuseks ei. Uurisin ka põhjuseid, et miks. Tagatis oli olemas, sissetulekud piisavad sellise laenu maksmiseks ja maksimaalsest laenulimiidist oli summa ikka kaugel.. Helistasin haldurile, et seda täpsustada ja sain vastuseks, et leiti, et ikka liiga suur risk, sest maja ei saa valmis selle summa eest. Ma küsisin, et kui ma teoreetiliselt oleks taotlenud selle kodukapitalilaenu samas summas iluoppide ja ümbermaailma reisi jaoks, kas siis oleksin selle summa saanud? Siis haldur vastas selle peale, et “tõenäoliselt jah”…

Aga mis seal ikka. Õnneks on Eestis teisi panku ka ja kui ma pole laenuvääriline klient, siis ma ei leia ka, miks ma peaks selle panga klient üldse olema. Ma olen alati Swedbanki hinnanud ja olnud nende klient 13. eluaastast saati. Olin mitmeid lisateenuseid neilt võtnud ja siiani väga rahul olnud, kui suhteliselt kõrged teenustasud välja arvata. Mul oli lisaks enda kontole seal ka lapse konto ja pensionisammas ja kogumishoius. Lisaks olin nende kaudu võtnud elukindlustuse endale ja kodukindlustuse meie majale. Sel hetkel otsustasin, et kui mõni teine pank jaatava vastuse annab ja “meie projekti usub”, siis tõstan ma kõik asjad Swedbankist ringi.

Selleks, et pangalaenu ehituseks saada, läks vaja:

  • Kodulaenu taotlust – enamasti saab seda teha panga kodulehel. Mõni pank nõuab ka veebis täidetud taotluse digiallkirjastamist – taotlus saadetakse pdf-kujul meilile ja siis tuleb see allkirjastatuna tagasi saata.
  • Tagatiseks oleva kinnisvara hindamisakti – meilt nõuti lausa sellist, mis kalkuleeris ka tuleviku väärtuse (projekti alusel), mis teoreetiliselt tähendas nagu telliks kaks hindamisakti.
  • Projekti – mul pole digitaalsel kujul projekti täismahus, on vaid kaks suurt mappi, kus kõik seletused ja lisad ja dokumendid + failid, mis sisaldavad kõiki jooniseid. Esialgu väitis kodupank, et nemad seda mappi näha ei soovi. Samas oli hindamisaktis olulistest osadest ja kirjeldusest fotod projektist olemas.
  • Ehituskalkulatsioon või ehitusfirma palkamisel nende poolt tehtud hinnapakkumine koos kõikide töödega. Meie tegime kalkulatsiooni ise Excelis ja märkisime ära, millised tööd teeksime laenurahadest ja millised oma rahadest (nt siseviimistlus). Muide – uurisin ka palju maksab kalkulatsiooni teha laskmine – see tähendab spetsiaalse eelarvestamisettevõtte poolt koostatud kalkulatsiooni tegemine projekti alusel. Selle hind jäi liig 1000€ juurde ja me loobusime selle teenuse ostmisest.
  • Pangakontode väljavõtted. Esialgu soovisin üksi laenu võtta, aga kuna kinnistu kuulub meile mõlemale, nõuti minult, et teine pool oleks kaastaotleja. Nii et esitada tuli mõlema kontode väljavõtted. (Kodupank saab need ise välja võtta, muudele pidi eraldi failidena saatma. Enamus panku nõudsid KÕIKIDE olemasolevate kontode väljavõtteid, ka nende, mis niisama seisavad). Kuna ma lisaks palgatööle olen ka ettevõtja ja mehe sissetulekud on otseselt meie ühisest ettevõttest, siis pidime ka kõik ettevõttega seotud dokumendid esitama. Muide, enamus pankasid näevad väikeettevõtjaid suurema riskiga laenuklientidena kui palgatöötajaid.
  • Tööde seletuskiri. Kuna meil on plaan suures osas ise ehitada, nõuti, et kirjutaksime seletuskirja, miks me arvame, et saame oluliselt soodsamalt ehitatud. Kogusin kokku hinnapakkumised ettevõtetelt, kellelt plaanime tellida tööd nagu nt katuse paigaldus, küttesüsteemi paigaldus, akende paigaldus koos kõigi vajalike osadega. Lisasin juurde, et sisetööd teeme jooksvatest rahadest ja laenu soovime vaid selleks, et kinnine karp küttesüsteemiga valmis saada. Minu arvestuse järgi oli selliselt ehituse ruutmeetri hind u 600€/m2. Vundament oli meil olemas, kommunikatsioonid samuti. (Pank arvestab, et majaehituse ruutmeetri hind on ca 1000-1200€/m2. Ilmselt ongi, kui tellida võtmed-kätte lahendus ehitusfirmalt ja seda koos vundamendiga ja trasside ühendamisega.)

Mõnes mõttes ma ju saan aru, et pank hindab oma riske ja ei soovi väljastada laenu kui selle hoone valmimine on ebatõenäoline selle summa eest. Nagu meile ka ausalt ja otsekoheselt esimesel kohtumisel Swedbankis välja öeldi, siis “pank ei soovi oma kinnisvaraportfelli poolikuid ehitisi, sest see pole likviidne vara”. See tähendab, et kui asjad metsa lähevad ja maja peaks müüki panema, siis keegi ei soovi osta poolikut ehitist. Samas on kahju, et millegi ise tegemist ei väärtustata ja et selle asemel, et võimaldada oma kodulaen minimaalne hoida, rõhutakse sellele, et ikka maksimaalse laenusumma võtaksid. Minu meelest on viimasel juhul riskid palju suuremad.

Kuna Swedbanki haldur teatas, et meil pole mõtet neilt poole aasta jooksul uuesti kodulaenu taotleda, siis saatsin erinevatesse pankadesse päringud laiali, koos kõikide dokumentidega.

DNB pangalt sain vastuse, et nemad on lõpetanud eraisikutele kodulaenu andmise.

Krediidipangalt sain vastuse, et saab küll laenu, aga intress on ligi 7,8% aastas.

Lisaks soovisid nad ehituseperioodiks lisatagatist, mida meil pole.

LHV pakkus eralaenu, intress alates 3,9% aga nendega me edasi asju ei arutanudki, sest SEB leidis, et meil on täiesti mõistlik laenusoov ja me saame selle esitada kodulaenu taotlusena, mis on oluliselt soodsam kui muud kaalutavad variandid.

SEB aktsepteeris meie kodulaenutaotlust, kuid soovis veel lisadokumente. Uuriti ka, et miks olen kandeid teinud Bondora-sse, mis on teada kui kiirlaenupakkuja ja ilmselt vähem tuntud kui investeerimisportaal, millena mina teda kasutan. SEB jättis ülimalt hea mulje esimesest suhtlusest saati – oma ülimalt viisaka ja meeldiva suhtlusega. Meie isetegemise soovi ei laidetud maha vaid öeldi, et me võiks laenuotsuse võtta suurema summa peale ja samas välja võtta raha reaalselt nii nagu vaja on. Kuigi ka SEB andis tähtaja, mis ajaks maja valmis peab olema ja kasutusluba olemas olema, rahustas laenuhaldur meid selles osas maha, et kui me ise selle nimel tegutseme ja ehitus ei seisa ja kasutusluba näiteks meist olenemata põhustel venib, siis keegi ei hakka lepingut lõpetama ega raha tagasi nõudma, veel vähem seetõttu meie kodu müüki panema.

