Kuidas meil ehituse ajal nalja sai

Ma olen arvamisel, et huumor aitab pingelisi aegu kergemini üle elada. Kogu ehituse vältel olime me surmtõsistest (ja professionaalsetest) ehitajatest valgusaastate kaugusel. Tegelikult, terve see aeg  käis meil üks suur lõõpimine. Kuna enamuse ajast käis meil ehituse peal väike sahisev ja ragisev raadio, siis oli ka korduvalt hetki, kus me tantsisime või laulsime. Õnneks olid need hetked sellised, kus kummalgi ei tulnud pähegi kaamerat haarata 😀 Aga ilmselt võib paralleele tuua videoga, mis 70. aastate diskomuusika järgi tantsima õpetas.

Ma üldiselt meist endist pilte ei jaga, et aga üldist meeleolu edasi anda, on siin üks stiilinäide:

Mees üritas kellegi jaoks pilti teha, et näidata kui kaugel me ehitusega oleme… Mingi kloun sattus ette.

Täiesti tavaline oli ja siiani on see, et kui ma üritan videoklippi teha, mida Teile, mu lugejatele näidata, siis teeb kogu ülejäänud pere maksimaalse, et see klipp eriti ajuvaba oleks.. Nii, et ärge mind süüdistage, et meil nii vähe videoid on 😀 Samas eelmist pilti vaadates, saate ilmselt aru, kellelt nad õpivad… Käbid ja kännud.

Väikeseid naljakaid seiku meie ehitusest

  • Enne esimese korruse põrandate ehitust avastasime, et meil on garaažis ühes nurgas umbes 20cm liiva rohkem kui vaja ja see tuli sealt kõik välja vedada. Jagasime tööd nii, et mees viskas labidaga liiva üle  vundamendi serva käru peale ja mina vedasin käruga liiva maja taha tulevase terrassi kohale, et seal saaks pinda tasandada. Meil oli kasutusel üks üsna suur vana plekist käru ja terve kuhila liivaga oli see üsna raske.. Naljatades nurisesin, et vanasti olid selliseks tööks hobused… Mees naljatles vastu, et jah, tänapäeval on selleks naised… 😀 Ja ärge siit nüüd midagi välja lugege,  mida siin pole. Meie huumor ongi keskmisest mustem ja sarkasm on mu lemmik huumorivorm. Tegelikult on ta väga armastav mees ja kuna ta teab, et ma lollide naljade peale ei solvu, siis on meil koguaeg koos tegutsedes lõbus.

 

  • Pidev nali, mis meil korduvalt ehitusperioodi jooksul käis oli see, et kui ma mehe käest küsisin mingi asja kohta, et milleks see on või miks me siin nii teeme, siis tihti vastas ta: “Ära minu käest küsi. Ega ma mingi ehitaja pole!” Samas, ilma naljata –  isata poleks me küll kõike seda ära teinud.

 

  • Mille järgi ehitaja ära tunneb? Tal on suvi läbi käed valged, aga nägu pruun. #kindapäevitus
Isa kuldsed… vabandust.. valged käed 😀

 

  • Üks piinlik apsakas oli ka. Meil on alati väravad lukus ja kui meil veel vana aed oli, siis oli meil väraval tavaline tabalukk. Ükskord kui korstnaehitajad tulid, siis mitte keegi ei suutnud selle tobeda tabaluku võtit üles leida 😀 Ehitajad pakkusid, et ronivad üle aia.. Ja tegidki seda..  PIINLIK! Vabandust! Vähemalt hea, et korstnaehitajad üsna noored ja sportlikud olid. Võtmed leidsime umbes 10minutit hiljem jope taskust, kus need olema ei oleks pidanud, aga hei – lasteta olekski elu lihtsalt igav.

 

  • Umbes samal ajal kui meil vanale majale uut korstent laoti, käis mul õde külas, kes muidu ei ela Eestis. Ükspäev tuleb ta pesuruumist hoides mu parfüümipudelit käes ja ütleb, et mul isegi parfüümid ehitusteemalised – pudelil oli kirjas Eternity (tema luges seda “eterniidi”).

  • Ükskord panin ma kuulutuse, et meil on tasuta ära anda hunnik kaubaaluseid. Neile tuli järgi mingi vanem mees, kes terve aeg kui ta omale aluseid kärule ladustas, kommenteeris meie maja ja seletas, et kivimaja on ikka kivimaja ja jauras midagi tänapäevase ehitamise kohta. Ta väitis, et selliseid maju nagu me ehitame (puitkarkassmaju siis, ilmselt) nimetati vanasti barakkideks, sest nende kaal on nii väike. Mees ütles, et tema ei oska kommenteerida, pole VEEL maja ära kaalunud.

