Puidust tööpindade õlivahatamine ja hooldus

Juba oma esimese kodu sisustust valides tahtsin ma võimalikult palju täispuitu kasutada ja otsisin, milline viimistlusviis oleks kõige ehedam, käe all kõige siidisem ja ei jääks koleda läikiva kihina puidu peale. Puidust tööpindade õlitamine ja õlivahatamine on imelihtne ja kodus tehtav ning see sai ka minu valikuks.

Lakitud puit pole mulle kunagi meeldinud, sest erinevalt õlidest ja vahadest võib see hakata pragunema ja kooruma ning tundub käe all liialt kunstlik. Ma ei mäleta, kus ma täpselt esimest korda õlitatud puitu nägin või katsusin aga igatahes oma esimese kodu köögimööbli ehitamise ajaks olin juba ära otsustanud, et kõik tööpinnad, aknalauad ja isetehtud puitmööbel saab viimistletud ainult õli ja vahaga.

Seega võin julgelt öelda, et olen puiduõli ja vahasid kasutanud üle kümne aasta.  Tahan jagada oma kogemust, kuidas õlitatud ja vahaga kaetud puidust tööpind vastu peab ning veidi eelarvamusi kummutada. Lisaks kirjeldan, kuidas ma õlivahasid puidule peale kannan ja näitan ka oma töövahendeid.

Esimene kogemus õlitatud puidust söögilauaga ja tööpinnaga

Oma esimesse koju ostsime me söögilaua, mis oli õlitatud tammepuidust. Juba esimesel kasutuspäeval sain aru, et kui ma ruttu selle puidupinnaga midagi ette ei võta, siis pean varsti seda lihvima hakkama. Märg klaas jättis alles rõngakujulise pleki, märja lapiga lauda puhastades oli juba käe all tunda, et puit muutub karedamaks nagu nühiks ma lapiga viimasegi õlijäägi ära. Tormasin koheselt lapi järele kui laps moosi või ketšupit lauale ajas, sest teadsin, et kui ma kohe ei tegutse, siis see plekk jääbki sinna kuni ma selle lihtsalt välja lihvin.

Samas oli mul köögitööpind, aknalauad ja riiulid tehtud Osmo Topoil nimelise tootega ja ühegi nimetatud pinnaga polnud mingit probleemi – puhastasin neid märja lapiga ja vajadusel isegi kareda švammiga igapäevaselt. Pliidi ning kraanikausi ümbrus sai pidevalt veepritsmeid aga sealne tööpind nägi sellest hoolimata nagu uus välja.

Kuna mu töötasapind ja aknalauad olid ideaalses korras, olenemata märgpuhastusest, siis otsustasin ka söögilauale Topoili peale kanda. Enne seda lihvisin muidugi veeplekid maha ja seejärel kandsin rulliga mitu kihti vaha peale. Topoil pole lihtsalt õli, vaid on õlide ja vahade segu ning seetõttu on veekindlam kui ainult õli.

Õlitatud ja vahatatud pindade hooldus

See söögilaud sai edaspidi igapäevast kasutust neljaliikmelise pere poolt  ja pidevat märja lapiga puhastamist.  Peale topoiliga viimistlemist polnud kordagi probleemi, et mustus sisse imbuks ja ei pidanud enam muretsema kui lapsed sinna vett või mahla ajasid isegi kui see vedelik sinna tundideks seisma jäi. Uuendama hakkasin seda alles siis kui puitu juba täkkeid tekkinud oli ja vahakiht mõnest kohast maha kulunud oli – kuus aastat hiljem.

Ainult õliga töödeldud pinda tuleks aga (eriti esialgu) korduvalt õlitada, et kõik puidupoorid kinni saaksid ja puit veele vähem tundlik oleks. Kui ma üle 10aasta tagasi õlitamise kohta lugesin, siis enamjaolt kasutati looduslikku linaõli ja tehti pidevalt puidust tööpindadele sellega hooldust. Mulle tundub selline tegevusviis liialt töömahukas. Ma tahaks ikka koheselt saavutada veekindluse ja mitte iga kuu uuesti tööpinda töödelda. Ainult õliga töötlemise eeliseks on kindlasti see, et saab ka teha vaid kohtparandusi ehk siis lihvida vaid ühest kindlast kohast ja vaid see koht uuesti õlitada, ilma et paranduse tegemine välja paistma jääks.

Laki ja õlivahade erinevus

Laki puhul on aga nii, et lakk ei imbu puidu sisse, vaid jääb kihina puidu peale. Kui lakk kriimustub, siis tuleb lakk maha ja juba see jääb silmatorkav aga see lakivaba koht hakkab ka kergemini määrduma. Kui aga õlitatud/vahatatud pind kriimustub, siis reeglina see mustust koguma ei hakka, sest õli on sügavale puidupooride sisse imbunud ja kaitseb siiski plekkide eest. Kriime näeb vaid teatud nurga alt ja õige valgusega, aga see on hoopis teistsugune kui laki puhul  – ma nimetan seda loomulikuks kulumiseks. Selline kulumine pole minu jaoks häiriv kuni kriimud mustust sisse ei kogu. Muidugi, miski pole igavene ja pikkade aastate jooksul kulub ka õli ja vaha vähemaks ja siis on vaja lihtsalt kerget lihvi ning uut vahakihti.

Viis aastat tagasi kui me oma uude koju – esialgu siia olemasolevasse väiksesse majja kolisime, siis ehitasime puidust köögi ja tegime taas ise töötasapinna. Seekord otsustasin, et katsetan mõne teise firma õli ja vaha. Ostsin kordades odavama enda jaoks tundmatu firma toonõli ja sama tootesarja vaha köögitööpinna jaoks. Ja vihastasin end kolm korda välja…  Kirusin end, et ei võtnud toodet, millega juba teadsin, et saan igal juhul hea tulemuse, olenemata sellest, et see oli kallim. Odavam õli (toonitud õlipeits) jäi puidul ebaühtlane ja ma ei olnud lõpptulemusega rahul. Isegi peale üleliigse õli lapiga maha pühkimist jäi kogu pind tooni poolest ebaühtlane. Alles kolmanda kihiga oli tulemus ühtlasem, aga mitte ideaalne. Kõigele lisaks kuivas see meeletult kaua – ühe pisikese 1,5meetrise lauajupiga tegelesin ma terve nädala ja viimane vahakiht kuivas mitmeid päevi. Peale seda kogemust otsustasin, et enam peale Osmo ma midagi muud katsetada ei taha.

Uue kodu vahatatud puidust lagi, seinad ja põrand

Oma majaosa viimistledes otsustasime, et kõik siseviimistluses kasutatavad puitdetailid saavad viimistluseks õlivaha. Praeguses kodus ei ole me ühtegi puitdetaili ei värvinud ega lakkinud. Õlitatud ja vahatatud puitu oleme aga kasutanud nii laes, seintel, põrandatel, aknalaudadel, siseustel, liistudel kui ka mööblil.

Laelauad ja põrandalauad me tellisime viimistletud kujul. Elutoa ja köögi põrandalaudade paigaldamise järel lasime paigaldajatel veel ühe vahakihi põrandale kanda, et alumise korruse tammest täismasslaud oleks lihtsalt puhastatav ja kulumis- ning plekikindlam. Seda otsust pole me veel kahetsenud. Minult pidevalt küsitakse, et kas meil koer õlitatud põrandat ära ei kriimusta – ma pole veel kuskilt kriime leidnud või siis ei paista need välja. Põrand näeb endiselt imeilus välja. Usun, et selles ongi asi, et meil on lisaks õlile põrandale kantud ka vaha, mis aitab kulumist vältida. Vaha teeb puidupinna tugevamaks ja ei lase plekkidel puidu sisse imbuda.

Õli ja vaha kooslusena on puidu pind mõnusalt siidine, samas mitte liiga libe ning pigem matt kui läikiv.

Õlivahaga kaetud uksed, aknalauad ja mööbel

Mulle meeldib kui kodus on ühed ja samad läbivad puidumustrid ja viimistlustoonid – see muudab minu jaoks kogu kodu ilme ühtseks tervikuks. Seega meie kodus on vaid männi- ja tammepuit kasutusel ning põhiliselt vaid kolme tooni õlivaha kasutatud – antiiktamm ehk tumedam pruun, must ja valge. Vaid tehnoruumis kasutasime halli õlivaha.

Antiiktamme tooni Osmo õlivaha oleme kõige enam kasutatud – sellega said viimistletud talad, postid, uksed, aknalauad, sisevoodrilaud kahes seinas ja palju mööblit. Näiteks on meil kodukontoris täispuidust lauaplaadid, pesuruumi valamukapp ja wc riiul ning garderoobi detailid magamistoas antiiktamme tooni õlivahaga kaetud.

Samamoodi sai tehtud ka esiku mööbel. Istumiseks mõeldud plaat ja jalatsiriiul on samuti lisaks toonitud õlivahale kaetud ka topoiliga, et oleks lihtsam puhastada.

Õli ja vaha kasutamine – minu tegevuskäik ja kogemus

Miks minu arvates Osmo tooted head on, ongi just seetõttu, et need ei ole ainult õli baasil, vaid sisaldavad ka vaha. Lisaks on neid imelihtne kasutada. Need kuivavad kiirelt ja ei vaja pidevat uuesti õlitamist ega ka mingit spetsiifilist hooldust. Minu tegevuskäik toonitud õlivaha kasutamisel ja värvitu topoili peale kandmisel on erinevad. Uue tooniga olen alati enne väikesel tükil katsetanud ja siis alles suurte pindade kallale läinud, et soovitud tulemuses kindel olla.