Edasine asjaajamine käiski SEB pangaga – olime kõik oma lootused sellele seadnud. Õnneks polnud meil mitte ühtegi laenu ega ka mingeid siduvaid lepinguid meie kodupangaga, mis oleks kuidagi takistanud mind SEB-sse üle minemast. Lõpuks jõudsime SEB-ga nii kaugele, et tegime taotluse kodulaenu saamiseks 150 000€ ulatuses, märkides ära, et 20% majaehituse summast on meie omaosalus ja et suure osa töödest, eriti siseviimistluse osa, teeme ise. Kuigi meie tagatise hetkeväärtus on vähem kui antud maksimaalne laenulimiit, siis pank ei nõudnud lisatagatist, vaid jäi kokkulepe, et kui ikkagi soovime võtta laenu rohkem kui 100 000€ reaalselt välja, siis enne seda peame tegema vahehindamise ja tõestama, et meie kinnisvara väärtus on piisavalt tõusnud, et sellist summat võtta. Mulle selline paindlikkus ja vastutulelikkus sobis igati.

Meie suureks rõõmuks tuli SEB-lt meie päringule ka positiivne vastus – suur kivi kukkus südamelt. Meie majaehitus ei jää siiski venima rahastuse taha ja saame nüüd konkreetsemalt teenusepakkujatega asju ajama hakata.

Kohe peale SEB jah-sõna saamist, pöördusin Swedbanki, et seal kõik lepingud lõpetada ja kontod kustutada ja jalutasin SEB-sse, et seal samade lisateenustega kontod avada ning lisaks avada spetsiaalselt ehituseks mõeldud rahadele eraldi konto, millele andsin volituse ka mehele ja tegin ka temale uue kaardi. Mulle ei meeldinud mõte, et mu igapäevaste arvelduste kontol seisab ka suur summa ehituseks mõeldud raha ja seetõttu tundus see kõige mugavam lahendus. Lisaks pakkus SEB mulle kodukindlustust ja laenukindlustust, mis põhimõtteliselt on nagu elukindlustus – st katab minu osa laenust, kui minuga midagi juhtub ja sama lepingu allkirjastas ka minu mees. Kusjuures see igakuine kindlustuse eest makstav summa on laenu kõrval köömes aga annab vähemalt mingigi kindlustunde. Kõigele boonuseks andis SEB mulle nende panga kliendiks hakkamise ja mitmete uute lisateenuste tellimise eest 6 kuud tasuta arveldamist kogu meie perele.

 

Natuke ka kuludest:

Hindamisakt maksis 220€. Kodulaenu saamiseks tuli enne laenu laekumist välja käia 3 tasu: 675€ lepingutasu, ca 520€ notaritasu ja 150€ riigilõiv. Need tasud olenevad ilmselt laenusummadest nii, et neid ei tasu üks-ühele võtta.

Jälgi minu blogi ka Facebookis.

Miks me otsustasime vana majaosa alles jätta

Otsustasin, et kirjutan veidi  kommentaare enim tagasisidet saanud teemadele. Üks põhiline küsimus oli, et miks me otsustasime selle vana maja alles jätta.

4220903t1hc39a

Olemasolev vana maja. Vasakule (põhja) poole tuleb juurdeehitus. Pilt tehtud veebruaris, 2014.

FOTO: Kärt-Britt Kokk

4220861t1h8bb4

Majaplaan peale katuse ringi tõstmist

FOTO: Kärt-Britt Kokk

Vaadates neid vana maja pilte, siis tekkis nii mõnelgi küsimus, et miks me seda kohe ümber ei lükanud ja nullist ehitamist ei alustanud. Vana taastamine on teatavasti enamasti oluliselt kallim ja ajamahukam kui uue korraliku püstitamine. Ütlen kohe ära, et me isegi kaalusime seda.

Kui me selle kinnistu omanikeks saime, siis esimese asjana hakkasime mõtlema, kuidas oma elamist sellele paigutada. Kuna ainuke ehituseks sobilik, st piisav, ruum on majast põhja pool, siis päris mitu korda käis peast läbi mõte, et mis siis kui “seda vana maja seal ees üldse ei oleks”. Kuna enamuse päevast on päike lõuna suunast, siis tundus ebameeldiv mõte, et see vana maja varjutaks mõningal määral meie maja ja seetõttu oleks meie majas vähem päikest.

Põhjused, miks me siiski otsustasime vana alles jätta:

Kõige olulisem põhjus oli see, et kuskil on vaja ka elada ehituse ajal. Oma korteri me müüsime maha, sest kahte laenu me korraga maksta ei tahtnud (lisandunud oleks ka kulu transpordile).

Seletan kohe täpsemalt. Nagu Majaehitaja blogi autor Eno Pappel siin artiklis kirjutas, siis oma krundil ehitama hakates peab arvestama ka järgmiste kulutustega: kulutused valvele, piiretele, ehitusaegsele WC-le, soojakule, korraldada prügivedu. Vana maja alles jättes oli meil suur aja- ja rahavõit:

  • Ära jääb tüütu sõitmine ehitusobjekti ja kodu vahel – nii ajaliselt kui rahaliselt mõistlik. Eriti seda ajakulu ei saa alahinnata, kui eesmärgiks on ise ehitada. Kui nt peale tööpäeva lõppu peaks veel kuskile krundile tund aega sõitma + materjale/tööriistu autosse pakkima ja tassima iga kord, siis ehitaks ise ilmselt päris mitu aastat.
  • Ei ole vaja eraldi tellida valvet või muretseda, et selle olemasolu puudumisel ehitusplats materjalidest tühjaks veetakse.
  • Ajutisi piirdeid pole vaja – vana võrkaed on konstruktsioonilt igati toimiv ja hoiab ära igasugu uudishimulikud/pahatahtlikud tegelased, väravad on niikuinii lukus. See osa võrkaiast, mis lagunenud oli, sai kevadel vahetatud. Seda oleks niikuinii pidanud tegema ja tegemist ei ole ajutise asjaga – tegu on naabrite vahelise aiapiirdega, mille kulu kolme peale jaotasime ja suures osas ka koos ehitasime (hoides jällegi korralikult raha kokku).
  • Pole vaja soojakut ega ajutist WC-d, sest olemasolevas majaosas saab nii söömas kui pesemas käia, WC-st rääkimata – igati mugav.
  • Vähem raha läheb toidu peale, sest saab koha peal süüa teha ja toitu soojendada – omast kogemusest ütlen, et kui siin remontimas käisime ja ise 30km eemal elasime, läks toidule oluliselt rohkem raha ja sõime oluliselt rohkem igasugust jama, sest kasutasime palju valmistoidu kaasa ostmist või käisime väljas söömas. Kuigi see rahakulu võib kõige muu kõrval olla väike, siis tervisliku eluviisi koha pealt, on igati parem kui saab ise koha peal toidu valmistada. Siia kolides olid meil ümberkaudsete söögikohtade menüüd juba peas ja isu neist pikaks ajaks täis.
  • Prügivedu on ehitusprahile nii või naa tellida, sellest ei pääse. Ilmselt tellime selleks suure prügikonteineri, siis kui vajadus tekib – juba praegu oleme 3 korda seda tellinud, sest vanast majast sai lammutamise käigus päris palju materjali välja visatud.
  • Olemasoleval krundil on toimivad ja lukustatud lisahooned, mida kasutame nii tööruumide kui hoiustamisruumidena – selle jaoks oleks ilmselt puhtal platsil jällegi vaja soojakut või siis kindluse mõttes üldse need iga kord ära vedada ehitusplatsilt – jälle omaette aja- ja rahakulu (asjade pakkimine ja sõit jne).
  • Olemasoleva maja remont ei läinud ülemäära kulukaks. Oli küll palju üllatusi – no näiteks täiesti mädad köögipõranda laagid ja olematu soojustus köögis ja esikus. Sellest kirjutasin siin. Samas oli maja karkass väga heas seisus, kuiv ja korralik. Ei olnud selle 60aastaga, mis ta püsti olnud on, oluliselt vajunud. Kuskil ei paistnud hallitust ega muud parandamatut probleemi. Vundament on siin korralik betoonist ja paekivist – sh ka kelder poole maja ulatuses, kus pole ükski aasta mitte piiskagi vett olnud, see-eest püsiv kuiv ja jahe õhk. Meie arvutuste kohaselt ei ole me siia 49m2 peale rohkem kui 8000eurot pannud, sellestki on osa tööriistad ja vahendid, mida saab ka oma maja(osa) ehitusel kasutada.
  • Esialgne uue majaosa projekt oli liialt väikeste akendega ja kui arhitekti soovitusel sai katusealune totaalselt ringi tõstetud, tekkis võimalus panna ida- ja läänepoolsetele külgedele igasse tuppa suured tavalised aknad + igasse magamistuppa ka katuseaknad (vaatega lõuna ja põhja poole), siis vana maja olemasolu krundil enam väga ei häirinud. Ka köögiaken sai lõunapoole sätitud – tekitades väikese L-kuju maja pealtvaates.
  • Jääb võimalus kunagi vana majaosa teine korrus puhtaks teha ja välja ehitada nö madalaks lavatsiks, kuhu külalised ööbima sättida või mõneks muuks otstarbeks. Kuna see pööning ei ole täiskõrge, siis väga muuks kui magamiskohaks seda küll ette ei kujuta, aga kõike on võimalik ringi ehitada. Tulevikus kui nokitseda tahame, siis on kuhu “laieneda”…
  • Kelder – uue maja puhul ei oleks selle ehitusega jändama hakanud, aga kui täiesti korralik kelder on olemas, siis miks lammutada?
  • Kodulaen! See on üks oluline põhjus. Kui soovid maja ehituseks kodulaenu võtta, siis peab olema tagatis või piisav summa, et mingi osa omadest rahadest valmis ehitada. Kui me korteri maha müüsime ja laenu ära maksime, jäi meil kätte täpselt selline summa, et saime vabalt olemasoleva maja renoveerida mugavaks ja meile sobivaks ning jäi ülegi. Kui me oleks olemasoleva maja maha lükanud ja nullist alustanud, oleks meil olnud vaid see väike vaba raha, aga ei mingit tagatist. Enamus pankasid ei aktsepteeri krunti ega poolikut ehitist tagatisena – võimalik ka, et mitte ükski, ma kõiki pole lihtsalt uurinud.
  • Lisaks – kui oleks korteri maha müünud ja maja ümber lükanud, oleksime pidanud leidma oma neljaliikmelisele perele ajutise eluaseme, soovitavalt krundi läheduses. Me isegi uurisime, mis variandid oleks ja minimaalselt oleks tulnud selleks välja käia 400euri kuus + kommunaalkulud. Praegused kulud piirduvad vee- ja kanalisatsiooniarvega ning elektrikuluga. Laenusid ei ole ja kütame ahju ja pliidiga ning puukuuris on umbes kahe talve küttevarud olemas.
  • Lisaks olime lubanud, et maja kinkija saab tulevikus vanas majaosas elada. Kui oleksime ümber lükanud, siis oleksime ikkagi pidanud arvestama ka tema eluruumidega.

Jah, miinusena võiks välja tuua selle, et ka vana majaosa vajab välist renoveerimist, aga minu arvutuste kohaselt ei lähe see ka ülemäära kalliks maksma, sest pind ei ole meeletult suur. Lõpptulemus peaks olema selline, et hiljem ei saa arugi, et tegemist on vana maja laiendusega – kogu hoone saab ühtse välisilme – nii välisvoodri, katuse kui ka aknad.

Kõiki neid nüansse kaalununa, ei tulnud meil rohkem mõttesegi küsimus, kas jätta vana alles või mitte. Tegelikult sai see otsus üsna kiirelt tehtud, sest juba enne kui me maja kingiks saime, kaalusime me krundi vs vana maja ostu võimalusi ja jõudsime sellele järeldusele, et pigem remonti vajav ja elamiskõlbulik aga üldiselt heas korras kui et tühi krunt. Miinused oleksid üsna sarnased olnud.

Enne kui tekkis võimalus see väike maja renoveerida ja seda laiendada, oli meil tõsiselt kaalul ka üks meie vanast kodust umbes 7km kaugusel asuv krunt, mis nägi välja selline:

4681121t1h6565

FOTO: Kärt-Britt Kokk

Sellel krundil oli lisaks maha põlenud maja jäänuste (lisakulu selle äraveo näol) ka teisi miinuseid. See, et seal tööd oli palju, meid tegelikult ei heidutanud, küll aga pani muretsema kui kuulsime ühe naabri käest seal, et vee saamine majja võib olla raskendatud, sest oma puurkaevu ei lubata teha ja lähim veevõtukoht oli üsna kaugel. Soovitati naabriga kaubale saada, sest tuleks odavam üht puurkaevu kahepeale kasutada kui et seda vett kuskilt sadade meetrite tagant krundile vedama hakata. Ma loodan siiski, et krunt sai uue omaniku, kes ta ilusti korda tegi või plaanib teha, sest krundil asusid ka üsna massiivsed vanad puud ja sellest oleks saanud väga ilus aed.

 

Jälgi minu majaehituse blogi Facebookis

 

Majaehituse rahastamine ehk laen kodu ehituseks

Panga laenuhalduriga võtsime me ühendust juba enne ehitusloa saabumist ent ehituseks laenu saamise aluseks on ehitusluba, seega lükkus täpsem pakkumise küsimine korduvalt edasi. Kui see luba lõpuks saabus ja pangas ära käinud olime, võtsime vastu otsuse venitada laenuvõtmisega niikaua kui vähegi kannatab. 

Olime valinud välja panga, kust soovisime laenu võtta ja esitanud kõik vajalikud dokumendid sissetulekute ja tagatise kohta peale ehitusloa ja hindamisakti. Laenuhaldur pakkus meile välja, et saaksime kokku ja arutaksime, mida me täpselt teha soovime ja mis summas laenu soovime ja otsustame siis, mis oleks kõige mõistlikum järgmine samm.

Laenuhaldur oli üsna asjalik noor mees, kes seletas meile ehitusega seotud tingimusi ja hajutas me hirme mõnes osas – näiteks olin kuulnud, et juurde-ehituse jaoks ei saa kodulaenu vaid oluliselt kallimat kodukapitalilaenu, mis minu meelest oli rohkem remondi ja muude selliste suuremate kulude jaoks ja mille intressid olid võrreldavad krediitkaardiga. Nullist maja ehituseks saab kodulaenu võtta küll kui on olemas korralik tagatis või omaosalus – nt osa summast, mis ehitusele kulub. Meie kolme vaheline vestlus oli ülimalt positiivne vähemalt esimene pool tundi kui jutt oli sissetulekutest ja tagatisest. Laenuhaldur oli hämmastuses, et me oleme täiesti laenuvabad ja meie soovitud laenusumma oli vaid pool sellest, mis meile panga kalkulaatori järgi maksimaalne antav summa oleks. Kõik tundus väga hästi.

Laenuhalduri kulm tõmbus kipra aga sel hetkel kui teatasime, et see meie juurdeehitus on 220ruutmeetrine kahekordne elumaja ja me plaanime selle suures osas oma kätega üles ehitada, kasutades minimaalselt ehitusfirmade ja töömeeste abi. Meie soovitud laenusumma oli siis ikka liiga väike – nende arvestuse kohaselt peaksime me siis laenu võtma 220 000 eurot, et see maja valmis saaks, sest keskmine ehituse hind on 1000eurot ruutmeeter ja selle alusel väljastatakse ka laene. See, et me ise arvame, et saame oluliselt väiksema laenusummaga hakkama, neile korda ei lähe, sest nende jaoks on riskid liiga suured. Õnneks on võimalus laenuraha võtta välja etapikaupa ehk mitte kogu summa korraga vaid vastavalt vajadusele.

Lisaks on laenulepingu üheks tingimuseks, et maja peab valmis saama kahe aastaga, milles me natuke kahtlesime. Eriti häirima jäi laenuhalduri lause: “Ega me ei soovi ka oma kinnisvaraportfelli mingeid poolikuid ehitisi”.

Kuna käes oli juulikuu lõpp, teadsime, et me sel aastal jõuaksime heal juhul vaid vundamendi valmis ja siis jääks vundament kuni kevadeni seisma, sest talvel lörtsi, lume ja miinuskraadidega ei hakka ikka puitkarkassi püstitama. Lisaks on õhtuti peale tööd juba nii kottpime, et isegi kui ilma poolest veel kannataks midagi teha, siis normaalset valgust pole. Sellega kaotaksime sellest panga nõutud kahest aastast juba pool aastat. Ja klausel, et pangal on õigus lõpetada laenuleping kui me sellest ajapiirangust kinni ei pea, oli piisav, et lükata laenuvõtmine määramata ajaks edasi ja pusida omal käel kuni kulud niivõrd suureks kasvavad, et enam ilma laenuta ehitada ei kannata.

Tegelikult olime me üsna nördinud sellest 2-aastasest ehitusperioodi nõudest. Eelkõige seetõttu, et me tahame kõik, mis vähegi võimalik ise ära teha – seda nii ehituse kui viimistluse osas kui ka lõpuks mööblini välja. Ainuke ostetav mööbel on esialgse plaani järgi pehme mööbel elutuppa. See isetegemine aga võtab ju aega rohkem kui ehitajate palkamine või mööbli poest ostmine. Samas rahaliselt on see soodsam, lisaks saad täpselt sellise mööblieseme nagu vaja. Meile tundus, et pank eelistakski seda, et võtad maksimaalse summa ja lased mõnel firmal kiirelt maja kokku klopsida, selle asemel, et teha omas tempos ja säästa raha. Muidugi on neile kasulikum kui me rohkem laenu võtaks, aga me ei taha maksimaalset laenusummat mingil juhul võtta. Samas päris ilma laenuta ei saa, sest ega meiegi ei taha seda maja 5 või 10 aastat ehitada, aga me ei taha ka kiirustada, sest pank nõuab nii. Kui me nüüd sügisel saame vundamendi valmis, siis saab varakevadel kohe hakata maja püstitama ja siis on ehk mõeldav, et jääme ka selle 2 aasta piiridesse – iseasi, kas selleks ajaks iga liist omal kohal on, aga elamiskõlblikuks kindlasti – selles oleme veendunud.

Paar päeva peale halduriga kokkusaamist helistasin panka ja andsin neile teada, et me otsustasime selle laenuvõtmise edasi lükata kevadesse. Õnneks oli meil mingil määral ka sääste – nii, et vundamendi ehitus sai alata.

Ehitusluba käes, aga ehitada ikka ei saa

Meie olemasoleva maja kõrval on kaks suurt mändi, mis meie maja juurdeehitusele ette jääks ja millele tegelikult oli raieluba juba korra väljastatud, aga kuna see oli aastaid tagasi, siis oli see luba aegunud ja olime sunnitud uue taotlema. Kui sel ajal anti raieluba lihtsamalt, siis seekord tegime me läbi ikka korraliku kadalipu.

Esiteks oli meie puhul raieloa aluseks ehitusluba ja enne selle olemasolu raieluba taotleda ei saanudki. Teiseks kehtib raieloa taotlusel sama süsteem, et vastamise tähtaeg on seadusega ette nähtud 30 päeva.

Ehitusluba saabus 16. juunil ja 13. juuliks polnud veel mingit vastust. Pea kuu aega ootamist ja täielik vaikus. Iga päev käisin keskkonnaameti kodulehel ja vaatasin, kas on mingit muutust, aga ei. Lõpuks minu kannatus katkes ja otsustasin sinna asutusse helistada ja küsida, et kas suvepuhkuste tõttu venib asi veelgi või lootust ikka lähiajal see luba kätte saada. Peale seda kõnet lahenesid asjad paari päevaga. Kohe lubati kohale tulla ja üle vaadata ja tuligi üks inimene juba järgmisel päeval – kohal oli ta umbes ühe minuti, vaatas puud üle ja kraapis puukoorele ristid ja lubas saata meilile lepingu. Leping saabus juba järgmisel päeval. Lisaks lepingule olid saadetud ka seaduse väljavõtted linkidena ja failides asendusistutuse tingimused ja arvutusleht.

Saime teada, et asendusistutuse arvutuse tulemuseks oli 76 haljastusühikut. Seda, millised puud või põõsad me asemele istutame, saime ise valida ja ka seda, kuhu me need istutame. Kui palju neid aga istutada on vaja, selgus arvutuste käigus. Kuna meie nendest koefitsentidest ja ühikutest ise aru ei saanud ja kohe ei suutnud aru saada, mismoodi me siis seda arvutama peaksime, helistasime dendroloogia firmasse, kes meie krundi haljastust hindamas käis ja küsisime nõu. Dendroloog, kes nõu andis, ütles, et piisab umbes 16 elupuust „kui haljastusühikuid nii vähe on“. Me olime plaaninud heki rajada vähemalt kahte aiakülge, mis tähendas umbes 60 istiku juurde ostmist –ühe poole olime juba jõudnud ära istutada, kui ehitusloa ootuse ajal midagi teha ei olnud. Dendroloog oli arvamisel, et kui me 60 juba panime maha, siis juurde küll pole vaja. Keskkonnaametnikuga suheldes sai aga selgeks, et 60 on kindlalt liiga vähe ja 16 ammugi täielik muinasjutt. Lõpptulemusena oleme kohustatud istutama 152 elupuud 18 kuu jooksul alates raieloa saamisest. Elupuud peavad olema vähemalt 120cm kõrgused istikud. Lisaks oleme 2 aasta jooksul kohustatud välja läinud istikud asendama. Kuna osa plaanitavast hekist jääb praeguste vanade kuuride pinna alla ja neid ei plaani me lammutada enne kui maja valmis, siis kahtlesime, kes me 18 kuu jooksul neid istutatud jõuame. Selle kohta teavitas ametnik, et tegelikult võib mõjuvatel põhjustel ka seda tähtaega pikendada. Saatsime eeltäidetud lepingu ametnikule koos asendiplaanile vabas vormis joonistatud istutuse asetusega ja jäime ootama. Pean mainima, et keskkonnaametnik, kellega telefoni teel asju ajasime, oli väga abivalmis ja andis nõu ning meie suhtlus oli väga meeldiv ja kõik laabus kiiresti.

Muidugi oleks me võinud valida ka kuuseheki või hoopis kümmekond lehtpuud, aga kuna me neid ei soovinud istutada ja hekk on igati praktiline, siis langes meie valik elupuudele. Tegelikult plaanin ma haljastuse korralikumalt ette võtta siis kui maja valmis ja istutada nii roosipõõsaid kui erinevas vormis ja suuruses okaspuid, aga enne ei taha ma midagi planeerida, kui maja olemas on, et saaks paremini arvestada, kuidas need kuhugi sobiks ja samas, et ehituse ajal ühtki noort istikut kogemata ei rikuks. Plaan on näiteks maja ette, kahe välisukse vahele, teha erinevate vormidega nö igihaljas peenar suuremate kividega ja erinevate pisemate okaspuudega, aga mõistlik on ju seda teha siis kui vundamendi- ja fassaaditööd on tehtud.

Esmaspäeval, 20. juulil, sain sõnumi me arboristilt, kes küsis, et kas meile neljapäev sobiks puude raieks. Sel hetkel olime me perega Lätis puhkamas ja raieluba endiselt polnud. Keskkonnaameti spetsialist oli aga öelnud, et nüüd vaid mõne päeva küsimus, et raieluba saabuks. Ütlesin arboristile, et meile sobib ja jäin lootma, et selleks ajaks tõesti ongi see luba olemas.

22. juulil, kui jälle Eesti levialasse jõudsime, selgus, et luba oligi saadetud juba eelmisel päeval ja nii saigi 2päeva peale loa saabumist puud maha võetud. Lõpuks ometi – algab ehitus!

Ehitusloa taotlemine Tallinna linnas on frustreeriv

Olime väga lootusrikkad, et juba uuel kevadel hakkame me maja ehitama – kaua see ehitusluba ikka aega võtab? Naersime, lugedes internetist ulmelugusid, kus krundi ostust ehituseni läks kaks kuni kolm aastat aega tänu ehitusloa taotluse bürokraatiale. Üsna kiirelt saime selgeks, et paberimajandus, mis kaasneb ehituse alustamisega selles piirkonnas on äärmiselt aeglane, lausa frustreeriv. 

Minu ettekujutus Eestist kui e-riigist, kus igas metsas levib internet ja enamus asju saab e-maili teel aetud, vajus järjest enam mutta. Kui tegu on Tallinna linnavalitsuse ametnikega, siis e-riigist me küll rääkida ei saa. Alati leitakse põhjuseid, miks jooksutada – absoluutselt iga tagasi saadetud dokumendi peal on märge “võib lisanduda veel ettekirjutusi”, mis tähendas seda, et isegi kui parandad ja lisad kõik, mis juurde nõuti, võivad nad vabalt küsida veel ja veel lisapabereid, arvutusi ja seletusi.  Iga kord tundus, et tutvuti vaid ühe või kahe lehega, leiti üks viga, pandi mapp kinni ja saadeti kohe tagasi parandamisele ja nii mitu korda – täpsemalt neli korda. Iga tagasisaatmine tähendas omakorda maksimaalselt kuu aega ootamist, sest vastamise tähtaeg on neil seaduse järgi 30 päeva.

Jaanuaris 2015 saime me esimese vastuse oma taotlusele. Nagu arvata oligi, siis läbi see ei läinud. Arhitekti väitel ei tea ta ühtegi juhust, kus oleks esimese korraga nõusolek saadud.

Esimene taotlus tuli tagasi jaanuaris, 2015:

  • Puudu oli mingi dokument, mis arhitekti sõnul oli mapi vahel, ent ju siis jäi linnaametnikul kahe silma vahele.
  • Täpsustada tuli krundi piirete ehk aia ja väravate kuju, värv, suurus ja asend – mis on äärmiselt naljakas nõue, sest meil on piirdeaed olemas ja lähema kahe-kolme aasta jooksul me seda välja vahetada ei plaani ja teatavasti sellised load aeguvad.
  • Viimane märge oli, et linnavalitsus võib veelgi nõudmisi esitada – aga see pidigi täiesti tavaline olema, et selle asemel, et kohe kõik nõuded kirja panna ja lasta ära parandada lastakse sul oma pabereid täis mapiga mitu korda edasi-tagasi joosta ja muudkui parandusi teha. Ma siiani ei mõista sellise topelttöö tegemise vajalikkust ja edasi-tagasi jooksutamist. Miks ei saanud kõiki ettekirjutusi ühe korraga ära teha, me oleks siis omakorda kõik ühe korraga korda ajanud ja oleks luba tulnud poole kiiremini?

Teine taotlus tuli tagasi märtsis, 2015:

Linnavalitsuse nõuded täidetud, uued dokumendid lisatud ja olemasolevaid parandatud, sai uuesti taotlus saadetud. Selleks ajaks oli käes juba veebruarikuu. Märtsi viimasel nädalal tuli ka vastus ja meie suureks üllatuseks, oli sel korral nõudmisi veelgi rohkem:

  • Erinevad kooskõlastused ja tingmärkide muutmine plaanidel – nt nõuti, et uue elektrikilbi tähistamine plaanil peab erinema olemasoleva kilbi tingmärgist jne. Lisaks meie nüüd juba “lemmikuks” saanud märge: “Märkusi võib lisanduda”.
  • Kõige suuremaks üllatuseks oli nõue lisada projektimappi veel 4 lisaprojekti – elektriprojektid nii sise- kui välipaigaldistele ja seda mõlemas etapis – nii projekteerimise kui ehituse etappides. Lihtsamalt öeldes nõuti, et esitaksime paberid, kus kogu elektrisüsteem kõige pisemate detailidega peal – ka kõige väiksem seinakontakt ära joonistatud. Esimene hinnapakkumine sellisele tööle sai võetud ühelt inseneribüroolt ja selle hind oli ca 2200euri. See oli meie jaoks uus ja meie meelest arutu nõue – ma tahaks enne reaalselt oma majas seista kui hakkan otsustama, kus asub mõni valgusti või lüliti, veel enam seinakontakt. Õnneks oli meil arhitekt selline aktivist  ja käis linnavalitsuses rääkimas ja see nõue tõmmati maha, mis aga ei tähenda, et me seda tegema ei peaks. Lihtsalt, nüüd saamegi seda teha siis kui reaalselt seda vaja läheb, mitte enne vundamendi olemasolu. Me jõudsime ka juba uurida erinevaid firmasid, kes selliseid elektriprojekte koostavad ja üllatusime väga kui nägime, et sisuliselt täpselt sama töö võib FIE ära teha 400 euroga, mis inseneribüroo 2200 euroga. Vahe tuleb sellest, et inseneribüroo teeb projekti 3D joonistena ja ilmselt tegeleb seal ühe ja sama projektiga mitu inimest… FIE paneb paberile vaid olulise, ilma igasuguste „põnevate“ lisadeta. Ma ei vaidle vastu, et ka töökvaliteet võib erineda. Seetõttu soovitan sellised tööd tellida vaid kogemustega asjatundjatelt aga teha siiski ka hinnauuringuid ja leida endale kuldne kesktee.
  • Lisaks ei sobinud neile ka piirdeaia ehitusloa taotlus – paluti “mitte näidata mahtusid”. Marru ajas, et ma pean tegelema selle piirdeaiaga, kui veel majagi valmis pole… Aga kui peab, siis peab.

Kolmas ja ka neljas kord tuli tagasi: 

Maikuu jõudis kätte. Hellitasime lootust, et ehk seekord läheb läbi ja tuleb meie kauaoodatud luba. Ma olin väsinud vastamast küsimusele “miks te juba ei ehita?”. Ilmad olid ilusad ja kuivad, maapind ammu sulanud. Suuremat rõõmu kui kevadine päike ja linnulaul, oleks meile pakkunud see kui oleks saanud kopa maasse lüüa ja oma kodu ehitust alustada.

Aga ei, nii see ei pidanud ilmselt minema. Neljanda mai hommikul tuli e-mail, kus teatati, et meie projekt on märkustega tagasi saadetud. Arhitekt oli vahepeal puhkuse võtnud ja ootasime paar päeva kuni ta puhkuselt välja tuli ja paberimapile uuesti järgi läks – eriti “ootasin” seekordseid lisatud tingimusi ehk põhjuseid, miks me taotlus jälle tagasi tuli.

Sõbrad viskasid juba nalja, et seekord jäi viiesajaeurone mapi vahelt puudu. See variant oli meie jaoks aga 100% välistatud. Olles natuke uurinud, kuidas teistel ehitusloaga on läinud, tundus, et on täiesti tavaline praktika, et nõudmisi nii-öelda tilgutatakse jupikaupa ja kuna linnavalitsus ei ole veel kaasaega jõudnud oma bürokraatiaga, siis käibki reaalselt paberipakkidega edasi-tagasi jooksmine. Oleme küll tunnustatud e-riik, aga kui asi puudutab ehitusega seonduvad paberimajandust, siis seal ei saa interneti teel midagi aetud. Üritasin ehitusregistrist leida meie ehitusluba puudutavat infot, aga mul puudusid selleks õigused. Volitus oli ilmselt vaid arhitektil, kes asja ajas ja temalt saime meili teel info, mis põhjustel tagasi saadeti.

Enne kolmandat tagasisaatmist oli ka arhitekt lootusrikas, et nüüd peaks kõik korras olema ja luba tulema. Kolmas kord tuli tagasi põhimõtteliselt trükivea tõttu – üks sõna oli puudu või valesti. Ma täpselt ei saanudki teada. Samal päeval sai see parandatud ja uuesti sisse antud ja siis ootasime veel täpselt kolm nädalat ja taotlus tuli jälle tagasi, sest mingid andmed olid ikkagi puudu või vigaselt esitatud.  Ka neljandal korral oli tegemist mingi “pisiveaga” ja arhitekt parandas paari päeva jooksul veel seal paberites midagi – ma enam isegi ei mäleta, mis sel korral viga oli. Igatahes sai paari päevaga uus taotlus sisse antud.

Kogu asi hakkas juba tragikoomilist ilmet võtma. Suvi lähenes ja teadsime, et peagi tulevad puhkuste ajad peale ja asi venib tõenäoliselt veelgi. Meie lootus kohe kevadel kopp maasse lüüa, oli täielikult kadunud. Juuni oli kätte jõudnud ja ilmad olid nii suvised, et arutasime hoopis puhkuseplaane ja otsisime internetist ideid, millist mängumaja lastele ehitada, et vähekegi mingit tegevust leida, mis mõtteid eemale hoiaks ja ootamine nii pikk ei tunduks.

Kui me olime oma puhkuseplaanid juba enamvähem paika pannud ja olime otsustanud lastega Vahemere äärde puhkama sõita nädalaks või kaheks, mõttes juba nägime end nädalakese „palmi all“ rannaliival peesitamas ja ma olin ühe sammu kaugusel, et meie hotellibroneering kinnitada, tuli ehitusluba. Tundub, et oleks pidanud juba varem mõttes „käega lööma“ ja puhkust planeerima hakkama.

Siiski peaksime vist õnnelikud olema, et meil reaalselt esimesest taotlusest loani läks umbes pool aastat. Lohutame end sellega, et mõni vaevleb selle bürokraatiaga aastaid enne kui ehitama saab hakata. Ma siiralt usun, et see on kogu selle majaehituse juures kõige ebameeldivam osa ja edasi läheb lihtsamalt.