 

  • Pisema tüdruku suurim unistus oli oma toa stiil ise valida. See oli muidugi kuueaastase kohta armas, et ta seda hirmsasti ootas ja oma unistuste toast kogu seletas.. AGA enamuse ajast kui jutt selle peale läks, mainis ta, et tahab kullast kalliskividega tuba. Ei tea, mis mustlase geenid tal on… Ma ei raatsinud öelda talle ka, et me pole miljonärid ja et üleüldse kuld ja kalliskivid on erinevad asjad. Praegu on ta oma heleda toaga väga rahul. Kullast kalliskivid on ka õnneks unustatud. Vist ikka on minu laps.

 

  • Kõige naljakam oli minu meelest meie suhtlus aknapaigaldajatega. Me siiani meenutame nende siinkäiku vaid positiivselt. Väga vahva ja huumorimeelega tiim oli. Esialgu pean rääkima väikse eelloo, mis seis meil oli enne kui nad kohale jõudsid. Kui me oma uuele majaosale aknad tellisime, siis tellisime uued aknad ka vanale majaosale. Ma tuletan meelde – me elasime ehituse ajal vanas majaosas ja selleks, et akende paigalduseks eeltööd valmis saaks, hakkasime vanu aknaid ise eest ära võtma juba kolm päeva enne kui uued aknad kohale jõudsid.  Selleks pidime lõhkuma vanas majaosas osaliselt ka seina ära, sest köögiaknast pidi saama hoopis terrassiuks.
Aknaavast sai järsku suur auk.

Selleks, et öösel ikkagi majal mingidki avatäited oleks, panime ajutiselt kiled ja penod ette.

Ma olen küll väga kannatlik ja üldiselt kannatan KÕIK ebameeldivused seoses ehitusega suurema vingumiseta või stressita välja, AGA kui me olime kolm ööpäeva ilma akendeta ja köögis laiutas üldse suuuur auk seinas, siis oli ikka natuke keeruline küll. Ootasin väga väga väga meie aknaid. Kui nad siis kokkulepitud päeval  ja kella ajal (kl 9 hommikul) kohale jõudsid, siis mees võttis nad ise vastu. Ma ei ole lihtsalt eriti heas tujus hommikusel ajal ja eriti kui ma pole kohvi saanud ning seega enamasti varahommikused ülesanded jäid mehele.

Kui mina ka end lõpuks voodist püsti ajasin ja kohvitassiga ning padjanäoga õue jalutasin, siis paigaldajad ütlesid külma tõsidusega, et nüüd on asi nii, et aknad täna ei jõua.  Ma olin suhteliselt ehmunud näoga ilmselt.. Õnneks sain ruttu aru, et tegu on naljaga ja aknad kohe-kohe jõuavad.. Need lihtsalt jõudsid teise transpordiga kui paigaldajad ise.

Aga ma pole ka suu peale kukkunud. Kui nad esimest akent paigaldasid ja juba vahesid vahuga täitsid, siis hõikasin ehmunud häälel: “OOOTA, lingid on ju väljaspool!!!”
Korraks jäi vahupanek seisma, vaadati pingsalt kogu aknaraam üle ja siis öeldi: “Selliseid nalju ei tehta.” 😀

 

Kes aga asjalikku juttu ootas, siis siin on kõik postitused meie maja ehitusest – Üldehituse rubriik ja siit leiad kõik postitused mööbli ehitamisest – Mööbli rubriik.

Kui soovid meie tegemistega kursis olla, siis jälgi ka meie facebooki lehte: Minu kodu ja instagrami kontot, kuhu postitan iga päev: @minukodu. Lisaks tegime  nüüd ka Youtube kanali, kuhu loodetavasti edaspidi ka videoid lisame meie tegemistest. 

4 thoughts on “Kuidas meil ehituse ajal nalja sai”

  1. Üks lahedamaid postitusi seni. Kahju, et me kõiki enda nalju pole kirja pannud. 😀 Me pole ka kumbki siin just suu peale kukkunud.

    Kõige rohkem on meeles minu härra kuldsed sõnad, kui ükskord tuttu hakkasime minema pärast tervet päeva remonti ja õhtust trennis käiku, ise samal ajal häid vanu (loe: enne korteri ostu) aegu meenutades: “… aga nüüd on meil objekt, sealt lähed otse trenni, tuled koju ja oled nii väinud, et sured kohe maha.”

  2. Niiiii kift postitus! 🙂
    Eterniidi 😀 hihihi, ma itsitasin tükk aega. Ja sinu nali aknapaigaldajatele oli puhas kuld.
    Teiega koos ehitaks suurima hea meelega, minu masti huumor 🙂

Jäta kommentaar: