Meie oma kodu ostu/ehitamise idee tekkis pea samal ajal kui laps sündis. Siis hakkasime tundma, et praegune eluase ei ole ikka päris oma nägu ja tegu, puudub see tõeline kodutunne – et siin tahaks olla ja siia tahaks tulla. Kuna korteri ostmine tundus meile mõttetu, siis sai suureks unistuseks OMA maja ja ligi kaks aastat uurisime me erinevaid maju, krunte, ehitusfirmasid jne. Paar korda ka tundus, et vat see võikski meie kodu olla, aga siis pikema mõtlemise peale tundus ikkagi kuidagi võõras ja ei kujutanudki ette, et kolime kuhugi uhiuude elamurajooni teistepoolt püstipandud majja, ümberringi kedagi ei tunne, transpordivõimalused nirud ja lastele tegevust lähema 10km raadiuses ei leia. Ja eks natuke kohutas ka see meeletu laenu kuumakse.
Otsisime siis vanu maju, kuhu saaks küll kohe sisse kolida, aga mida saaks siis järgemööda remontida ja parandada või kuhu saaks juurde ehitada. Enamus maju olid ikka tõelised uberikud – no ei koli ju väikse lapsega majja, millel pole kanalisatsioonigi ja kus ahi on silmnähtavalt lõhki köetud. Mingi aeg sai minul ikka täiesti kõrini sellest maakleritega ringi jooksmisest ja asjade uurimisest. Kuni ükspäev hakkasin mõtlema, et tegelikult oma maja ei olegi meile nii väga vajalik – me oleme niivõrd liikuva eluviisiga, et see maja seisaks vahest 2-3päeva järjest tühi (kes siis kütab, et talvel nt torud ei lõhkeks? või kes valvab, et keegi sisse ei murraks?). Põhilisteks tingimusteks, mis minu unistuste kodu sisaldama pidi oli: 1. kamin 2. saun 3. aed, kus lapsed joosta saaksid ja mina võibolla veidi ka aiatöid teha saaksin. Lisaks ei tahtnud ma väga Tallinnast kaugele kolida, max 30km ja tranpsordiühendus linnaga pidi hea olema.
Oma kodu idee jäi siiski kiire elu tõttu jälle mõnda aega soiku kuni tuli mulle külla sõbranna, kes rääkis, et hakkavad meie maja taha vanasse renoveeritud majja korterit ostma. Maja ise on 2,5korruseline (st kaks täiskorrust ja üks katusekorrus), 60cm paksude seintega kivimaja ja suht hiljuti oli see üleni renoveeritud – väljastpoolt soojustatud, rõdupiirded vahetatud (sepistatud rõdupiirded) ja välisuksed-aknad samuti vahetatud. Natuke kadestasin sõbrannat, et nemad endale kodu saavad ja meil ikka kõik venib ja venib…. Kuni ta mainis, et ÜKS korter on veel saada… Uurisin siis veidi selle kohta – kaminavõimalus, esimesel korrusel, avatud köögiga planeering, 3 tuba.. Natuke veel kahtlesin kuni sõbranna mainis, et majas elab mitu noort peret ja et plaanitakse ka aed ümber panna ja võibolla kunagi ka autodele varjualused ehitada.. Siis juba tekkis mul huvi – mis hinnaga ja kas see ikka on saadaval veel – äkki saame seda korterit näha?!? Suhteliselt kiiresti sai omanikuga kokku räägitud, et läheme korterit vaatama. Esmamulje oli natuke kohutav – tööd on seal ikka väga palju, aga väikse arutelu järel mõistsime mõlemad, et just see on see, mida olime otsinud. Kuna sellel korteril veel vaheseinugi polnud, siis oligi võimalus absoluutselt KÕIK ära teha enda käe järgi.
21. veebruar oli notariaeg, kõik läks enam-vähem plaanipäraselt ja kella neljaks olime korteriomanikud ja võtmed ka käes.