Meie looduskiviga vannituba ja isetehtud valamukapp

Valmis sai ta juba augustis 2009 aga pole veel jõudnud siia detailsemalt kirja panna, mida siis ära tegime ja kuidas tegime.

Aega läks umbes nädal ja kõik sujus oodatust palju paremini. Ma ju natuke pabistasin, et ma oma 8. raseduskuul ei ole just kõige asjalikum abiline ja poodides müttamine võtab ka kindlasti rohkem võhmale kui tavaliselt. Samal ajal ju võtsime ette järjekordse Ikea-tripi.. Uskumatu, kuidas ma ikka fännan seda kohta – see lihtsalt paneb fantaasia nii lendama, et tuled koju ja mõtled, mida järgmisena ette võtta 😀  Igakord lähen sinna suure nimekirjaga ja selle nimekirja kõrvalt avastan veel, et mõne köögikausi ja siis mõne pannilabida ja mõne padja ja küünla võiks veel võtta ju 😀 No ei saa sealt nii kergelt minema. Kusjuures hämmastav on see, et summad, mis sinna poodi jätnud oleme, ei olegi tegelikult nii suured. No Eestis on nt köögitarbed küll ca 3 korda kallimad kui Ikeas.

Aga nüüd siis vannitoa remondist. Kui me esialgu siia korterisse kolisime, siis plaanisime katsetada tumesiniseid värvitud seinu. Kuskilt ma selle idee sain ja no oli ju vaja ära katsetada, sest kuskil pildil nähtud tumeda puitpõrandaga, siniste seintega ja valge mööbliga vannituba tundus täitsa armas. Esimene viga, mis me tegime oli toonivalik (JÄLLE! st loe magamistoa lugu!) ja teine viga oli see, et ostsime mööbli enne kui olime uurinud, kust sellele sobivat valamut leida.. Tulemuseks oli see, et 2aastat oli meil sünge sinine vannituba ebapraktiliste kappidega ja ilma valamuta. Nüüd siis sai see korda tehtud.

Enne oli vannituba selline:

Nagu näha siis algus sai tehtud mööbli välja tõstmisega. Esialgu jätsime kõik muu paigale ja lootsime, et suudame ümber nende asjade kive seina panna, neid vaid natuke nihutades. Aurusaunaga andis kenasti nii teha – nimelt selle äravool on üsna paindlik ja aurusauna saab päris korralikult seinast eemale nihutada ilma, et peaks äravoolu lahti ühendama. WC-poti pidime siiski mõneks päevaks lahti võtma, sest sinna taha poleks muidu olnud võimalik kive panna.

Esimene samm edasi tegutsemisel oli igaks juhuks nakkedispersiooniga seinade üle käimine, kuna kahtlesime, et äkki siledale värvitud seinale ei jää need kivid hästi kinni.

Edasi sai jube kive laduma hakata. See oli oodatust palju lihtsam. Teate, kes enne plaatimistöid pole teinud – soovitan soojalt neid võrgul olevaid looduskive. Ei mingit plaadilõikurit ega loodi ajamist – paned lihtsalt seina ja sikutad võrgu sirgeks 😀 Imelihtne! (Kivid olid K-rautas soodushinnaga 399.-m2 – valge marmor mosaiik, valmistatud Indoneesias Jaava saarel. )

Kolm päeva kivide panekut ja kõik oli seinas. Ees ootas vuukimine, mis võrreldes kivide seina panekuga oli palju raskem töö. Raskem just seetõttu, et füüsiliselt võtab nii läbi see. Kui tavaliste keraamiliste plaatidega on vuuke vaid iga plaadi ümber mõne millimeetri jagu, siis looduskiviga läheb vuugitäidet ca 5x rohkem, sest iga kivi ümbert peab ju “vuugitud” saama..

Enne vuukimist:

Vasakus seinas on suur auk, sest sinna planeerisime suuuure peegli. Ma nii tundsin puudust vannitoas ühest korralikust peeglist. Tellitud sai see Marepleksist ja töö oli kiire ja korralik. (Tellisime korraga siis esiku suure peegli ka ära, aga sellest lähemalt teine kord, sest ka esikuga on mul üks idee 😀 )

Vuugitud sein jäi imeilus:

Edasi sai tegelema hakata mööbliga. Joonise tegime me koos – arutasime mehega läbi, kuhu ja kuidas, mida paigutama hakkame, et kõik asjad ära mahuks ja üldmulje puhas ja ilus jääks. Puidu ostsime nagu ikka Viimsist, TRK Timberist. Puidu õli oli mul olemas juba (pärit Linconast, toon dark oak) ja kuna tegu on ikkagi pidevalt vett saava mööbliga, siis kõige peale tõmbasin Osmo TopOil’i vaha, mis tekitab puidule siidise libeda vahakihi ja ei lase veel sisse imbuda vaid jätab vee mullina selle peale.

Ainuke stressitekitav olukord oli siis kui oli vaja mööblipuit mõõtu lasta lõigata. Kodus põlve peal sellist täppistööd teha ei anna – selleks on kõige parem saekaatris lauad mõõtu lasta. Harkus on üks väike puidu töökoda, kus me ka varem oleme saanud riiuleid mõõtu lasta ja lootsime ka seekord selle koha peale. Kahjuks aga ei saanud me mitu päeva seda saekaatrimeest kätte ja puit lihtsalt seisis.. Lõpuks jätsime sinna koha peale kirja, et ise meiega ühendust võtaks ja vist oli 3. päeval ta isegi helistas meile ja saime oma puidu “tükeldatud”:

Edasi hakkas minu töö – õlitamine ja Olavi pani kappi kokku. Naabri käest saime isesulguvad liugurid (kui juba korralikult midagi teha, siis soovitan neid!) ja sahtlinupud Ikeast, kinnitused nagu nurgikud ja kruvid – tavalisest ehituspoest. Minu nõudmine oli, et peegli all võiks olla ka õhuke riiul, kuhu lõhnad ja igapäevaselt kasutuses olevad esemed käepäraselt ära panna.

Kapi raam õlitatud, riiul paigas – katsetame, kuidas jääb:

Kui peegel paika sai, võttis asi juba täitsa ilmet. Täiesti uskumatu, milline mõju on peeglitel ruumile – selline tunne nagu vannituba oleks kaks korda suuremaks ehitatud ja kuna järsku sai ju tumedast ruumist ka hele ruum, siis see andis sellele tundele veel omalt poolt juurde. Ausõna, edaspidi ei taha ma oma kodus mitte ühtegi tumedate seintega ruumi näha. Efekti mõttes üks sein mõnes toas tumedam teha on veel OK aga üleni.. Ei kunagi enam!

Lõpptulemus siis sai selline:

Ei suutnud kuidagi Ikeast seda sinist vannitoa vaipa ostmata jätta ja õigesti tegin – see annab vannitoale mõnusalt särtsu värvi.

Kapp koos sahtlitega täiesti valmis, segisti ja valamu ühendatud:

Riiulil olevad türkiissinine ja pruunikas-hall klaaskauss on samuti pärit Ikeast, küünlad ja küünlaalus on ostetud juba mitu aasta tagasi Sotkast. Kusjuures siinkohal mainin ära, et Sotkas on imearmas valik kodu pudi-padi, kahjuks küll mitte kõige odavama hinnaga. Vasakus sahtlis on hammaste pesuks vajalik ja paremal minu kosmeetika ja pudi-padi.

Minu seekordne lemmikleid Ikeast (jah, mul on natuke Anthea-Turneri-sündroom ka 😛 ):

Mulle lihtsalt meeldib kui kõik on loogiliselt organiseeritud ja kergesti leitav. Need sahtlisisud on end 100% õigustanud. Jube mugav!

Kuna aga sahtlitesse poleks mahtunud suuremad kreemipurgid, föön, koolutaja ja lokitangid jms “suuremamõõduline” kraam, siis Ikeas tuli mul idee mahutada need asjad suurde riidest kasti, mis ei riivaks silma ja sobiks üldmuljega. Kuivatipealne sai nüüd siis selline:

Kokkuvõttes olen tulemusega väga väga rahul. Kõik sai ilusti läbi mõeldud ja on meie perele väga praktiline.

Kuna võrdlusmoment on ju kõige põnevam, siis panen kaks võrdlevat enne-ja-pärast pilti ka: