Kuidas taotleda kasutusluba ja milliseid dokumente on vaja esitada?

 

Kirjutan kohe ära, et tegemist on Tallinna linnaga ja senised kogemused on näidanud, et siin end bürokraatiast läbi murda pole naljaasi. Seega kui keegi loeb nüüd seda lugu, et saada infot enda maja kasutusloa taotluseks, siis enne soovitan uurida, milliseid dokumente konkreetses linnas või vallas nõutakse. Tuttavatega arutades tuli välja, et näiteks ühes naabervallas nõuti kolm korda vähem dokumente…

Mina otsustasin kohe alguses, et kuna ehitusloa taotlus oli meeletult närvesööv bürokraatia, siis kasutusloaga ma samuti ise tegeleda ei taha ja võtsin abiks firma, kes nende taotlustega igapäevaselt tegeleb – valisin selleks firma Tulipunane OÜ, kelle töö ja vaeva eest ma üdini tänulik olen!

 

Milleks on vaja kasutusluba?

Kasutusluba on põhimõtteliselt teatis selle kohta, et hoone on ehitatud nõuetekohaselt ja on ametlikes registrites olemas ning kasutusel. Seda nõutakse näiteks (aga mitte alati):

  • müügitehingut tehes – annab ostjale kindluse, et maja dokumentatsioon on korras ja maja ehitatud nõuetekohaselt
  • kindlustuslepingut tehes – annab garantii, et maja on ehitatud vastavalt tänapäevastele nõuetele
  • pangast laenu võttes. Meil seadiski kasutusloa klausli pank, kelle jaoks ehituseks laenu andmine oli risk, sest juhtumid, kus majad ei saa valmis või ei ole nõuetekohaselt ehitatud, on sagedased. Pank seadis meile kasutusloa saamiseks tähtaja ja kui me tähtajaks seda esitatud ei saanud, tuli seda pikendada.

 

Milliseid dokumente kasutusloa taotlusel nõutakse?

Ma austan väga seda, et meil on reeglid, mis panevad üldjoontes paika, et sa ei tohi endale kolme põrsakese maja ehitada, mis ehitusvigade tõttu maha põleda võib, suure tormiga tuule alla võtab ja naabri aeda maandub või lühise tekkimisel kogu elamise elektritehnika tuksi keerata võib. Lõppkokkuvõttes peaks kõik see paberimajandus olema inimese (st meie endi) kaitseks.

Enamus nõutud dokumentidest on väga loogilised – spetsialist peab olema tõendanud, et majal on korras ja nõuetele vastav:

  • Elektrisüsteem (elektriprojekt, akt spetsialisti allkirjaga, mõõtmised)
  • Küttesüsteem (paigaldusakt)
  • Korstnad (korstnapühkija akt)
  • Tuleohutussüsteem (suitsuandurid, vinguandurid, tulekustutid)
  • Maja on ehitatud projekti järgi (geodeesia ehk mõõdistused)
  • Vesi ja kanalisatsioon on ühendatud (Et veemõõdikud kenasti küljes oleks ja sa oma reovett lihtsalt pinnasesse ei laseks. Muide, see on täiesti reaalne, et mõni inimene seda teeb. Kunagi käisime Vääna kandis üht maja vaatamas, kus kuulutuses lubatud kanalisatsiooni kohta küsides, teatas majaomanik, et „näe, meil siin see toru jookseb siia kraavi..”)
  • Olemas on prügiveo leping (selleks, et kindlustada, et sa oma olmeprügiga kuskil metsaalust ei risustaks)
  • Maja ülevaatuse akt

Esialgu lugesin Tallinna lehelt, et nõutakse lisaks maja ülevaatuse aktile ka ehituspäevikuid.

Kuna me üldehituse tegime ise, endale järelvalvet ei tellinud, siis tundus naljakas iseendale “maja üle anda”. Ehitise ülevaatuse akti me esialgu ei koostanud ja päeviku asemel…  oleks ma neile blogilinki pakkunud…

See oli nali. Aga päriselt – kas keegi ise oma maja ehitades märkis iga päev õhutemperatuuri ja ilmaolud ja tegi “ehituskoosolekutest” protokolle?? Müts maha nende ees, kes on teinud. Meie ehituskoosolekud olid hommikusöögilauas kohvi juues, stiilis “Mida täna teeme?”-“Õues sajab” – “Ok, paneme siis toas villa edasi”. Tõesti ei taibanud seda protokollida.

Lõppkokkuvõttes päevikut ei küsitud, aga akti tegime ära – täites etteantud blanketi. Kui ehitaja ja järelvalve oled ise, siis see dokument näeb välja nagu annaksid iseendale maja üle ja paned allkirja alla. Lisaks lased veel projekteerijal ka digiallkirja anda ja laed EHR-i taotluse juurde üles.

Millised dokumendid meie tellisime ja esitasime

 

  • Dokumendid küttesüsteemide ja tulekollete kohta kasutusloa jaoks

Me olime varem kuulnud, et kuna tuleohutus on teema, millega põhiliselt kasutusluba taotledes jänni jäädakse, siis sai sellest meie peamine prioriteet.

Kogu küttesüsteemi, ventilatsiooni ja tulekolded ning korstnad lasime ehitada ja paigaldada selleks sertifitseeritud ettevõtetel ja küsisime iga sellise töö kohta allkirjastatud teostatud tööde akti. Lisaks kogusime kokku kasutatud toodete (näiteks korstna detailide) ja materjalide sertifikaadid, mille lisasime aktide juurde. Lõpuks tellisime ka tuleohutusauditi ja ostsime kõik vajaminevad tuleohutusseadmed – st tulekustutid, suitsuandurid, vingugaasianduri, tuletekid jms ja paigaldasime need ettenähtud kohtadesse.

  • Ehitusprojekt ja muudatusprojekt

Maja ehituse käigus olime me paaril korral jooksvalt ehitusprojektis muudatusi teinud. Näiteks tõstsime me ringi ühe terrassiukse ja asendasime selle aknaga ning lisasime ühe katuseakna suurema lapse tuppa, kuhu esialgu tundus, et seda paigaldada ei saaks. Lisaks tõstsime paar mittekandvat siseseina ringi, et tubade paigutus loogilisem oleks. Ma arvan, et ise ehitades juhtub seda paljudel, et ehituse käigus tundub mõni lahendus mõistlikum kui esialgu projekteerimise käigus plaanitud sai. Nende otsuste tõttu pidime esitama lisaks maja ehitusprojektile ka muudatusprojekti ehk laskma projekti ringi teha ja parandatud projekti esitama. Selleks võtsime ühendust arhitektiga, kes meie projektiga tegeles ja palusime tal muudatused sisse kanda ja meile failid saata.

  • Elektriprojekt ja elektriaudit

Elektriprojekti tellisime juba ehituse käigus, sest selle järgi said kogu maja elektritööd tehtud. Elektriprojekt näitas ära, millist kaablit kuskil kasutada tuli, millise kaitsme taha millised seadmed läksid jms. Peale seda kui elektrik oli kõik kaablid elektrikilpi ühendanud, tellisime elektriauditi firmalt, kes tuli ja tegi mõõdistused ning esitas meile dokumendi, mis kinnitas, et ka elektrisüsteemiga on kõik korras.

  • Geodeesia ehk järelmõõdistus

Vahetult enne kasutusloa taotluse sisseandmist tellisime geodeesiafirmast uue mõõdistuse, et ehitatud maja üle mõõta ja seejärel need uued mõõdud vastavatesse registritesse kanda (Tallinna geomõõdistuste infosüsteemi).

  • Tehnovõrkude projekt

Taotluse käigus oli mitmel korral märkustes lause „Esitada kinnitatud tehnovõrkude ehitusprojekt (vt ehitusloa märkus)”. Meenus, et kui me arhitekt meile ehitusluba taotles, siis nõuti meilt elektriprojekti sellisel tasemel, mis näitaks uue majaosa elektritarbimiskohad ära – st iga pistikupesa ja lüliti oleks peal. Me palusime, et nad selle nõude edasi lükkaks ja et ehituse käigus tellime selle igal juhul, sest kui maja seinad juba püsti on, on palju lihtsam välja mõelda, kus täpselt pistikupesi või valgusteid vaja võiks minna. Kui aga elektriprojekt ja ka elektripaigaldise audit ja mõõteprotokoll olid esitatud, saime ikka sama märkuse.

Ma pole muidugi ehitusspetsialist ja osad mõisted on mulle ilmselt lõpuni välja segased. Tehnovõrkude mõiste tundus mulle loogiliselt elektriga seotud olevat, aga nõuti hoopis trasside projekti. Poole taotluse  pealt tuli mulle üllatusena, et kuigi meil on tegu juurdeehitusega ja maja on juba aastaid veevõrgus ning 2014. aastast alates ka kanalisatsioonivõrku ühendatud, on meil hoopis vee- ja kanalisatsioonitrasside kohta projektid puudu.

Kõige suurem peavalu meie kasutusloaga

Reaalselt jõudis see asi mulle kohale alles siis kui ma menetlejale helistasin ja küsisin, et mida nad tehnovõrkude seadustamise all mõtlevad. Peale poolt aastat kasutusloa dokumentidega tegelemist selgus, et ma pean hakkama ehitusluba taotlema oma maja vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamise kohta ja tegema tagantjärgi:

  1. ehitusprojekti trassidele
  2. taotlema ehitusloa nende kohta
  3. seejärel esitama kasutusteatise nende kohta
  4. alles seejärel saame maja kasutusloaga edasi minna.

Nii palju pabereid KAHE TORU kohta!!

Projekteerimine pole muidugi üldse odav lõbu ja enamus projekteerimisfirmasid ütlesid mulle, et neil pole aega sellise pisiasjaga tegeleda. Mitmel korral oli mul täiesti lootusetuse tunne, sest projekteerijat ei leidnud, panga seatud tähtaeg oli taas saabumas ja kuna ma teadsin, et me maja ehitusluba ootasime ligi aasta aega, siis ei olnud ka välistatud, et sama kaua läheb trasside loaga ja see tähendanuks, et me kasutusloa saamine venib veelgi edasi.

Lõpuks sain oma ehitusvaldkonnas töötavalt healt tuttavalt nõu ja kontaktid projekteerijatele, kes mind hädast välja aitasid ja kogu selle paberimajanduse korda ajasid ning ka trasside ehitusloa taotlesid ja selle ka kätte said.

Sellele paberimajandusele kulus jällegi kuid ja ma jõudsin vahepeal lausa kaks korda panga käest kasutusloa tähtajale pikendust  paluda. Menetleja sõnul olid meil kõik muud dokumendid kenasti korras, ainult trasside kasutusteatis oli puudu ja kui selle kätte saaks, oleks hoone kasutusloaga ka kõik korras.

Kui trasside ehitusluba saabus, siis otsustasin, et kasutusteatise esitan sellele ise Ehitusregistris. Selle aasta jooksul olin ma juba end piisavalt kurssi viinud ja õppinud lugema dokumente, mille varem usaldasin spetsialistidele, kuna mul endal enne isegi vastavaid programme polnud, millega neid avada.

Kasutusteatise esitamine oli üsna lihtne. Valid EHR lehel menüüst, et esitad kasutusteatise, lisad süsteemis olemasoleva ehitusloa ja saadad teatise menetlemisele ja jääda ootama. Ma ootasin lausa rohkem kui kuu aega ja imestasin, et miks see nii kaua aega võtab. Kui ükskord süsteemi sisse logisin, et kontrollida, mis seis sellega on, siis avastasin, et see oli registrisse kantud ilmselt samal päeval! Üllatus: kui su dokumentidega kõik korras on, siis teadet meilile ei tulegi. Teate selle kohta saad vaid siis kui midagi valesti on – ehk, et kui sulle tuleb meilile teade EHR-ist, siis on asi ilmselt selles, et su taotlus ei läinud läbi ja pead miskit parandama või lisama, aga kui tahad teada, kas su maja on registrisse kantud, siis pead ise iga päev sisse logima ja lehte refreshima.

kasutusluba

Saatsin kohe teatise meie kasutusloa taotlejale, kes selle ka maja kasutusloa taotlusele lisas ja jäime ootama.

Vahepeal toimus pingeline närvidemäng, et kas tuleb uusi nõudmisi või saame lõpuks kinnituse.

1. oktoobri õhtul sõitsime parasjagu autoga ja autos paras melu, sest olime neljakesi. Minu telefon heliseb ja helistajaks on meie kasutusloa taotlemisel abiks olnud naine, kes kõik dokumendid minu eest korrastas, skaneeris, ümbernimetas ja üles laadis.  Esialgse melu sees kostus mulle, et ta küsis, kas meil on mingeid arenguid ja ma kukkusin kohe seletama, et ma endiselt ei tea midagi ja uudiseid pole… Vatrasin kuni ta mu jutu katkestas küsimusega „Ega sa roolis ei ole? Mul on hoopis sulle uudiseid!”

Seejärel teatab ta, et meie maja kanti registrisse ja see tähendab, et meil on kasutusluba käes! Meeletu pingelangus ja rõõm – lõpuks on meie maja dokumentidega kõik korras ja saab keskenduda sellele, mis meie jaoks olulisem on – maja koduks muutmisele.

Kulud, mis tekkisid seoses kasutusloa taotlusega:

  • Tuleohutusaudit 420€
  • Kasutusloa konsultatsioon 420€
  • Tuleohutusseadmed: 296€
  • Riigilõiv 30€
  • Trasside projekteerimine kokku:  1350+km
  • Riigilõiv 250€
  • Kooskõlastus gaasiga – Gaasiarendus OÜ – 40€
  • Tallinna Vesi tehnilised tingimused 44,50€
  • Lisaks veel kulud elektriauditile, mille arvet ma hetkel leida ei suuda, aga mis jäi umbes 300euro kanti.

 

Ühesõnaga, sama ootamatult kui me saime ehitusloa, saime me ka kasutusloa. Aga mul on hea meel, et kogu see asi on nüüd meil seljataga ja meil on lõpuks kasutusluba!

Järgmisena võtame ette meie pooliku köögimööbli lõpuni ehitamise. Esimene osa sellest on juba valmis ja sellest saab lugeda SIIT.

Meie tegemisi saab jälgida Minu Kodu facebooki lehel ja Instagramis.

 

 

To do list ehk meie edasised plaanid maja peal

 

Hiljuti käis mul terve kari sõbrannasid külas ja enamus neist nägid mu uut kodu esimest korda. Muidugi rääkisime natuke ka majast ja ehitusest ning tegin neile majas ringkäigu ja ütlesin, et ilusamat osa olete juba instagramis ja blogis näinud, aga palju on ka nägemata – näiteks need ruumid, mis veel tegemata…  Keegi kommenteeris, et ikka on nii, et sotsiaalmeedias jagatakse elu ilusamat poolt ja päriselus on hoopis midagi muud… Tõesti. Mul on alati tunne, et keegi ei taha neid remonti ootavaid tube ja tegemata asju näha –  ikka tahetakse ju tulemust näha. Ise ei kipu neid tegemata asju väga pildistama ka. Kuigi ma ise vaatan teiste kodude puhul hea meelega just ka neid pilte, kus  ehituspraht veel jalus ja tolmune ja töö alles pooleli – samas ma pole kunagi ka päris normaalne selle koha pealt olnud. 😀 Ja noh, ma annan endale aru, et kõik ei ole samasugused. Aga täna ma siis teen erandi. Ma näitan lisaks valmis tubadele ka neid kõige koledamaid kohti me kodus ja räägin natuke, mis meil plaanis on.

Edasised tööd tähtsuse järjekorras:

Köögimööbli ehitamine

Enne on meil tegelikult plaan külmik osta, et ei peaks toiduaineid teisest majast toomas käima. Seejärel on plaan hakata kööki sahtleid ja ahjukappi ehitama. Praegune seis on selline:

IMG_7153
Köök ilma külmiku-, ahju- ja sahtliteta

Ma ei suuda ära oodata aega, kui saab tööpinna jälle kolast puhtaks ja kõik sahtlitesse peitu. Köök on olnud nüüd juba pea aasta aktiivselt kasutuses ja kuigi mind ärritab see pidev segadus ja et asjadel pole oma kohta, siis on see ikkagi parem kui see, et ma pean söögi tegemiseks teise majja minema. Ja ma annan aru, et kõike ei saagi kohe ja praegu.. Aga lootust on, et varsti on mul ilus köök, mitte asju täiskuhjatud tööpind!

Enamus köögitarvikuid on mul hetkel üldse kastides. Paar päeva tagasi sorteerisin ma kõik teise maja köögi sahtlid ja kapid ära – umbes kolmandiku ladusin kasti, mis läheb ära andmisele ja ülejäänud sorteerisin, pesin ja ladusin kastidesse ning tõin uude majja. Kuna me armastame hästi süüa (teha), siis on neid tarvikuid võibolla rohkem kui keskmisel perel aga kuna kõik allesjäetud asjad kindlasti regulaarselt kasutust leiavad, siis pole ka hullu ja ruumi peaks meil kõige jaoks jaguma piisavalt.

Söögilaua ja saarekese ehitus

Me kumbki pole veel kindlad, kumma me enne ette võtame, kas söögilaua või saarekese. Ma ise arvan, et pigem saarekese enne  ja jõuludeks tahaks juba söögilauda ka. Mõlemad plaanime loomulikult ise teha.

Saarekese joonist mul veel pole, aga laua kohta tegin enamvähem joonise valmis:

söögilaud

Lastetubade garderoobide ehitamine

Esialgu oli plaanis neile samuti täispuidust garderoobid ehitada nagu meie toaski, aga heledamates toonides. Praeguseks oleme otsustanud, et sahtlite osa siiski ostame, sest neil lähevad enamus riided sahtlitesse ja ajakulu mängib ka siin rolli – nad on liiga kaua pidanud oma riidekappe ootama ja isetegemine võtab jällegi ohtralt aega ära.

Meie toa garderoob

Idee on neile hoopis teha, midagi sellist nagu SIIN lingil.

Hetke seis nende tubades:

Väiksema lapse toa garderoobi sein
Suurema lapse toa garderoobi sein

Sauna voodrilaua paigaldus ja saunalava ehitus

Mees oleks sauna juba ammu tahtnud valmis saada, aga muud asjad on koguaeg prioriteetsemad olnud. Unistus on, et äkki sel talvel ikkagi saab esimest korda oma kodu saunas käia. Hetkel on seal Finnfoam plaatidega seinad ja lagi tehtud. Vaja oleks veel voodrilauda ja saunalava. Keris on olemas – selleks on äge eesti disainkeris Huum Drop.

Praegune seis:

Saun septembris, 2018

Trepi valmis ehitamine ja viimistlemine

Trepile on vaja lisada varvaslauad, uued astmed ja ehitada teisele korrusele piire, milleks tuleb madal kapp. Trepihalli kappi lähevad voodipesud, lisatekid ja –padjad jms, mida on lihtne siis tubadesse viia. Trepi küljed värvin valgeks ja astmeteks tulevad tammeplaadid, mille viimistlus on sama, mis põrandatel. Trepi alla plaanime ehitada kapi, mis on paras pähkel, kuna tahame ruumi maksimaalselt ära kasutada. Plaan on ehitada sarnane kapp nagu SIIN lingil. Trepp on mu mehe isa käsitöö, aga ajutiste astmelaudadega – nii saime ehituse ajal teisele korrusele materjali tassida ilma, et peaks redelit kasutama.

Ilma piirdeta trepihall
Trepi ehitame kinni

DSC_6140.JPG

Tehnoruumi viimase seina kinni ehitamine

See töö on otseselt seotud eelmisega. Kui trepile pole varvaslauad paigaldatud, ei saa ka seda seina lõpetada, sest trepp jookseb sealt läbi. Samas ruumis on ka kapp, kuhu lähevad koristusvahendid jms – üldpuhastusvahend, riiete pesuvahend, lapid, wc-paberivarud. Kapp on tehtud puidujääkidest aga on hetkel veel viimistlemata – selle kapi õlitamise pean lähiajal ette võtma – vahendid on olemas.

Plaan on kogu see poolik sein voodrilauaga viimistleda.

Viimistlemata tehnoruumi kapp

Elutoa diivani ost

Ma isegi ei tea, milliseks prioriteediks seda sättida. Meil on diivani mudel juba tükk aega välja valitud aga kuna selle hind on päris krõbe ja köök on ikkagi tähtsam, siis saab see ostetud ilmselt peale köögi valmimist. Ma tahaks magamistoast teleka välja saada, aga praegu on meie voodi ainuke koht, kus normaalselt filmi saab vaadata. Mina ise ei vaata telekat pea üldse, aga lapsed ikka vahest miskit vaatavad. Ja kuna elutoas pole kuskil istuda, siis vaadatakse pigem meie toas.

Tühi elutuba

Elutoa mööbel ehitada

Loogiline järg eelmisele punktile. Elutuppa on vaja telekaalust ja suurt raamaturiiulit, mis ühtlasi mahutaks ka lauamängud. Lisaks oleks vaja diivanilauda – sellist, mille peal saaks terve perega lauamänge mängida. Kuna telekaalus tuleb suhteliselt pikk ja peaks ideaalis olema sarnases stiilis kui elutoa raamaturiiul, siis tegin mõlemale 3D joonised Google Sketchup-iga.

raamaturiiultelekaalus

Voodi ehitamine

Me endiselt magame põrandal madratsil. Ootan väga, et saaks normaalse ja ilusa peatsiga voodi, mis mahuks ideaalselt meie kaldlae alla ära ja oleks mugav kasutada ka. Siis saaks ehk ka öökapilambid paika (raamatuhull nagu ma olen… ). Olen ka poodidest sobivat voodit otsinud, aga enamuse peatsid on meie seina jaoks liiga kõrged.

Praegune seis:

DSC_6061
Meie magamistuba

Kardinate ostmine või tellimine

Hea oleks kui saaks selle tehtud enne järgmist suve. Igasse magamistuppa tulevad vabalt langevad külgkardinad neutraalsetes toonides ja ühevärvilised. Võibolla saab mõni tuba lisaks ka ruloo. Kööki on vaja puitribikardinaid ja elutuppa soovin ka pikki külgkardinaid, et saaks õhtuks tuppa veidi privaatsust. Laste tubade katuseakendele on vaja päiksevarjusid ja nende soovi korral ka ruloosid. Suvel saime aru, et põhikuumus tulebki laste katuseakendest, mis on lõunapoole. Jahedust sai vaid öösel aknaid pärani lahti hoides ja ka siis ei jahtunud maja väga maha aga vähemalt kannatas magada. Lõpuks lapsed toppisid katuseakendele fliistekid ette ja tulemuseks oli oluliselt vähem kuumust nende toas.

Vannituba teisel korrusel

Vannituba on meil praegu sellises faasis, et põrandal on betoon, seinas ja laes on hüdro ja ongi kõik. Põrandaplaadid, vann, segisti ja wc-pott on ka olemas, aga seinaplaate pole ma siiani suutnud välja valida. Kõige raskem ülesanne siiamaani. Vannituba on meil kaldlaega ja üsna kitsas. Ruumis on ka üks kõrgem katusesopp, mis teeb kujundamise ka 3D-s keerulisemaks kui muidu. Vanni plaanime sisse ehitada  – st selle küljed saavad ka plaaditud. Tahaks kahes toonis plaate kasutada, aga ma olen nii otsustusvõimetu. Valge oleks alati kindla peale minek, aga ma tahaks midagi erilisemat ja ei tea ise ka, mis see eriline olema peaks. Hea on, et meil üks pesuruum ja wc juba on, seega teise ehitamisega pole kiiret ja saan veel ideid koguda ja mõelda asja üle.

Teise korruse pesuruum – tulevane vannituba

Kodukontor

Kodukontoril meil ust ei ole vaid on avatud trepihalli. Selle ava juures, minu töölaua kõrval, on meil plaanitud seinakapp. Hetkel on see “kapp” lihtsalt üks suur seinasüvend ilma usteta. Tahan, et see kapp hoiaks endas nii lihtsamaid koristusvahendeid, kontoritarbeid nagu paber printimiseks, lisa tahmakassetid jms ning ka ravimeid, aga nii, et kõik oleks kergelt leitav ja et kapist ei saaks mingi rämpsukoguja. Ilmselt pean sinna mingi kastide süsteemi koos siltidega tegema ja hoolitsema selle eest, et kõigel oleks oma koht.

Kodukontorisse oleks vaja väikest lahtikäivat nurgadiivanit külaliste majutamiseks ja kodukontori seinale läheb ka telekas, mis hetkel meie magamistoas. Need on meil aga tähtsusjärjekorras viimased, sest praegu eriti külalisi ööseks ei kutsu kui pole veel diivanit ega söögilaudagi, kus neid normaalselt võõrustada.

Siia nurka peaks lahtikäiv diivan tulema

Sai vist kõik üles loetletud. Kindlasti on veel pisisasju – värviparanduste tegemist ja muud sellist, mida ma ei hakka isegi üles lugema.  Ja aiatöid on ka lõputult – see vist ei saagi kunagi valmis… Ideid ja plaane on nii palju aga kõike korraga ei saa. Istutamisega loodan järgmisel suvel alustada – nii palju tahaks ringi teha ja tulevase terrassi serva tahaks kõik ääristada peenraga või peenrakastiga, kuhu just trepiosa ei tule. Endiselt ei ole meil ka kasutusluba, mille saamine on veninud nüüd kauemaks kui aasta. Mitu korda on juba jäänud mulje, et nüüd veel viimane asi teha ja siis on kõik korras, aga ikka leitakse midagi, mida peame uuesti tegema või parandama või lisama. Väga närvesööv, aga ilma kasutusloata ka ei saa. Loodetavasti lähiajal see asi laheneb.

Kui soovid meie tegemistega kursis olla, siis jälgi ka meie facebooki lehte: Minu kodu ja instagrami kontot, kuhu postitan iga päev: @minukodu

 

 

 

Maja ehituse maksumus ise ehitades

Enne ehituseks laenu võtmist oli meil olemas ehitusprojekt ja valmis ehitatud vundament ja esimese korruse karkasski püsti. Pangad nõuavad ehituse puhul alati kalkulatsioone, kuhu ja mis summades laenuraha kulutada plaanitakse. See kogemus oli meil juba korteri ehitusest olemas ja oli selge, et kalkulatsioone ja eelarve jälgimist hakkan teostama mina ise, samas kui mees ehitusega tegeleb ja materjale tellib ning seejärel arved mulle üle annab, millega mina siis edasi toimetan.

Korterit renoveerides saime selgeks, et raha läheb alati plaanitust rohkem ja aega läheb samuti plaanitust rohkem. Selleks, et vältida seisu, kus laenuraha on otsas, aga mitmeid elutähtsaid osasid veel ehitada ja maksta vaja, plaanisin seekord eriti näpuga järge ajada meie eelarves ja kulunud summades.

Eelarve ise ehitamiseks

Esialgu teen siia väga ülevaatliku nimekirja, millise eelarve me esitasime pangale. Eelteadmiseks siis, et ehitatav majaosa oli 244m2.

VUNDAMENT 5,950
MAJAKARP 67,150
I korruse põrand (betoon) 5,050
välisseinad (karkass) 7,060
vahelagi ja katuslagi 6,990
välisviimistlus 6,650
aknad (3xpaketiga puitaknad Rehpol) 8,000
välisuks +paigaldus 400
garaažiuks koos paigaldusega 2,000
katus ja vihmaveesüsteemid 11,000
TÖÖ – majakarbi püstitus 20,000
SOOJUSTUS JA KIPS 12,800
seinad ja laed, vahelagi, must põrand:
Soojustus 3,000
Puistevill 600
Kipsplaat 1,200
kinnitusmaterjalid 500
puitlaastplaat II korruse põrandale (osb 22mm) 1,500
töörahad 5,000
Plekk-karkass ja puitkarkass 1,000
SISETÖÖD 25,350
trepp 4,000
siseuksed 2,000
siseviimistlus 19,350
HOONE TEHNOSEADMED JA -RAJATISED  38,100
korsten 1,000
kamin 3,500
küte 15,000
veeseadmed ja torud 2,000
ventilatsioon ja vent.projekt 3,500
ventilatsiooni projekt ja töörahad 1,000
tugevvoolu ja nõrkvooluseadmed 3,500
elektrisüsteem 3,000
TÖÖRIISTAD ja OOTAMATUD KULUD 6,600
EHITUSE KULUD KOKKU 150,000

Nimekiri oli tegelikult palju täpsem ja  nimekirja alapunkte ka rohkem. Näiteks olin ma samas Exceli failis ära toonud, palju mingi töö ja materjali m2 hind maksab keskmiselt või millised hinnapakkumised mul juba olemas on, mida kasutada plaanisime. Näiteks oli mul küttesüsteemi hinnapakkumine olemas enne kui majal sarikad üldse olid ja akende hinnapakkumise küsisin juba siis kui maja ehitusloa taotlus alles käis. Nii sain ma enamvähem aimu, mis summad võiksid olulistele osadele kuluda. Muud summad said võetud näiteks eelmise kodu ehituse eelarve järgi, lisades sinna vähemalt 30% otsa, sest noh.. hinnad on tõusnud. Lisaks panin kuudekaupa ka ajakava sinna eelarvesse paika, sest laen väljastati kahes osas ja teise osa kätte saamiseks, pidi esitama tehtud töödest pilte.

Vundamendi hind oli meil lisatud eelarvesse selle tõttu, et näidata pangale omaosalust. Tegelikult oli lisaks veel enne ehitust kulunud summasid, mida näitasin eraldi – näiteks kulud arhitektile, paberimajandusele, pinnase ettevalmistamisele jms. Oma osaluse eest oli plaan maja sisustada – sh köök ja pesuruumid, mida tegelikult võib kodulaenu eest sisustada ja esialgne eelarve jättis täielikult välja piirdeaia, tänavakivi ja haljastuse. Samas oli pangale esitatud eelarves umbes 26 000eurot, mis oli arvestatud töörahadeks ja ootamatuteks kuludeks, mis hiljem saigi suures osas hoopis piirdeaia ja tänavakivi peale kulutatud.

IMG_9006

Tegelikud kulud

Meie jaoks suuri üllatusi ei olnud. Võib öelda, et osa asju saime soodsamalt kui arvestasime ja osa asju palju kallimalt. Samuti otsustasime me jooksvalt, et kuna eelarves raha jätkub, siis ei hoia oluliselt viimistlusmaterjalide pealt kokku ja valisime keskmisest kallima põranda, plaadid ja san tehnika – asjad, mis jäävad ilmselt väga pikaks ajaks ja mis pidid meile ka päriselt meeldima. Nii, et kes tahab, saab veel soodsamalt hakkama.

Ääremärkusena – kuludest on mõned asjad puudu. Näiteks on täielikult puudu suuremad tööriistad (saed, trellid, akud, redelid, segumasin jne) – tegelikult kulus ka sinna arvestatav summa, aga see on selline kulu, et vajadusel saab neid ka rentida või tuttavatelt laenata. Meie jaoks tundus mõistlikum mitu aastat kestva ehituse jaoks põhivahendid siiski endale osta – jube nüri on kui pead nädalavahetusel ootama esmaspäeva, et saaks rendist mingi masina võtta, et töid edasi teha. Naljakas fakt – kuna me oleme enamuse ise ehitanud ja ühtki naela ei kasutanud, vaid põhitööriist oli akutrell, siis akutrelle läks meil ehituse jooksul neli tükki. Paar korda peale selle katkiminemist sai seejärel lihtsalt uus trell ostetud, sest no kes jääb ootama selle parandust, kui maja vajab ehitamist… Sama lugu oli suure saepingiga, ehituse  jooksul käis see kaks korda remondis ja kui päris aus olla, siis on see praegugi katki ja vajaks uuesti remonti. Aga vatti said need tööriistad ikka hullumoodi ja eks ükski asi pole igavene.

Täielikult on puudu ka sellised asjad, mis muidu on nagu igapäevased kulud küll, aga ehitusega mitmekordistuvad – tööriided, söök, kütus, vesi, elekter. Neid ei saa ka kuskile eelarvesse lisada, sest neid ei maksnud me laenurahadest, aga suuremad olid need kulud ikkagi. Kui mõnel päeval eelistasime aega maksimaalselt ehitusel kasutada, sai ikka Wolti abil söök koju tellitud ja sellega vähemalt tunnike ajavõitu – rahaline kulu aga ikkagi suurem kui oleks siis olnud, kui oleks ise teinud toidu.

Puudu on ka aiatööriistad, mis olid lihtsalt vältimatud ostud – muruniiduk, trimmer, rehad, labidad ja palju muud.

Ja teistele ise ehitajatele ütlen, mis meil täielikult null kulurida oli –  valve ehitusplatsil, ajutised piirded, ehitussoojak või ja/rendiwc, kulud edasi-tagasi ehitusplatsile sõitmisele, tellingud jms. Kõik tänu sellele, et elasime olemasolevas osas ja ehitusplatsile minekuks oli vaja vaid õue astuda. Kellel sellist võimalust ei ole, arvestage ka selliste kuludega.

Kulud on hetke seisuga, s.o. 25. juuli, 2018 ja maja pole veel 100% valmis – näiteks on meil endiselt täielikult välja ehitamata vannituba teisel korrusel, trepp vajab viimistlemist, saun vajab viimistlemist ja saunalava ostmist ning erinevad panipaigad vajavad riiuleid, uksi ja terrassi tahaks ka – kõik see läheb juba jooksvatest rahadest, sest laen on kõik juba majja ära kulunud. Rääkimata siis mööblist, mille me plaanime suures osas ise teha vastavalt meie täpsetele vajadustele – sisseehitatud töölauad, garderoobid, raamaturiiulid ja diivan, mille me suutsime välja valida üsna kalli, sest meie meelest muud variandid siia lihtsalt ei sobiks.

Nüüd siis reaalsed kulud tabelina ja järjestatud enam-vähem tööde järjekorras. Selleks, et oleks mingi ülevaade, kus me töörahadelt kokku hoidsime, panin märked juurde, millised tööd me ise tegime ja millised lasime teha.

 

Kulu Kulunud summa Planeeritud Täpsustus
Vundament 6,366 5,950 tegime ise
Dokumendid 3,678 0 tellisime
Karkass 9,731 14,050 tegime ise
Soojustus 5,190 3,600 tegime ise
Vesi ja kanalisatsioon 935 2,000 tegime ise
Katus 15,489 11,000 katusekatte lasime paigaldada
Aknad 11,979 8,000 lasime paigaldada
Küte/ventilatsioon 19,429 19,500 lasime paigaldada
Elekter 4,100 6,500 osaliselt ise, osaliselt lasime teha
Uksed 3,443 4,400 paigaldasime ise
Kamin/ahjud/korstnad 2,378 4,500 lasime teha
Välisviimistlus 5,020 6,650 tegime ise
Pesuruumid + saun 10,947 11,950 tegime ise, v.a. plaatimine
Siseviimistlus 14,140 19,800 tegime ise, v.a. tellissein
Põrand (tammelaud) 7,548 1,500 osaliselt lasime paigaldada
Aiapiire + tänavakivi jms 17,901 0 lasime teha
Haljastus 1,628 0 tegime ise
Valgustid 1,778 0 paigaldasime ise
Prügivedu (konteinerid) 1,100 0 tellisime
Trepp 400 4,000 tegime ise
Muud kulud 3,150 25,000
Töövahendid 938 1,600
Kasutusluba 2,814 0
KOKKU: 150,084 150,000

Nagu näha, siis me unustasime täielikult selle pisiasja, et Tallinnas maja ehitades on igasugu pabereid vaja ja iga asi maksab – kooskõlastused, riigilõivud, maamõõtmised, hindamisaktid jms. Peale ehitust – samamoodi riigilõivud, kooskõlastused, kordusmõõtmine, auditid ja nii edasi. Endale ehituseelarvet tehes – arvestage ka nende summadega.

Katus ja aknad läksid plaanitust kallimaks, sest me vahetasime esialgu väljavalitud teenusepakkujad poole ehituse pealt lihtsalt välja – paremate vastu. Mõlema otsusega oleme 200% rahul. Nii Toode AS kui ka Viking Windows on olnud nii tellimise käigus, paigalduses kui ka järelteeninduses superhea kvaliteediga ettevõtted. Soovitan soojalt!

IMG_7068

Piirdeaed ja tänavakivi, mis olid esialgu meie eelarvest täiesti väljas – mõttega, et tegeleme sellega siis kui maja valmis, sai siiski peale maja karbiks saamist ära tehtud, sest ühekordne kulu on meeletult suur ja targem oli see kohe laenuga ära teha kui tulevikku lükata ja seda otsust me samuti ei kahetse.

Põrandad ja siseviimistlus – esialgses kalkulatsioonis oli arvestatud hirmodava laudparketiga. Ehituse käigus otsustasime siiski kvaliteetse tammepõranda kasuks, mis oleks ilus ja igavene. Esimesel korrusel lasime massiivsed tammelauad paigaldada spetsialistidel ja neil ka eeltöö betooniga teha (lihvimine) ja ka viimane kiht õlivaha viimistluseks peale kanda. Samuti ei kahetse me seda lisakulu – põrand on imeline.

7434437t1h39d9

Oli ka töid, mis osutusid oluliselt odavamaks. Võibolla tänu sellele, et kasutasime ehituspoodide projektimüüki ja soodukaid ning saatsime suurte koguste korral meilid laiali mitmesse firmasse ja valisime siis sobivaima pakkumise. Näiteks avastasime, et kinnitusvahendite ostmine hulgikoguses spetsiaalsest ettevõttest (nt Janere) on pea poole odavam kui K-rautast karbikaupa ostmine ja kruvisid kulus meil nii meeletult palju, et me kokkuhoid oli sadades kui mitte tuhandetes eurodes.

Muude kulude alla kuulusid ka sellised asjad, mis esialgu tundusid tühised kulud: töökindad, kaitsevahendid (maskid, prillid, turvavarustus katusel töötamiseks jms), kuluartiklid nagu liivapaber ja trelliotsikud, ehituspapp ja kile (põrandate ja seinade kaitseks), redelid, pikendusjuhtmed, koristusvahendid, ämbrid jne. Üksikult ei maksa need asjad pea midagi, aga kui ühe päevaga on su 5eurosed NAHAST töökindad ribadeks, siis kahe aasta peale teeb see üüratu summa. Töökindaid ostsime lõpuks eranditult kõik Magaziinist, sest sealne kvaliteedi ja hinnasuhe oli väga super. Need kindad pidasid õnneks veidi kauem vastu kui ühe päeva.

Mis on ise ehitatud maja ruutmeetri hind?

Kui me esialgu oma endisest kodupangast Swedbankist laenu läksime küsima, raiuti meile, et ei ole võimalik ehitada maja, mille ruutmeetri hind on alla 1200m2. Saab ikka küll, kui ise ehitada.

Meie kodulaen on 150 000€, ise oleme lisaks kulutanud hinnanguliselt 20 000€ ja veel kulub hinnanguliselt 10 000€, et kõik valmis saada – see sisaldab siis ka köögimööblit, teise pesuruumi viimistlust ja ka terrassi. See teeb kokku meie ehitatud maja ruutmeetri hinnaks umbes 700€ ja nagu ma juba mainisin, et kui loobuda kallist tammest laudpõrandast ja valida soodsam san-tehnika ja keraamilised plaadid, saaks lõpphinna veelgi soodsama. Ja veel, sama summa eest sai ka vana majaosa (49m2) uue välise kuue – uus korsten ja katus, aknad, laepealne soojustus ja välisviimistlus. Kui päris nullist maja ehitada, siis oleks ju ka see kulu olemata ja ruutmeetri hind veelgi väiksem.

Jälgi Minu Kodu blogi tegemisi ka Facebookis ja Instagramis!

 

 

Meie Horvaatia reis – koskede, koobaste ja kiviste randade maa

Paljud mu blogilugejad, kes mind ka Instagramis jälgivad, on uurinud me reisi kohta ja palunud soovitusi. Mõtlesin, et selle asemel, et igale ühele sama juttu eraldi kirjutada, teen siin ülevaate meie autoreisist. Vabandan kohe ette ja taha, et ma lühidalt teha ei oska 😀 Keda detailid ei huvita, võib ainult pilte vaadata…

Enne kui hakkan meie reisiteekonda lahti kirjutama, siis mainin ära, et läksime tavalise sõiduautoga, millel NAVI süsteem olemas ja kokku oli meid neli – mina, mees ja meie kaks last (8 ja 14). Kaasa pakkisime riideid, ranna asjad, rätikud, voodipesud, pleedid ja padjad + autokülmik snäkkide ja jookidega, 3 x 3l veekanistrit. Lisaks siis lastele tegevust autosse – nt Fonterego pere vestluskaardid, ALIAS taskumäng, lastele mõeldud autoreisi kaardid, koomiksid ja raamatud, dvdmängijad, ipad).

Alustasime reisi 15. juuni õhtul peale tööpäeva lõppu. Esimene ette broneeritud majutuskoht oli meil Šibeniki linna ligidal Horvaatias 18. juuniks. Google Maps näitas, et me teekond selle majutuseni on umbes 2400km ja võtab 26h aega – seda juhul kui keegi jaksaks reaalselt 26h järjest sõita, mis muidugi pole väga mõistlik ja seda me ei plaaninudki. Otsustasime, et teel olles vaatame kaugele me sõita jaksame ja siis otsime jooksvalt ümbruskonnast majutust, kui sõidust väga ära väsime.

Autoga Horvaatiasse

Esimesel ööl kell 1 jõudsime me Leetu ja nii selle kui järgmise öö veetsime me autos, tehes magamiseks pause parklates umbes  4-5 tunniks ja siis kohe edasi sõites. Vahepeal jõudsime külastada nii Varssavit,  Bratislavat kui ka Zagrebit ja kõigis neis veidi ringi jalutada ja söömas käia. Linnad meid oma reisidel väga ei huvita – pigem otsime me ilusat loodust, iidseid varemeid, kindluseid, võimsaid loodusvaateid jms. Autos magamise asemel oleks abiks ka väike popup telk, mis kiirelt lahti ja kokku käiks – tõenäoliselt järgmiseks reisiks juba  miskit sellist vaatame endale, sest tegelikult see autos magamine kuigi mugav ei ole. Sõidu ajal magasid lapsed väga hästi, aga nii kui auto seisma jätsime, et endal ka silm kinni lasta, olid nemad praktiliselt kohe üleval ja keegi enam magada ei saanud.

Majutus Horvaatias

Planeerimisest veel nii palju, et mul oli broneeritud vaid 5 + 5 ööd majutust Horvaatias, kõik muud plaanid olid lahtised ja käisid vastavalt tujule, ilmale ja soovidele. Mul oli küll nimekiri, mida me kindlasti näha soovisime, aga kuupäevad, millal me neid kohti külastame, olid täiesti lahtised. Meil on autoreisidega alati nii, et mina teen plaani ja nimekirjad, reserveerin majutuse ja hoolitsen selle eest, et meil oleks mingi ülevaade kohtadest, kuhu läheme ja mida vaadata. Mees on 90% ajast ise roolis ja sõidab sinna, kuhu minu sätitud navi kaart juhatab ja kui auto kaart aegunud on, siis olen mina kaardilugeja (loe: panen telefonis google mapsi sihtkoha ja juhendan sealt). Viimast juhtus nt Slovakkias väga palju – seal on hästi palju ristmikke ümberehitatud ja nii näitas me auto gps pidevalt meie asukohaks “offroad” 😀 Seda annaks muidugi vältida ka, kui auto navi kaarti uuendada enne reisi, aga odavam on vahepeal telefonis data roamingut kasutada ja Google Maps abiks võtta.

Majutuse otsimiseks kasutan ma enamasti www.booking.com saiti ja äppi ning pikemad ööbimised broneerin alati ette ära. Siiani ei ole me igatahes magamiskohast ilma jäänud ja booking.com süsteem ise on ülimugav ja lihtne kasutada. Horvaatiasse majutust otsides ja autoga minnes, jälgige ka kaarti, sest paljud majutusasutused asuvad saartel, kuhu saab vaid praamiga. Me otsustasime ühe majutuse võtta küll saarel, aga sinna sai üle silla sõites. Ja väga suure autoga ei soovitagi igale poole sõita, sest osad linnatänavad on seal kohutavalt kitsad – lausa nii kitsad, et me ühest tänavast lõpuks vaid tagurpidi välja saime, mina käega viiplemas, kuhu poole autot liigutada, et mitte ära kriipida. Tee, mis alguses tundus piisavalt lai, läks lõpuks nii kitsaks, et isegi mingi kohalik, kes meile vastu sõitis, seal kenasti oma auto mööda müüri ära kriimustas ja ise sellest, muide, üldse välja ei teinud. Kohalikud sõidavad pigem väga pisikeste autode ja rolleritega, vähemalt Dalmaatsia linnakestes. Zagrebis on muidugi liiklus meie mõistes üsna tavaline.

Mu nimekirjas must-go kohtadest üks oli Plitvice rahvuspark. Nii palju olin lugenud, et seal on ohtralt jalutamist aga vaated on seda kõike väärt. Kuna Plitvice meie ettebroneeritud sihtkoha majutustest üsna kaugel asus, siis ostustasimegi, et esimese asjana vaatame selle ära. Selleks, et lapsed ikka pikaks jalutuskäiguks puhanud ja valmis oleksid, otsisin ma teel olles meile majutust selle lähedal. Leidsin sellise huvitava majutuse nagu Mongoolia jurta majutus, mis asus Horvaatias, Raštoke külakeses. Öö neljale sellises ehedas mongoolia jurtas maksis vaid 35eurot ja kohe kui neid pilte nägime, teadsime, et peame selle ära proovima. Telk ise oli väga hubane ja ümbruskond nii ehe ja puutumatu kohalik loodus, et telgi serval tervitas meid roheline sisalik, mis hiljem selgus, on neil väga levinud – nägime neid veel mitmeid kordi mitmes kohas, kus käisime.

 Ainuke asi, mis alguses veidi harjumatu oli, et jurtade soojustuseks on kitse või lamba vill (originaalis peaks vist kaamli vill olema) ja sellel on selline omapärane lõhn, mis seal jurtas päris tugevalt tunda oli. Samas voodipesud olid puhtad ja madratsid mõnusad pehmed, jurta oli seest ülipuhas ja nagu telk ikka – lukku see ei käinud, aknaid ei olnud (lagi oli vaid läbipaistvast kilest) aga õuest kostus öö läbi rohutirtsude sirinat ja linnulaulu ja me magasime kõik nagu notid. Mul on harva öid, kus ma üldse vahepeal ei ärka ja seal oli üks selline. Kuigi me ärkasime hommikul kell 7, olid kõik täiesti väljapuhanud ja valmis edasi sõitma.

Mongoolia jurta


Kui keegi soovib sama kohta külastada, siis neil on ka teine Bookingu leht ja majutuskohti rohkem kui need telgid. Meid võttis vastu perenaine, kelle nimi oli Catarina – supersõbralik, jutukas ja hoolitses igati, et meil oleks tore õhtu seal. Me muidugi sel hetkel ei tahtnud enam muud kui pesta ja magada, aga samas panime kõrva taha soovitusi, mida lähimas ümbruskonnas veel vaadata oleks – nt kohalik Raštoke kosk on väga ilus ja lähedal asus ka Baraceve koobas, mida ta soovitas vaatama minna. Catarina valmistas meile hommikusöögiks pannkooke nutellaga ja smuutid – nii ei pidanud me ka kohe hommikul sööki otsima hakkama, vaid saime kohe minna järgmisi põnevaid paiku avastama. Lisaks rääkis ta, et neil on mehega plaanis sellest kohast veel enam teha kui lihtsalt jurtade majutus, vaid tulevikus peaks seal olema ka korralik bassein, nn treehouses, kus ööbida ja palju muud. Igatahes plaanin ma nende majutuskohal silma peal hoida, sest treehouse-is ehk puuonnis ööbimine on minu nn bucket-listis 😀
Lisaks, kes tahab booking.com-i kasutada majutuse broneerimiseks, siis võite minu sooduskoodi kasutada, mille saate siit lingilt: KLIKI SIIN (annab 10% soodustust majutusele).

Plitvice Rahvuspark ja Baraceve koopad

18. juuni hommikul pugisime kõhud maitsvatest pannkookidest täis, tassisime oma kola telgist autosse, tänasime perenaist ja asusime uuesti teele. Enne Plitvice külastust plaanisime Catarina soovitatud koopaid vaadata, mis asusid majutuskohale lähemal kui Plitvice.

Baraceve koopad

Minu ettekujutus Baraceve koobastest oli, et tegemist on mingi pisikese avaga, kust me korraks sisse piiluda saame ja ongi kõik.. Hahaaa.. Tegelikult oli see korralikult organiseeritud giidiga jalutuskäik koopa sügavusse. Kogu külastus oli pea tunniajane käik – ronimine mäkke, kus koopasuu asus; seal saime kõik omale kiivrid koopasse minekuks ja giid juhatas meid umbes 100meetrit koopa sisemusse rääkides veidi ka koobaste ajaloost – et seal on elanud nii loomad kui inimesed, viimased põhiliselt selleks, et end sõja ajal türklaste eest kaitsta ja koobaste sügavustest on leitud nii loomade kui inimeste luid, sh väljasurnud koopalõvide luid. Koobas ise on jahe ja täiesti vaikne, aegajalt kuuled laest kukkuvaid tilkasid ja näed ohtralt stalaktiite ja stalagmiite. Praeguseks elavad seal vaid ämblikud ja nahkhiired – viimaste tõttu on koobas üsna hämar, et võimalikult vähe segada nende elu koopas ja koopas võis neid aegajalt ka lendamas näha, kohe koopasuu juures puhkas üks niisama ja ei lasknud end isegi giidi suunatud taskulambi valgusvihust segada.

Barac alumine koopasuu, mis ei ole avatud külalistele. Jap, just midagi sellist ma ootasingi 😀
Tegelik koopasuu – ärge laske end pildist eksitada, see koopasuu on nii kõrge, et keegi isegi kummardama ei pea sealt sisenemiseks
Koobas seest
Sügav kuristik koopas sees – neid on seal mitu ja külastajate turvalisuse heaks on piirded

Soovitusi külastuseks (tegelikult ükskõik millises Horvaatias asuvas koopas, PS. neid on palju!!):

  •  varu aega – Baracis kulus umbes tund aega, lisaks on külaliste parkimisplats mitmesaja meetri kaugusel piletikioskist, nii et ka sinna kõndimine võtab natuke aega
  •  võta kaasa jope või pusa, sest koopas sees on aastaringselt 9C sooja
  • võta fotokal/telefonil välk maha, sest välguga pildistamine on seal keelatud
  • lohutuseks neile, kes nahkhiiri kardavad – kuigi üldine ettekujutus on, et nad on hullud vereimejad, siis kartma neid ei pea – vastupidi – ainuke koht, kus ühtki sääske ei leia, on koopad, sest nahkhiired on nad kõik ära söönud. Nad on võimelised sööma tuhat sääske tunnis, nii et minu poolest on nad väga armsad ja asjalikud loomad – kui saaks võtaks mõne koduloomaks 😀 Inimesi nad kunagi ei ründa.

Sealt lahkudes oli üks me pereliige suurest nahkhiire- ja koopahirmust üle saanud ja me kõik ühe ägeda kogemuse võrra rikkamad.

Plitvice järvede rahvuspark

Edasi liikusime Plitvice poole. Kohale jõudes natuke kahetsesime, et me kohe hommikul vara suunda sinna ei võtnud nagu Catarina soovitanud oli, sest selleks ajaks oli seal parkimisplatsil juba kohutav tunglemine lahti läinud. Pole ka ime – seda parki külastab aastas üle miljoni inimese. Plitvices on kaks sissepääsu – esimene oli nii umbes, et otsustasime teise juurde sõita ja seal oli veidi rahulikum. Raske oli leida mingeid selgitavaid silte või isegi piletite hindu. Infot sai vaid töötajate käest, peale seda kui olid pika järjekorra ära passinud. Ostsime tervele perele piletid, mis meie nelja peale läks maksma ligi 100eurot (maksta sai kaardiga) ja otsisime siis järgmise infotöötaja üles, kes selgitas, mis võimalused, st millised rajad on. Rajad on seal tähistatud tähtedega ja meie otsustasime kõige lühema raja läbi teha, mis oli natuke üle viie kilomeetri. Kahe lapsega oli see piisav, et neid totaalselt ära väsitada, sest enamuse ajast tuleb seal käia kitsal laudisrajal ja treppidest üles-alla, kõige lõpus mööda kitsast teerada mäeküljel. Hea, et mu lapsed piisavalt suured on, et kedagi tassima ei pidanud, aga väikelapsega ma sinna ei läheks. Suuremad lapsed aga oskavad juba ise nautida ja vaateid hinnata, sest vaadata on seal tõesti väga väga palju!! Raja peal nägime ka, et õnnetused pole seal haruldased – ühele vanemale inimesele kutsuti kiirabi ja viidi ära kanderaamil ja hiljem tagasisõidu bussi oodates nägime üht teismelist tüdrukut meist mööda minemas koos kiirabitöötajatega – tõenäoliselt oli ta kukkunud, sest tal voolas otsaesiselt verd ja riided olid samuti määrdunud.

Plitvice üks järvedest raja alguses, mille ületasime väikese laevaga

Rada algas väikse laevasõiduga, mis viis meid järve teisele kaldale, kust algas laudisrada, millel enamuse ajast voolas vesi ka treppide alt. Esialgu me pisem neiu kartis ja hoidis kramplikult mu käest kinni, aga kui nägi, et raja all olev vesi on vaevu põlvekõrgune, siis rahunes maha.

Plitvice
Järvede vesi varieerus türkiisist rohelise ja sinakashallini, põhi paistis ka kõige sügavamas kohas läbi
Plitvice
Teerada Plitvice pargis
Ohtralt kaljusid, koskesid ja ojasid
Plitvice
Ja ohtralt rohelust

Teerada lõppes bussipeatuses, kus iga 15min tagant bussid käisid ja inimesed teeraja alguspunkti tagasi viis. Seal saime tõsist adrenaliini tunda, sest bussisõit käis mööda kitsaid kaljude servas olevaid teid ja vaade alla oli hingemattev – seejuures, kuna käimas oli ju jalgpall, siis bussijuht vahtis nutitelefoni ekraanilt  jalkamängu sõidu ajal, samas kui kõrval olevast kuristikust lahutasid meid mõned sentimeetrid. Korrata ei tahaks 😀

Soovitused:

  • mugavad jalatsid jalga! soovitavalt sellised, mis kergelt jalast ära ei tule
  • võta snäkke/juua vajadusel kaasa, sest selle 5km jooksul kuskilt juua ega snäkke osta ei saa
  • Jälgi, et fotoka aku täis oleks, sest vaadata ja pildistada on seal meeletult!

Horvaatia – kivised rannad, merisiilikud ja imelised mereannid

Peale Plitvice pargi läbijalutamist otsustasime sõita otse oma esimesse pikemasse peatumiskohta – Šibenik-i linna ligidal olevasse Solaris Beach Resort-i kämpingusse, kus meil oli broneeritud 5 ööd majutust ja kus me ööbisime nö mobile-home tüüpi majakeses, millel oli oma köök, 3 magamistuba, dušinurk, 2wc-d ja terrass ning jalutuskäigu kaugusel asus mõnus puhas rand, kus kohe kõrval oli ka lastebassein ja rannabaar, kust sai snäkke, jooke ja jäätist.

Majakese kööginurk
Suur magamistuba
Laste toad
Elutuba-söögituba
Majakesed on üsna lähestikku, aga päevasel ajal on kõik kuskil rannas või ringi kondamas, seega naabreid nägi seal harva
Sellised nägid majakesed välja
Solaris Beach Resort

Kuigi Solaris Resort on väga suur ala, mis hõlmab suhteliselt kõike alates jahisadamast lõpetades korraliku peene spa-hotellini, kasutasime me seal põhiliselt vaid randa ja lastebasseini, kaks õhtut sõime kohalikes restoranides, aga need meile erilist muljet ei avaldanud. Selle asemel, et turistidele suunatud aia taga kuurordis kogu aeg veeta, otsustasime Šibenik-i linnaga tutvust teha. Kuna meil oli ka oma köök, siis ühel hommikul jätsime lapsed magama ja sõitsime ise  Šibeniku turule, et sealt miskit maitsvat kaasa haarata ja ise süüa teha. Kohalikust toidust soovitan proovida kõike, mis sisaldab mereande, viigimarju ja oliive ning samuti kõiki küpsetisi – enamus saiad ja pizzad  on tehtud ehtsates kiviahjudes ja viivad keele alla. Pagariärid leiab seal Pekara-nimelistest putkadest, kus kõik alates calzonedest kuni struudliteni keele alla viib. Kohalikes restoranides leidub kala, kalmaare, sinikarpe, kaheksajalgu ja kammkarpe pea kõikides. Kui esimene õhtu Solarise Resortis välja arvata, kus me võtsime esimese ettejuhtuva kohaliku restorani ja ma sain mittesöödava kalarisotto, olime me kõikide söökidega väga rahul. Head kohad on enamasti need, kus palju rahvast on. Tasub lugeda ka Tripadvisor-ist kogemusi, kuigi seal on need ka seinast seina.

Kohalikud virsikud ja viigimarjad – mõlemad olid tohutult mahlased ja magusad

Põhilise aja veetsime me rannas, sest ilm oli ilus ja vesi soe ja mida veel puhkuselt tahta, eks? Mitmed õhtud tegi mees ise süüa – toidu hankisime enamasti Šibenik-i linnakesest või kohalikust Solarise poekesest. Ilmaga meil vedas, sest esimesed neli päeva oli püsivalt 30kraadi sooja ja päike ja isegi öösel oli 24kraadi sooja. Miskipärast olin ma ainuke, kes peale päikeseloojangut vette hüppas ja meres ujumas käis. Ma ei saanud lõpuni välja sellest aru, miks keegi õhtul peale kl 20.00 ei ujunud. Võibolla kardetakse sealseid merepõhjas elavaid merisiilikuid, mida hämaras on mere põhjas halvemini näha. Merisiilikutest mul kahjuks pilte pole, aga nad on mustad ogalised mere põhjas elavad elukad, elavad kivide sees ja uuristavad kaljudesse auke lausa ning neid on seal ohtralt. Internetist nende kohta uurides leidsin, et nii mõnigi, kes omale siiliku jalga astunud on, peab neid ogasid kiirabi vastuvõtus laskma eemaldada. Selleks, et nende tekitatud vigastusi vältida, on soovitav osta omale spetsiaalsed rannajalatsid, mis on kummitallaga ja samas ülipainduvad ja pehmed. Meie ostsime osad rannajalatsid Poolast ja osad Horvaatiast koha pealt – olenevalt, kes kust omale mugavad jalatsid leidis. (Hinnad on neil umbes 6-10eurot ja Eestist ma ei soovita neid osta, sest seal on suurem valik ja soodsamad hinnad). Keegi vette minnes viga ei saanud ja kõik olid rannaga rahul olenemata merisiilikute olemasolust.

Kui on köök olemas, siis saab seda ära kasutada
Solarise rand, üsna kiirelt läks vesi sügavaks

Solarises olid imelised päikeseloojangud, aga nagu kiuste polnud mul kordagi fotokat ega telefoni kaasas ja sel õhtul kui ma plaanisin minna spetsiaalselt selleks fotokaga randa, oli täiesti pilves ja polnudki midagi näha. Tundub võibolla kummaline, et selline asi eriline võib olla, aga seal oli terve meri ja taevas korraga punaseks värvunud. Rahvas kogunes vaatama seda. Mina olin just vette hüpanud ja nautisin ainukesena ujumist samal ajal kui teised kaldalt punast taevast ja merd imetlesid. Kui mu kirjeldusest ei piisa, siis SIIN on üks foto, milline võib seal üks päikeseloojang seal olla.

Krka rahvuspark

Solarise majutusest umbes 16km kaugusel asus Krka rahvuspark, mis oli samuti mul nimekirjas, kus kindlasti käia tuleks. 20. juuni päeval me otsustasime seal ära käia. Krka on oluliselt väiksem kui Plitvice, aga erinevalt Plitvice järvedest sai Krka omades ujuda. Samamoodi on ka Krka-s loodusrada, aga oluliselt lühem tee, aga mitte vähem ilusad vaated. Kosed on Krka-s minu meelest isegi võimsamad. Nagu ikka, on ka seal imeilus türkiissinine ja põhjani läbipaistev vesi. Vahelduseks oli tore ujuda soolase merevee asemel hoopis magedas järvevees koos suurte kaladega – kalad olid seal küll keskmise forelli suurused ja vaade muidugi fantastiline. Vettesaamine oli natuke keeruline, sest vette sai üle konarlike puujuurte ronides ja vee põhi oli hästi kivine. Kuidagimoodi ukerdasin ma oma telefoniga ikkagi lõpuks sinna vette, sest ei saanud seda pildistamata jätta.

Krka rahvuspark
Üle kivide ja kändude aga vette ma pildistama läksin…
Krka vaateplatvormilt vaadatuna – kahju, et pildid edasi ei anna seda kui võimas see vaatepilt oli

Šibenik-i linn

Meie majutusest paari kilomeetri kaugusel asus Šibenik – armas keskaegne linnake – täpsemalt vanim Horvaatide linn Aadria mere ääres. Linna vanemas osas on imelised kitsad tänavad treppide ja kivimüüridega, mida mööda aina ülespoole jalutades jõuab lõpuks välja ühele kahest kohalikust kindlusestSt. Michael’s kindlus või eesti keeles siis ehk Püha Miikaeli kindlus?. Meie eesmärk oli kindlasti see kindlus ja sealt avanev vaade ära näha ja nii me ühel hommikul sinna jalutama, õigemini ronima (sest kogu tee oli ju mäest üles) läksime. Väljas oli 30kraadi sooja ja päike paistis lagipähe. Lootuses, et kõrgel kindlusemüüridel ehk on natukenegi tuult, mis maha jahutab rühkisime kõik neljakesi üles välja. Loodetud tuult seal  muidugi polnud. Üles jõudes olid kõik higised ja väsinud ja lapsed muidugi virilad ning nemad otsustasid otsida varju kuuma eest hoopis kindluse müüride seest, samal ajal kui meie ikka oma vaate ära näha tahtsime ja lõpuni üles ronisime ja see kõik oli seda väärt!

Selliseid treppidega tänavakesi oli seal hästi palju
Keegi elab ju seal majakestes – hirmsasti tahaks nende majade sisemusi näha…
Poolel teel kindlusesse on juba merd näha ja vaated lähevad järjest enam vaimustavaks
Peaaegu kohal!
Natukene veel minna…
Ja kohal me olemegi! FANTASTILINE VAADE!
Vaade Šibenik-i linnale kindluse teiselt poolt

Šibeniki linna vaatamisväärsustest tooksin eraldi välja veel  Šibeniki katedraali, mis on eriline selle poolest, et kuigi ehitati 15. sajandil, siis ehitamisel kasutati vaid kive – lubjakivi ja marmorit ning kasutati eriliselt haruldast kivide ladumisviisi – st ei kasutatud ühtki sidusainet, nagu nt mört, mis oleks kivid kinnitanud vaid laoti nö kuivalt ja katedraal ise on tohutult võimas. Soovitan sellest pilte guugeldada, sest ma nähtavasti ei teinud sellest pilti..

Linnas on ka väike armas promenaad mere ääres, mida mööda me korduvalt jalutasime ja ühel päeval ka korraks istuma jäime, et kuumal päeval end jaheda joogiga ja varjus istudes veidi jahutada. Mere ääres on mitmeid baare, kus õues istuda saab ja ehedat mohhiitot või kohalikku käsitööõlut juua.

Promenaad

Püha Miikaeli kindlusest piletit ostes tutvustatakse kohe ka linna teist kindlust – Barone kindlust, mis sisaldub ostetud pileti hinnas, kuna see aga asus eemal ja lapsed olid virilad ning pilet kehtis nädal aega, otsustasime sinna minna teisel päeval. Barone kindlusesse läksime autoga üles kuni sissepääsuni välja. Just seal juhtus see naljakas seik, kus me suutsime kitsastel tänavatel ühe vale pöörde teha ja sõita tänavasse, kust me enam edaspidi ära ei saanud, vaid pidime sadakond meetrit tagurdama nii, et mina autost väljas meest juhatasin, kuhu poole autot keerata, et see sealt ühes tükis ja kriimudeta välja saada. Samal ajal tuli appi üks kohalik vanem naisterahvas, kes meid sellise kohalike autodega võrreldes üsna laia autoga seal tänaval nähes kohe käsi vehkima kukkus ja appi tuli – kätega näidates, et me ikka välja tagurdaks. Lõpuks jalutasin temaga koos meie auto ees, samal ajal kui mees autoga tagurpidi sõitis ja tema valjult oma keeles seletades (tegelikult oli ta väga sõbralik, aga kohalikud ongi sellised jutukad ja “kätega rääkijad”) meile õiget suunda kätte näitas. Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta, kust meie autoga ka läbi pääses, et kindluseni välja sõita. Tänasin tädikest ja istusin autosse. Omavahel naersime, et võibolla peaks auto parklasse jätma edaspidi ja hoopis uberit kasutama…

Vaade Barone kindlusest Püha Miikaeli kindlusele

Päeval enne check-outi Solarise majutusest tuli taevast paduvihma. See oli 22. juuni ja ma naersin, et nonii – jaaniilm jõudis ka Horvaatiasse meile järgi… Kuulda oli ka müristamist. Pool päeva istusime oma majakeses ja tänasime õnne, et olime dvd-mängija kaasa võtnud ja vaatasime terve perega mitu toredat koguperefilmi ära, mida me enne näinud polnud. Õhtu poole sadu lakkas ja pisem laps nõudis ujuma – ajasin siis trikoo selga ja läksin temaga ranna äärde, kus me esialgu oma tunnikese lastebasseinis olime – ainukestena, st kogu suur bassein oli vaid meie päralt. Lastebasseini vesi oli nii jahe, et ma tahtsin juba majakesse tagasi minna kui laps arvas, et ta läheb katsub korra merevee ka ära. Üllatus oli suur kui merevesi oli tunduvalt soojem kui basseinivesi ja haruldane kogemus, kus merevesi tundus sel hetkel soojem kui õhk – täpseid temperatuure ma muidugi ei tea, aga õhk oli sel hetkel 23kraadi. Jällegi nautisime ainukestena merevees suplemist kuna ilm oli pilves ja rand inimtühi. Päevasel ajal ja päiksega on seal tavaliselt rand rahvast täis.

Järgmisel hommikul kell 10.00 lahkusime oma kämpingmajakesest ja võtsime suuna Trogiri ja Ciovo saare poole oma järgmisse majutuskohta. Kell 12 andis kohalik umbkeelne tädike meile oma koduvõtmed ja korrutades midagi “dobra”-sarnast lahkus peale oma majaosa ette näitamist. Majake seest ei olnud märkimisväärne – remont oli tõenäoliselt 80. aastatest aga nagu ikka – meile oli oluline vaid toimiv köök ja voodid, kus magada. Me ei plaaninudki toas passida…  Terrass oli seal äge – merevaatega ja kuna maja kõrval sai ka autot parkida ning meri oli jällegi vaid umbes 200meetrit jalutada, siis meie jaoks oli see ideaalne.

Ja rand oli seal tõesti imeline. Erinevalt eelmise majutuskoha rannast, kus merre sai laugelt kiviklibult olid seal rannas kaljud ja korralikud lained, mis vastu neid laksusid. Esialgu tundus, et ma oma nooremat last, kes veel ujuda ei oska, sinna ei lasegi.. ja esialgu polnud ta ise ka eriti vaimustuses mõttest, et üks laine ta vastu kaljusid viskab. Peale esimest päeva seal rannas, saime aru, et lained tunduvad hirmsamad kui nad tegelikult on… ja üsna pea harjusime me kõik nende lainetega ära.

 

 

Tee, mis viis me majutuskohast randa – see on muide autotee, all parkisid autod ka.

Randa viis üsna järsu kallakuga tee, mis lõpuks muutus selliseks kitsaks trepiks

Paaril korral käisime ka Uberiga Okrug Gornji-s, mis on Ciovo saare keskus, kus oli samuti rand, aga meie meelest üsna räpane ja ujuda me seal eriti ei tahtnud. Samas oli seal mõnusaid söögikohti kohe mitmeid. Ühel õhtul olid lapsed nii lahked ja lubasid meid kahekesi linna peale, sest neil oli juba täiesti kõrini kindlustes trampimisest ja vaatamisväärsustest ja veetsid parema meelega ühe päeva kahekesi majutuskohas.. Ma arvan, et nad vahelduseks tahtsid wifit kasutada, ilma, et me sellele oma käimistega piiri peale tõmbaks 😉 Me aga otsustasime võimalust ära kasutada ja jalutasime Okrug Gornji-sse ja süüa seal mõnes restoranis mereande. Valisime restorani Leonardo, kus tellisime imelise vaagnatäie mereande, pudel veini ja magustoiduks puuviljasalatit.

Vaagen oli mõeldud kahele ja oli täitsa piisav kõhutäis ja elamus – sisaldas kahte sorti kala, hiidkrevette, kammkarpe, kalmaare ja kohalikku toitu, mille nimetust ma ei tea, aga mida pakuti mitmes söögikohas pearoa kõrvale – see sisaldas kartulikuubikuid ja hautatud spinatit. Kammkarbid olid juustuga, mis minu meelest rikkus karpide endi hõrgu maitse, sest seda praktiliselt polnudki tunda, aga muu toit oli oivaline ja kuigi me plaanisime sinna veelkord minna, siis me rohkem sinna ei jõudnudki.

Selle asemel külastasime hoopis ühel päeval Trogiri linnakest, kus on samuti kindlus. Trogiri linn oli veel kitsamate tänavatega kui seda oli Šibenik.

Trogiri vanalinna tänavad

Trogiris otsustasime me samuti kindlust külastada – Kamerlengo kindlust ja sealne trepp torni meenutas midagi sarnast nagu Tallinnas on raekoja torni trepp – kes teab, kui kitsas ja konarlik see on, siis võib ette kujutada, milline see Trogiri oma oli – õnneks oli see ikka palju palju lühem. Trogiri vanalinn iseenesest on eraldi saareke, mis jääb maismaa ja meie majutuskoha saare Ciovo vahele. Seega on see igast küljest veega piiratud ja vaated tornist jällegi imelised.

Trogiri vanalinna juures asuv Kamerlengo kindlus
Vaade Kamerlengo torni tipust
Vaade tornist kindluse sisemusse
Vaade kindluse müüridelt Trogiri vanalinnale ja sillale, mis ühendab Ciovo saare Trogiri linnaga.

Meie lemmikosa Trogiri ja Ciovo kandist oli siiski meie majutuskoha juures olev rand, mis jäi Ciovo läänerannikule Aadria mere äärde ja oli sügavsinine, imelise valgest kivist põhjaga ja kaljuse rannaga.

Horvaatia loodus ja taimestik

Horvaatias on tohutult imeline loodus. Ma olen üks kord varem ka Horvaatias käinud, Pula kandis ja juba siis avaldasid mulle muljet iidsed õlipuud, kivised rannad, ülisoolane aga ääretult soe ja puhas merevesi, tohutult sõbralik rahvas ja looduslõhnad, kus segunevad mere, lavendli, rosmariini ja kohalike mändide aroomid. Päriselt – rosmariinist kasvatavad nemad hekke, samas kui ma ei suuda üht pisikest puhmastki elus hoida, et aegajalt neid oksakesi kuskil toidus kasutada..
Päike on seal tugev ja soovitan päikesekreemi kasutada, meil oli 30SPF kreem kasutusel ja kõik said jumekaks sellegipoolest. Lisaks soovitan sääskede vastu miskit kasutada, sest need on seal kiired ja õelad – liikumise pealt ei hammusta, aga kui öösel kasvõi paar tükki tuppa jääb, oled hommikuks sügelev ja täpiline. Kahju, et majutuskohtades nahkhiiri ei elanud…

Kuna vetikaid seal pole, siis meri ei haise seal mitte kuskil, samas merel on seal lõhn – see mere lõhn tuleb ka rannaäärsetes linnades jalutades nii ehedalt esile aga seda lõhna ei anna kirjeldada, seda peab ise kogema. Igal juhul on sealsed looduse lõhnad imelised ja ma läheks sinna iga kell tagasi.

Horvaatias me ei külastanud, aga olid nimekirjas küll:

  • Mastrinka õlipuu – 1500 aastat vana õlipuu, mis endiselt annab oliive (ja keegi teda ohtlikuks veel kuulutanud pole 😀 )
  • Zadari linna mereorel – meil oli plaan sinna minna, aga suutsime sassi ajada selle asukoha ja nii jäi see meil hoopis vaatamata. Kuulduste järgi väga äge koht. Õhtusel ajal pidi lisaks mere helidele olema ka päiksele pühendatud vaatemäng – nimelt on sinna paigaldatud päiksepaneelid, mis päeva jooksul energiat koguvad ja õhtul pakuvad valguse vaatemängu selle sama energia abil.
  • Split – suurem linn Aadria mere ääres. Me ei tundnud linnamelust väga puudust ja seetõttu sinna ei läinudki.
  • Dubrovnik – pikk sõit lõunasse, mida me ette ei võtnudki. Selle asemel võtsime aega, et lähiümbrust nautida ja saare peal pikki jalutuskäike teha.
  • Pula – ei olnud meil tegelikult nimekirjas, aga Pulas asub amfiteater, mida tasub vaatama minna. Väga võimas. Pula linn on ka väga armas.

Slovakkia ja Tatralandia

Tagasiteel oli meil plaanis ära näha veel Kõrg-Tatrad ja veeta päev tatardes asuvas veepargis – Tatralandias. Tatralandiasse kohale jõudes olime me kõik vaid umbes 2tundi maganud ja siis otse veeparki. Arvasin, et ega me seal üle nelja tunni ei kannata olla, aga tegelikult tegime rekordi ja veetsime seal ligi 9 tundi. Tegevust seal  jätkub – erinevaid atraktsioone on palju ja kuigi õues oli külm, siis vesi on meeletult soe, ikka kõvasti üle 30 kraadi on seal basseinivesi. Nii sooja vett pole ma veel mitte üheski veepargis ega ujulas kohanud. Selle päeva jooksul õppis mu noorem laps sukeldumise ära ja peale kaheksat tundi vees möllamist oli ta ikka veel liiga elevil, et lõpetada ja majutuskohta minna. Seekord läksime lihtsamat teed ja valisime Tatralandia enda majutuskoha – Tatralandia Holiday Village. Loomulikult magasid jällegi kõik peale üht magamata ööd ja tervet päeva veeparki nagu notid.

Kõrg-Tatardes, umbes 1200m kõrgusel

Peale Tatraid panime GPS-i koduaadressi ja plaanisime ühe jutiga koju välja sõita. Magasime kordamööda kuni teine roolis oli ja kui üks ära väsis tegime vahetust.  Teekond oli sel korral 1700km pikk ja võttis 23h aega – vahepeale jäi mitu tanklapausi ja üks söögipaus, aga 1.juuli hommikul kell 7 olime kodus tagasi. Peale kaht nädalat reisil olemist oli kodu ikka üks ütlemata armas koht.

Sõber ju ootas kodus meid

Pilte praegusest seisust – magamistuba, töötuba, väiksema lapse tuba

Täna oli nii mõnus ilm toas pildistamiseks. Otsisin üle pika aja kaamera välja ja tegin mõned fotod. Need toad pole veel kaugeltki päris valmis, aga ainukesed, mis meenutavad seda,  mis lõpptulemus olema peaks.

Magamistuba ja avatud garderoob

Magamistuba 5. juuni, 2018

Laeliistud on endiselt panemata, voodit pole ja öökappe samuti mitte, aga ruumi ja õhku on mõnusalt ja kuna asju meil palju pole, siis on koristamine ülilihtne. Paigaldamist ootavad ka lugemiseks mõeldud lambid, mis lähevad ilmselt kaldlae külge, aga kuna nende kõrgus oleneb tulevasest voodist, siis hetkel ootavad nad oma aega. Tõin hoopis töölaualt oma laualambi magamistuppa, et saaks õhtul raamatut lugeda.

Magamistuba 5. juunil, 2018
Avatud garderoob magamistoas 5. juuni, 2018
Meie magamistuba 5. juuni, 2018

 

 

Meie magamistuba 5. juuni, 2018

Töötuba ja minu töölaud

Minu töölaud 5. juuni, 2018
Minu töölaud 5. juuni, 2018
Töölaud 5. juuni, 2018

Väiksema lapse tuba

Väiksema tüdruku lemmikvärvid on pruun, roheline ja sinine. Seetõttu roosat siit ei leia. Nagu ta ise ütleb: “Ma pole mingi printsess”.

 

Väiksema lapse tuba

Aknalaual olev punutud loomakuju on ostetud Koduekstra poest 99sendiga – tõenäoliselt mingisugune jõulukauba jääk, laps ise leidis ja tahtis seda oma tuppa kaunistuseks. Mu meelest sobib hästi tema tuppa. Valge unenäopüüdja on Home&You poest Rocca al Marest. Sinine pehme tekk on Home4You poest. Voodipesu on Soome netipoest Jotex.fi. Pehmed padjakatted on Hemtexist ja husky on Ikea toodang. Ruuduline korv, mis on vist pigem mõeldud musta pesu korviks, on meil kasutusel pehmete elukate hoidmiseks. Selle tõime koju realiseerimiskeskusest.


Garderoobi koha peale paigutasime ajutiselt Ikea Trofast kastid, milles on väga mugav mänguasju hoida. Laps printis ise omale kastidele sildid peale ja sorteeris oma legod ja muud mänguasjad ära. Riided mahuvad korvtornidesse praegu ära, aga hiljem peaks terve see sein, kus hetkel kastid ja korvid, olema garderoobi pind. Raamatuid on meil tegelikult ohtralt ja nende jaoks plaanime raamaturiiuli osta, et saaks kõik raamatud teisest majast ära tuua ja lapse tuppa riiulile paigutada. Riiul on mul juba välja valitud ja see on sellisel kujul, et õlitada saan selle ise – teen sama tooni, mis aknalaud, uksed, lapse voodi (Osmo antiiktamme õlivaha).

Kuigi ma esialgu lubasin endale, et meie koju saepurumööblit ei tule, siis nüüd oleme siiski mõned asjad ostnud, sest see ise tegemine võtab ju aega, aga koolilaudu oli vaja. Ikeast sahtliboksid (ALEX) ja lauajalad (FINNVARD) on hetkel lausa kolmes toas meil. Ma enda töötoas tahaksin küll lauajala välja vahetada ise tehtud riiuli vastu millalgi, et kõik oma mapid sinna ära paigutada. Tool on ostetud Deko poest. Tahvel ootab veel seinapanekut ja tegelikult peaks laua kohale tulema veel üks riiul ka. Värvipliiatsid meil tavalisse pliiatsitopsi poleks ära mahtunud – seega panin need klaasist lillepotti. Mahutab rohkem ja mugav kasutada.

Kardinaid pole meil veel mitte üheski toas. Ma ei suuda leida ühtegi kardinariiet, mis meie koju sobiks ja mis meeldiks. Tahaks mingit võimalikult looduslähedase välimusega kangast – näiteks kergelt kortsus, halli värvi linane kangas. Sellised, mis meeldivad maksavad hingehinda või müüakse välismaa netipoodides, mis Eestisse ei saada. Aga ma pole veel kangapoodidesse jõudnud. Ehk õnnestub leida kangas, mis sobiks ja küll ma siis õmbleja ka leian. Hetkel pole veel kardinapuidki. Kui kellelgi miskit sellist silma jääb, siis võib mulle kirjutada ja vihjata, kust leiaks.

Lapse koolilaud

Kui soovid minu tehtud fotosid kasutada, siis palun kirjuta mulle enne kasutamist: kartbritt@gmail.com

Keemiavaba koristamine ja mõned nipid kodu korras hoidmiseks

Ma olen ilmselt üks neist vähestest, kes armastab koristada – õigemini ma naudin seda kui ma õhtul vajun väsinult voodisse teades, et kõik toad on puhtad ja korras, voodipesud on vahetatud ja toad õhutatud. Samas ei meeldi mulle liigselt lõhnavad pesuvahendid ja vees solberdada. Lisaks on mul alati koristamiseks liiga vähe aega.

Minu siht minimalismi poole on väga palju aidanud mind koristamisel järjele saada. Mittevajalikud esemed leiavad omale uue elu, kas taaskasutuskeskuses või otse mõne heategevusorganisatsiooni käes. Lõplikult määrdunud või parandamatult katkised ja kulunud riided rändavad prügikasti. Mänguasjad ja raamatud, millest lapsed välja kasvanud on, ei rända enam kastiga pööningule vaid lähevad otse ära andmisele. Sama lugu ka riietega, millest lapsed välja kasvanud on. Poes kaalume igat ostu mitu korda ja “igaks juhuks” midagi ei osta, vaid siis kui reaalselt vaja on.

Minu meelest on koristamise puhul kaks erinevat segadust – üks on reaalne mustus ja teine on laialiolevad asjad. Mind väga ei häirigi kui laps parasjagu miskit meisterdab ja tal on terve pappkast juppideks lõhutud ja mänguasjad selle ümber laiali. Ta on loov laps ja tegeleb millegagi. Mis mind aga hulluks ajab on näpujäljed peeglil, plekid põrandal, mustad aknad ja tööpinnad-lauad, kuivanud võileivad laua peal ja mustad kohvitassid aknalaual. Kui ma üldisest segadusest suudan päevi mööda vaadata ilma, et ükski närv ka liiguks, siis näiteks ära mäkerdatud peegel tõstab nähtavalt mu stressitaset. Külmkapp, kus mingi toiduaine on lekkinud ja lõhnad segunenud, kaotab mu söögiisu ja räpane köök kaotab tahtmise süüa teha. Nii alustan ma iga kord söögitegemisel sellest, et kõigepealt löön köögi läikima.

Minu parimad abilised kodu korrashoidmisel:

  • Akuga tolmuimeja Bosch Athlet
  • Kärcher tolmuimeja
  • Kärcheri aknapesur
  • Klaasipuhastuslapp, melamiinkäsn, majapidamispaber
  • Taldmopp
  • Puhastusvahenditest: sooda, äädikas, sidrunhape, värske sidrun

Kiiremaks põrandapuhastuseks kasutan ma põrandaharja asemel käsitolmuimejat. Peale mitut päeva internetist erinevate review-de lugemist ja erinevate tolmuimejate võrdlust, tõin poest omale Bosch Athlet tolmuimeja, mille aku kestab u 45min aga mille tõmme on nii korralik, et sellega saab puhtaks nii puitpõranda, plaaditud põranda kui ka vaibad.

Suuremaks koristamiseks kasutan Kärcheri masinaid – tolmuimejat, mille me juba ehituse käigus ostsime ja aknapesijat, millega kulub köögipaberit kordades vähem kui mul varem kulus. Olen katsetanud ka ajalehega akende kuivatamist, aga trükivärv määrib minu valgeid aknaraame, seega olen sellest loobunud. Peeglite jaoks kasutan, kas spetsiaalselt klaasipuhastuslappi või kui suurem koristus niikuinii käsil, siis aknapesurit.

Põrandapesu on ainuke, mille pesemine on minu jaoks hetkel tüütu. Uurin erinevaid masinaid, mis põrandapesu lihtsustaks ja mis puitpõrandale sobiks. Kaalun mõne auruga töötava masina ostmist, sest põrandale ma ka keemiat lisada ei taha. Võite kommentaarides soovitada, millene aurupesur parim on ja ühtlasi võiks see sobida vannitoaplaatide puhastamiseks.

Määrdunud ahju puhastamine lihtsalt ja ilma keemiata.

Köök on eriti koht, kus mul pole mingit tahtmist kasutada tugevaid kemikaale vaid pigem piirduda võimalikult lihtsate ja puhaste toodetega, mis ei ole tervisele kahjulikud. Kui me siia majja esialgu kolisime, siis ostsime kasutatud ahju ja pliidi, mis mõlevad üsna eemaletõukavad välja nägid. Esimesena võtsin ette ahju puhastamise:

10255434_294681110730097_9073001043120540766_n.jpg

Selleks segasin kausis kokku söögisooda ja natuke äädikat. Segasin selle vahutavaks pastaks ja määrisin ahju põhja ja resti ja plaadid sellega kokku. Seejärel jätsin need terveks ööks selliselt seisma.

10710992_294681174063424_1894538758980854288_n

14000_294681204063421_254646139746033429_n.jpg

Järgmine päev pesin tavalise köögišvammiga kõik puhtaks, veidi oli vaja nühkida ka eriti ära kõrbenud kohti, aga üldiselt oli puhastamine lihtsam kui ma oleks arvanud. Enamus mustusest oli lahti sulanud ja sai lihtsalt lapiga kokku pühkida.

Tulemus:

10671280_294681240730084_9101640462884974447_n

Seinade, uste ja liistude puhastamine ilma keemiata – magic eraser-i ehk melamiinkäsnaga

Mul on lumivalged seinad kõikides tubades, sealhulgas ka esikus. See võib olla paras nuhtlus, aga minu jaoks on see paratamatus. Tumedaid seinu ma ka ette ei kujuta, eriti veel lihtsalt seepärast, et mustus välja ei paistaks. Selleks, et aga seinte puhtana hoidmine oleks kergem, leidsin endale imelise abivahendi – melamiinkäsna.

Kui mul koer noorem oli, siis ta alatasa hüppas ukselingile kui tuppa tahtis ja sellega määris ta porisel ajal meie lumivalge välisukse alatasa ära. Lisaks tekkisid pidevast kraapimisest ja hüppamisest värvi sisse imepisikesed kriimud, mis omakorda mustust koguma hakkasid.

Näide, milliseks üks välisuks muutub, kui sul on kutsikas ja sopane aed:

1450951_287994754732066_639544959777416316_n.jpg

Lihtsalt lapiga pestes oleks tulemus selline:

10704065_287994748065400_840044504973894917_n.jpg

Lisaks lapiga pesemisele teen ma kõige lõpus kogu kriibitud osa  õrnalt niiskeks tehtud melamiinkäsnaga üle ja tulemus on selline:

15269_287994791398729_8440169882662609086_n.jpg

1619383_287994814732060_6214763891281675909_n10626703_287994838065391_5082852284599570178_n

Melamiinkäsn saab mustuse kätte ka kõige krobelisemalt pinnalt ja ei vaja mitte mingisugust puhastusvahendit peale tavalise vee.

Kogemus Kärcheri SC4 aurupesuriga

Kui me vanas majaosas remonti tegime, siis valisin kõikidesse tubadesse köögi jaoks mõeldud seinavärvi, mis on hästi puhastatav. See otsus on end igati ära tasunud. Kui me puupliidi välja vahetasime, siis esimestel kordadel ajas see korralikult suitsu sisse. Kogu köögi seinad olid tahmased ja  kui ma lapiga seinu pesin, jäid sellest pesemisest randid ja oli näha, et laealune osa on eriti must. Plaanisin esialgu rendist võtta mõne pesuri, et masin ära katsetada ja siis vajadusel omale koju osta. Samas ei meeldi mulle kui mul igasugu harvakasutatavaid masinaid kodus liiga palju seismas on. Kui tihti sa ikka kodus seinu pesed?

Kord aastas suurpuhastuseks on mõistlikum see masin rentida. Nii ma siis otsisin erinevaid puhastusmasinate rente ja kuna hinnad olid üsna kõrged, siis lükkasin seda otsust edasi. Kuni ükspäev oli vaja muruõhutajat, et muru sisse tallatud teerajad veidi kobedamaks saada. Uurisin kohalikust facebooki grupist, et ega kellelgi pole seda laenutada paariks tunniks, sest õhutaja on samuti üks sellistest masinatest, mille koju ostmisel ma mõtet ei näe. Mulle kirjutas Puhasta Ise laenutuse omanik ja pakkus õhutajat 24h tunniks. Nende kodulehte uurides avastasin, et esiteks asuvad nad mu kodust vähem kui 600m kaugusel ja et lisaks õhutajale saaksin nende käest ka kauaotsitud aurupesuri laenutada ja seda väga mõistliku hinnaga. Kirjutasin, et soovin õhutajat vaid mõneks tunniks, aga aurupesuri võtaksin 24h tunniks ja sain kahele masinale korraga veel soodushinna ning sõitsin keset laupäeva neile masinatele järgi. Tavaliselt on mu masinarent sinnapaika jäänud just seetõttu, et alati tuleb idee miskit ära teha nädalavahetusel ja sellel ajal on tavapäraselt kõik rendifirmad kinni.

Aurupesur, mille rentisin, oli Kärcheri SC4 mudel. Minu kogemus sellega oli väga hea. Kaasas oli 3 erinevat otsikut ja erinevaid marlist lappe, mis otsikute külge käisid. Nii said puhtaks nii seinad (maast laeni), valamud, dušinurk ja põrandad.

Siin on üks video, mis näitab, kuidas masin toimib: https://www.youtube.com/watch?v=JL8ZdwSmwhg

Ma ise ei taibanud enne ja pärast pilte teha, aga võin kinnitada, et seinad said puhtaks ja põranda ka ja seda ilma suurema nühkimiseta. Eriti hästi toimis see kuum aur pliidi juures, kus oli tekkinud rasvane tolmukiht seinale – käsitsi oleks ma mitu tundi ainult seda seinaosa pesnud.

Kui üldse millegi üle viriseda selle masina osas, siis selle üle, et ta teeb ikka pinnad suhteliselt märjaks kohati ja kogu mustus jääb marlist lapi külge, mis pesuri otsa käib. Selleks, et mustust uuesti laiali ei määriks, tuleb seda lappi alatasa vahetada või loputada. Ideaalne oleks kui see masin musta vee kohe sisse ka imeks. Vaatasin, et Kärcheril täitsa olemas ka selline masin, aga umbes 4 korda kallima ostuhinnaga. Võimalik, et sellega oleks puhastamine veelgi lihtsam. Loodetavasti saan ka selle kunagi ära katsetada.

Kokkuvõttes jäin siiski rahule. Ma koristasin päris palava ilmaga ja aknad-uksed olid koguaeg lahti – nii kuivasid seinad ja põrandad sekunditega ja ei mingit keemiat ega ebameeldivat pesuvahendite lõhna. Ainult puhta veega koristamine, on parim variant. Reklaam lubab, et tapab 99% bakteritest ainult puhta veega ja kuigi ma suur bakterifoob ei ole, siis  arvan, et kord aastas sellist süvapuhastust kodule teha ei ole üldse halb mõte. Kindlasti rendin teinekordki seda masinat kui vajadus tekib.

Kuna meil on vaja vanas majaosas aknapaled kõik uuesti teha, sest vahetasime ehituse käigus ka seal aknad ja köögiakna asemel paigaldasime hoopis terrassiukse, siis saan ma peagi seal elamises veelkord suurpuhastust teha kui akende ümbrus viimistletud saab.

IMG_4407.JPG
Renditud aurupesur Kärcher SC4

 

Kuidas teie oma kodu korras hoiate? Millised puhastamiseks mõeldud masinad ja vahendid on teie meelest asendamatud? Milliseid puhastusvahendeid kasutate?

PS. Antud postitus ei ole kirjutatud kellegagi koostöös ega ole kuidagi sponsoreeritud. Kirjutan vaid oma kogemusest ja enda ostetud toodetest, millega rahul olen. Koostööpakkumised, nt sisuturunduse kirjutamisel teie veebilehele, võib saata läbi Facebooki lehe või e-maili, mille leiad lehe päisest.

Kuidas me ise puidust kööki ehitame vol 1

Praeguse maja köök on meil juba kolmas köök, mille ise teeme.

Esimesel korral tegime vineerist ja hetke seisuga ma ütleks, et ega see väga kriitikat ei kannatanud, aga tolleaegse eelarve ja oskuste juures…. tsiteerides klassikuid: “Pole paha!” Vähemalt on see esimene köök siiani püsti ja kasutuses uute omanike käes. Teise köögi tegime liimpuidust ja kuna kogemust oli juba rohkem, siis sellega olime veidi rohkem rahul. Sellest kirjutasin siin.

Tegelikult sai teine köök ehk siinse vana majaosa köök tehtud selliselt, et seda oleks mugav kasutada mu vanaemal ja oleks klassikalise välimusega. Kõik – peale uste – tegime ise. Uksed tellisime kasepuidust. Praegu ongi see köök meil juba pea 4 aastat kasutuses olnud ja ainuke osa, mille plaanime välja vahetada on siinid, mis me panime lihtsalt seetõttu, et meil olid need varasemast projektist üle jäänud ja seisid niisama. Mõtlesime, et kasutame ära, aga praeguseks on plastmassist rattad seal siinides olematuks kulunud, seega õppetund olemas – siinidesse tasub “investeerida”.

Praegust kööki hakkasin ma planeerima juba enne ehituse algust ja tegin selle ideest ka 3D jooniseid.

4888733t1h593f
Köök Ikea Kitchen Planneris

Köögi kujundamine

Köögi ideed on meil küll ajaga nii mitmeid kordi muutunud. Esialgu tahtsin mustade või valgete sahtlitega. Siis aga tundus, et kõigil on lumivalged köögid ja see huvi kadus ära. Must köök on mu lemmik, aga mehe meelest jääb see meie kliimas sünge ja masendav. Otsisin siis heledas toonis tammest mööbli ideid tükk aega ja ei leidnud ühtegi, mis minu jaoks “liiga puidune” ei jääks. Lõpuks leidsime mõlemale sobiva lahenduse – sahtlite esipaneelid ja uksed tulevad hoopis hallid.

Asjad, mis sel korral teisiti teen, kui eelmistes köökides:

  • Palju sahtleid ja vähem kappe ning riiuleid. Korralikud siinid.
  • Spetsiaalsed kapisisud nii nurka kui mujale, lisaks nn kastmete-õlide cargosahtel.
  • Valamu kivikomposiidist – ausalt, need veeplekid roostevabal kraanikausil ajavad mind hulluks!!
  • Segisti – tuleb valida maksimaalselt mugav ja kvaliteetne. Eelmises kodus ostsime järjekindlalt üht ja sama segistit, kuigi ükskord see konkreetselt juppideks lendas ja mitmeid kordi aastas sellel filtrit vahetama pidime. Seal oli muidugi veekvaliteet ka kordades hullem kui praeguses kodus.
  • Pliit – tavalise keraamilise pliidi asemel tahtsin seekord induktsioonpliiti.
  • Ahjule mul erinõudmisi polnud, sest eelmises kodus oli mul vägagi lihtne aga superhea Aeg/Electroluxi oma, millega ma kõik asjad ideaalselt tehtud sain.
  • Kubu ehk õhupuhasti pliidi kohale – suurima väljatõmbe ja minimaalse müraga, samas mõistlikus hinnaklassis ja välimuselt selline, mis ei näeks nagu tundmatu lendav objekt välja. Selle leidmine oli raskem kui ma arvasin!

Seni ehitatud köökide puhul on meil eelarve olnud suhteliselt minimaalne. Seekord otsustasime, et pigem ehitame seda kauem aga teeme nii korralike vahenditega kui saame. Kodulaen sai juba mitu kuud tagasi otsa ja juurde ei plaani küsida, seega kogu mööbliehitus ja sisustamine käib meil jooksvast sissetulekust. Sisude otsimine tegi natuke nukraks küll – näiteks prügikastisüsteemi eest ma naljalt ikka 600€ välja ei käiks, aga päris mitmel pool jäid sellised hinnad silma.

Esimesed sammud uue köögini

Praegu on köök veel poolik ja ootab jälle järgmist “rahasüsti”, aga teen väikse ülevaate, kuidas senine töökäik on olnud.

Esimene asi, mida me köögi ehitamisel tegime oli see, et mõõtsime kõik veelkord üle, tegime uued joonised. Tõmbasime teibiga maha kujuteldavad kapid ja proovisime erinevaid olukordi läbi mängida. Panime paika saare ja muu mööbli vahelise kauguse (1meeter) ja arutasime, kuidas on kõige mõistlikum mööblit järjestada. Minu soov oli, et pliit ja kraanikauss oleksid suhteliselt kõrvuti ja nõudepesumasin oleks kraanikausi ligiduses; prügi – ja pakendimahutid peaksid olema kraanikausi all ning nõud ja kuivained sahtlites. Niisiis sai meil selline järjestus kappidel (lugedes vasakult):

4888733t1h593f

  1. külmik
  2. sahtlitega kapp, mille peal kohvimasin ja veekeedukann – sahtlites tee, kohv, suhkur, küpsetustarbed, maiustused
  3. teine sahtlitega kapp, kuhu lähevad kuivained
  4. nurgakapp, kuhu läheb sisse kahe väljatõmmatava riiuliga süsteem, mille peale mahutan mõned suuremad potid-pannid ja köögikombaini
  5. pesumasinakapp
  6. prügikastikapp, kus on eraldi pakendite ämber ja koristustarvikute riiul (sisud veel välja valimata), mille peale tuleb valamu
  7. kaks järjestikku sahtlitega kappi, millest ühe peal on pliit (ühes hakkavad olema lauanõud ja teises kausid, serveerimsnõud)
  8. viimane kapp on kõrgem ahjukapp, kus ahi on tööpinnast kõrgemal ja selle all kapis vôi sahtlites on vähem kasutatavad köögitarvikud (koogivormid, ahjuvormid, pajakindad jms)

Kõigele lisaks tuleb veel köögisaar köögimööbli ette, kus siis ühelpool sahtlid köögitekstiilide jaoks ja ülevalpool avatud riiul, kuhu läheb mikrolaineahi ning teisele poole läheb kolm baaripukki. Saareke tuleb mõõtudelt üsna suur – 2 meetrit pikk ja 1,2 meetrit lai. Mõnus suur lisatööpind, kus terve perega midagi koos kokata või kiiret hommikusööki süüa.

Kui ma olin oma korralikud joonised valmis saanud ja mehele mitmekordselt välja printinud, võttis tema suvalise paberikontsu ja kritseldas sinna kastikesed ja rea numbreid ning kadus terveks päevaks garaaži saagima. Raamide jaoks olime ostnud männi liimpuidu, sest see osa jääb niikuinii igatpidi peitu. Otsustasime, et kogu peidus olev osa saab vaid läbipaistva õlivahaga viimistletud.

Sama päeva õhtuks olid kõik  kappide küljed valmis ja ootasid viimistlust – kasutasin selleks OSMO Top Oil-i. Vahatasin korralikult kõik küljed ja servad, et oleks parem veekindlus ja parem puhastada ka.

Kui kõik plaadid olid vahaga üle tehtud ja kuivanud, siis hõõrusin need kergelt terasvillaga üle. Terasvill poleerib puidupinda ja võtab viimasegi kareduse ning teeb puidu siidiselt siledaks.

Kui poleerimine tehtud, sai hakata kapiraame kokku panema. Selleks, et puit kõveraks ei tõmbaks ja kapid stabiilsed oleks, kinnitasime need igast neljast nurgast. Selleks lõikas mees kapikülgedele ühe sälgu (nurga) igasse nurka ja kinnitas sinna ühe pika puidust liistu, mis ühendas kõik kapiküljed üheks. Esikülgedele tuli see nn sälk sügavam, sest sinna tuleb sokliliist hiljem.

Enne kui saime kappide põhjade kallale asuda, pidin poest viimistlusmaterjale juurde tooma – otsa olid saanud nii õlivaha kui ka terasvill. Siinkohal räägiksingi nendest lähemalt. Kogu köögikappide raam – küljed ja põhjad, said kaetud Osmo Topoil-iga. Minu kogemused Osmo toodetega on juba aastatetagused – esimest korda kasutasin nende Topoili eelmise kodu söögilaua ja tööpinna veekindlaks tegemisel. Avastasin, et see on nii supertoode, et edasi kasutasin seda juba nii aknalaudadel kui ka vannitoa valamukapil. Osmo Topoil on ainuke Osmo toode, millel on toidusertifikaat – seega täiesti ohutu on kasutada teda köögi töötasapinnal ja muudel pindadel, mis puutuvad kokku toiduga. Lisaks on seda tohutult lihtne hooldada – ta ei kooru maha, ei pragune, ei kulu nagu muud pinnatöötlused, hoolduseks piisab vaid kergest lihvist, et näiteks plekid välja saada ja siis uus kiht peale kanda. Kui aga plekke pole, ei peagi lihvima. Ma võin öelda, et kui ise seda lauda pidevalt ilusti hoida ja hooldada õigeaegselt, siis mingeid plekke sellele ei jää ka. Täkked õlitatud/vahatatud puidus teevad sellest veelgi loomulikuma ja ehedama pinna. Ma eelmises kodus tegin hooldusvahatamist 8aasta jooksul täpselt kaks korda. Põhimõtteliselt võib öelda, et puidust tööpind on suhteliselt igavene – erinevalt muudest, kus täkkeid ei saa ära lihvida ja uuesti töödelda, vaid tuleb terve plaat lihtsalt välja vahetada.

Mina kasutan Osmo matti värvitut Top Oili 3058. See toob puidu ilusa tooni ja mustri hästi esile.

Pildil on Osmo TopOil (kandiline purk), ümaras purgis on pruun õlivaha, millega on meil kodus tehtud kõik aknalauad ja postid-talad-uksed. Sinises pakis on terasvill. Pintslid on mu lemmikud pintslid – parima hinna ja kvaliteedisuhtega. Hästi peenete karvadega ja peaaegu üldse ei aja karvu. Kõik tooted on K-rautast.

Kui vaha ja villa oli juurde toodud, sain hakata kapipõhjasid samamoodi viimistlema nagu tegin seda külgedega. Ööpäev kuivamist ja läkski paigalduseks.

Põhjade paigaldamiseks tekitas mees liistude näol lisatoe põhjadele, mille peale põhjad kinnitada saab.

Kui raam oli valmis ehitatud, tuli hakata valima tööpinda, valamut ja segistit. Pliidi, ahju ja nõudepesumasina olin ma juba kuu varem ära ostnud. Kõige esimesena läksime ostma valamut. Kindel soov oli osta seekord kivikomposiidist valamu ja esialgu oli meil Espaki reklaamlehelt üks ligi 100eurone mudel välja valitud, mis oli Franke toodang ja materjaliks tundmatu tectonite. Kuigi ma olen suur internetipoodide fänn, sest mu aeg on mulle kallis ja tavaliselt otsin ma internetist parima hinna konkreetsele tootele – siis seekord otsustasin, et enne valamu ostu tahan ma seda reaalselt näha ja katsuda. Kui Espaki kohale sõitsime ühel varahommikul ja selle soodsa mudeli üle vaatasime, siis otsustasime, et see tectonite materjal meie kodu valamuks küll ei saa – see oli kare nagu liivapaber, kujutasin juba ette kui ebameeldiv seda puhastada on. Lisaks oli see konkreetne mudel meie jaoks ka väike. Leidsime Espakist hoopis pea neli korda kallima valamu, mis meile mõlemale aga kohe väga meeldis.

Hind oli muidugi ulmeline meie jaoks. Käisime korra nende müüja juurest läbi, et küsida, et kui me seda toodet sooviks, siis kui pikk oleks tarneaeg ja kas hinnaalandust ka saaks. Müüja (väga tore naine) ütles, et saab teha väikse sooduka küll, võibolla 5%. Me siis mehega arutasime, et äkki läheme uurime siis ikkagi Febist ka. Selle peale teatas müüja kiirelt, et aga tulge parem homme, sest siis on kõik -20% 😀 Mõeldud- tehtud! Järgmisel hommikul läks mees uuesti Espaki, et valamu ära tellida. Lubati, et tuleb kolm nädalat. Tegelikult läks maksimaalselt 10 päeva. Lõplik hind oli siis 274 eurot sentidega. Lisaks sai koha peal ringi mõeldud ka valamu toon – esialgu tahtsime me süsimusta valamut (Onyx fragraniit), aga koha peal tundus, et see tumehall ehk grafiit on isegi ilusam.

Järgmine ost oli tööpind. Selle lasin ma Mass-is juba nädal enne kojutoomist ära broneerida, sest nii pikka plaati neil ei pruugi alati laos olla. Otsustasime, et tööpinnaks tuleb tamme liimpuit, mis on 4cm paks ja 62cm sügav. Kuna meil on kaks tööpinna osa, siis ostsime kaks plaati – ühe 4,2meetri pikkuse ja teise 2,5meetri pikkuse. See pikk plaat oli meeletult raske. Ma ei tea, mismoodi me selle tuppa kangutasime, aga tuppa me ta saime. Kohale tõime oma autoga – õnneks on MASSi ladu meist 5minutilise autosõidu kaugusel. Kui me selle plaadi toa põrandale olime tarinud, otsustasime, et kogu lihvimine ja töötlus sellele plaadile tuleb teha just köögis – ei hakka seda garaaži (mis on ühtlasi me puidutöötuba ja saekaater) tassima.

Tööpinna plaat

Esimese asjana harutasime puidu kilest lahti ja tõststime ta paika kapiraamide peale. Mõõtsime ära valamu ja pliidi jaoks augud ning saagisime need tikksaega välja (enne tegime jämeda puuriga augud ette).

Seejärel lasi mees elektrihöövliga tööpinna eespool olevad servad veidi kumeramaks – tekitas nn faasi, et puit nii terav ei oleks.

Kui augud olid valmis lõigatud ja faasid tehtud, oli minu kord tegutsema hakata. Kõigepealt puhastasin kogu plaadi saepurust – esialgu harjaga ja siis lapiga. Tolmuimejat ei julgenud kasutada, sest see võib vastu minnes kohe täkke või kriipsu tõmmata. Seekord kasutasin viimistlemiseks spetsiaalselt rulli. Ma ei teagi, kas seda rulli kiita või laita. Mind tohutult ärritas, et see hakkas hullult karvu ajama vaha sisse, kuigi üritasin sellelt enne kõik lahtise pudi küljest pühkida/raputada. Samas oli see kõige kiirem ja mugavam variant vaha peale kandmiseks ja tulemus oli väga ühtlane ka. Mulle endale tundub, et tavaline švammirull oleks võibolla parem olnud, samas on vaha üsna tihke konsistentsiga ja ma pole kindel, et sellega seda peale kanda saab. Õnneks midagi hullu neist karvadest ei juhtunud, sest enne teise kihi kandmist poleerisin ma jälle terasvillaga kõik üles ja siis kadusid ka karvad. Kokku kandsin peale 3 kihti vaha, igal kihil lasin minimaalselt 8h kuivada.

Esimene vahakiht peale kantud – veel märg ja sellest ka läige

Viimistlemata versus Osmo Top Oiliga viimistletud tammepuit

Tulemuseks oli meeldivalt siidine puidupind, kuhu veeplekke ei jää ja mida on väga kerge puhastada. Ise tehtud, hästi tehtud! Sai hakata valamu ja tehnika paigaldusega tegelema.

Õhtuses valguses on vahatatud tammepuidu toon eriti soe:

Järgmiseks tuli tegeleda torudega, et tagada veeühendus tulevasele külmkapile, nõudepesumasinale ja valamule. Lisaks tuli tasakaalustada kogu kapirivi, sest laserloodi järgi oli üks serv veidi kõrgem kui teine.

Mees tegutseb ja koer on moraalseks toeks 🙂

Seejärel tuli minu jaoks üks hirmsam osa. Nimelt tulevad Franke valamud ilma segistiaukudeta – neil on küll ette tehtud õhemaks tehtud kohad, kust saab need augud “välja lõhkuda”. Ma kartsin, et me teeme valamu lihtsalt katki.

Lõpuks me need augud tehtud saime – üks segistile ja teine äravoolu nupule.

Segisti valimine oli paras naljanumber. Ma olin pikalt uurinud erinevaid segisteid ja nende review-sid lugenud. Olin otsustanud, et Franke enda toodangut ma ei taha, sest paljud polnud nendega üldse rahul. Lisaks oli mulle meie pesuruumi Hansgrohe valamusegisti nii meeldima hakanud, sest sellel on mingi lisavidin, mis hoiab vett kokku – vesi ei tule nii suure survega ja segisti ise on hästi pehmelt ja mugavalt avatav. Olin jõudnud järeldusele, et mulle meeldib üks lisanupuga Hansgrohe köögisegisti –  Metris Select – sellel on lisaks kangile ka nupp segisti otsas. Kui nn kangiga saad nii vee voolama kui ka temperatuuri sättida, siis nupust saad lihtsalt selle kiirelt kinni panna ja taasavada. SIIN on üks video, kuidas see toimib.  Ma kujutasin ette kui mugav on niimoodi näiteks kartuleid koorida – vahepeal ei pea mullaste ja märgade kätega seda kangi puutuma vaid saad käeseljaga vee kinni ja lahti vajutada. Kui aga oli aeg segisti ära osta, teatas mees, et talle vist ikka nii väga see segisti ei meeldi, sest see kroomitud pind on jube paha puhas hoida ja selle disain ka talle esialgu ei meeldinud. Käisime erinevates poodides, katsusime teisi segisteid, sh Franke endi omi ja kulutasime paar tundi selle õige leidmisele. Lõpuks ostsime ikkagi just selle minu väljavalitud mudeli Feb-ist ära, sest see oligi parim variant.

Järgmisena töötlesin ma ka teise osa tööpinnast ja tõstsime selle paika. Esimese asjana tõin ma uude majaossa ka kohvimasina, et ma hommikul esimese asjana ei peaks üle õue jooksma.

Järgmiseks tuleks osta sahtlite siinid ja puit ära ning ahjukapi materjal – selle küljed tulevad juba tammest ja viimistlus sama, mis kapiustel ja sahtli esipaneelidel.

Praegused kulud köögile

Eelarvet meil hetkel paika pandud pole. Ma lootsin 4000€-ga hakkama saada, aga praeguse kalkulatsiooni järgi läheb ilmselt veidi rohkem. Kõige kallim kulu on muidugi tehnika ja santehnika, puit ei ole väga kallis. Praegused kulud ja ostetud tooted:

  1. Kappide raamide jaoks männipuit: 148€ (K-rautast ja Bauhausist)
  2. Õlivaha jms viimistlemiseks: 46€ (Mass AS-st ja K-rautast)
  3. Tammepuit tööpinna jaoks: 406€ (Mass AS-st)
  4. Valamu: 274€ (Espakist)
  5. Segisti: 300€ (Feb-ist)
  6. Nõudepesumasin: 302€ (täisintegreeritav Boschi nõudepesumasin SMV24AX01E, turuliider.ee veebipoest)
  7. Pliit: 203€ (Electrolux induktsioonpliit EHH6240ISK, turuliider.ee veebipoest)
  8. Ahi: 289€ (Electrolux EOA75450OK, turuliider.ee veebipoest)
  9. Torujupid: 14€ (Ehituse ABC-st)

Hetkel kõik kokku kulunud: 1982€

Puudu on veel külmkapp ja õhupuhasti, puit ahjukapi jaoks, nurgakapi sisu, sahtlite puit ja siinid, tammepuit esipaneelide jaoks. Lisaks siis on puudu kogu köögisaare materjal – selle võtame ette alles siis kui muu köök valmis on. Loodetavasti saab köök peagi täiendust!

Kui soovid meie tegemistega kursis olla, siis jälgi ka meie facebooki lehte: Minu kodu ja instagrami kontot, kuhu postitan iga päev: @minukodu

2017 aasta kokkuvõte – kuidas me maja peaaegu valmis saime ja sisse kolisime

Teine ehitusaasta on läbi saamas ja aasta lõpp on hea aeg teha kokkuvõtteid ja seada uusi eesmärke.

2017. aasta alguses otsustasime, et selle aasta lõpuks peame ehitusega nii kaugele jõudma, et mõlemad lapsed saaksid kolida kooli alguseks oma tuppa. Selleks, et ka talvel saaks normaalselt sees ehitada, oli vaja küttesüsteemi. Me küll kütsime mõnda aega kaminaga, aga sellega sai vaid lühikeseks ajaks sooja sisse ja hommikuks oli jälle õhutemperatuur paari plusskraadi ringi kukkunud.

Selleks, et saaks kütteseadmed paika panna, tuli tegeleda nii elektritöödega kui ka tehnoruumi lõpuni viimistlemisega. Alustasime tehnoruumi plaatimisega veebruarikuus ja märtsi alguses saigi küttesüsteem paika. Kirjutasin elektritöödest SIIN ja küttesüsteemist SIIN.

6295913t1hbc50
Kaablite paigaldamine esimesel korrusel
FOTO: Kärt-Britt Kokk
7434319t1ha12b.jpg
Elutuba 29.jaanuar, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk
6429215t1h1ffe
Küttesüsteemi välisosa ja tehnoruum
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Pool märtsist kulus ka tehnoruumi vastas asuva alumise korruse pesuruumi eeltöödeks. Ehitasime sauna vaheseinad ja paigaldasime kipsi, mina tõmbasin hüdroisolatsiooni-mastiksit seina ja lakke.

7434373t1h2b54.jpg
Alumise korruse pesuruum, 29. märts, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Märtsi lõpus sai meil kõrini sellest liiva ja muda segust, mis igalpool ümber maja oli ja otsustasime, et laseme kohe kevadel selle korda teha, et ei tassiks koguaeg ämbrite kaupa mulda elamisse. Ühtlasi otsustasime, et aeg on vahetada vana võrkaed uue ilusa laudisaia ja korralike väravate vastu.

Sellest kirjutasin lähemalt SIIN ja SIIN.

6724987t1h94aa
Aed enne ja pärast
FOTO: Kärt-Britt Kokk
6732671t1h86bf
Piirdeaed ja väravad – enne ja pärast
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Samal ajal kui õues paigaldati tänavakivi ja ehitati uut aiapiiret, toimetasime meie sees kipsitöödega ja plaatija plaatis ära nii esikupõranda kui pesuruumi seinad ja põranda.

Aprilli keskel võtsime ette garaaži viimistlemise, et saaks majapealt tööriistad ja materjalid sinna ladustada. Vaja oli riiulid ehitada, et kõik ära mahuks ja selleks tuli kips ära viimistleda. Kõik seinad said lumivalged. Garaaž on meil pigem töötuba, kus puidutöid teha ja materjale/tööriistu ladustada. Auto jaoks seal kohta pole.

7434391t1h99b3
Lumivalgete seintega “garaaž”
FOTO: Kärt-Britt Kkk

Terve mai- ja juunikuu, sh meie puhkusenädalad, rabelesime maja peal niipalju kui jaksasime, et paigaldada veel viimased kipsplaadid, viimistleda seinad ja paigaldada laelauad. Siseviimistlusest kirjutasin pikemalt SIIN.

Maikuu oli ühtlasi üks suurpuhastuse kuu. Samal ajal kui tänavakive paigaldati, võtsime me kivipaigaldajate abiga ka maja taga ühe vana kuuri maha ja tühjendasime selle ära. Ajutiselt sai kõik asjad uude majaossa elutuppa tassitud ja sealt oli vaja siis need edasi garaaži toimetada – enne seda sorteerida, ära visata ja mõned esemed ära puhastada. Ühtlasi sai peale kivipaigaldust taastatud haljastus – muru külvatud ja seda sai üle päeva kasta.

7434399t1ha2af.jpg
Majaesine, maikuus 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Esialgu oli meil kasutusloa tähtaeg 30. mai, 2017. See sai edasi lükatud kuna sai selgeks, et me ei jõua olulisi osasid selleks tähtajaks valmis. Sellegipoolest alustasime kasutusloa jaoks paberite korrastamist. Ma olin terve ehituse aja kogunud eraldi mappi kõik projektid ja kaetud tööde aktid ning kevadel otsustasime, et kuna bürokraatia pole üldse meie teema, siis laseme mõnel spetsialistil asja meie eest ajada. Selleks palkasime firma nimega Tulipunane OÜ, kes ühtlasi tegi meie majale tuleohutusauditi ja kellelt tellisime kõik, mis tuleohutuseks veel vaja – erinevad suitsuandurid, tulekustutid jms. Kasutusloa tähtaeg sai lükatud 30. novembriks ja suve keskel said kõik olemasolevad dokumendid üle antud Tulipunane OÜ-le, kes meie eest asju ajama hakkas.

Terve juunikuu möödus teise korruse seinu pahteldades, värvides ja lage paigaldades. Juuli alguseks olid kõik maalritööd teisel korrusel tehtud ja tellisime põrandaküttetorude paigalduse teisele korrusele.

6858685t1had6e.jpg
Seinad värvitud
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Juulikuus kolisime värvimistöödega allakorrusele ja viimistlesime ära laetalad ning kandepostid. Seinad said taaskord valged ja talad tumeda õliga õlitatud.

7434403t1hf1c6.jpg
Elutoa lagi paigaldatud, seinad värvitud
FOTO: Kärt-Britt Kokk
7434405t1h70ed.jpg
Elutuba, 29. juuli, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Augusti alguses alustasime teise korruse põranda paigaldamisega. Teisel korrusel sai põrandale punn-soonest liimitud laudparkett. Kogu paigalduse tegime mehega kahekesi.

Teise korruse põrandatest kirjutasin SIIN.

6979867t1hb4a6
Teise korruse põrandad augustis, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Augusti lõpus paigaldasime ka magamistubadele uksed, mis ma taladega samas toonis õliga viimistlesin. Ühtlasi tõime me kõik madratsid uude majja ja kolisime uude majaossa magama, samas kui pesta ja süüa teha sai veel mõnda aega vaid vanas majaosas.

7434431t1h8c0d.jpg
11. august kolisime uude majaossa magama – esialgu vaid madratsitega
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Augusti lõpus paigaldasime uksi, viimistlesime esikut, lõpetasime laelaudade paigalduse esimesel korrusel. Augusti viimastel päevadel paigaldati elutuppa ja meie magamistuppa viimistluseks tellised.

7434433t1h6012.jpg
Telliste paigaldamine elutoa seina 30. augustil, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk
7434435t1h23c9.jpg
2. septembril oli tellissein viimistletud ja saabunud olid esimese korruse põrandalauad
FOTO: Kärt-Britt Kokk

8. septembril alustasid põrandapaigaldajad põrandalaudade liimimisega betoonile. 11. september oli esimese korruse põrand paigas. Esimese korruse viimistlusest kirjutasin pikemalt SIIN.

7097947t1h7c60
Esimese korruse põrandalauad paigas ja viimane vahakiht kuivamas 12. september, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Septembris ja oktoobris sai veel ilusaid ilmu ära kasutatud, et õues välisviimistlus ära lõpetada ja teha eeltööd vihmaveetorude paigaldamiseks. Viimane laudiseta majakülg sai laudise peale, katuseräästad said valged tuulekastilauad ja majanurgad said osaliselt viimistluslauad. Kõike ikka valmis ei saanud, sest alatasa sadas vihma. Vahepeal oli kogu aed nagu raba – lirtsus ja vetrus. Siiski niipalju jõudsime teha, et vihmaveetorud tellisime aasta lõpus ära.

7434479t1h7320.jpg
Maja välisilme 15. oktoober
FOTO: Kärt-Britt Kokk
7434485t1h5ba0.jpg
Maja välisilme oktoobris, 2017
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Novembris sai meil kõrini üle õue jooksmisest kooli- ja tööpäevahommikutel, sest uues majas polnud pesuvõimalust. Võtsime ette pesuruumi valamukapi ehitamise. Sellest kirjutasin lähemalt SIIN.

7325165t1h283a
Maja esimese korruse pesuruum
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Aasta viimase tööna võtsime ette enda tuppa garderoobi ehitamise. Inspiratsiooni sain Pinterestist aga täpselt sellist garderoobi veel näinud polnud. Kritseldasin mehele idee paberile, tema tõi puidu koju, pani raami paika ja mina viimistlesin. Detsembri keskel saime garderoobi suures osas vaid kahe päevaga tehtud. Tulemus jäi meie meelest väga äge. Lähemalt kirjutasin SIIN.

7421083t1h61b3
Meie enda ehitatud garderoob
FOTO: Kärt-Britt Kokk

Miskipärast oli mul terve see aasta tunne, et kõik tööd venivad aegluubis. Tahtsin ju septembriks enamvähem kõik toad valmis ja sisustatud saada. Reaalsus oli midagi muud. Kööki meil endiselt pole veel ja ühtegi voodit ka mitte. Samas nüüd seda kokkuvõtet kirjutades on näha, et tegelikult oleme ikka väga palju jõudnud ära teha ja kuigi jõule omas kodus see aasta tähistada ei saanud, siis uue aasta eesmärk ongi kõik tööd ära lõpetada ja uue aasta jõulusid kogu perega pika laua taga meie uues kodus tähistada.

 

Jälgi meie maja ehituse ja sisustamise kulgu Facebookis: Minu kodu lehel.

 

Leidsin lahenduse, kuidas elada nii, et koristama peaaegu ei peagi

Kas riidekapp «ajab üle ääre», aga selga pole ikka midagi panna? Kas käid poes ilma konkreetse nimekirjata või vajaduseta ja leiad tihti, et oled mõne asja topelt ostnud? Kas praegune tarbimiskultuur ja emotsiooniostud segavad sinu rahalisi eesmärke? Siis on ehk sellest loost ka sulle abi:

Teema, millest täna kirjutan, on natuke erinev minu senistest postitustest ja puudutab rohkem elustiili kui ehitust või sisustamist, ent ma arvan, et just nüüd enne jõule kui kõik paaniliselt mööda poode kihutavad, et osta asju ja kinke, on vägagi ajakohane sellest kirjutada.

«Me ostame asju, mida meil pole vaja raha eest, mida meil ei ole, et muljet avaldada inimestele, kes meile ei meeldi. »

Oma uude majja kolides, sai mulle üsna pea selgeks, et kui tahan korda hoida ja asju üles leida ilma, et peaksin selleks meeletult aega ja närve kulutama, peab miskit muutuma. Selle asemel, et kaaluda näiteks koristaja palkamist, mis oleks küll mugav aga kulukas, otsustasin ma hoopis teistpidi mõelda. Kuidas teha nii, et koristada oleks vähem, asjad oleksid alati omas kohas ja kiirelt leitavad ja et ei peaks mitu korda aastas suurpuhastust tegema, vaid piisab kümnest minutist päevas, et kõik pidevalt korras oleks? Vastus on: minimalism. Mis on minimalism? Kõige lihtsam definitsioon on üleliigsetest asjadest loobumine, et keskenduda olulisimale.

Ma ei ütleks, et meil tohutult palju asju oleks, aga kindlasti on meil asju, mis seisavad lihtsalt kasutamata ja mõni neist seisab lausa ostmisest saati täiesti puutumata. Kolides ja asju sorteerides avastasin näiteks, et mul on mitmeid köögitarvikuid topelt, neli pudelit põletusevastast hüdrogeeli, umbes sadakond teeküünalt, umbes samapalju plaastreid, mõnikümmend karpi tikutopse, meigitooteid, mis on täiesti avamata, üheks ja samaks otstarbeks pesuvahendid mitmeid poolikuid pudeleid ja nii edasi.. Kõik need asjad olid erinevates karpides, korvides, topsides, sahtlites mööda maja laiali. Mu nooremal lapsel oli näiteks kokku kuus mütsi ja ta ei kandnud neist ühtegi, sest tema lemmik on hoopis üks müts, mille ostsin endale. Andsin selle talle ja kuus tema mütsi andsime ära. Samamoodi käitusin ka tema kapitäie riietega, alles jätsime vaid kõige lemmikumad, mida ta kindlasti kannab.

Meie maja suurus pole küll väga minimalistlik, ent meile oli oluline, et igaüks saaks vajadusel ka eraldi olla ja vaikust nautida. Ma ei kujutaks lastega minimajas elamist ette. Meil peab olema ruumi, kus terve perega süüa teha või lauamänge mängida ja enda kalleid sõpru võõrustada. Minimalism ei pea tähendama ainult seda, et loobud kõigest ja kogu eluks vajaliku saad pakkida väiksesse kohvrisse. Kuigi on ka neid, kes seda teevad, sest see sobib nende elustiiliga. Meie pere puhul oli tähtsaim tarbimise vähendamine, vähendada aega, mis kulub koristamisele; suurendada aega, mis kulub perega koos kvaliteetaja veetmisele; vähendada stressi, mis tekib segamini elamises ja et pühenduda sellele, mis on tähtsam – meie pere. Koos oleme me seadnud eesmärgid, kulutada vähem asjadele ja pigem paigutada osa raha investeeringutesse ja kulutada elamustele, kogemustele – sh raamatud, teater, kino, reisid, lauamängud. Me ehitasime oma maja selleks, et nautida seda koos oma perega, mitte selleks, et asjade sisse ära uppuda.

Minimalism kui elustiil

Minimalism on hea valik, kui hoolid loodusest, soovid vähem tarbida, väärtustad pigem perega veedetud aega kui seda, mis kulub koristamisele ja kui soovid oma mõtteid korrastada ning ärevust ja stressi vähendada.

Mõned nipid, mida mina seni kasutanud olen ja mis on märkimisväärset kasu toonud:

Alustasin väikestest asjadest. Näiteks leidsin ma ühel hetkel, et mu telefoni pidev vilkumine ja pinisemine erinevate märguannete ajal segas mind keskendumast olulisele. Ma keerasin kõik „notificationid“ kinni ja jätsin vaid need, mida mul töö tegemiseks vaja. Tööst vabal päeval, panen ka need kinni.

Järgmiseks võtsin ette oma e-mailid. Kustutasin ära kõik mittevajalikud kirjad, võtsin maha meililistide teavitused, mida ma (enam) ei vaja või mida pea kunagi ei vaata, sorteerisin kirjad kaustadesse vastavalt vajadusele (näiteks: Arved, Ehitus, Suhtlus). Ma olen pikalt tundnud, et mul on täielik info üleküllus ja pea pole prügikast, seega tahan edaspidi „säilitada“ vaid sellist infot enda jaoks, mida ma päris kindlasti kasutada plaanin ja mis on mulle oluline. Ülejäänul „lasen minna“.

Edasi võtsin suurelt ette kõik lasteriided ja kappide/sahtlite sisud. Sorteerimisel jagasin asjad erinevatesse hunnikutesse:

1. Asjad, mis kindlasti leiavad kasutust. Kuna  meil hetkel mööblit veel eriti ei ole, siis on meil kastimajandus  – panin kõik ühte kasti ja sorteerisin veel eraldi, kuhu tuppa miski asi minema peaks – nt kosmeetika on mul pesuruumis, juuksekummid jms ka; ravimid on eraldi kapis, koos plaastrite jms-ga. Magamistoas on meil hetkel vaid öökapiraamatud ja riided. Kõik muu läks sealt välja. Alles jäänud asjade järgi on hea hinnata, millist mööblit mul tegelikult elamisse vaja on.

2. Asjad, mida eriti ei kasuta aga olin kahevahel, kas ehk võib ikkagi vaja minna – panin need asjad eraldi kasti. Kui ma neist mõned kuud pole puudust tundnud, panen need müüki panna või viin taaskasutusse.

3. Asjad, mida ära anda või maha müüa – viin kas taaskasutuskeskusesse või panen müüki. Eestis on mitmeid iseteenindavaid kirbuturge, kus saab rentida boksi ja jätta oma asjad sinna müüki. Hinnad määrad ise, kogu tulu saad sina ja ise maksad vaid boksi eest renti. Plaanin leida mõne sellise oma kodu lähedal.

4. Asjad, mis ära visata – sorteerisin ja viisin, kuhu vaja. Näiteks aegunud kosmeetika ja ravimid, tühjad patareid, taara, pakendid (Vaata ka: kuhuviia.ee)

Muutus ka tarbimises

Kuidas aga hoiduda, et sama asi ei korduks? Selle asemel, et poes nagu peata kana ringi käia ja osta seda, mis on odav, käime me poes vaid nimekirjaga. Enne nimekirja tegemist vaatame me kodused varud kiirelt üle. Minu õnneks tuli mees minu koduste muutustega kiirelt kaasa ja järgib samuti nimekirju, mida talle saadan. Ka tema pole huvitatud mõttetult raha raiskamisest.

Me pole küll kunagi olnud need inimesed, kes uute kaubanduskeskuste avamispäevadel tormijooksu teevad ja mõtlematult asju kokku krabavad, sest on odav, aga me kasutame soodushindu ära, et osta koju asju, mida me niikuinii kasutame.

Ülejäänud asjad püüame ostame pigem selle järgi: 1. Kas seda asja on reaalselt vaja? 2. Kas mul ehk juba on see asi olemas? 3. Kas see asi on kvaliteetne ja kestab? Selliseid küsimusi esitades ei leia me näiteks tavamööblipoest peaaegu mitte midagi ja parem ongi. Selle asemel panustame korralikku mööblisse – täispuidust, mis kestab. Võimalusel teeme ise, sest puitmööbel eritellimusena on kallis ja ise tehes saame täpselt sellise nagu meil vaja.

Meie kodu hakkavad sisustama vaid need esemed, mis meil väga meeldivad ja millel on reaalne, praktiline otstarve – pigem olgu neid vähe ja olgu nad kvaliteetsed kui et palju odavat kola. Igal vajalikul asjal olgu oma kindel koht, mittevajalikud viskan või annan ära. Peale asjade kasutamist, panen nad koheselt oma kohale tagasi. Samu kombeid harjutan ka lastele.

Riidekapp ja minimalism

Me plaanime ehitada kolm avatud garderoobi – mõlema lapse tuppa ja ühe meie magamistuppa, lisaks tuleb üks üleriietekapp trepi alla, kuhu lähevad ka jalanõud. Avatud garderoob nõuab natuke rohkem läbimõtlemist kui tavaline riidekapp, sest põhimõtteliselt on kõik asjad näha. Sokkide ja pesu jaoks tulevad muidugi sahtlid, aga muud riided hakkavad olema lihtsalt riidepuu peal ja riiulites. Selleks, et meie puupüsti riidekapp tühjemaks saada, olen ma hakanud ka „hävitustööd“ tegema oma riietevarudes  ja järgin süsteemi, mida nimetatakse „capsule wardrobe“ ehk kapsel-riidekapiks.

„Kapsel-riidekapp“ ehk Capsule Wardrobe – põhimõte on, et oma riideid valides, jäta alles vaid need asjad, mis su seljas väga hästi istuvad ja mille kandmine sulle meeldib ning kõik asjad võiks omavahel kokku sobida. Näiteks võta üks suur kohver ja mõtle, et pead kuu aega kuskil teises linnas elama – pane kohvrisse vaid need riided, jalanõud ja aksessuaarid, mis on su täielikud lemmikud ja mis omavahel kombineerides ka sobiksid. Kõik ülejäänud pane eraldi kasti või kotti ja pane silma alt ära. Proovi kuu aja jooksul vaid nende väljavalitud riietega hakkama saada. Kui sa ärapandud asjadest puudust ei tunne mõne aja jooksul, siis anna need lihtsalt ära.

Vali sellised riided, mida on lihtne omavahel kombineerida ja mis sobivad erinevatesse olukordadesse – guugelda „Capsule wardrobe“, et rohkem ideid saada, kuidas tekitada omale garderoob, mis ei ole täistuubitud ja alati on midagi, mida selga panna. Iga kord kui ostad midagi uut, siis viska kapist midagi ka välja – müü maha või anna ära. Mina olen sellise valiku tõttu hakanud valima kvaliteetsemaid ja klassikalisemaid riideid, mingeid hetke moehitte minu kapist ei leia ja mulle see väga sobib, sest ma üldse ei salli riiete ostmist.

Minimalism ja lapsed

Lapsed ei vaja toatäis mänguasju õnnelikuks lapsepõlveks. Olete tähele pannud, et mida rohkem on lapsel mänguasju, seda rohkem ta igavleb? Liigne asjade hulk lapse toas pärsib tema loovust. Meenuta kasvõi oma lapsepõlve, kus mänguasjade puudumise või vähesuse tõttu, mängiti palju loovamalt ja kujuteldavas maailmas – pappkastist sai lift ja tekist sai onn, puupulkadest tehti nukud ja puulehtedest neile voodid. Tänapäeva laste toad on visuaalselt mürarikkad – liigselt värvilised, liiga palju asju ja see kõik vähendab nende loovust. Ma isiklikult tunnen, et saaksin peavalu toas, mis on sinisel taustal tapeediga pruunide mõmmidega ja kõik seinad tihedalt riiuleid täis, mis kirevaid plastmassist mänguasju mahutavad. Miks ma peaks siis lapsele sellise keskkonna tekitama?

Me oleme kolimise käigus korduvalt asju sorteerinud, pakkinud ära andmiseks või ära viskamiseks ja jätnud vaid hädavajaliku ja ainult väga südamelähedased mänguasjad. Mu kaheksa-aastasel on tema toas korraga vaid kastitäis legosid, üks kastitäis muid mänguasju ja kõik tema kunstitarbed mahuvad ära tema laua kolme sahtlisse.

Nippe laste asjade korras hoidmiseks:

  • Kõiki mänguasju ei pea ära andma. Sorteerige mänguasjad kastidesse ja korraga on lapse toas näiteks üks kastitäis mänguasju.
  • Las laps ise valib sinna kasti oma kõige lemmikumad mänguasjad ja las neid olla täpselt nii palju, et kui ta ka kõik need toa põrandale laiali kallab, ei oleks nende koristamine temavanuses lapsele ülejõukäiv.
  • Kõik ülejäänud asjad pange koos kastidega panipaika (kelder, pööning, garderoobi kõrgem riiul). Iga paari kuu tagant vahetage kast välja ja võtke panipaigast järgmine kast – tulemus on nagu laps oleks kastitäie uusi ja põnevaid asju saanud.
  • Asjad, millest laps on välja kasvanud – anna kohe ära või pane müüki; katkised asjad viska kohe minema (kui neid  parandada ei anna või sa seda teha ei plaani).

Jõudes nüüd tagasi selleni, et jõuluaeg on tulekul. Jõulukaunistustest on meie kodus vaid küünlad ja ehe kuusk.  Kuuseehteid on meil ka minimaalselt ja kõik on ükshaaval välja valitud esemed, mis on meie jaoks armsad ja olulised. Kinke teeme vaid lastele ja needki on asjad, mida nad on pea terve aasta oodanud ja soovinud, aga mis pole otseselt olnud asjad, mida väga vaja. Mõlemad on küsinud sel aastal väga praktilisi kinke – nt hommikumantli või spordi(firmade)riideid. Esimest aastat ma tunnen, et ma ei ole jõulude ajal stressis, sest ma olen õppinud olema õnnelik vähemate asjadega ja ma ei kavatse oma jõulutunnet rikkuda kaubanduskeskuses tunglemisega.

Olles mõnda aega oma elu nende põhimõtete järgi seadnud, tunnen, et ma ei ole enam pidevalt stressis laialiolevate asjade tõttu, sest neid praktiliselt polegi. Mu lapsed jaksavad poole tunniga kogu oma toa ise korda teha ja nad teavad, et kõigel on oma koht. Selle asemel, et vabadel päevadel koristada ja küürida, mängime me lauamänge või naudime rahu ja vaikust raamatu seltsis. Ootan juba, et saaks ka tulevase köögi samade põhimõtete järgi sisustada.

Soovin Teile kõigile rahulikku ja stressivaba jõulukuud!

Veel head lugemist samal teemal:

https://bemorewithless.com/begin/

http://www.simplyfiercely.com/minimalism-changed-life/

http://tidyingup.com

https://konmari.com/about/the-method/

https://www.theminimalists.com/minimalism/

VIDEO: JOSHUA BECKER RÄÄGIB MINIMALISMIST

Jälgi meie tegemisi Facebookis Minu Kodu lehel.