Kui me 2017. aasta sügisel lõpuks oma madratsid uude majja vedasime, siis seda päriselt kolimiseks nimetada ei saanud. Esialgu polnud meil kööki ega ka voodeid. Süüa käisime endiselt tegemas kõrval majaosas ja suures osas ka sõime seal. 2018. aasta eesmärgiks oli meil kõik meie asjad oma majaossa kolida ja vana majaosa mu vanaema jaoks korda teha.
Laste tubade sisustamine
2017. aasta sügisest läks kooli me noorem laps ja see uus rutiin võttis aega, et harjuda. Eriti keeruliseks tegi asja see, et meil polnud korralikku mööblit. Meil kõigil olid põrandal madratsid ja ühtegi kirjutuslauda polnud. Seetõttu alustasime 2018. aastal laste tubade sisustamisest ja IKEAs käigust kohe jaanuarikuu alguses. Plaan oli neile osta sealt sahtliboksid ja väiksema lapse tuppa mänguasjakastid. Ikeast leidsime aga ka üliodavad puidust voodiraamid neile ja nii said nad ka uued voodid, mis esialgse plaani järgi pidid olema ajutised, aga on seni veel kasutuses.
Väiksemal tüdrukul oli nii palju mänguasju, et kui ta seal mõni õhtu mänginud oli, siis ta ise ei suutnud enam seda korda teha. See käis tal üle jõu, sest asju polnud kuskile panna ja neid oli liiga palju. Tema toa koristamine võttis ka minul aega terve päeva. Selleks, et asja lihtsustada, mõtlesin välja süsteemi – vähendada asju nii palju kui võimalik ja siis olemasolevatele leida toimiv süsteem ja oma koht.
Selleks tõime talle Ikeast TROFAST kastid, kuhu sorteerisime legod ja muud mänguasjad. Sildimasinaga said kastidele ka sildid peale. Pehmetele kaisukatele ostsime riidest korvi ja sinna pani ta vaid kõige lemmikumad, ülejäänud andsime ära.
Ikeast leitud üliodav (alla 25euro) voodiraam FJELLSE oli viimistlemata puidust ja nii sain ma need meie koju sobivaks ise viimistleda – käiku läks jälle osmo antiiktamme tooni õli.
Väiksem laps sai oma tuppa ka kirjutuslaua – jällegi sahtliboks ja jalad IKEAst ning pealisplaat oli meil juba endil kodus olemas – see oli varasemalt minu töölaua plaat olnud – tamme liimpuidust plaat.
Sama voodi sai ka suurem laps oma tuppa (aga tema valis viimistluseks valge õlivaha) ja kirjutuslaua koos sahtliboksiga. Riided olid neil kuni aasta lõpuni metallist korvtornides.
Aasta lõpu poole käisime ka teist korda Ikeas, sellest kirjutasin SIIN ja SIIN ja tõime sealt lastele kummutid riiete jaoks. Kuigi ma esialgu tahtsin ka nende tubadesse samasugust puidust sahtlitega garderoobi nagu meie toas, siis andsime endale aru, et kõike ei jõua ise teha ja Ikea hinnad ja kvaliteet on väga head. Seega otsustasime, et nende tubadesse tulevad sahtlid kummutite näol ja kummutite kohale riidestanged ja riiulid. Täiesti valmis neid ei jõudnudki teha, aga riided said nad juba sahtlitesse paigutada.
Plaan oli küll nende tuppa garderoobid valmis saada ja kardinad panna juba detsembris ning seejärel lõplikult valmis saada kogu nende toa sisustus ja detailid, et toad veidi hubasemaks muuta, ent läks teisiti. Nüüd on see uue aasta eesmärk.
Kamina viimistlemine
Uue aasta alguses sai lõpuks viimistletud ka meie kamin, millest pikemalt kirjutasin SIIN. Kamin sai tegelikult ammu valmis, aga viimane viimistluskiht oli tegemata.
Kodukontori sisustamine
2018. aastal sain ma lõpuks mugava kodukontori koos korraliku töölaua koos sahtliboksi ja töötooliga. Ma olin mitu aastat kodukontoris tööd teinud üliebamugava ja jäiga tooli peal ning lõpuks täitus mu unistus saada päris korralik töölaud ja tool, mis oleks mugav ning vähendaks mu pidevaid selja- ja kaelavalusid.
Töölaua tegemiseks kasutasin samamoodi nagu laste tubadeski Ikea sahtliboksi ja lauajalga ning lauaplaadiks valisin korraliku männist liimpuiduplaadi, mis täpselt seinast seinani ära mahtus ja andis mõnusalt suure töölaua pinna. Lauaplaat sai muidugi jällegi Osmo antiiktammetooni õlivaha kihi peale.
Irooniline oli muidugi see, et peale nelja aastat kodukontoris töötamist sain ma samal kuul kui lõpuks oma töölaua valmis sain, koondamisteate. 1.aprill (ei ole nali) oli minu viimane tööpäev ning peale seda on enamuse ajast mu töölaud kasutult seisnud, kui ma just blogi kirjutanud pole…
Köögi ja saarekese ehitamine
Köögi valmis ehitamine oli meie suurim eesmärk 2018. aastal. Täiesti valmis me seda muidugi ei saanud, aga jõudsime nii kaugele, et me saame süüa teha ja laua ääres istudes ka süüa – täpsemalt – saarekese ääres. Köögi valmis ehitamine on nüüd ka 2019. aasta eesmärk aga praegune seis on la juba päris hea. Köögi ehitamisest on mul lausa kaks postitust juba blogis olemas ja loodetavasti sel aastal saan kirjutada lõpliku kolmanda ka. Köögimööbli karkassi ehitamisest saad lugeda SIIT ja köögisaarekese valmistamisest kirjutasin SIIN.
Esiku mööbli ehitamine
Sügisel oli meil ühel ajal töös kaks projekti – saarekese ehitamine ja esikumööbli ehitamine. Need kaks tööd käisid suhteliselt samaaegselt – kui ühed detailid kuivasid, siis tegelesime teistega. Esikus olev segadus oli pikalt mind häirinud ja ma ei olnud suutnud sinna välja mõelda lahendust, mis meie pere puhul toimiks ja kaotaks ära selle kaose, mis seal igapäevaselt valitses. Kaua mõeldud ja lõpuks jooniseks tehtud idee sai paari päevaga teostatud ja ma ei saa tulemusega rohkem rahul olla. Esiku mööbli ehitamisest kirjutasin pikemalt SIIN.
Asjade vähendamine kodus
2018 aasta põhiline märksõna on olnud minu jaoks minimalism. Sain juba 2017. aastal aru, et meil on liiga palju asju ja esimene samm selle muutmiseks oli enda riidekapi tühjendamine ja laste riiete ning mänguasjade ja pudipadi vähendamine. Kolides uude majja, mis oli küll suur aga ilma mööblita, mõistsin, et meil on tohutult palju asju, mis on juba esimesest kodust kaasa tulnud ja lihtsalt seisab kuskil kastis, mida iialgi ei kasutata ja millest keegi ka puudust ei tunne. See kastimajandus kolimise alguses ajas mind hulluks ja majaehituse ajal polnud ma jõudnud erilist sorteerimist teha ka laste asjade osas. Nende väikseks jäänud riided või mittehuvipakkuvad mänguasjad ja raamatud olid meil üle kahe aasta seisnud pööningul ja kui me lõpuks need kastid kõik alla tõime, siis sain aru, et enamus neist võib lahti pakkimise asemel hoopis ära anda või ära visata, sest neid ei ole vaja.
Me vähendasime oluliselt asju meie kodus. Ma arvan, et julgelt üle poole sai lihtsalt ära antud – varjupaikadesse, taaskasutuskeskustesse ja lihtsalt ära soovijatele laiali jagatud. Kastide kaupa vähendasin asju. Ainukesed asjad, millest ma loobuda ei suuda, on raamatud. Nende jaoks ostsin ajutise riiuli Jyskist ja paigutasin kõik raamatud sinna. Tulevikus tahaks elutoas tervet üht seina raamaturiiuliks ja selle alla kappe, kus hoida lauamänge.
Tänu koondamisele ja asjade vähendamisele otsustasin muutuse teha ka tarbimises. Sel aastal olen ma rohkem raamatukogus käinud kui kõikidel eelnevatel aastatel kokku. Olen õppinud poes paremini otsuseid tegema ja ostan vaid nimekirjas olevaid asju. Üksikud emotsiooniostud on olnud ka tegelikult “nimekirjas” olevad asjad, aga on olnud siiski sellised, mida kohe vaja pole – mul on näiteks ootel meie toa tekstiilid, mis plaanin paika panna siis kui voodi ka valmis.
Kasutusloa saamine majale
Kõige suurem pingete tekitaja viimase aasta jooksul oli meie maja kasutusluba. Me olime oma 1,5aastat selle nimel vaeva näinud, et kõik dokumentatsioon korras oleks ja iga kord kui tundus, et nüüd ongi kõik ja asjad peaks laabuma, saime järgmise nõude. Asi hakkas juba üsna jaburaks muutuma, kuigi seaduse järgi meil midagi puudu polnud. Just sel hetkel kui ma olin juba täiesti lootust kaotamas, kinnitati meie kasutusluba. Kogu bürokraatia ja asjaajamine sai kirja SIIA postitusse. Esimest korda terve majaehituse käigus valasin ma nii pettumus- kui rõõmupisaraid just kasutusloa taotluse käigus. Ütleme nii, et korrata ei tahaks (niipea).
