Aegna on Tallinnale lähim (14km) väikesaar ja selle tõttu valisime me selle oma esimeseks saarereisiks. Tallinnast Aegnale meie pisikese purjekaga sõidab umbes 1,5h ja kohalikus sadamas paistis kolm poid väikestele alustele, lisaks kaikoht suurema liinilaevale. Kuidas meil sõit möödus ja mida saarel teha ja vaadata, seekord kirjutangi.
Plaan Aegna saarele sõita tuli meil sama päeva hommikul ja kohe sai ka kodinad kokku pakitud ja minema hakatud. Enne uurisin, kas kohapeal mõni pood või söögikoht on ja avastasin, et sadamas on kohvik. Lahtiolekuaegasid ei leidnud, seega kirjutasin neile. Sain suhteliselt kohe vastuse, et “täna on küll kinni, aga andke teada, kui tulete. Teeme lahti.” Väga armas 🙂
Seekord võtsime oma noorema lapse kaasa ja mõtlesime, et nii lühikese sõiduga saab ära näha, kuidas ta seda loksumist kannatab ja kas talle üldse meeldib. Ma ikka tahaks mõlemad lapsed ka merepisikuga nakatada…
Sõit Aegnale
Tuult oli 5m/s ja laineid eriti polnud. Lainetust tekitavad reeglina mööduvad mootorlaevad ja need mööduvad ruttu. Aegnale sõit on ka selles mõttes hea alustuseks, et see ei ületa ühtki laevateed (faarvaatrit), kus me suurtele laevadele teed peaks andma. Kuna suured laevad liiguvad kiiremini kui meie oma purjedega, siis on see laevatee ületamine alati natuke pingeline – et kas jõuame nii kiirelt üle, et kellegile ette ei jää. Vahest tuleb mootor abiks võtta, et ikka kiirelt minema saaks. Muidu kehtib reegel, et mootorpaat annab purjekale teed, aga laevateel see nii ei ole – suured reisilaevad lihtsalt ei saa oma kursilt maha keerata.
Aegnale sõit on aga tore ja pingevaba, enamasti olematu lainetusega ja siiani oleme alati tuult piisavalt saanud, et purjeid kasutada. (Nüüdseks oleme juba kolm korda jahiga Aegnal käinud). Pooleteist tunnine jahisõit kulgeb nii ruttu, et enne kui aru saad, oledki juba kohal. Meie oleme alati valinud sellise aja kui Aegnale liikuv “ühistransport” Vesta enam ei sildu ja kogu kai on meie päralt olnud. Kuigi seal on eraldi ka poikohad, siis kailt vaadates tunduvad need nii madalad (põhi on näha), et meie oma 1,3meetrise süvisega sinna ei julgenud end kinnitada.
Aegna saar
- Suurus: 2,93km2
- Püsielanikke: 2
- Saar on täies ulatuses maastikukaitseala
- 85% saarest on mets
Esimese asjana läksimegi kohvikusse sööma. Kohvikupidaja käest kuulsime, et saarel on vaid kaks püsiasukat. Suvel on rahvast muidugi rohkem. Aegna kohvikust soovitan tellida “Aegna ampsu” – see on rukkipala leib, mille vahel kanafilee, salat ja kaste. Väga hea oli! Aegna kohvikupidajalt saime ka saare kaardi.
Kui kõhud täis pugitud võtsime suuna saare lõunaranniku poole ja esimene tund aega ei saanud me vist üle 200meetrigi kõnnitud, sest laps leidis metsmaasikaid ja jäi neid sööma. Maasikaid oli palju ja ülimalt magusad. Polnud ühtegi karpi ega kohta, kuhu korjata ka. Lõpuks leidsime lahenduse – mul oli käes kohvitops Aegna kohvikust – jõin selle tühjaks ja loputasin joogiveega üle. Laps sai nüüd marju topsi sisse korjata.
Mööda rannaäärt edasi jalutades jäi meie teepeale ette mitu sellist kohvitopsi, klaasikilde, krõpsupakendeid jms. Alguses nägin vaid üht-kaht rämpsu ja otsustasin üles korjata. Lõpuks olid meil kõigil käed prügi täis.. Õnneks saabusime peagi grillimisalale, kus olid prügikastid. Järgmine kord võtan mõne kilekoti kaasa kui kuskile saarele lähen. Muidu oli saar ilus ja enamasti ka puhas. Rahvast sel õhtul oli ikka väga vähe – kokku nägime nelja inimest. Meile väga meeldis, et oli nii rahulik ja rahvast tühi. Muidugi liinireisi sel päeval enam ei toimunud ka.
Ainuke häiriv asjaolu kogu saaretripi juures olid sääsed. Neid oli palju ja muidugi ei olnud me taibanud sääsetõrjet kaasa võtta. Mehel olid seljas purjetamise riided ja tema väga ei kurtnud. Mul aga olid tavalised trennipüksid ja suvaline tuulekindel jakk, millest sääsed korralikult läbi närisid. Kodus lugesin ühe jala pealt üle 30 sääsepunni… Teisel korral unustasime ka sääsetõrje maha, aga siis ostsime selle sadamakohvikust ja oli veidi mõnusam jalutada küll..
Saarel oli ka palju mustikataimi, aga ühtki marja me ei näinud. Kukeseeni kohtas ka. Grillimisala oleks olnud ideaalne koht, kuhu oma telk püsti panna ja ööseks jääda. Seal olid katusealused lauad ja pingid, kuivkäimlad, prügikastid ja grill. Meil ongi plaan millalgi sinna ka telgiga (ja koertega) minna. Grillimisala asus saare lõunaosas, mille juurde jääb ka mõnus liivane vetikavaba supelrand – Sihiotsaalune rand. Isegi riietuskabiin oli olemas.
Aegna saare vaatamisväärsused
Saarel on kaardi järgi kolm matkarada, pikim neist 6.5km pikk. Meie vaieldamatu lemmik oli Lemmikneeme poole suunduv rada, kus oli 23-st rändrahnust koosnev kivikülv – see tähendab, et ühes kobaras on koos 23 hiiglaslikku kivi.
Rand on seal igalpool ilus. Osad rannad on kivised, osad on mõnusalt liivased. Vetikaid eriti polnud.
Kivikülvi lähedal asus ka vana kalmistu, mille kohta esimesed märkmed pärinevad 1755. aastast. Kahjuks ma seal eriti pilte ei teinud, aga vaatamisväärsus on see koht küll.
Esimesel külastuskorral me Aegna saare põhjaossa eriti ei jõudnudki, aga teisel korral võtsime mu sõbranna kaasa ja otsustasime üles otsida Aegna saare kivilabürindi. See on korrapäraselt laotud pisike ring väikestest natuke suurematest kividest kui rusikas. Kahjuks pole mul sellest pilte, aga soovitan ka selle ära vaadata. Labürindi keskele on inimesed hakanud jätma ande nagu mündid, ehted jms. Labürint asub tegelikult saare kirdeosas, kus on ka muid vaatamisväärsusi.
Kivilabürindi kõrval asub rannakaitsepatarei – suur betoonehitis, kus all on nn ukseava nagu koobas – me sisse ei julgenud minna, sest tundus, et suured praod võivad ehitise varisemisohtlikuks teha, kuigi selle kohta silte polnud. Kes julgeb, võib ju sisse ka ronida. Me ronisime mäe peale, et vaadata patareipealset, kus on laskeavad rannale suunatud. Sealsamas patarei otsas nägime üht imelisemat päikseloojangut – kuidas meri ja taevas üheaegselt roosakaslillakaks värvus.
Aegna saare reisi soovitan suviseks tegevuseks küll. Ilus loodus, täielik vaikus ja rahu ning mõnusad rannad.
Meie tegemisi saab jälgida ka Minu Kodu facebooki lehel ja Instagramis.