Olime väga lootusrikkad, et juba uuel kevadel hakkame me maja ehitama – kaua see ehitusluba ikka aega võtab? Naersime, lugedes internetist ulmelugusid, kus krundi ostust ehituseni läks kaks kuni kolm aastat aega tänu ehitusloa taotluse bürokraatiale. Üsna kiirelt saime selgeks, et paberimajandus, mis kaasneb ehituse alustamisega selles piirkonnas on äärmiselt aeglane, lausa frustreeriv.
Minu ettekujutus Eestist kui e-riigist, kus igas metsas levib internet ja enamus asju saab e-maili teel aetud, vajus järjest enam mutta. Kui tegu on Tallinna linnavalitsuse ametnikega, siis e-riigist me küll rääkida ei saa. Alati leitakse põhjuseid, miks jooksutada – absoluutselt iga tagasi saadetud dokumendi peal on märge “võib lisanduda veel ettekirjutusi”, mis tähendas seda, et isegi kui parandad ja lisad kõik, mis juurde nõuti, võivad nad vabalt küsida veel ja veel lisapabereid, arvutusi ja seletusi. Iga kord tundus, et tutvuti vaid ühe või kahe lehega, leiti üks viga, pandi mapp kinni ja saadeti kohe tagasi parandamisele ja nii mitu korda – täpsemalt neli korda. Iga tagasisaatmine tähendas omakorda maksimaalselt kuu aega ootamist, sest vastamise tähtaeg on neil seaduse järgi 30 päeva.
Jaanuaris 2015 saime me esimese vastuse oma taotlusele. Nagu arvata oligi, siis läbi see ei läinud. Arhitekti väitel ei tea ta ühtegi juhust, kus oleks esimese korraga nõusolek saadud.
Esimene taotlus tuli tagasi jaanuaris, 2015:
- Puudu oli mingi dokument, mis arhitekti sõnul oli mapi vahel, ent ju siis jäi linnaametnikul kahe silma vahele.
- Täpsustada tuli krundi piirete ehk aia ja väravate kuju, värv, suurus ja asend – mis on äärmiselt naljakas nõue, sest meil on piirdeaed olemas ja lähema kahe-kolme aasta jooksul me seda välja vahetada ei plaani ja teatavasti sellised load aeguvad.
- Viimane märge oli, et linnavalitsus võib veelgi nõudmisi esitada – aga see pidigi täiesti tavaline olema, et selle asemel, et kohe kõik nõuded kirja panna ja lasta ära parandada lastakse sul oma pabereid täis mapiga mitu korda edasi-tagasi joosta ja muudkui parandusi teha. Ma siiani ei mõista sellise topelttöö tegemise vajalikkust ja edasi-tagasi jooksutamist. Miks ei saanud kõiki ettekirjutusi ühe korraga ära teha, me oleks siis omakorda kõik ühe korraga korda ajanud ja oleks luba tulnud poole kiiremini?
Teine taotlus tuli tagasi märtsis, 2015:
Linnavalitsuse nõuded täidetud, uued dokumendid lisatud ja olemasolevaid parandatud, sai uuesti taotlus saadetud. Selleks ajaks oli käes juba veebruarikuu. Märtsi viimasel nädalal tuli ka vastus ja meie suureks üllatuseks, oli sel korral nõudmisi veelgi rohkem:
- Erinevad kooskõlastused ja tingmärkide muutmine plaanidel – nt nõuti, et uue elektrikilbi tähistamine plaanil peab erinema olemasoleva kilbi tingmärgist jne. Lisaks meie nüüd juba “lemmikuks” saanud märge: “Märkusi võib lisanduda”.
- Kõige suuremaks üllatuseks oli nõue lisada projektimappi veel 4 lisaprojekti – elektriprojektid nii sise- kui välipaigaldistele ja seda mõlemas etapis – nii projekteerimise kui ehituse etappides. Lihtsamalt öeldes nõuti, et esitaksime paberid, kus kogu elektrisüsteem kõige pisemate detailidega peal – ka kõige väiksem seinakontakt ära joonistatud. Esimene hinnapakkumine sellisele tööle sai võetud ühelt inseneribüroolt ja selle hind oli ca 2200euri. See oli meie jaoks uus ja meie meelest arutu nõue – ma tahaks enne reaalselt oma majas seista kui hakkan otsustama, kus asub mõni valgusti või lüliti, veel enam seinakontakt. Õnneks oli meil arhitekt selline aktivist ja käis linnavalitsuses rääkimas ja see nõue tõmmati maha, mis aga ei tähenda, et me seda tegema ei peaks. Lihtsalt, nüüd saamegi seda teha siis kui reaalselt seda vaja läheb, mitte enne vundamendi olemasolu. Me jõudsime ka juba uurida erinevaid firmasid, kes selliseid elektriprojekte koostavad ja üllatusime väga kui nägime, et sisuliselt täpselt sama töö võib FIE ära teha 400 euroga, mis inseneribüroo 2200 euroga. Vahe tuleb sellest, et inseneribüroo teeb projekti 3D joonistena ja ilmselt tegeleb seal ühe ja sama projektiga mitu inimest… FIE paneb paberile vaid olulise, ilma igasuguste „põnevate“ lisadeta. Ma ei vaidle vastu, et ka töökvaliteet võib erineda. Seetõttu soovitan sellised tööd tellida vaid kogemustega asjatundjatelt aga teha siiski ka hinnauuringuid ja leida endale kuldne kesktee.
- Lisaks ei sobinud neile ka piirdeaia ehitusloa taotlus – paluti “mitte näidata mahtusid”. Marru ajas, et ma pean tegelema selle piirdeaiaga, kui veel majagi valmis pole… Aga kui peab, siis peab.
Kolmas ja ka neljas kord tuli tagasi:
Maikuu jõudis kätte. Hellitasime lootust, et ehk seekord läheb läbi ja tuleb meie kauaoodatud luba. Ma olin väsinud vastamast küsimusele “miks te juba ei ehita?”. Ilmad olid ilusad ja kuivad, maapind ammu sulanud. Suuremat rõõmu kui kevadine päike ja linnulaul, oleks meile pakkunud see kui oleks saanud kopa maasse lüüa ja oma kodu ehitust alustada.
Aga ei, nii see ei pidanud ilmselt minema. Neljanda mai hommikul tuli e-mail, kus teatati, et meie projekt on märkustega tagasi saadetud. Arhitekt oli vahepeal puhkuse võtnud ja ootasime paar päeva kuni ta puhkuselt välja tuli ja paberimapile uuesti järgi läks – eriti “ootasin” seekordseid lisatud tingimusi ehk põhjuseid, miks me taotlus jälle tagasi tuli.
Sõbrad viskasid juba nalja, et seekord jäi viiesajaeurone mapi vahelt puudu. See variant oli meie jaoks aga 100% välistatud. Olles natuke uurinud, kuidas teistel ehitusloaga on läinud, tundus, et on täiesti tavaline praktika, et nõudmisi nii-öelda tilgutatakse jupikaupa ja kuna linnavalitsus ei ole veel kaasaega jõudnud oma bürokraatiaga, siis käibki reaalselt paberipakkidega edasi-tagasi jooksmine. Oleme küll tunnustatud e-riik, aga kui asi puudutab ehitusega seonduvad paberimajandust, siis seal ei saa interneti teel midagi aetud. Üritasin ehitusregistrist leida meie ehitusluba puudutavat infot, aga mul puudusid selleks õigused. Volitus oli ilmselt vaid arhitektil, kes asja ajas ja temalt saime meili teel info, mis põhjustel tagasi saadeti.
Enne kolmandat tagasisaatmist oli ka arhitekt lootusrikas, et nüüd peaks kõik korras olema ja luba tulema. Kolmas kord tuli tagasi põhimõtteliselt trükivea tõttu – üks sõna oli puudu või valesti. Ma täpselt ei saanudki teada. Samal päeval sai see parandatud ja uuesti sisse antud ja siis ootasime veel täpselt kolm nädalat ja taotlus tuli jälle tagasi, sest mingid andmed olid ikkagi puudu või vigaselt esitatud. Ka neljandal korral oli tegemist mingi “pisiveaga” ja arhitekt parandas paari päeva jooksul veel seal paberites midagi – ma enam isegi ei mäleta, mis sel korral viga oli. Igatahes sai paari päevaga uus taotlus sisse antud.
Kogu asi hakkas juba tragikoomilist ilmet võtma. Suvi lähenes ja teadsime, et peagi tulevad puhkuste ajad peale ja asi venib tõenäoliselt veelgi. Meie lootus kohe kevadel kopp maasse lüüa, oli täielikult kadunud. Juuni oli kätte jõudnud ja ilmad olid nii suvised, et arutasime hoopis puhkuseplaane ja otsisime internetist ideid, millist mängumaja lastele ehitada, et vähekegi mingit tegevust leida, mis mõtteid eemale hoiaks ja ootamine nii pikk ei tunduks.
Kui me olime oma puhkuseplaanid juba enamvähem paika pannud ja olime otsustanud lastega Vahemere äärde puhkama sõita nädalaks või kaheks, mõttes juba nägime end nädalakese „palmi all“ rannaliival peesitamas ja ma olin ühe sammu kaugusel, et meie hotellibroneering kinnitada, tuli ehitusluba. Tundub, et oleks pidanud juba varem mõttes „käega lööma“ ja puhkust planeerima hakkama.
Siiski peaksime vist õnnelikud olema, et meil reaalselt esimesest taotlusest loani läks umbes pool aastat. Lohutame end sellega, et mõni vaevleb selle bürokraatiaga aastaid enne kui ehitama saab hakata. Ma siiralt usun, et see on kogu selle majaehituse juures kõige ebameeldivam osa ja edasi läheb lihtsamalt.
Puhkusereisi plaani jätsime katki, aga kui me lootus, et nüüd saab lõpuks ehitama hakata, selgi korral vaid unistuseks jäi, tekkis juba kerge viha ja tahtmine käega lüüa kogu paberimajandusele ja suhtuda asjasse nii – “oma krunt ja ise tean, mis teen..” Alanud puhkus aga veidi jahutas me meelt selle koha pealt ja võtsime terve perega natukeseks aja maha. Miks me peale ehitusloa saabumist ikka ehitada ei saanud ja endiselt ootama jäime, kirjutan järgmisel korral.