Puhkusereisi plaani jätsime katki, aga kui me lootus, et nüüd saab lõpuks ehitama hakata, selgi korral vaid unistuseks jäi, tekkis juba kerge viha ja tahtmine käega lüüa kogu paberimajandusele ja suhtuda asjasse nii – “oma krunt ja ise tean, mis teen..” Alanud puhkus aga veidi jahutas me meelt selle koha pealt ja võtsime terve perega natukeseks aja maha.  Miks me peale ehitusloa saabumist ikka ehitada ei saanud ja endiselt ootama jäime, kirjutan järgmisel korral.

Ehitusloa taotluse ettevalmistused

Projekteerimistingimused saabusid 2014. aasta veebruari lõpus – umbes kolm nädalat peale taotluse saatmist. Endiselt elasime me kuskil unistustes, et kevadeks on meil ehitusluba käes ja kõik läheb nii nagu plaanisime.

Projekteerimistingimuste saabumisel ilmnes see, mida me juba teadsime – tuli nõue enamus maja välisilmest ringi teha – näiteks ei sobinud neile fassaadi üleminek olemasolevalt uuele majale (nn tõstetud fassaad) ja ei meeldinud neile ka akende piirdeliistud. Lisaks anti nõue võtta ette keskkonnaameti tingimused ja arvestada nendega, mis muuhulgas tähendas seda, et kui on vaja krundilt maha võtta puid, tuleb kohe teha ka asendusistutuse arvutus. Viimane nõue tähendas ka arboristi tellimist koha peale, kes hindab kogu haljastuse ja arvutab välja asendusistutuse mahu – lihtsalt öeldes – 2 suure männi asemele tuleb meil istutada midagi võrdväärset. Igal juhul iga selline lisatöö, lisapaber ja lisaarvutus võttis aega ja maksis raha.

Takistusteks olime me siiski valmis ja võtsime asja rahulikult – teeme siis ringi kui nii nõutakse. Jälle hakkas intensiivne meilivahetus arhitektiga.  Taaskord sai korduvalt ringi tehtud maja välisilme ja joonistatud uus eskiis. Ühe muudatusena käis meie arhitekt välja idee tõsta uue maja katus olemasolevaga risti, et maja tänavapoolne fassaad sobiks rohkem ümberolevate ehitistega. See oli märkimisväärne muudatus kogu maja välisilmele ja minu silmis tegi selle maja palju loogilisemaks ja avaramaks. See muudatus oli üsna põhjapanev selle koha pealt, et ma tõesti mõistsin kui heaks abimeheks oma kodu planeerimisel on kogemustega arhitekt – mina ei oleks sellise idee peale tulnudki aga tulemus oli meie meelest palju ilusam ja ka praktilisem!  Praktilisem eelkõige seetõttu, et saime teisele korrusele täismõõdus aknad planeerida.

pilt
Majamakett enne kui otsustasime uue majaosa katuse ringi tõsta
pilt
Maja eskiis pärast katuse ringi tõstmist – sai palju ilusam!

Lisaks nõuti ka krundi piirete ehk aia ja muude ehituslisade nagu treppide, varikatuste ja terrassi jooniseid ja seletusi. Kõikide nende lisade tegemine ja plaanimine ja läbirääkimised arhitektiga võtsid omajagu aega ja nii tuligi peale suvi ja ametnike suvepuhkused ja meie endi suvepuhkused ja vahepeal jäi asi täiesti soiku. Augustis olime mõnusalt puhanud ja siht jälle silme ees. Meie arhitekt sinnamaani oli olnud meie oma sugulane, kes andis endast parima ja tegi meie unistuste kodu joonised soovimata suurt midagi vastu saada. Kahjuks puudub temal litsents anda projektile oma allkiri ja seetõttu pidime me otsima oma  projekti jaoks ka teise arhitekti, kes aitaks ehitusloa taotluse lõpule viimisega ehk meile loa “koju kätte tooks”.  Kindlasti saab seda kõike ka ise ajada ja selle võrra maksta vähem, aga kuna me mõlemad teeme täiskohaga tööd ja lisaks on meil kaks last, siis otsustasime, et see paberimajandus ei ole see osa, mida me hirmsasti ise tahaks teha ja oma närvide huvides laseme nüüd sellel palgatud arhitektil teha ära ülejäänud töö.

pilt
Maja eskiis kõikidest külgedest

Augustis 2014 leidsime sobiva arhitekti ja sõlmisime temaga lepingu. Esimesel korral tuli ta meiega kohtuma meie krundil – vaatas üle, pildistas, arutas olemasoleva planeeringu miinuseid ja plusse ja tegi oma parandused, märkused ja soovitused. Saime jälle palju targemaks – näiteks selgus vahe mõistetel “ehitusalune pindala” ja “ehitisalune pind” ja saime tänu sellele teha katuse räästad laiemad, mille mõjul muutus maja ilme kohe jälle ilusamaks. Uus arhitekt avastas mitmed vead geodeetide koostatud dokumentidelt – näiteks oli juurde joonistatud puid, mida krundil tegelikult ei eksisteerinud ja puudusid need, mis tegelikult seal olid. Lisaks oli osa viljapuid märgitud lehtpuudeks – siin kontekstis on vahe väga suur, sest viljapuid võib oma soovi järgi maha võtta ent lehtpuude langetamiseks nõutakse raieluba. Arhitekt nõudis välja uue ülevaatuse ja korrektsed dokumendid. Kohal käis ka arborist, kes vaatas üle, hindas ja esitas meile dokumendid olemasoleva haljastuse väärtusklassidest ja märkis ära, et kaks mändi, mis meie ehitusele ette jäävad, on krundi kõige väärtuslikumad. Asendusistutuse vajadus oli kindel ent nende puude väärtuse tõttu tuleb meil põhimõtteliselt terve hekk istutada, et kuidagi nende puude mahavõtmist kompenseerida. Siiski olime rõõmsad, et töö edeneb ja majaprojekt saab selle läbi veelgi parem ja põhjalikum.

Aega läks aga mitu kuud – alles detsembrikuu lõpus läks meie ehitusloa taotlus esmakordselt linnavalitsusse ja jäime jälle ootele. Sellest, mis sai edasi, kirjutan järgmisel korral.

Kuidas taotleda projekteerimistingimusi

Projekteerimistingimuste taotlus tuleb esitada kohalikule omavalitsusele – meie puhul siis linnaosavalitsusele.  Taotluse mõte on see, et linn või vald määrab ära tingimused ja piirangud, mis on seotud konkreetse krundiga.

Enamasti võetakse aluseks olemasolev detailplaneering või üldplaneering. Detailplaneering on lihtsalt öeldes kruntide joonis antud piirkonnas ja see määrab ära kruntide kasutuse otstarbe ja on aluseks ehitustegevuse alustamisel. Meie krunt asub sellises kohas, kus ei ole eriliselt palju piiranguid – ei ole miljööväärtuslik ala. Siiski paneb piirid paika see, et krundil on palju kõrghaljastust ja krundil olemasoleva majaga tuli ka arvestada. Otsustasime, et meie juurdeehitus tuleb sellest põhja poole. Muudmoodi seda maja laiendust me krundile asetada ei suutnud, ilma et oleks vaja liialt palju puid maha võtta või ilma, et jääks puudu loomulikust päikese valgusest.

Enne projekteerimistingimuste taotluse sisse andmist, olime käinud rääkimas linnaosa valitsuse arhitektiga, et teada saada, mida täpselt taotlusele lisama peab ja kuidas dokumente õigesti täita ja üleüldiselt tundes huvi, kaua selline asi aega võtab ja milleks peaksime valmis olema. Linnaosa arhitekt ei olnud meie maja eskiisist üldse vaimustuses – maha tehti nii aknad kui ka välisfassaadi pisidetailid, sealhulgas ka akna ümber olevad liistud. Nii sai projekteerimistingimuste taotlusele kirja, et kaasa pandud eskiisi ei arvestataks ja anti ülesandeks maja välisilme ära muuta.

Vahepeal tellisime ka maamõõtmistööd geodeesiafirmalt, kes joonestas uue krundiplaani koos kõikide võrkudega (kanalisatsioon, elekter, vesi, gaas, side jne) ja haljastusega (loeti üle kõik puud ja põõsad krundil) ja esitati need plaanid meile nii paberil kui CD-l. Need dokumendid omakorda läksid edasi arhitektile, kes paigutas nüüd juba majaplaani krundi joonisele ehk tegi asendiskeemi.

Taotluse andsime sisse interneti teel – selleks laadisime linna kodulehelt alla blanketi, mille täitsime ära ja lisasime kõik olemasolevad dokumendid. Selleks ajaks olid meil käinud ka juba maamõõtjad ja nii said meie dokumendimappi sellised paberid:

  • Täidetud taotlus
  • Pildid olemasolevast ehitisest
  • Esialgne eskiis ja korruste plaanid
  • Seletuskiri arhitektilt
  • Asendiskeem
  • Võrguvaldajate tehnilised tingimused

Algul tundus kõik nii keeruline ja pooli neist dokumentidest polnud ma oma elus veel kordagi näinud ega teadnud, kes neid koostada võiks või kust neid saada. Tegelikult oli kõik väga lihtne – taotluse täitsime ära, pildid tegime ise, eskiisi ja plaanid saime oma arhitektilt koos seletustega, asendiskeemi saime arhitektilt kui olime andnud talle maamõõtmise dokumendid ning võrguvaldajate tehnilised tingimused hankis geodeesia firma ehk maamõõtjad.

Taotlus saadetud, jäi me ootele. Vastamiseks on ette nähtud 30päeva. Järgmistes postitustes räägin lähemalt ehitusloaga seonduvast bürokraatiast.

Kuidas me oma maja projekti “mööbli järgi” joonistasime

Krundimure lahenenud, hakkasime oma unistuste maja paberile kritseldama ja käisime ka linnaosa arhitekti jutul, et saada nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Muuhulgas saime teada, et meie projekti joonistamine sai alguse “valest otsast”. 

Krundimure lahenenud, sai hakata mõtlema, millist maja me soovime ja kui suurt ning kuidas me selle krundile olemasoleva maja suhtes paigutame. Samal ajal, kui kõige kiirem ehitus käis, et olemasolev maja korda teha, ajasime paralleelselt ka maja laienduseks vajaminevat paberimajandust ja suhtlesime igapäevaselt arhitektiga.

Meie päris esimene samm oli unistuse kodu visandamine – kritseldasime paberile olemasoleva maja ja joonistasime selle juurde uue hoone välispiirde ja ruumid, mida me vajalikuks pidasime. Oi, kui palju pabereid sai määritud! Juba kohe alguses sai selgeks, et kummalgi meist on kohati täiesti erinevad ettekujutused, milline meie uus kodu olema peaks. Mitmeid kordi joonistasin plaane, mis mulle tundusid juba täitsa head ja teostatavad, kui teine pool kohe mitu selle osa maha tegi ja ringi tahtis teha.

Lõpuks leppisime kokku, et teeme kaks versiooni – mina ühe ja tema teise. Mõlemad versioonid paberil, siis hakkasime kokku sobitama neid, et leida kuldne kesktee ja mõlemad rahul oleksid. Need algsed joonised oleks ilmselgelt iga spetsialisti suu muigele võtnud – ei mingeid proportsioone paigas, lihtsalt kritseldused – esialgu ei kasutanud me isegi joonlauda, et mõtteid kiirelt koondada ja paberile panna. Alles siis, kui me olime suutnud ühise keele leida ja maja põrandaplaanid paika panna, tegin korraliku mõõtkavas joonise millimeetripaberil. Sellesama esialgse plaani viisin meie sugulasest arhitekti kätte, et ta neist korralikud joonised teeks ja sealt edasi juba maja välisilmet saaksime mõtlema hakata.

Muidugi oli meil oma arvamus ja ettekujutus ka maja välisilmest juba enne kui krunt “leitud” oli – seda siiski vaid stiili ja materjalide osas, mitte täpse planeeringu osas. Ma olen väga suur Skandinaavia disaini ja arhitektuuri austaja ja seega oli ainuõige ja loomulik, et meie koduks saab puitlaudisega maja, suurte ruutudega akendega ja klassikalise profiiliga teraskatusega. Meie unistuste kodu planeerimine saigi alguse just tubade põrandaplaani kujundamisega, sest minu jaoks oli just ruumikasutus kõige olulisem ja kõik välisilme nüansid olid läbirääkimiseks arhitektiga. Sain üsna pea teada, et õige asjade järjestus nii ei peaks olema, ehk siis linnaarhitekti tsiteerides: “Maja ei ehitata oma voodi suuruse või kapi laiuse järgi.”

Siiski meie jäime endale kindlaks ja tubade asetus on läbi erinevate etappide ja muudatuste tegemise, jäänud endiselt samaks nagu me alguses plaanisime. Kui esialgne ruumide plaan arhitektile saadetud oli, tundus meile, et juba on suur töö tehtud ja võiks nagu peagi ehitama hakata. Jällegi – väga valesti arvasime! Hakkas pihta “ping-pong”-stiilis meilivahetus ja plaane sai ikka korduvalt ja korduvalt ringi tehtud. Nagu öeldakse: 9 korda mõõda ja 1 kord lõika –majaehituses on ikkagi kõige aluseks üks korralik projekt! Mitmeid kordi istusime koos arhitektiga maha ja arutasime tehtud plaani miinuseid – nii ehituslikke kui ka puhtalt “iluvigu”. Tegime tutvust trepivalemiga ja füüsikaliste teguritega nagu seinte kandevõime. Tegime plaani ringi ja siis veelkord ringi ja siis taas veel üks kord ringi. Lõpuks leidsime, et nüüd võiks selle joonisega minna linnaosa arhitekti juurde ja küsida tema arvamust ja taotleda projekteerimistingimused. Esimesest kritseldusest oli möödas juba pea pool aastat!