Kuidas me omale teise kodu ostsime ja 17h merel veetsime

Öeldakse, et unistamine viib edasi. Meil mehega on alati olnud nii, et peab siht silme ees olema ja unistama peab suurelt, sest unistustel on kombeks täituda. Ja muidugi, iseenesest ei juhtu siin ilmas midagi – unistamine ei toimi, kui sa ise ei tegutse. Maja ju end ise ei ehitanud ning ka seekord unistus ise sülle ei kukkunud. (“Dreams don’t work unless you do!”)

Unistus oma purjejahist

Purjelaeva ostmine oli küll pigem mehe unistus, millele mina lihtsalt toetavalt kaasa elasin. Ega meil kummalgi suurt kogemust ega teadmisi merest polnud. Mina olin rohkem kui pool oma elust küll mere ääres elanud ja lapsena mõnel suvel ka jahiga sõitmas käinud, aga sellega asi ka piirdus.

Kunagi (2006a) korraldasin mehele üllatussünnipäeva – tema arvas, et olin laua kinni pannud Pirita jahtklubi restorani. Sõbrad ja pere kogunesid sinna aga siis tuli hoopis kapten, kes viis meid purjejahiga kolmeks tunniks merele. See on üks tore mälestus. Ma ei teagi, mis hetkest mehel see suur merearmastus peale tuli ja kas sellel üllatuspeol sellega miskit pistmist on, aga ühel hetkel hakkas mees tegelema hobidega, mis kõik merega seotud – surfamine, sup-lauaga sõitmine. Järgmisena otsustas ta endale purjetamise selgeks teha – selleks käis ta purjetamise algkursusel ja tegi omale väikelaevakapteni load (2019. a kevad-suvi).

Sellest hakkas pihta juba oma isikliku jahi poole pürgimine, aga ega meil polnud kohe plaani isiklikku jahti osta, vaid veidi selle ostuga oodata – jahiga kaasnevad ka kulud ja praegune seis ei olnud kõige parem. Plaan oli, et järgmisel kevadel otsime endale sobiliku jahi. Selle suve eesmärgiks oli hoopis terrass majale ehitada.

Siis aga jäi mehele silma üks jaht, mis oli äsja Rootsist tulnud. Omanik tuli sellega laulupeole ja plaanis jahi siin maha müüa, sest oli omale juba suurema ostnud. Jaht asus Haapsalus ja kuigi mu mehel oli purjejahile kolm tingimust ja need selle jahi puhul polnud ükski täidetud, siis otsustasime siiski vaatama minna. Mina ei osanud midagi küsida ega vaadata, uurisin vaid pere naispoole käest mõningaid asju ja istusin välistekil, kuni mees kõik oma küsimused ära esitanud oli. Hiljem sain teada, et ka nemad blogivad. Soovijaid jahile oli mitmeid ja lõpuks toimus oksjon, mille me võitsime. Kuigi mina tehnilist seisukorda hinnata ei osanud, siis mu jaoks tekitas usaldust, et pere oli oma 3aastase lapsega selle jahiga Rootsist Eestisse tulnud – ise ju ka ei riskiks sellist reisi ette võtta kui jaht ei oleks korras. Nii siis sai jaht ühe blogiva perekonna käest teise blogiva perekonna kätte üle antud ja meie oma unistuse täidetud.

Meie ujuv suvila

Mehe tingimusteks olid, et ostetaval purjekal peavad olema: kokkurullitav eespuri ehk foka; statsionaarne WC pardal ja diiselmootor. Ostetud jahil polnud ühtki neist… 😀 Aga harjutamiseks ja õppimiseks ning lõbusõitudeks Eesti ligiduses on see ideaalne. Hind oli samuti poole odavam kui me esialgu plaaninud olime, nii et sinna need “mugavused” läksid. Samas, me ei ole väga nõudlikud ka.. Kui ma ütlen, et me ostsime omale “teise kodu”, siis tegelikult on sellel rohkem mugavusi kui mõnes päris suvilas – pardal on elekter (aku pealt), piiritusega toimiv pliit, valamu, kaasaskantav wc (nn Portta Potti), magamisruumi viiele inimesele ja söögilaud ning muidugi ohtralt kappe ja säilituspindu. Nagu väike teisaldatav minimaja.

Keda nüüd purjeka tehniline pool ei huvita, see võib kohe järgmise alapealkirjani kerida. Natuke tutvustan meie purjekat lähemalt:

Nimetus: Fingal 27

  • Pikkus: 8,3m
  • Laius: 2,4m
  • Mass: 3000kg
  • Kiilu mass: 1250kg
  • Süvis: 1,32m
  • Jahitüübi konstrueerija: Knud H Reimers
  • Aastaarv – pole täpselt teada aga 1964-1970. aastatel toodeti neid ja vaid 200 tükki
  • Varustuses on mitmeid purjeid, aga väga vähe tehnikat (nt puudub kajalood, mis näitab sügavust ja autopiloot, mis tähendab seda, et palju tuleb ise teha ja keegi peab koguaeg roolis olema – vahepeal kajutisse kohvi jooma minna ei saa 😀 )
  • Suzuki 8hj päramootor (bensiinimootor)

Alustuseks võib öelda, et see on üks korralik ja vastupidav purjekas, millega merd ja purjeid tundma õppida on ideaalne. Aga me oleme enam kui veendunud, et see ei jää meil viimaseks. Unistustes on selline, millega saaks ka üle ookeani purjetada ja millel tehnikat ning mugavusi rohkem oleks. Millal see teoks saab – veel ei tea, aga kindel tulevikuplaan on see küll.

Selle jahiga plaanime veidi katsetada jahi remontimist, uuendamist ja taastada sellel puitosad, mis veidi kulunud, ning värvida kere nii väljast kui seest. Lisaks laseme teha uued madratsid ja kardinad. Kui endal avaneb võimalus suurem osta, siis otsiks jahile uue sobiva omaniku. Plaan on õppida jahti läbi ja lõhki tundma ja õppida seda ka ise parandama.

Milline jaht seest ja väljast välja näeb?

Me jahil veel nime ei ole, aga kutsume teda hellitavalt Muuseumiks.

Kuulutuse foto
Esimene minu tehtud foto Haapsalus Westmeri sadamas (esimene on meie Fingal)
Esimene pilt seest
Kajuti lagi on natuke tahmane
Magamiskoht vööris ehk laeva ninas

Ettevalmistused Tallinna toomiseks

Kui ostu-müügitehing tehtud oli ja paberitele konksud alla visatud, saime laevukese kohe oma valdusesse. Algas korralikum läbivaatus – kraamisime lahti kõik kapid ja nurgad – sorteerisime, mida pidasime vajalikuks ja mida mitte. Uurisime Haapsalu Westmeri sadamast, kas saaksime selle oma kodusadamaks jättagi, aga kaikohti polnud ja külaliskoht (25eurot/ööpäev) oleks pikemaks ajaks jättes kalliks läinud. Ideaalis oleks muidugi tahtnud Tallinna tuua, aga polnud veel vastuseid saanud sadamatest, et kuhu koha saaks ning mitu päeva oli tuult väiksema tormi jagu, seega poleks ka ilma tõttu kohe saanud ära tuua. Meie kallis Muuseum pidi veel nädalakese külaliskoha peal seisma kuni tuul veidi vaibub.

Seda aega kasutasime aga kasulikult ära. Nädala jooksul sõitsime autoga Haapsallu viiel korral. Esimese tööna kraapisime kõik madratsid välja viisime koju, et saaks katted ära pesta. Tõenäoliselt on need madratsid originaalid – st et need olid üsna kulunud ja lõhnasid nagu vana kopitanud maja. Pesus seda haisu välja ei saanud. Padjad muutusid pesus ja kuivatis kivikõvaks ja lendasid prügikasti. Kahju oli, aga leidsin, et Pro Marina poest saaks identsed padjad uuesti osta.

Mina käisin igal korral lapi ja apelsini õli sisaldava ökopuhastusainega kõikvõimalikud pinnad üle, et kajutis ja kambüüsis (laeva köögis) lõhnasid vähendada. Püüdsin pesta ka välisteki määrdunud valget osa ja kajuti lagesid, aga see eriti ei õnnestunud. Igasugused soovitused selle puhastamiseks on teretulnud. Tõenäoliselt kasutan hoopis sügisel võimalust ja käin kõik pinnad värviga üle. Ka nende materjalide osas pean enne kõva uurimistööd tegema, et mis üldse sobib sinna ja mis mitte.

Veel üks asi, mida mees esimeste tööde seas tegi, oli USB aukude lisamine paneeli, et saaks telefone sõidu ajal laadida. Nimelt kasutame me telefoniäppi navigeerimiseks – Navionics äpp on imelihtne kasutada ja kogu Soome laht ja Läänemeri ja selle sügavused ning sadamad jms on peal. Väga mugav. Paberkandjal kaardid olid ka kaasas, aga kordagi vaja ei läinud. Igaks juhuks laadisime äpi mõlema telefonidesse, aga kasutasime vaid üht.

Pisiparandused ja korrastamised enne lahkumist Haapsalust
Juba on saepuru ka meie teises kodus – USB laadijaaukude lisamine
Välistekk peale seda kui ma olin selle lapiga üle käinud – väga palju paremaks ei läinud

Lisaks ühendas mees lahti roolipinni – see oli esimene asi, mis sai uue ilusa kuue – lihvi ja mitu lakikihti.

Kulunud roolipinn

Lisaks jooksime mööda spetsiaalseid poode, et hankida paar lisavarustuse vidinat, mida mees vajalikuks pidas, sh asjad, mis on kohustuslik turvavarustus – ostsime korralikud iseavanevad päästevestid, udupasuna, hädaaabi kutsumiseks mõeldud signaalraketid ning veekindla koti neile ja veel pudipadi alates päiksekreemist kuni väikse laevaapteegini.

Westmeri sadamas juhtus üks naljakas seik ka. Purjetajate seltskond tundub selline vaba ja lõbus rahvas olevat, kes kõik merel üksteisele lehvitavad ja sadamates teretavad. Ükspäev oli meie kõrval kai küljes üks soomlaste jaht ja selle elanikud tulid ja ütlesid “Hei” mulle. Ma siis naeratasin ja ütlesin “Hei” vastu ja askeldasin paadi pesemisega edasi. Natukese aja pärast tuli mees uuesti oma laevatekile ja hakkas minuga rootsi keeles rääkima, siis alles tabasin ära, et ta ütles mulle rootsi keeles tere (“Hej”) hoopis – meil oli endiselt ahtris ju Rootsi lipp 😀 Jäime mõneks ajaks jutustama (inglise keeles) – nad nimelt reisisid koos koeraga ja ma uurisin, kuidas koer meresõidu ajal vastu peab, sest ma tahaks ka oma koerad merel käima harjutada. Lisaks puudus meil sel hetkel roolipinn – ehmunud näoga küsis ta, kas meil juhtus miskit viidates puuduvale roolile. Teatasin siis, et ei, me võtsime lahti selle, et lihvida ja uus lakikiht peale tõmmata – kõik on korras, teeme lihtsalt ettevalmistusi, et laevuke kodusadamasse Tallinnasse toimetada. Rootsi lipu võtsime igatahes küljest ära. Eesti lippu pole veel asemele pannud, sest Eesti vetes sõites pole see kohustuslik.

Jahi ostsime esmaspäeval, 1. juulil ja plaan oli nädalavahetusel hakata sellega Tallinna poole liikuma, kus Pirita TOPi sadamas oli meie jaoks koht ootel. 7. juuliks – pühapäevaks lubas ilusat ilma, vaid kella 15 paiku lubas veidi vihma. Arvestasime välja, et sõit kestab umbes 18-20h ja selleks, et päris kottpimedas sõitma ei peaks, otsustasime laupäeval Haapsallu sõita, öö jahil veeta ja pühapäeval päiksetõusuga koos liikuma hakata. Lapsi kaasa ei lubanud tulla – igaks juhuks – isegi ju alles õpime.

Laupäevaks oli jahile värskenduskuuri saanud roolipinn paigaldatud, madratsikatted pestud ja paika pandud ning voodi üles tehtud (st magamiskotid ja padjad paigas). Nõud, toit ja vesi varutud. Akud laetud. Mageveepaak täidetud. Turvavarustus omal kohal.

Nõud ja kahvlid-noad pardale (plastik ja roostevaba metall)

Laupäeva õhtul nautisime päikeseloojangut ja snäkke jahi pardal. Hiljem jalutasime veel poole ööni Haapsalus – imeilus linnake. Olen alati selle linna vastu tõmmet tundnud ja väiksena isegi mõtlesin, et kunagi ma kolin sinna. Siiani pole seda juhtunud, aga eks me näe, mis tulevik toob.

Idüll Westmeri sadamas

Esimene öö ja uni sadamakai ääres oli imeline. Lained loksuvad vastu paadi kere, paadil kerge loks ja peale pikka päeva tuli uni kiirelt ja magasime nagu notid – mina magasin isegi paremini kui tavaliselt kodus. Magasime lausa nii hästi, et magasime sisse. Esialgse kella neljase äratuse asemel ärkasime kell seitse. Koheselt sai kiirelt tegutsema hakatud ja otsad lahti lastud.

Sadamast välja sõites oli meeletu udu

Jahisõit Haapsalust Tallinnasse

Sadamapiirkonnast sõitsime välja mootori abil. Udu oli meeletu – nähtavus väga kehv. Otsisin igaks juhuks udupasuna välja ja kuni toodrite (meremärkide) nähtavus veel olemas oli, siis ei kasutanud seda ja meie õnneks, oli merel tuul ja ei mingit udu. Jess, üks mure vähem.

Väiksem laps tegi meile reisiks pakid kaasa 🙂

Ma pean ütlema, et minu jaoks oli kogu see sõit proovikivi meie omavahelise suhte osas. Selles mõttes, et mina – kui täielik merevõhik – tundsin, et ma pean lihtsalt oma meest siin laeval 100% usaldama. Minu jaoks oli näiteks alguses Osmussaare juures korralik lainetus tohutu hirmutekitaja. Paar korda oli mul ikka täiesti süda kurku peksmas, kui lainetus viskas jahti üles alla ja laeva kreen oli selline, et 10cm kaugusel ühest pardapoolest oli juba merevesi. Algaja asi.

Nüüdseks oleme läbi käinud juba kolm Tallinna ligiduses olevat saart ja oleme kordades hullemat lainetust talunud ja ma olen maha rahunenud. Enesekindlust ei andnud muidugi ka see kui mees vahepeal roolipinni minu kätte surus ja poolnaljaga ütles, et ära siis paati külili keera. Huh. Ise läks ta vetsu, nii et väga kiirelt ta ilmselt kajutist välja ei oleks saanud tulla kui midagi valesti oleks olnud. Tagantjärgi tean, et ma pabistasin täielikult ilmaasjata. Meie Muuseumil on üsna pikk ja raske kiil, mis sellise (tegelikult ju pisikese) lainetuse korral hoiab aluse siiski stabiilsena. Proffidele meresõitjatele pakub mu kirjeldus siin kindlasti palju nalja, aga tahtsin juba algusest peale kõik ausalt ja nii kirja panna, nagu see oli. Ka hirmud ja rõõmud – hiljem hea endalgi lugeda. Edasi saab asi vaid paremaks minna, sest merel mulle meeldib tohutult ja pärin mehelt miljon miksi minutis nagu kolmeaastane laps, sest mind lihtsalt huvitab. Ja siiani pole ta vastustega jänni jäänud, seega võin temaga (merele) luurele minna küll.

Reisilogi:

7.00 hakkasime Haapsalust Westmeri sadamast liikuma – udu ja tuulevaikus. Mootori abil saime lahesopist välja, esialgu ka merel erilist tuult pole

8.00 Tuul tõuseb. Tõmbasime purjed üles (nii groodi kui foka).

Kellaaeg märkimata. Möödusime Dirhamist. Osmussaare ja Nõva vahel saime korralikke laineid.

Umbkaudne teekond kaardil

13.00 saime purjedega korraliku hoo sisse, kohati isegi üle 5sõlme. Hakkame Nõva juurde jõudma. Kuna tuul on koguaeg vastu, siis paudime – st otse sõita ei saa, teeme siksakke. Mina sikutan foka soote ja mees tegeleb roolipinniga.

Minu kallis kapten

18.45 Lohusalu paistab. Vahepeal oli kiirus ka 6.6sõlme. Purjedega sõites, kui on korralik kiirus ka, siis on jaht enamasti kreenis. Mul ikka andis harjuda sellega, et vahepeal ikka nii viltu olime.

Peale Lohusalut oli näha Türisalu pankrannik – merelt vaadates päris ilus vaatepilt. Sama ka Pakri saarte ja Paldiskiga – pole neid kunagi merepoolt niimoodi näinud. Ilus!

Suur-Pakri

Mida me siis tegime peale purjeka juhtimise terve tee? 17h jooksul mehega koos väikse jahi peal kahekesi on nagu kvaliteetaeg – polegi vist ammu nii palju lihtsalt rääkinud. Vahepeal kuulasime raadiot ka. Aeg läks lennates. Kui olime 6h merel olnud, siis ütlesin, et tundub nagu oleks alles tund aega sõitnud.

Sildumine sadamas

24.00 sildusime Pirita TOPi jahisadamas. Väsimus oli juba ammu peal. Ei suutnud maale saamist ära oodata. Purjetada on tore, aga kindlat pinda jalge all tunda, on eriti mõnus kui oled 17h loksunud. Mees pabistas sildumise pärast ja õpetas mind otsadega tegelema kuni tema mootoriga tegeleb ja manööverdab. Minu ülesanne oli siis laeva vööris ja külgedel jälgida, et me teisi jahte või kaid ei rammiks, vajadusel meid eemale lükata ning kaile hüpata ja otsad kinnitada. Hakkama saime ja ära tegime! Emotsioon oli ikka nii laes!

purjetamine
Saime jala kuivale maale eale 17h merereisi Haapsalust Tallinasse – meie esimene kahekesi purjetamine

Kuigi kaile astudes oli selline suure saavutuse tunne, siis kummaline tundus, et me mõlemad kergelt tuikusime ja silme ees “ujus”. Me kumbki pole merehaiged, isegi suure lainega ei teki iiveldust, aga see silmade ees virvendav maapind oli kergelt häiriv. Hirm oli, et kui õhtul voodis silmad kinni panen, on tunne nagu karusellil. Koju jõudes käisin pesemas ja kukkusin voodisse magama, hommikuks oli virvendus kadunud ja enesetunne hea.

Eelmisel õhtul olime arutanud., et nüüd ei taha vist mitu päeva merele minna. Aga juba järgmisel hommikul pakkisime asjad ja sõitsime Aegnale. Nii kaua me siis kodus püsisimegi. Meri on pugenud me südamesse.

Edaspidi plaanin teha ülevaateid meie jahireisidest ja ka jahi sisemuse uuendamise kohta – hetkel on valmimas Aegna, Naissaare ja Prangli reiside postitused. Kaugemale sel hooajal ilmselt ei jõua, sest mõlemal on kohekohe puhkus läbi. Anna kommentaarides teada, kas postitus oli sinu jaoks põnev ja mida veel kuulda tahaksid.

Meie tegemisi saab jälgida ka Minu Kodu facebooki lehel ja Instagramis.

5 thoughts on “Kuidas me omale teise kodu ostsime ja 17h merel veetsime”

  1. Postitus oli väga huvitav, lausa neelatav, andunud tugitoolipurjetajale puhas kuld, muidugi võib absoluutselt kõigest merega seonduvast kirjutada, navigeerimiskogemustest, erinevatest sadamates, erinevatest ilmastikuoludest, jahi parandamisest ja tuunimisest. Seltskondlikust läbikäimisest.

  2. Väga meeldis postitus ning meri on meie pere hinges ka! Väikelaeva kapteniload plaanime mehega ise ka ära teha! 🙂

Jäta kommentaar: