Mõtlesin, et jagan üht meie isetegemise projekti, mis on vähe teistsugune kui kodu ehitus ja on võtnud suure osa meie vabast ajast viimase kahe aasta jooksul.
Kaks aastat tagasi juulikuus tegime äkkotsuse, et ostame purjeka. Mees oli juba pikalt igatsenud merele ja leevendas seda surfamas käimisega. Unistas aga purjetamisest ja päris oma purjekast ning siis tuli üks purjekas müüki ja kuigi see polnud päris selline purjekas nagu me tahtsime, siis otsustasime, et esimeseks purjekaks ja õppimiseks on see väga hea variant. Ja küll me hiljem leiame täpselt sellise nagu soovime.
Purjeka ostust ja kojutoomisest kirjutasin toona SIIN.
Purjeka renoveerimine
Esimese suve peale purjeka ostu me purjetasimegi (ja õppisime purjetama) nii palju kui saime ja otsustasime, et kui ta sügisel veest välja tõstame, siis toome ta meile õue peale ja vuntsime ta veidi ilusamaks. Meie jaoks oli purjeka renoveerimine täiesti uus töö – mereveega ja pideva niiskuse ning soolaga kokkupuutuvad pinnad nõuavad hoopis teistsuguseid viimistlusmaterjale kui need, mida me olime harjunud kasutama. Tutvuma pidime näiteks nii klaaskiutööde kui kahekomponentsete värvidega ja enne meil puudus nendega kogemus täielikult.
Vahetult peale koduõuele toomist: (2019 oktoober)
Purjejahi põhja parandus- ja hooldustööd
Esimese asjana sai ette võetud põhi. Kõige ajamahukam töö oli see puhtaks saada. Paar kohta lasime spetsialistil parandada klaaskiu riide ja vaiguga. Ma ei hakka siin detailselt tehtud töödesse pilku heitma, sest ma usun, et see oleks mu blogijälgijale ehk igav. Lasen piltidel enda eest rääkida. Keda spetsiifilised teemad või kasutatud tooted huvitavad, need võivad meile kirjutada või küsida postituse all kommentaariumis.
Kui me alguses mõtlesime, et see on mõne nädala töö ja saame uuel suvel paadi kohe vette tagasi tõsta, siis reaalsuses oli meil see paat terve suve (loe: terve järgmise purjetamishooaja) õue peal, sest põhja lihvimine võttis aega ja eelmise aasta suvel ostsime me veel teise paadi ka, mida me hoopis seest tühjaks lammutama hakkasime. Lõpuks otsustasime, et kuigi me oleks teoreetiliselt augustis Fingali töödega valmis saanud, et ei hakka peale seda enam vette tõstma kui hooaja lõpuni nii vähe aega jäänud on ja panustame hoopis sellele, et kõik saaks eriti põhjalikult ikka korda.
Kui põhi oli lihvitud ja parandatud, sai hakata uuesti viimistlema. Kõigepealt tuli teha kerge pahteldus ja siis meil tegelikult jäi paat ületalve seisma, sest ilmad läksid liiga niiskeks ja külmaks selliste tööde tegemiseks. Vahepeal aga tegime paadi seest ka korda.
Alles sel kevadel jõudsime me põhjaga edasi tegeleda. Enamus spetsiaalsed värvid ja pahtlid olid sellised, mis tuli kahest komponendist kokku segada ja kuivasid loetud minutitega – seega tuli kiiresti tegutseda. Põhja värvisime kahekesi – üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Põhja viimistluskihid olid sellises järjestuses ja spetsialistide abiga valitud toodetega: pahtel, top coat, kruntvärv, mürkvärv. Neid kihte tuli mõndasid teha lausa mitmeid kordi ja pind oli ju üsna suur, seega aega ikka läks sellega.
Top Coat-iga nägi paadipõhi selline välja:
Viimaste kihtidena sai peale mürkvärv, mis peaks takistama igasugu elu vohamist paadipõhjal (vetikad jms). Terve selle aasta suve me purjetasime ja hetkel veel põhja alla miskit kogunenut ei paista, vähemalt nii palju mis veepiirist natuke allapoole jääb – päris sukeldumas ei käinud, aga ujumas käies natuke uurisin veealust osa ka ja see oli puhas. Kevadel peaks kindlasti uuesti mürkvärvi peale kandma, aga siis on töö juba sellevõrra lihtsam, et mingit hullu lihvimist pole enam vaja teha.
Veeliinist üleval pool olevat valget osa me värvima ei hakanudki, sest see oli niigi üsna heas seisus. Lõpuks läks meil selle vette tõstmisega nii kiireks ka, et ei jõudnudki midagi teha peale spetsiaalse happega pesu, mis võttis kollased vetika ja merevee randid ära.
Kokpiti ja teki värvimine
Kokpit on purjejahi see süvendatud tekiosa, kus asuvad rool ja istmed. Kuna Fingal on klaaskiud/plastik paat, siis ma esialgu arvasin, et me saame selle kuidagi pestes lihtsalt puhtaks teha. Kui aga ükski soovitatud vahend peale ei hakanud, otsustasime, et lihvime ja värvime hoopis. Päike oli selle kõige pealmise kihi üsna ära kulutanud ja lähedalt vaadates nägi see pealiskiht välja nagu pragunenud värv. Ma arvan, et me poleks head tulemust ka poleerimisega saanud, kuigi ka see oli kaalumisel. Kokpit ise õnneks oli üsna heas seisus, nii et suurt pahteldamistööd siin tegema ei pidanud.
Enne:
Ja pärast (põhja järgi näeb ära kui suur on värvivahe vana ja uue vahel):
Paadi ahtri osa enne värvimist:
Ja pärast:
Kõik õues olevad puitdetailid said ka uuesti lihvitud ja lakitud – nii käepidemed, kokpiti põranda puidust rest kui ka roolipinn. Kuna käepidemete kinnitused on kaetud puiduga, siis tuli nende lakkimine ette võtta sealsamas paadi peal. Lakitud puidust käepide:
Laevatekk oli meil enne helesinise libisemisvastase värviga kaetud, aga meile see sinine toon väga ei meeldinud. Lisaks läks see päiksega üsna kuumaks. Lootsime, et kui heledamaks teeme, on ehk jala all ka kuumas päikses mõnusam.
Kajuti katuslagi sai ka uue värvikihi ja tekk uue naturaalvalge libisemisvastase värvi. Enne:
Pärast:
Veel üks enne pilt laevatekist ja kajuti katuslaest enne:
Ja pilt peaaegu täpselt samast kohast pärast:
Välja said vahetatud ka paar akent, mis olid pragulised. Nende tihendite ja akende lahti rebimine oli üsna lihtne. Uute tihendite ja akende tagasisaamine nii lihtne enam polnud 😀 Pildil on lõikamisel uus aken (pleksiklaas) ja eespool on näha, millise vanad akna “klaasid” olid:
Uue pritsmekaitse (sprayhood) lasime ka õmmelda. Vana sprayhood lendas meil sadamas seistes ühe sügistormiga ribadeks, õmbluste kohad lihtsalt kärisesid katki. Õmbleja leidsime kohaliku linnaosa FB grupist, kes seal oma teenust reklaamis. Spetsiaalse kanga tellisime Nevotexist. Ühtlasi lasime siis ka aknaid kattele juurde lisada.
Pritsmekaitse enne:
Vahepeal pidime purjetama ilma selleta, sest see läks katki ja merele tahtsime ikka minna.. Väga mugav nii ei olnud, see kate ikka hoiab tuult hästi ja nii mõnus on seal tuulevarjus istuda kui jahedamad ilmad on.
Uus kate esimest korda peale pandud:
Pingutatud ja kinnitatud nagu peab:
Kajutis sees tehtud uuendused
Esimene asi, mida ma tahtsin seest teha, oli lagede värvimine. Kõik puidust osad plaanisime me jätta täpselt selliseks nagu nad olid ja vajadusel vaid kuskil lakile parandusi teha, aga laed olid mu meelest nii tumedad, et väike värvikiht pidi seest kõik helgemaks ja valgemaks tegema. Ja kui suur see vahe oli!
Kuna ka vöörikajuti (laevaninas olev kolmnurkne kajut) lagi oli tumedam kui võiks, siis otsustasime ka seal laed värvida. Lisaks otsustasime sealt maha kraapida seinal oleva pestava tapeedilaadse materjali, mille all oli kork, mis oli hallitusetäppidega. Me tegime muidugi siin suure vea ja asendasime alguses selle vana korgi uue korgiga, sest see on koht, kus magades keha vastu laeva külgi puutub ja palja laevakere peale võib tekkida kondentsvesi allpool veepiiri. Kork tundus hea pehme isolatsioonimaterjal. See aga hakkas paari kuuga lihtsalt (enne merele viimist) õues uuesti hallitama ja nii saime seda korki lausa kaks korda maha kraapida.
Vana materjali maha kraapimine:
Uus värvikiht laele ja seintele:
Kuna vöörikajut on üsna madal ja kitsas ja vaid pooles osas saab seal päriselt istuvas asendis olla, siis selle värvimine oli nagu jooga. Ma olen igasuguseid asju värvinud ja viimistlenud, aga nii ebamugavat asendit mul veel pole vist kunagi selliseks tööks olnud 😀 Laed-seinad värvitud ja uue seinakatte ootel:
Mul nüüd lähedalt sellest kajutist uut pilti polegi, aga sinna liimisele seinaosale liimisime me lõpuks joogamatid 😀 Sama materjali saab ka suuremas rullis tellida spetsiaalsetest poodidest, aga meil oli vaid kahte peenikest pikka riba vaja ja joogamati materjal on täpselt sama materjal. Hea pehme, ei hallita, niiskust sisse ei võta ja puhastada ka lihtne. Täketele ja kraapsudele on küll tundlik, aga siiski seni on end igati õigustanud see materjal. Mulle tundub, et isoleerib natuke müra ka, mis vee loksumisest tekib.
Uued kajutimadratsid ja kardinad
Madratsite vahetus sai meil ka juba esimesel suvel otsustatud. Enne olid kajutis sellised sinised triibulisest sametist katetega madratsid:
Need katted olid natuke kulunud ja ma tahtsin seest veidi heledamaks saada, seega otsustasime vesihallide sametist katete kasuks. Mu sõbranna lahkelt pakkus appi end neid katteid õmblema ja tema abiga saimegi uued katted kõikidele kajutimadratsitele (kokku oli neid juppe vist seitse ja igaüks oma nurga all ja kaardus – üldse mitte lihtne õmblustöö aga andsime vanad katted lahti lammutamiseks kaasa, et nende järgi lõiked saaks võtta.
Uued madratsid (sees on ka uus poroloon, mitte vaid uued katted):
Enne olid ka tumesinised kardinad, mis me samuti ära vahetasime. Ostsime lihtsalt puuvillast kangast, mis toonidega sobis ja lasime kahekordsest riidest teha nö kahepoolsed kardinad.
Valmis transpordiks sadamasse ja vette tagasi tõstmiseks: (kui tihti ma ikka oma katuseaknast purjekat pildistada saan, pidin võimalust kasutama):
Lisasime tehnikat
Lisaks sai tehtud mõned elektritööd – lisatud USB laadimiskohad kajutisse, et tahvlit laadida (kasutame seda kaardi- ja ilmarakenduste jaoks) või ka telefone laadida. Lisaks ostsime päiksepaneelid, mis ilusa ilmaga katavad ära kogu me voolutarbimise ja ei pea akut eraldi laadima. Paneelid on eemaldatavad ja kasutame vaid pikemate sõitude korral – näiteks käisime sel suvel Tallinn-Abruka- Tallinn purjereisil ja kasutasime ka üsna palju autopilooti, mis toimib elektriga ja aku pidas kenasti vastu tänu päiksepaneelide tootmisele.
Lisatud sai ka digitaalne logi, mis näitab läbitud vahemaa pikkust ja kiirust. Sügavust peaks ka näitama, aga me seda andurit tööle ei saanudki. Iseenesest oleme ilma selleta ka seni hakkama saanud, sest Navionicsi kaardid on seni meie kogemuse järgi üsna täpsed olnud.
Mootori vahetamine
Kui me seest ja väljast kõik värvitööd tehtud saime ja jahi sadamasse transportida lasksime, siis tuli ootamatult välja, et olemasolev mootor ei lähe käima. Enne olime kodus veel testinud seda suures veetünnis ja kõik toimis. Ja sadamas treilerilt maha tõstes see lihtsalt tõrkus. Kuna sadamas tõstetakse vette ühes kohas ja püsiv kaikoht on sealt üsna kaugel, siis tuli kiirelt lahendus leida, et me sealt vettetõstmise kohast oma kohale saaks ilma, et kellelegi jalgu jääks. Esialgu pukseerisime ise jahi võimalikult eemale vettetõstu kohast nii palju kui saime ja siis sõitsime koju ja kaalusime lahendusi.
Vaid veidi enne seda kui selgus, et me mootor ei tööta (pildil pole mootor isegi tagasi veel paigaldatud):
Mootori remonti viimine oleks nädalaid aega võtnud aga sama palju oleks ka uue mootori tellimine võtnud. Poolnaljaga mõtlesime ka oma kaikohale aerutada või kuidagimoodi purjetada 😀 Õnneks polnud kumbagi nalja vaja ette võtta ja saime ühe toreda inimese kaudu kontakti, kes meile juba järgmiseks päevaks tutika purjejahimootori välja võlus. Selliseid asju tavaliselt ei ole kuskil poodides koha peal, sest neid just iga päev ei osteta. See vist oli kõige valusam osa sellest jahi remondist, sest sellist kulu me polnud plaaninud üldse. Esimesel suvel töötas vana mootor ilma tõrgeteta, seega oli see ikka väga halb üllatus, et ta nüüd otsad andis. Aga millalgi on plaan see vana mootor ka lasta ikkagi spetsialistidel üle vaadata ja siis saab võimalusel selle maha müüa. Hetkel seisab ta meil niisama.
Uus mootor on natuke väiksem ja ka vaiksem, aga purjekal ei peagi võimas mootor olema. See on vaid olukordadeks kui tuult üldse pole või on vaja täpsemalt manööverdada – me veel nii profid pole, et oma kaikohale purjedega tulla oskaks, kuigi tean, et on neid, kes seda oskavad. Me isegi ei tahaks katsetada – sildumine on mootorigagi natuke pingeline 😀
Pisiparandusi sai tehtud teisigi. Purjed õnneks on kõik tip-top korras ja parandamist ei vajanud, aga vahetasime välja mitmeid kinnituste otsi ja tõime kõik purjede otsad kokpiti, et oleks lihtsam purjedega tegeleda. Nüüd kõike seda kirja pannes saan ise ka aru kui suur töö tegelikult tehtud sai kuigi plaan oli vaid nipet-näpet teha, aga see oli nii tore tegemine ja sel suvel nautisime seda lõpptulemust väga. Õppisime ka väga palju uusi asju seda purjekat renoveerides ja oma tehtud töö tulemust näha on ikka äge.
Lõpptulemus
Selline ta siis lõpuks sai meil peale renoveerimist:
Meil on juba aga uus purjeka renoveerimise projekt käsil, mille me võtsime veel suuremalt ette – st mees on sealt kõik seest tühjaks lammutanud ja ehitab nullist vaheseinad, täiesti uued kapid, kaardilaua ja kambüüsi (köögi) ja eraldi WC. Arvestades, et purjekas põhimõtteliselt täisnurki kuskil pole ja enamus puidust osad on mingis osas kaare all, siis saab see päris huvitav projekt olema.
Uus purjekas on Albin Scampi 30 – tiba suurem kui Fingal aga väga halvas seisus, seega tööd on kordades rohkem sellega. Mees jooksvalt jagab ka me uue purjeka Albin Scampi 30 remonti siin instagrami kontol: @diyboatworks
Kuna meie plaan on uueks purjetamishooajaks Scampi merele saada, siis otsustasime Fingali müüki panna. Detailne lisainfo purjeka kohta on leitav siit: https://www.auto24.ee/soidukid/3571688 Kui tead kedagi, kes oma alusest unistab, siis võid seda linki jagada ka.
Ja kui sooviksid ise selle purjekaga päikseloojangusse purjetada, siis võid julgelt ühendust võtta!
Ja üks tubli mees, kes enamus neist töödest ära tegi, mida ma just näitasin, nautimas siin oma kätetööd:
