Purjekaga Naissaarele

Kui meie esimene saarereis Aegnale oli tehtud, otsustasime järgmise reisi purjekaga ette võtta Naissaarele. Erinevalt Aegnast, kus kai on väike ja sildumine tasuta, on Naissaar täiesti turistidele suunatud – seal on üsna suur jahisadam ja ööpäeva hinnaks on 20€. Seekord otsustasime ka ööseks jääda. Mida saarel nägime ja tegime, sellest seekord kirjutangi.

Naissaarele läksime me mehega kahekesi. Plaanisime jääda ööseks ja nautida jalutuskäike saarel lausa kahel päeval. Naissaar on oluliselt suurem kui Aegna – 18km2 ja asub Tallinnast 8,5km kaugusel. Saare pikkus põhjast lõunasse on 9km – seega kogu saare läbikäimiseks ühest päevast ei piisagi.

Naissaare sadam

Naissaare sadamas oli kaikohti mitmeid ja väga mugav küljega sildumine – erinevalt Aegnast, kust me pidime kaile suhteliselt ronima, siis Naissaarel sai lihtsalt jahi tekilt maha astuda. Parasjagu käisid seal mingid remonditööd ja osa suurest kaist oli lihtsalt üks killustikuhunnik, aga sildumiskohad olid mõnusad – puidust ujuvkaid on mulle jahiga sildudes alati rohkem meeldinud kui betoonist kaid. Kuna sildumisel olen mina see, kes esimesena maha hüppab ja otsad kinnitab, siis on mul juba omad lemmikud kohad kujunenud.

Naissaare sadamas on ööpäevaringselt sadamavaht (väga tore naine), kes meile samuti Naissaart tutvustava brožüüri andis ja meilt ööpäeva eest kai ääres 20euri kasseeris. Tema kontoris on suurelt kirjas ka need, kes maksmata lahkunud, seega ärge teie nii tehke 🙂

Sadamahoone kõrval on pisike kohvik, kust paistis, et saab osta jäätist ja jooke. Natuke eemale ja veidi mäe otsa jalutades leiad eest aga täiesti arvestatava restorani! Me olime otsustanud väikesaarte ärisid toetada ja kohalikes söögikohtades alati söömas käia. Kuna jõudsime õhtul, siis sõimegi seal õhtusööki enne kui läksime saart uudistama.

Esimesel õhtul me palju avastada ei jõudnudki – jalutasime läbi saare lõunapoolse rannaosa ja metsatuka.

Naissaare vaatamisväärsused

Naissaare kireva ajaloo käigus on see okupeeritud olnud nii briti, prantsuse kui ka vene sõjaväe poolt. Näiteks Krimmi sõja ajal tassiti sealt liiva meritsi Soome ja kannatada sai ka sealne mets – suur osa puid võeti maha või lihtsalt põles maha. Maetud on sinna nii prantuse kui briti sõdureid (kumbki erinevatesse saarte osadesse).

Enamus inimesi, kes Naissaarest üldse midagi teavad, küsivad kohe, et kas rongiga ka sõitsite. Rong seal tõepoolest on, mitte tavaline reisirong vaid veidi vanaaegne kitsaste rööbaste peal sõitev lahtiste vagunitega rong. See veab saart külastama tulnud “turiste” mööda saart ringi, aga vaid saare lõuna- ja keskosas. Meie olime selle osa juba esimesel õhtul läbi tatsanud, seega ei hakanud eraldi 10€/in maksma, et veelkord sama tee rongiga läbi sõita.

Naissaare rong, raudtee ja rannakaitseehitised

Naissaar ongi tuntud oma raudtee poolest. Muide, ka Aegnal oli kunagi raudtee olnud, aga sellest pole enam midagi alles, sest viimati sõitis seal rong 1944. aastal.

Naissaar nagu ka paljud teised rannikualad (nt Paldiski, Keila-Joa jt) ja saared olid nõukogude ajal rannakaitse alad – st vene sõjavägi vedas sinna oma sõjaväe sisse, pani ohtralt jubedaid betoonpeldikuid püsti ja lõhkus ning lagastas pea kõik, mis seal veel ilus ja väärtuslik oli. Enamasti olid need kohad just oma looduse poolest imeilusad, kuhu sõjaväeosad püstitati ja kõik ilus ära rikuti. Imekombel on aga nii mõnigi ilus ehitis säilinud – näiteks Naissaare kirik, millest kirjutan hiljem pikemalt. Naissaare on aga läbi mitmete ajajärkude olnud sõjaväeline piirkond ja seal on ohtralt alles sõjaväe ehitisi erinevatest sajanditest.

Naissaarel, erinevalt Aegnast, on seda nõukogude “ajalugu” (loe: rämpsu) ikka ohtralt näha – mitmel pool on endiselt lagunenud kaitseehitisi, okastraati, metallist sodi (nt trosse) jms, mis sellise ilusa loodusega saarel tohutult silma torkab. Kuna Naissaarel käib meeletult rahvast, siis leiab sealt ka muud prügi oluliselt rohkem. Rahvast oli muidugi iga nurga peal ka kesköösel kuigi ametlikult on püsielanikke vaid kaks, suvel 10 ringis.

Saare ajalugu

Ma olen natuke ka ajaloohuviline ja loen hästi palju ajaloolisi romaane (lemmikžanr), seega kannatage nüüd ära ka väike lühikirjeldus saare ajaloost – üritasin kirjutada vaid sellest, mis tõesti põnev on.

1705. aastal oli saarel veel Rootsi rannakaitsepatarei (Lõunakülas) ja peamiselt rootsikeelne elanikkond sundevakueeriti (seda juhtus muide saartel tihti, vahest ka mitu korda ja paljud ei tulnudki enam kunagi tagasi). Viis aastat hiljem 1710.a (Põhjasõja käigus) üritas Peeter I raiuda “teed Euroopasse” ja vallutas Tallinna (sel ajal Reval) ja hõivas siis ka Naissaare, sest see kulus tol ajal Tallinna alla. Peeter I otsustaski alustada merekindluste ehitamisega ja otsustas näiteks ehitada Tallinna kaitsmiseks tähtkantsid – tähekujulised muldkantsid, kus peal hoiti kahureid. Tähtkants Naissaare lõunaosas on endiselt alles – kahjuks küll võssa kasvanud, aga tasub vaatama minna küll.

1912. andis Venemaa keiser käsu hakata ehitama rannakaitsesuurtükke (peamiselt küll Peterburi kaitsmiseks), aga rannakaitsesüsteem hõlmaski suurt osa Soome lahest. Just siis hakatigi ehitama saarele raudteed. Ehituse käigus sai saar mitmeid kahuripatareisid, punkri, kesklao, raudtee aga ka kasiino. Ohvitseride kasiino on omaette vaatamisväärsus – hetkel on see kehvas seisus ja samuti võssa kasvanud, aga hoone on muinsuskaitse all. Me sinna ei jõudnudki, sest see asub saare põhjaosas. Kasiinos korraldati omal ajal üritusi ja pidusid nii ohvitseridele kui allesjäänud saareelanikele. Lõunakülas elavaid saare elanikke toodi saare põhjaosas asuvasse ohvitseride kasiinosse rongiga.

Kevadel 1918. a saabusid sakslased Eestisse ja vene sõjavägi pidi saarelt kiiresti lahkuma. Lahkudes lõhuti kõik, mida lõhkuda andis ja järgi jäid jõhkralt lammutatud suurtükipatareide varemed. Vahetult enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist Põhjasõja ajal täiendati ja parandati olemasolevaid rannakaitsepatareisid ja nii võib saarelt leida ka “esimese eesti aegseid” patareisid ja laskemoonaladusid (saare lõunaosas Patarei nr 5).

1940. kaotas Eesti oma iseseisvuse kui Nõukogude Liit anastas Eestimaa. Seejärel läksid ka Naissaare merekindlused meie idanaabrite sõjajõududele nö rendile. Nõukogude Liidu ajal ehitati Naissaare lõunapoolsesse keskkossa salajane meremiiniladu, mürskude tehas koos abihoonetega lõhkekehade säilitamiseks ja hooldamiseks – kokku üle 60 rajatise, mille jäänuseid saabki veel tänapäevalgi seal näha. Miiniladu piiras kahekordne okastraattara, mis on endiselt alles. Meremiine ja meeskonda transporditi jällegi raudteed mööda. Meremiine näeb samuti Naissaarel siiani väga mitmes kohas. Ja just seda piirkonda saab praegugi külastada Naissaare rongiga.

Aitab ajalootunnist. Nagu ma ütlesin, otsustasime meie saart avastada jalgsi kahel päeval ja saare põhjaosa jäi meil täiesti nägemata (põhjus jälle tagasiminemiseks!).

Esimesel päeval (hilisõhtul) jalutasime me mööda randa kuni saare lõunatipuni, sealt tähtkantsini ja siis tagasi Naissaare kirikust mööda Rannarahva muuseumini ja sealt tagasi sadamasse, et seal öö veeta.

Naissaare kiriku juures oli meil tore vahejuhtum. Seal sattusime kokku mingi seltskonnaga, kes ka kirikut uudistasid. Ükshetk tuli minu kõrvale üks äärmiselt energiline mees, kes küsis, et kas meie otsime ka punne? 😀 Peale mõningast segadust näitas mees oma telefonist geopeituse aardekohta kiriku kõrval ja saime meiegi teada, mida ta “punnide” all silmas pidas 🙂 Aga jah, me armastame küll geopeitust ja otsisime aaret ka Aegnalt kivikülvist aga ei leidnudki. Nüüd peaaegu pimedas ei hakanud Naissaarel me enam üritamagi neid leida.

Naissaare kirik ehk Püha Maarja kabel sai nurgakivi 1853. aastal ja imekombel on see säilinud läbi erinevate okupatsioonide kuigi esimese maailmasõja käigus põletati see suures osas maha. Esimese eesti vabariigi ajal ehitati see taas üles ja imekombel jäi see püsti ka nõukogude liidu ajal. Mis selle kiriku eriliseks teeb on see, et tegemist on puukabeliga – palkhoonega. Mul kahjuks on ainult väga kehvad pimedas tehtud fotod, sest jalutasime seal enamvähem keskööl, aga ehk saab aimu.

Tagasitulles jalutasime mööda ka rannarahva muuseumist, seega ka see jäi meil nägemata, sest oli juba öö. Muuseumi ligidal pidi asuma veel üks söögikoht või baar, aga seda me samuti ei külastanud. Tee muuseumist sadamasse tagasi oli ääristatud erinevate ehitistega – paistsid suvilate moodi ehitised.

Öö veetsime jahis – nagu ikka on selles kergelt õõtsuvas ja loomuliku tuulutusega ujuvsuvilas meeletult hea uni. Oleks kohe kauemaks jäänud, aga saar ootas avastamist ja õhtuks pidime ikka koju ka jõudma.

Hommikul sõime jahi pardal putru ja võileibu ning otsustasime, et läheme uuesti restorani, et enne järgmist jalgsimatka üks kohv juua. Tavaliselt ma pildistan hästi palju aga miskipärast ei teinud ma sadamas ühtki pilti – ju siis elasime nii hetkes, et telefoni väljavõtmine ei tulnud meeldegi.

Naljakas oli see, et Naissaarel ei kimbutanud meid ükski sääsk. Neid lihtsalt polnud. Ja erinevalt Aegna saarest oli siin mustikaid nii, et mets oli must nendest. Ja suuuuured!

Ka Naissaarel oli ohtralt rändrahne. Suurim neist on Põlendikukivi, mis sai oma nime sellest, et Krimmi sõja ajal metsatulekahju käigus kivi pragunes suurest kuumusest.

Naissaare nimest

Mõtlesin, et räägin teile lühidalt ka loo või legendi, kuidas Naissaar oma nime sai. Naissaarel on läbi ajaloo tegelikult olnud palju nimesid – tuntumad neist näiteks Nargen, Nargö, Terra Feminarum. Üks varasemaid teateid saare kohta pärineb aastast 1075 kui Bremeni piiskop Adam kirjutab kroonikas Naissaare kohta, et väisas saart ja seal elavad vaprad naissõdalased, kellele mees tähendas vaid alamat olendit, ilma õigusteta isikut. Mees oli väidetavalt naise ori. Bremeni munk kirjutab oma kroonikas, et kõigist piigadest koolitati naissõdurid nagu nende emadki, poeglapsed aga müüdi slaavlastele orjadeks. Saare kunagised asukad elatusid kala- ja hülgepüügist – võimalik, et Bremeni Adam külastas Naissaart sel ajal, mil meespere viibis merel. Kui omad mehed saarelt ära suhtus saarele jäänud naispere ilmselt võõrastesse kõhklevalt, sageli isegi vaenulikult. Kas see vana jutustus ka Naissaare nime otsustas pole teada, aga vahepeal kasutusel olev Nargeni nimi on unustusehõlma jäänud ja täna tunneme seda saart ikkagi Naissaarena.

Tagasisõit

Tee koju möödus õnneks viperusteta. Tuul aitas kenasti kaasa ja umbes kolmetunnine merereis möödus kiirelt.

Naissaarele sõites juhtus meil küll üks äpardus, mis meil mõlemal korraks närvid krussi ajas. Sel hetkel kui me faarvaatrit ehk laevateed ületasime ja tuult eriti ei olnud, suri meil mootor välja. Mõlemalt poolt liikusid meie suunas suured reisilaevad ja kui tavaliselt on mu mees nagu vana rahu ise kõikides situatsioonides, siis seekord läks ka tema ähmi täis. Kütust oli, kõik pidi korras olema, aga siis ta avastas oma vea – paak ei saanud õhku peale ja oli vaakumis – mootor ei saanud kütust kätte. Koheselt sai viga parandatud ja mootor käima. Saime laevateelt eest ära. Tore kui sellised õppetunnid saame kätte väikse Eesti rannikualadel enne kui kuskile kaugemale siirdume. Algajate asi 🙂

Järgmisena plaanin kirjutada ka minu senisest lemmikust – Prangli saarest ja siis on selleks korraks purjetamise teemalistel postitustel lõpp. Edasi on plaan veidi maja peal toimetada – vannituba ja väike sahver valmis ehitada. Loodan, et üsna peatselt saan ka neid teile näidata!

Meie tegemisi saab jälgida ka Minu Kodu facebooki lehel ja Instagramis.