Puhkamise aasta
Asjade korrastamine, ära andmine ja õigetele kohtadele saamine on olnud nagu teraapia. Ma olin aasta alguses mitmel rindel rapsimisest nii üleväsinud ja läbipõlenud, et tundsin end enamuse ajast nagu tühjaks pigistatud sidrun. See on ka põhjus, miks me maja ei ole veel siiani valmis – me lihtsalt ei jaksa. Sel aastal oleme küll palju ära teinud, aga samas ka väga palju lihtsalt minna lasknud ja niisama olnud.
Esialgu oli väga harjumatu mitte midagi teha. Kolm aastat järjest oli meil nii suur tempo taga olnud, et me polnud ühelgi suvel isegi lastega randa ujuma jõudnud. Kõik külaskäigud ja üritused olime välistanud, sest aega oli niigi minimaalselt. Nüüd kui juba enamvähem mõistlik elada on – pesta, süüa ja magada saab, siis ei ole maja enam esmatähtis olnud. Mul on endiselt süümepiinad kui vahest näiteks koristamise asemel hoopis mõnd head filmi vaatan – nii palju oleks ju veel teha. Eriti rasked olid minu jaoks koondamisele järgnevad kuud, kui ma tundsin, et ma ei saa piisavalt eneseteostust, samas aga olin nii läbi omadega, et ei kujutanud ette ka kohe uuesti töörindel rapsima hakkamist. Õnneks vedasid mu parimad sõbrad mind kohe reisile ja sain natukenegi pingeid maandada. Ma arvan, et läbipõlemine on üks teema, millest ma peaks kunagi, kui ma valmis olen, ka oma blogis kirjutama.
Selleks, et ehituse ja sisustamise rutiinist täielikult välja astuda, otsustasime suvel terve perega Eestist üldse ära sõita. Peale pikka arutelu valisime Horvaatia meie sihtpaigaks ja sõitsime koos lastega autoga sinna. Meie reisist kirjutasin pikemalt SIIN.
Puhkus oli imeline! Kõik argimured olid ajutiselt ununenud ja kuigi meil oli üsna aktiivne puhkus – nii kõndimise kui ujumise näol, siis tagasi tulles olime kõik nii rahul. Horvaatias käik oli kindlasti üks viimaste aastate olulisemaid mälestusi, mida meil kõigil vaja oli.
Vana majaosa värskendamine
Algselt ei olnud meil plaanis midagi väga suurelt ette võtta, aga samas saime aru, et kui me praegu kerget uuendust seal ei tee, siis hiljem on see palju keerulisem. Üle said värvitud kõik seinad ja akende vahetusest saati viimistlemata olnud aknapaled said korda tehtud. Aknad said uued aknalauad. Lisaks suurpuhastus, mille käigus rentisin aurupesuri, et ka tahmanud köögiseinad puhtaks saada.
Vana majaosa sai korrastatud ja sisustatud selleks, et mu vanaema sinna elama saaks tulla. Seetõttu sai seal mõni asi natuke ringi tehtud, et elamine talle sobivam oleks. Oktoobri alguses saidki viimistlustööd lõpetatud ja vanaema sai sisse kolida.
Maja välisilme lõppviimistlus – liistud
Selle aasta üks eesmärke oli ära paigaldada kõikvõimalikud liistud – seda just maja välisküljel. Kuigi laudis oli paigaldatud, siis akende ja uste ümbrus ning majanurgad olid endiselt viimistlemata.
Nagu ikka sai tehtud ka aias korrastamistöid – vähendatud ehitusest tulnud prügi ja aluseid, külvatud uut muru ja hoolitsetud heki eest. Muruga võib küll juba täitsa rahul olla. Isegi ülikuum ja kuiv suvi ei rikkunud me aia rohelust.
Kokkuvõttes saab öelda, et jälle sai väga palju tehtud. Mulle endale on tundunud, et me tegime sel aastal oluliselt vähem kui eelnevatel aastatel, sest plaanid olid palju suuremad. Samas puhata on vaja ja suurest rapsimisest taastumine on siiani pooleli. Uuelt aastalt ootan ma kõige enam seda, et ma leiaks mingi töö, mis ei eeldaks 8h kontoris istumist, aga annaks mulle mingisuguse eneseteostuse ja hädavajaliku sissetuleku. Samas loodan, et mul endiselt jätkuks aega, et nautida oma perega koos ja kodus olemist.
Ma usun, et 2019. aasta tuleb palju parem kui eelmine ja soovin head uut aastat Teilegi!
Meie tegemisi saab jälgida ka Minu Kodu facebooki lehel ja Instagramis.