Toonitud õlivaha kasutamine

Minu soovitus on enne õlitamist/vahatamist puit lihvida ja seejärel tolmust puhastada. Toonitud õlivaha kannan ma puidule kas lapi või pintsliga ja nühin piki puidusüüd maksimaalselt puidu sisse. Üleliigse pühin (puuvillase) lapiga maha. Vajadusel lasen kuivada ja kordan tegevust kui soovin tumedamat tooni. Enamasti olen antiiktamme õliga teinud vaid ühe kihi, sest see toonib juba esimesel korral väga hästi ja toob puidumustri eriliselt esile.

Kasutan selle tegevuse juures alati kummikindaid ja kõik lapid teen peale kasutust märjaks ja seejärel viskan alles (õue)prügikasti. Väidetavalt on õlid ja vahad isesüttivad ja seega ei tohiks neid lappe niisama vedelema jätta. Soovitus on panna õlised viimistlusvahendid vee sisse, et vältida tuleohtu.

Peale õlivaha kuivamist võib vahest puit veel “karvane” või kare tunduda, siis aitab hästi selle poleerimine terasvillaga. See kaotab puidu karvasuse ja teeb pinna mõnusalt siidiseks.

Osmo Topoili kasutamine

Tööpindadel, mis palju kasutust ja eriti vett saavad, kasutan alati kas toonitud õlivahale lisaks Topoili või siis ainult Topoili ja kannan seda mitu kihti peale enne kui mööbli kasutusse võtan. Näiteks meie praeguse köögimööbli ja saarekese 4cm paksul tamme liimpuidust tööpinnal kasutasin vaid Osmo Topoili. Selleks lasin mehel kõigepealt tööpinna õigesse mõõtu lõigata, valamu ja pliidi avad sisse teha, esiserva veidi maha hööveldada ja kogu pinna kergelt lihvida. Seejärel puhastasin pinna tolmust ja kandsin peene karvaga rulliga (nt veluurrulliga) Topoili peale.

Minu soovitus on alati pigem mitu õhukest kihti teha kui et kohe paks kiht peale kanda. Mitme kihiga saab alati parema tulemuse. Pealegi on see hästi tavaline, et peale esimest kihti puidu peenikesed kiud hoopis käe all tunda jäävad ja kogu üldmulje kare tundub. Seetõttu lasen ma igal kihil korralikult kuivada ja peale kuivamist poleerin terasvillaga ja seejärel kannan uue vahakihi peale. Köögitööpinnad said näiteks kolm kihti õlivaha ja ka peale lõplikku kihti käisin õrnalt terasvillaga kogu pinna üle. Terasvillaga poleerimiseks peab aga õlivaha kiht täielikult kuivanud olema. Enamasti jätan ma üleöö kuivama ja alles siis poleerin. Kogu töö on äärmiselt lihtne ka algajal teha kui töövahendid õiged on.

Kui tööpinnale on vähemalt 3 kihti Topoili peale kantud, ei tee sellele ei vesi ega toit mingeid plekke peale. Ma olen saarekese kasutusaja jooksul korduvalt nühkinud sealt üleöö seisnud maasikaplekke, guaššvärvi ja isegi pva-liimi maha. Vesi kuivab pinnal ära ja kuskile jälgi ei jäta, vähemalt mitte selliseid, mida lapiga maha ei saaks.

Vahatatud puidust tööpinna plussid ja miinused

Täistammepuidust tööpind on kindlasti kallim kui saepuruplaat, millel plastikkate peal, aga mina ütleks, et korralik tammest tööpind on miski, mis kestab tegelikult aastakümneid kui seda õigete vahenditega viimistleda ning hooldada.

Üks suur erinevus neil kahel materjalil on veel – kui lamineeritud puitlaastplaadile täke sisse tuleb, kipub see üles punduma ja selle parandamine on enamasti mõttetu või isegi võimatu. Täispuidust plaati võid lihvida ja uuesti vahatada mitmeid kordi, mis kokkuvõttes tuleb ilmselt odavam kui mööbliplaadi vahetamine. 

Lõppude lõpuks on valiku tegemine lamineeritud tööpinna ja täispuidu vahel ikkagi kinni oma maitses ning isiklike soovide ning valikute küsimus. Mina olen ja jään siiski puidu fänniks ja oma kogemuse põhjal julgen teistelegi soovitada just puidust töötasapindu.

Kui soovid meie tegemistega kursis olla, siis jälgi ka meie facebooki lehte: Minu kodu ja instagrami kontot, kuhu postitan peaaegu iga päev: @minukodu. Lisaks tegime  nüüd ka Youtube kanali, kuhu loodetavasti edaspidi ka videoid lisame meie tegemistest.