Juba eelmisel aastal tegelikult plaanisin teha ülevaate raamatutest, mille lugemist nautisin ja mis ehk teistelegi huvi pakuks, aga kuidagi üldse ei jõudnud selleni.
Lugemisest üldiselt
Ma alati tunnen, et raamatud on küll selline teema, et mis ühele meeldib ei pruugi teisele jälle absoluutselt meeldida. Natuke on lugemine nagu isiklik teema ka ja seetõttu olin pikalt iseendaga pahuksis, et kas üldse seda siia blogisse kirja peaks panema. Kodublogi ju ikkagi. Raamatud on aga suur osa mu elust – ma loen alatasa või kui lugeda ei saa, siis kuulan (näiteks autoroolis).
Minu lemmikžanr on nn historical fiction – ehk siis ajaloolised romaanid, kus tegelased võivad olla välja mõeldud aga sündmused ja ajastu on tõetruud. Samas loen ma ka palju elulugusid ja lihtsalt ilukirjandust. Mul on väga palju klassikalist kirjandust lugemata, seega võib siit leida ka väga tuntud raamatute ülevaateid, mis võibolla enamusel loetud on.
Mida ma aga üldse ei loe on fantaasia- ja ulmekirjandus. Ma lihtsalt ei suuda lugeda tegevust ja sündmusi, mida ei saa reaalselt eksisteerida, aga igaühele oma. Mõne jaoks on just see lemmikžanr. Siit blogist aga selliste raamatute tutvustusi kindlasti ei leia.
Loen raamatuid nii paberkandjal kui ka telefoniäppidest Mybook ja Elisa raamat. Need kaks äppi on oma põhimõtete poolest väga erinevad ja ka raamatuvalik ei ole neil päris sama. Kasutan mõlemat, sest Mybookis on meeletult ägedad audioraamatud – loevad tuntud eesti näitlejad nagu nt Ulfsak ja Tambet Tuisk. Elisa omas on vaid digiraamatud ja robotlugemise võimalus. Üldiselt eelistan ma pigem päriselt teksti lugeda kui et kuulata, sest lugedes süvenen ma raamatusse rohkem kui siis kui see vaid “taustaks käib”. Kuna aga aegajalt pean ma üksi pikki autosõite tegema, siis raadio asemel eelistan audioraamatuid.
Loen vastavalt tujule ja tihti on korraga mitu erinevat raamatut pooleli – nt investeerimisõpik ja “Tuulest viidud” üheaegselt, sest enne magamaminekut ei taha ma kindlasti investeerimisest lugeda vaid miskit kergemat.
Aga nüüd siis raamatud, mida julgen teistelegi soovitada. Raamatupealkirjale klikkides leiate tutvustuse ja teiste arvustused Goodreadsis.
Kristin Hannah “Ööbik”
Laenutasin selle raamatu raamatukogust, sest keegi soovitas. Sisu: II maailmasõja aegne periood Prantsusmaa väikelinnas. Peategelane on noor tüdruk, kelle isa on sõtta läinud ja kelle kodus majutatakse natse ja kes otsustab oma eluga riskida liitudes vastupanuliikumisega. Eriline on see raamat mu jaoks seepärast, et peategelane on kangelaslik noor naine. Naiste rollidest ja olulisusest spioonide ning vastupanuliikujatena on mu meelest vähem kirjutatud kui meestest. On õudust tekitavaid juhtumeid, pingsat põnevust aga lõpp on sellegipoolest ilus. Ma igatahes lugesin ühe õhtuga (pigem ööga) selle raamatu läbi, sest nii põnev oli.
Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”
Päriselt sündinud lugu mehest, kes koonduslaagri vangidele käsivartele neid identifitseerivaid numbreid tätoveeris. Igale koonduslaagrisse tulnule tätoveeriti number käele, mis paljudele pääsenutele elu lõpuni nende minevikku meelde tuletas. Sellisel “töökohal” töötamine koonduslaagris andis talle võimaluse tegelikult palju head ära teha. Ellujääja lugu natside korraldatud õudustest ja samas ka armastuslugu.
Laura Hillenbrand “Murdumatu. Lugu Teise maailmasõja päevilt ellujäämisest, kohanemisvõimest ja lunastusest”
Päriselt sündinud lugu. Tundub täiesti uskumatu lugu ühe mehe elust ja elu eest võitlemisest II maailmasõja ajal. Seni olen ma lugenud mitmeid II maailmasõja teemalisi raamatuid aga enamuse tegevus toimub Euroopas. See raamat on selles suhtes erand, et peategelane on tegelikult pärit Ameerikast ja tegevus toimub Vaiksel ookeanil ja Jaapanis. Esimene raamat, mida ma lugesin II maailmasõjast, mis mainib ära ka Hiroshimale visatud tuumapommi, mille kohta ma tegelikult ammu lugeda olin tahtnud. Kogu raamatu vältel oli mul tunne, et enam hullemaks ei saa asi minna ja siis ikkagi läks. Nälg, piinamine ja peksmine on põhilised märksõnad. Kirjutatud on ka selliselt, et hoiab sind öösel ka üleval, sest tahad ju teada saada, mis edasi saab. Ma arvan, et vähestel on sellist vastupidavust ja raamatu pealkiri on kümnesse. Hämmastav, et peategelane elas peale kogu seda õudust lõpuks pea 100aastaseks kuigi maadles stressijärgse trauma sündroomiga.
Selle raamatu järgi on tehtud ka film “Unbroken”, mis viimati oli isegi Netflixis olemas. Mulle meeldis aga raamat rohkem kui film, kuigi film oli ka üsna hästi tehtud.
Voldemar Veedam “Purjetamine vabadusse”
Selle raamatu me ostsime endale koju, kui Eesti100 puhul sellele uus trükk tehti. Viimasel ajal olen lugenud mitmeid purjetamiseteemalisi raamatuid ja neid väga nautinud. Päriselt sündinud lugu eestlastest (16 inimest), kes 1945. aastal ühepurjelise luubi “Erna”-ga põgenesid üle tormise Atlandi ookeani USA-sse. Purjeka peal oli nii vanureid kui lapsi ja inimesi oli tegelikult oluliselt rohkem kui selle purjepaadi peale mahtuda tohiks. Teekonda alustatakse Rootsist, sest on oht, et Rootsi nad NL-le välja annab ja teada on, et paljud, kes kodumaale naasevad, on hukule määratud. Pika ja ohtliku reisi ajal napib toitu ja vett ja purjereisi käigus juhtub nii mõndagi. Liigutav, aga õnneliku lõpuga lugu.
Mark T. Sullivan “Veripunase taeva all”
Jälle II maailmasõda. Jällegi päriselt sündinud lugu. Ma vist olen pikalt sellel lainel olnud, et just seda ajalooperioodi kujutavaid raamatuid lugeda. Aga tuleb välja, et neid kangelasi oli sel perioodil ikka palju. Peategelane on itaallasest teismeline poiss, kes ühineb salajase võrgustikuga, kes aitab juutidel Alpide kaudu põgeneda. Kui natsid aga Itaalias sõdureid värbama hakkavad, saab temast Itaalias kõrgeima natsikindrali autojuht ja muidugi spioon. Lõpp oli minu jaoks ootamatu, aga päriselus ei ole kõik lõpud ilusad. Olgu öeldud, et peategelane jääb siiski ellu.
Ane Riel “Vaik”
Midagi muud vahelduseks ka. Tegemist on õuduspõnevikuga. Ma ei tea, miks aga see raamat jättis mulle samasuure “jälje” kui need päriselul põhinevad sõjakoleduste raamatud. Ilmselt on asi selles, et see tõesti oli põnev ja peategelane on tegelikult väike laps, kes ei saagi aru kui õudne on tema elu. Ma ei oskagi seda raamatut hästi kirjeldada ilma, et sisu täpsemalt avaldaks, seda lihtsalt peab lugema. Ma olen erinevaid Skandinaavia krimiromaane lugenud aga ükski neist ei ole eriti meeldinud, aga see Taani autor on tabanud kümnesse. Jälle üks raamat, mida lihtsalt ei saa käest panna enne kui see läbi on. Kui oled nõrga närvikavaga, siis ära loe. Tegelikult – siis ära loe vist ühtki mu soovitatud raamatut.. 😀
Nüüd said vist kõik erilisemad 2019. aastal loetud raamatud kirja pandud. Tegelikult oli neid veelgi, aga kõike ei jaksa siia kirja ka panna. Kõik raamatud, mida 2019. aastal lugesin on kokku võetud SIIN. Kui kedagi huvitab veel mõni neist, siis võib küsida või sealt teiste lugejate arvustusi lugeda. Osa neist olid sellised, mida ma teist korda ei loeks.
Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”
2020. aastat alustasin ma just selle raamatuga ja see on mul nüüdseks üks uus lemmik. Mul on kombeks omale jõuludeks mõni raamat osta, mida olen väga tahtnud lugeda ja mida raamatukogust pole saanud. See on üks selline raamat, mis raamatukogus alati välja laenutatud oli. Lugu pimedast prantsuse tüdrukust ja saksa noormehest, kelle elusid raamatus kirjeldatakse paralleelselt kuni nende teed ristuvad. Ma ei teadnud varem, et sõda käsitleva raamatu kohta võib öelda, et see on ilusalt kirjutatud, aga seda ta on. See on nii erinev varem loetutest samateemalistest raamatutest. Kurb lugu, aga tõesti lummav. Esimene kord kui ma lugesin II maailmasõja aega käsitlevat raamatut ja tundsin kaasa mõlemale osapoolele – nii saksa sõdurile kui ka prantsuse tüdrukule.
Hyeonseo Lee “Seitsme nimega tüdruk”
Lugu Põhja-Korea põgenikust. Vaade Põhja-Korea elule ja sealt põgenenu elule. Nagu ta ise TED-talkis ütles, siis põgenemine on vaid “pool lahingust”. Ebainimlikust kinnisest kommunistlikust riigist pääsemisel algab uus eluvõitlus – rahata, keeleoskuseta ja tööta võõras riigis. Minu jaoks oli hämmastav, et peategelane (autor) nägi suurt vaeva oma ema ja venna päästmiseks sealt ja ta ema igatses ikka oma “turvalise koduriigi rüppe tagasi”. Hoiatav on see lugu ka mitte ainult konkreetselt selle riigi eripärasid arvestades, vaid ajupesu mõjust inimesele – mu meelest toob Hyeonseo selle raamatus väga hästi välja. Väga palju sai paralleele tõmmata eestlaste elule Nõukogude liidus, kuigi Põhja-Koreas oli asi kordades hirmsam.
Margaret Mitchell “Tuulest viidud” 1 ja 2
Ma ei tea, miks ma neid raamatuid varem lugenud ei olnud. Filmi või sarja olen kunagi ammu näinud ja üldse ei meenunud sisu. Tõeline naistekas aga kvaliteetne naistekas. Igav ei olnud kordagi ja kui teine osa läbi sai, jäi tunne, et tahaks teada, mis edasi saab. Seejärel avastasin, et romaanidel ongi järg ka. Järje on kirjutanud teine autor (Alexandra Ripley) ja raamatu pealkiri on “Scarlett” (eesti keeles oli kokku 4 raamatut). Lühikokkuvõttes jällegi sõjaaja raamat – aga seekord on Ameerika kodusõda. Scarlett mulle peategelasena alguses absoluutselt ei sümpatiseerinud – upsakas, saamatu, ärahellitatud plika ja tema pea terve elu kestev armastus mehe vastu, kellest ta ilma jäi ja kes on teise naise abikaasa tundus ebameeldiva kinnisideena. Scarlettil hakkab külas käima aga karismaatiline Rhett, keda Scarlett ei suuda armastada, sest on kinni minevikus. Kui ta Rhetti tegelikult hindama hakkab, on võibolla juba liiga hilja. Igatahes soovitan, kes veel ei ole lugenud, see lugu ette võtta. Mulle enamasti imalad naistekad ei meeldi üldse, aga sellega oli teisiti. Võibolla selle kassi-hiire mängu pärast, mis seal koguaeg toimus. Kohati oli tunne, et tahaks Scarlettile mõistuse pähe taguda 😀
Ashlee Vance “Elon Musk – Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku”
Jälle miskit teistsugust. Mulle meeldib lugeda andekate ja edukate inimeste elulugusid. Sel aastal on mul plaan mitu sellist lugeda. Eloni lugu on ühe andeka ja hulljulge ettevõtja lugu. “Mõtle suurelt” saab seda raamatut lugedes uue tähenduse. Kes ütles, et sa ei saa ise kosmoselaevu ehitada? Või raputada autotööstust, mis pea 50aastat pole põhjapanevaid arenguid teinud? Lugu sellest, kuidas naeruvääristamine ja mahategemine paneb mõnda inimest veelgi enam tõestama, et kõik on võimalik kui vaid piisavalt tahta. Kuigi Tesla ja Space-X lugu on keeruline, siis raamat ise oli väga kerge lugemine. Mulle väga meeldis.
Jennifer Egan “Manhattan beach”
Vahele ka üks antireklaam, sest ma lihtsalt tahan oma pettumust väljendada. Ma võtsin selle raamatu kätte oodates, et sellest võib saada üks uus lemmik, sest sel oli ju pea kõik, mis mulle raamatutes meeldib – see oli ajalooline romaan; peategelane on naiskangelane, kes tegeleb millegi ebatavalisega (antud juhul on esimene naistuuker); ja tegevus toimub sõja ajal; autor on naine (haruldane selles žanris) ja kirjutatud on see meie ajastul (2017). Tegemist on looga II maailmasõjast ja palju kirjeldab seda, mida tegid “koju jäänud” naised, aga juba päris algusest peale tundsin ma nagu autor oleks tahtnud ühele lehele võimalikult palju fakte ja detaile laduda – näiteks tolleaegseid riidebrände ja tolleaegseid Brooklyni asutusi, tänavaid jne. See tegi lugemise raskeks ja tekitas tunde info üleküllusest, mis ühtlasi tõmbas mu tähelepanu süžeelt ja ei lasknud korralikult keskenduda. Ma saan aru, et kirjutades ajaloolist romaani tänapäeval pead sa tegema korraliku uuringu sellest ajastust, et olla täpne ja kujutada asju õigesti – alates toidust kuni riietuseni, aga see silmatorkav ülipüüdlikkus selles valdkonnas häiris mind – see ei tundunud loomulik. Lisaks häirisid mind intiimstseenid, mis olid pehmelt öeldes jaburad ja mitte kuidagi väärtust lisavad. Kokkuvõttes jättis see mageda mulje sellest raamatust. Lisaks oli see raamat kokkuvõttes igav. Kõigele lisaks on sinna pikitud lugu peategelase liikumispuudega õest ja juttu ratastooli hankimisest, mis mu meelest kuidagi ei sobinud sellesse raamatusse aga ilmselt peaks see ühtlasi näitama siis tolleaegseid muresid kui peres oli puudega inimene. Mulle tundus see süžee mõttes jällegi ebaoluline. Igatahes, lugesin selle raamatu küll läbi, aga see raamat saab minult 2020.a kõige suurem lugemispettumuse tiitli.
Nüüd tuleb kaks sellist raamatut, mida ma tavaliselt isegi ei loeks aga mida ma üllataval kombel väga nautisin.
Katrin Alujev “Elamise kergus”
Seda raamatut soovitati mulle ja mul on hea meel, et ma selle ette võtsin, kuigi ma selliseid raamatuid tavaliselt üldse ei loe. Paigutaks selle raamatu eneseabiraamatute kategooriasse, sest autor on ise terapeut ja raamat ise on ülesehitatud selliselt, et iga peatüki lõpus on küsimused, mis panevad mõtlema ja ennast analüüsima – ühesõnaga raamat nagu teraapia. Raamat oli lihtne lugeda ja mitmeid kordi oli selline “ahhaaa!!” hetk ja avastasin end korduvalt mingeid asju mehele ettelugemast ja siis diskuteerimast, et “minu meelest on ka nii!!”
Loeksin seda korduvalt ja väga tahaks endale ka seda raamatut, aga see on igalt poolt otsast. Kui kellelgi peaks see raamat üle olema, siis võib mulle pakkuda. Ostan hea meelega ära!
“Ma usun, et elu ei pea olema raske. Elu ei pea olema kannatuste rada. Elu ei pea olema pidev draama. Kas sinu elus on rohkem kergust või raskust? Mitte et su elu oleks alati raske, üldse mitte. Pigem on see meeleseisund. Isegi kui sul on näiliselt kõik olemas, valdab sind vahel ikka mingi raskus, rahutus, äng ja tühjus. Ootus millegi enama järele. Justkui mingi oluline asi oleks puudu.”
Paneb mõtlema, et kas me oskame alati hinnata kõige seda head, mis meie elus tegelikult on või keskendume me liialt sellele, mida meil pole? Kas me laseme end näiteks ärritada inimestest, kes ei ela samamoodi kui meie, kes ei mõtle samamoodi kui meie? Kohati oli mul tunne, et kõik eestlased võiks selle raamatu kord elus läbi lugeda ja sügavalt elu üle järgi mõelda.
Teine ebatavaline lektüür mu 2020.a lugemisvalikus oli
Michael Newton “Hingede rännak: eludevahelise elu uuringud”
Tundub natuke nagu praegu eestlaste seas ja meedias popp esoteerika teema – midagi sinna inglite, kristallide ja jumal-teab-mille maailma? Natuke nagu ongi, aga autor on hüpnoterapeut, kelle huvi hauataguse elu vastu sai alguse sellest, kui üks tema patsient kirjeldas hüpnoosi all olles oma eelmist elu. Mu jaoks on hüpnoos alati huvitav tundunud ja ma tahaks seda kunagi ise kogeda. Paranormaalsuse, surmajärgse “elu”, usu ja esoteerika teemad on need, mida ma teadlikult “sajaga” väldin, sest enamasti lähen ma jaburuste peale lihtsalt närvi.. aga kuna raamat kirjeldab hüpnoosis olevate inimeste kirjeldusi sellest, mida nad kogesid, siis tundus intrigeeriv.
“Kakskümmend üheksa inimest kirjeldavad siin raamatus sügava hüpnoosi seisundis oma endisi elusid ja eludevahelisi kogemusi igavesti eksisteeriva hingena. Neid kummalisi meenutusi lugedes saad teada:
*mis tunne on surra;
*mis ootab ees pärast surma;
*kuidas hing valib endale maise keha;
*milline on elu eesmärk.”
Ja tegelikult ka oli huvitav lugeda. Kas seda raamatut nüüd teadusliku tõena võtta või kas üldse midagi sellest uskuda, on igaühe enda otsustada ja kas kõikidele küsimustele üldse peabki vastuseid olema? Igatahes pani see raamat mind mõtlema. Igatahes väga üllatav oli mulle endalegi, et see raamat mulle päriselt ka meeldis, isegi kui ma võtsin seda pigem sellise kerge ulmelise lugemisena, mis pigem mõjus hüpoteetilise võimalusena mitte puhta tõena.
Janek Muru “Pimedusest välja”
Kui see lugu päriselt 100% tõde on, siis ma tahaks öelda, et mõni inimene, kes peaks lapsi kaitsma ja abistama, on lihtsalt elajas. Janek Muru räägib detailse ja õudsa loo enda elust puudega lapsena nõukaaegses lastekodus ja natuke ka iseseisvast elust sellest kohutavast kohast pääsenuna 90. aastate alguses. Janek oli väike liikumispuudega poiss, kelle elu rikkus totaalselt ära kellegi nõukaaegse arsti märge tema toimikus: “imbetsill”. Temasse suhtuti vastavalt – talle ei plaanitud õpetada ei rääkimist, potil käimist ega ammugi mitte lugemist ja kirjutamist. Enamuse aja veetis ta sunniviisiliselt voodis, mähkmetes ja unerohtude mõju all. Sellegipoolest suutis ta mõelda vaid põgenemisest ja iseseisvamast elust ja lõpuks ta selle ka saavutas. Paljuski tänu sellele, et Eesti sai vabaks aga ka juhuslike inimeste heatahtlikkusele.
Delia Owens “Kus laulavad langustid”
Jätsin selle viimaseks raamatuks, sest seda on maininud ja arvustanud ka mitmed teised blogijad ja see on meeletult haibitud bestseller ja võibolla mõnel on juba kõrini, et sellest igalpool räägitakse. Mina võtsin selle lugemiseks ette paar päeva enne jõule ja lugesin kahe õhtuga läbi.
Tegevus toimub 1950-60 aastatel Põhja-Carolina rannikualadel – nn paduras, mis on midagi mereäärse raba sarnast. Seal saab kohati liikuda vaid paatidega või kahlata läbi vee. Loodus on seal omanäoline ja liigirikas. Peategelast väikest paduras elavat tüdrukut Kyat tabab üks kaotus teise järel – kui lahkub tema ema ja siis ülejäänud pere, jättes väikse Kya alkohoolikust isaga elama väiksesse vaesesse puuonni. Varsti kaob ka Kya isa ja Kya peab metsikus paduras üksi hakkama saama – ta on õppinud loodusega koos elama ja peab nüüd hakkama ise end toitma ja kodu eest hoolitsema. Aegajalt tunneb ta puudust inimsuhtlusest ja normaalsest elust – ta igatseb oma ema tagasi ja kadestab teisi lapsi, kes tulevad randa vaid mängima. Kohalik rahvas suhtub temasse kui tüütusse ja räpasesse matsiplikasse kui tegelikult on ta lihtsalt üks mahajäetud abivajav laps.
Mind lummasid selle raamatu looduskirjeldused, mida ma tavaliselt raamatutes pigem ei salli. Näide sellest, et looduse kirjeldamine ei pea olema surmigav. Kuigi oli asju, mis mind selle romaani puhul natuke segasid – nt algeline dialoog, eriti mõrvauurimise osas. See dialoog kuidagi hakkis selle raamatu mu jaoks ära, nagu oleks kaks erinevat kirjanikku. Ent raamatuautor on ise tegelikult loodusteadlane, seega on mõistetav, et ta on karakterite ja dialoogi kirjutamisel natuke vähem edukas. Põnevaks teeb loo ka autori taust ja üks päriselu mõrvamüsteerium, mis temaga seondub, aga soovitan seda guugeldada alles peale raamatu lugemist.
Mida head sina eelmisel aastal lugesid?